Ootamatu lõpp ja kauaoodatud algus

Pühapäevasel hommikul sõitsin läbi suhteliselt tühja Melbourne'i, mistõttu ei pidanud oma katkisest summutist tuleva lörina pärast väga piinlikust tundma. Leppisin Maanusega kokkusaamise ühe väikese hosteli ees ning jõudsime sinna peaaegu üheaegselt. Viimati nägime teineteist Darwin'is. Nüüd, peaaegu pool aastat hiljem kohtusime taas. Peale tervitusõllet otsisime omale öömaja, mis seoses suve ja Australian Open'i finaaliga kujunes veidi keerulisemaks kui algselt arvatud, kuid tehtud see sai. Pea seadsime end linna tennisefinaali vaatama kuskilt suurelt ekraanilt. Kuna finaali pileteid omale lubada ei raatsinud, siis sättisime end kohe tenniseareeni kõrvale, et melust võimalikult palju osa saada. Mäng ise kahjuks kujunes ühekülgseks ja erilist pinget ei pakkunud, kuid see polnudki tähtis. Mõned õlled vana sõbraga soojal suveõhtul oli see, mis selle õhtu mõnusaks tegid.

Vahetult peale hommikusööki planeerisime uue majutuse otsimist, kuna see eelmine oli suhteliselt kallis. Lisaks soovis Maanus midagi pikemaajalist, et seda oma pea Melbourne'i saabuva tüdruksõbra Aimee'ga jagada. Minul polnud sellest suurt asja, sest plaan oli pea ikkagi Südneü suunas edasi liikuda. Paar päeva aga võiks siin ikka peatuda ... ikkagi Melbourne. Kuna jõudsin check out'iks varem valmis, siis seadsin end arvutiga söögisaali laua taha ja hakkasin vaatama lennukipileteid Filipiinidele, kuhu Karmeni ja Leemetiga minna soovisin. Vaatasin pileteid esialgu edasi-tagasi Südneü'st, siis otse Melbourne'ist, et enam ei peaks autoga sõitma, sest olin pikast sõidust juba tüdinenud. Seejärel vaatasin enselegi ootamatult pileteid Filipiinidelt koju Eestisse ning järsku oli välja otsitud pilet siit otse Tallinnasse. Veel enne kui sellele rohekm mõelda suutsin, olid piletid ostetud ... Melbourne-Bangkok-Istanbul-Tallinn ... väljumisega mõne tunni pärast. Ma ei oskagi päris täpselt põhjendada, miks ma seda tegin. See lihtsalt tundus nii õige.

Auto, mu kalli vana Ford'i jätsin Maanuse hoolde, kes lubas selle hellalt romulasse, väljateenitud puhkusele toimetada. Tormasimegi siis auto juurde, mis oli eilsest ikka väga kaugele pargitud. Auto kõrval tänaval sorteerisin oma asju, mis seljakotti, mis prügikasti. Seljakott jäi kuidagi väga tühjaks, mistõttu mahtus sinna isegi Katherine'ist ostetud Wilsoni rannapall. Kuidagi nii kerge tunne oli. Ei, mitte palli pärast, vaid see kojusõit tekitas supertunde. See tuli kuidagi nii spontaanselt. Ja ma ei hinganud oma plaanist kellelegi. Lihtsalt võtsin kätte ja tegin teoks.

Pea olin lennujaamas ja seisin sabas, et end lennule registreerida. Passimine sabas venis pikale. Sattusin ühe hollandi spordiajakirjanikuga jutule. Kirusime veidi eilset tennisefinaali ning Nadal'i halba mängu. No julgelt pooleks tunniks oli lõbusat juttu, kuni meie ees olnud vanem härra pöördus ümber ja kukkus kõva häälega karjuma, et me ei tea Rafael Nadal'ist tuhkagi ning peaksime hoopiski vait olema sel teemal. Tuli välja, et härra oli hispaania spordiajakirjanik ning Nadal'i teretuttav, mistõttu talle meie veidike halvustavaid kommentaare veidi südamesse kippus võtma. Hollandlasega teineteisele muiates otsa vaadates viisime jututeema sujuvalt üle hispaania jalgpallile, millest siis meie hispaanlasest kaaslase tujutõstmiseks püüdsime ülivõrdes rääkida. Härra leebus ja ülejäänud tund aega seal järjekorras läks juba ilma intsitentideta.

