Viimasel nädalal merel lugesin päevi, tunde ja minuteid. Kuidagi väga ära oli väsitanud see kõigest ja kõigist eemalolek. Tahtsin minna välja, juua mõned õlled ja näha inimesi. Veel rohkem aga mõtlesin sellele, et maha saades astun reisibüroosse ja ostan lennupileti koju. Arvasin sel hetkel, et aitab. Kuidagi võõrastav tundus tol hetkel Darwin. Maanus, Indrek olid koos kalalaeval, Denis seilas teisel kalalaeval, Leemet ja Karmen olid kuskil Queenslandis farmiaega teenimas, Paspaley pärlikompanii poisid tegid oma igapäevast tööd sadamas ning olid ka kõik kohe kohe välja sõitmas. Lihtsalt tundus kõik nii valmis, et liikuda tagasi koju. Lubasin, et mõtlen enda jaoks selle veel läbi, ei kiirusta piletite ostmisega.
Viimasel nädalal ei püüdnud me enam midagi. Halb hooaeg lõppes nii, nagu ta lõppema pidi, ei mingeid üllatusi. Kogu aja sisustasime laeva küürides. Ja tulemus üllatas heas mõttes nii omanikku kui teiste krevetitraalerite meeskondi. Meie muidu roostekarva laev säras puhtusest. Jäi veel kauba mahalaadimine, võrkude ladustamine ja laeva parkimine püsivale asukohale tagumise kai juurde. Veel paar ööd veetsime laeval ... Kohanesime vaikselt eluks maal. Ja siis pakkisin taas oma seljakoti ning seadsime Serif'iga sammud linna. Chillis Backpacker'i hostel sai meie nn uueks koduks.
Õnneks saabus oma laevaga samal ajal ka sadamasse ka Denis. Kuna ka Dan'il oli viimane õhtu siin linnas, siis otsustasime selle ühiselt õlleklaaside taga veeta. Meiega liitusid veel Paspaley poisid. Tore õhtu laevaelu lõpetuseks. Dan'iga sai arutatud veel pea algava tiigerkreveti hooaja üle, kuid see tähendanuks nelja kuud merelolemist. Ja sõna otseses mõttes, sest nii tankimine, laadimine ja toiduga varustamine toimuks merel. 4 kuud eemal kõigest ... Ei aitäh. Arvan, et Austraalial on mulle midagi rohkemat pakkuda.