Põhimõtteliselt võttis see järjekord ära kogu ooteaja ning põhimõtteliselt pidin jooksusammul lennukile tormama. Rattad maast lahti võttis lennuk suuna Bangkok'i suunas. Ajaliselt korraliku tööpäevaga võrreldav lennureis möödus filme vaadates, süües ja õlut juues. Peab tunnistama, et õlut toodi siin Thai Airlines'i lennul oluliselt tihedamalt kui saabudes Malaüsian Airlines'iga tulles. Kurta polnud midagi ning peale pikka õhusõitu maandusime Bangkok'is. Kuigi enamikele Austraaliat väisanud eestlastele on Bangkok ja Tai iseenesest selline vähemalt paarinädalane puhkepeatus enne Euroopasse edasilendamist, siis mina mingeid süümekaid otse edasilendamisest ei tundnud. Aasia köök ja inimesed mulle ei meeldi, siis polnud ju põhjust kurvastamiseks. Ei, ma ei ole rassist, lihtsalt mulle ei istu nii palju inimesi ühes kohas koos.

Lennukist väljudes tuli astuda bussi, millega meid lennurajalt siis terminali transporditi. Bussi astudes avastasin, et mul ei ole enam telefoni. Kiirelt mälus sobrades püüdsin meelde tuletada, et kuhu ma selle jätta võisin. Mälupilte sirvides jõudis mu teadvusesse, et olin selle oma istme taskusse jätnud. Ma pole elus ühtegi telefoni kaotanud ning nüüd hakkas tunduma, et see võib olla esimene. Püüdsin veel läbi rahvamassi trügida bussist välja, et veel lennukile tagasi joosta, kuid ukseni jõudes sulgusid need mu nina ees ning buss alustas liikumist terminali. Ei aidanud mu hüüded ettepoole bussijuhile ka, sest tema töökoht oli rahvast eraldatud seinaga. Lõin sellele rapsimisele käega ning otsustasin oma telefoni taga ajama hakata terminali teenindajate kaudu. Bussist maha astudes krabasin esimesel ettejuhtuval lennujaamateenindajal hõlmast ning püüdsin selgitada oma lugu. Suunati infopunkti, mille töötajad mulle abiks pidid olema sel teemal. Kurtsin neile oma loo ära ja ... peale pea tunniajalist ootamist sain vastuseks, et mu telefoni ei leitud lennukist. No muidugi ei leia te mu telefoni, kui mõni puhastusteenindaja sellega midagi paremat teha otsustab kui omanikule tagastada. Väiksed varganäod. Täitsin vastava blanketi, kuid mulle tehti selgeks, et tõenäosus see kätte saada võiks ju võrduda nulliga. Seda kõike saatis nende poolt viisakas naeratus. Natuke marru ajas see. Mul on mure ja sul on kogu aeg selline loll irve näos, nagu ei saaks sa üldse aru mu jutust. Ah, lõin käega ja jalutasin järgmisele lennule. Tol hetkel ei tundunudki see kadunud telefon väga suureks probleemiks olevat. Kunagi on ikka esimene kord.

Järgmine lend viis mu Bangkok'ist Istanbul'i. Ka Türkish Airlines'i pardal õllega ei koonerdatud. Põhimõtteliselt sõin-jõin-magasin. Maandudes aga hakkasin vaikselt ka ilma peale mõtlema, sest see polnud enam Austraalia ega ka Tai ... Põhimõtteliselt maandusin keset talve juba Euroopa nurgas. Jälle tuli esmalt enne terminali saabumist astuda bussi. Seekord pean tunnistama oli juba veidi jahe olla. Viis soojakraadi pole just väga meeldiv kui oled suviselt lühikestes rõivastes. õnneks olin käsipagasisse ka ühe pikkade varrukatega pusa pannud, mille nüüd sain selga visata. Palju soojem ei hakanud, kuid enam ei paistnud ma teiste, jopedes ja mantlites, reisijate vahel nii tobeda suvitajana välja. Mõnusad mitumitumitu tundi passimist ... no muutusin juba kannatamatuks. Nii lähedal, aga ometigi nii paganama kaugel veel. Juba oli lennujaamas kuulda eesti keelt. See tegi tuju kuidagi eriti rõõmsaks. 

Kojulennu värava juures istudes olin taas kui valge vares. Kõik olid ennast pakkinud paksudesse talvejopedesse, lisavarustusena veel mütsid ja kindad. Siis lõi mulle pähe, et kuna mul ei ole telefoni, siis ei saa ma ka ju kedagi lennujaama vastu kutsuda, keegi ju ei teagi, et ma üldse tulemas olen. Lennujaama wifisse ju ka ei saaks arvutiga, sest sellel polnud töökorras akut ning toitejuhe oli ka austraalia otsaga. No kuidagi ikka saab. Ei saa ju olla, et omas kodus nüüd kuidagi hakkama ei saa. Lükkasin tänased mured homse varna ja astusin lennukisse, mille sihtpunkt oli Tallinn, Estonia ... magus :)

Ja siis me maandusimegi. Vana hea Tallinna lennujaam. Lennukiga otse ukse ette, ei mingit bussisõitu lennukist terminali. Nii tuleb kohelda oma külalisi. Kuid koridoris, mis ühendas lennuki terminaliga, oli siiski sama paganama külm kui õues. õnneks oli aga ees ootamas soe terminal. Veel enne lennukist väljumist jõudsin kontrollida välistemperatuuri, mis oli -13 kraadi. No ma ju tahtsin talve ja lund. Lund oli küll aknast piiludes minimaalselt, kuid see-eest külmakraade oli rohkem kui soovitud. Oma seljakotti lindilt oodates hakkasin siis ringi vaatama, et mis oleksid võimalused saada kellegagi kontakti. Nägin nurgas ühte aparaati, mille kaudu oli võimalik internetti minna. Sõber Lauri ütles mulle hiljem, et seda kutsutakse arvutiks. No minu pettis see suur oraanzh kast küll ära. Aga ometigi oli see minu võimalus. Astusin ligi ja sellel ilutses silt, mis kinnitas, et masin pole töökorras. Proovisin igaks juhuks ise üle ja pidin tunnistama sildi ülemust. Pahurdasin poolvaljult, et mis paganama IT-riik see selline on, kus ei saa lennujaamas hädapäraselt internettigi. Torisedes haarasin oma seljakoti ja jalutasin transiittsoonist nüüd siis ametlikult kodumaa pinnale. Kuna ma olin viimane, kes oma koti käte sai, siis väljudes ootas mind peaaegu täiesti tühi lennujaam. Veidi nukker. Oleks ju võinud kellelegi öelda varem ... oleks päris tore olnud näha rõõmsat vastuvõtukomiteed enda ees, kuid tagantjärele tarkus on täppisteadus. Tuleb leppida sellega, mis ise endale kokku oled keeranud.

Nüüd siis pidin hakkama erinevaid võimalusi kaaluma. Kuhu sa ikka lähed keset tööpäeva. õe juurde? Tõenäosus, et ta kodus on, oli nigel. Tuli loobuda. Võtta takso ja sõita bussijaama ning sealt edasi Tartusse vanematekoju ... oi see saab üks külm reis olema. Siis hakkas mulle silma sarnane oraanzh plekkkast, mida me siis arvutiks ikkagi kutsume ning seekord oli see täiesti töökorras. Facebook, login, vestluste list ... no online list oli ikka maru lühike, kuid see, kes mind aidata sai, oli olemas. Nüüd oli mul aega, et oma armsast seljakotist, mille ma Austraalias lennukile saatsin ja siin lõpuks kätte sain, mahti välja otsida teksad. Põlvedelt auklikuks kulunud, kuid siiski veidi parem variant kui lühikesed püksid. Seejärel sammusin puhvetisse, et võtta kuum tass teed ja oodata.

ühel hetkel ma lihtsalt pöörasin ringi ja seal ta seisis. Sel hetkel ma tundsin, et ma olen tagasi kodus ning ma ei soovi olla kuskil mujal.

Tagasi idarannikule ... Great Ocean Road

Lõpuks saabusin Adelaide'i. Mind mitu päeva saatnud pilved ja kohatine vihm asendus sooja päikesepaistega. Esialgse plaani kohaselt mõtlesin, et oleks tore mõneks päevaks siia paikseks jääda ja linnaga tutvuda, kuid kui ma lõunasöögi ajal hakkasin mõtlema, mida ma Adelaide'ist näha sooviksin, siis ei tulnud ühtegi mõtet pähe. Ilusad rannad ... pole nagu kuulnud, et siin midagi sellist oleks. Monumentaalsed ehitised ... ka mitte. Linn, nagu linn ikka, mis siin ikka vahtida. Endalegi üllatuseks istusin peale söögipausi autosse, sõitsin tanklasse ning peale tankimist võtsin suuna mööda rannikuäärt Warrambooli'le, et mööda Great Ocean Road'i Melbourne'i jõuda.

Valitud rannikuäärne tee ei pakkunud minngit erilist silmailu. Kohati oli tunne, et sõidan kuskil Saaremaal. Mitte, et Saaremaa ilus poleks, aga olin vist mõttes juba Great Ocean Road'i kaljudel ning selline vormideta tasane rannikuäär lihtsalt ei köitnud. Mõnikümmend kilomeetrit enne Warrambooli planeerisin veel viimase teeäärse öö enne Melbourne'i, et kuulus ookeanitee kenas päevavalguses läbi sõita.

Veidi peale Warrambool'i näitas silt paremale - Great Ocean Road. Olin päris õhinas, sest olin näinud pilte, mis on tehtud mööda seda teed sõites ja ei suutnud oodata kui näen loodusliku monumentaalteost, millele inimeste poolt nimeks antud Kaksteist Apostlit. Kuid see polnud ainus, mis tee peale jäi. Põhimõtteliselt oli terve see rannikuäär kuni Princetown'ini justkui looduslike skulptuuride muuseum. Kus pea iga paari kilomeetri tagant võisid seisma jääda ja imetleda, millega loodusjõud olid hakkama saanud. 

Järgmine oli Kaksteist Apostlit. Tee pealt ei paistnud midagi, ainuke, mis lähenevast turistimagnetist aimu andisid olid järjest tihedamalt tiirlevad helikopterid, mis turiste sõidutasid, et neile kogu sellest vaimustavast silmailust paremat ülevaadet pakkuda.ning siis näitas silt vasakule, kus pidi asuma turismikeskus. Imestasin, sest meri jääb ju paremale, aga keerasin siiski sisse. Ja siis avanes mu silme ees suur parkimisala, mis oli puupüsti autosid ja busse täis ning nende taga paiknes helikopterite maandusmisplats, kus nood iga natukese aja tagant maandusid ja lendu tõusid. Meeletu inimmass, mis selle külastuskeskuse juures askeldas. Korraks tundus, et olen sattunud paabeli torni juurde, sest kuulda võis niivõrd palju erinevaid keeli. Külastushoone vahele jättes püüdsin leida teed mereäärsele pankrannikule, kus võis vaateplatvormil näha seda, milleks siia olin tulnud. Inimass oli meeletu. Ausalt öeldes tegi see mu närviliseks. Olin ette kujutanud, et see asub kõigest niivõrd eemal kõigest, et siin oleks mõnus rahu, et istud üksinda kaljuserval, tõmbad sõõmu värsket mereõhku ja naudid päikeseloojangut. Kahjuks ee aga nii ei olnud. Suur sagin ja sajad pildistavad inimesed. Olin veidi pettunud veel enne kui maantee alt asuvast tunnelist mereäärde jõudsin. Tahtsin kohe otsa ümber pöörata ja edasi liikuda, kuid kui ma juba siin olin, siis pidasin paslikuks ikkagi ka oma pilk peale visata. Vägev oli see. Kuigi sigin sagin seal vaateplatvormil oli meeletu, siis kaugusesse vaadates tundus see sagin su ümber nii tühine.

 

Pea olin taas roolis ja teekond viis edasi Melbourne'i suunas. Veel rohkem kui need kaunid kohad vaimustas mind aga edasine teekond või oleks täpsem öelda, et tee iseenesest. Vapustavat kurviline tee viis üles mäkke ja siis jälle alla. Tundsin nagu sõidaks Colin McRea rallisimulatsioonis kõige raskemat rada. Vapustavalt vinge elamus. Kahju, et mul ei olnud ainult sobiliku masinat selle täielikuks nautimiseks. Vana Ford oli seal kui laev, kuid maitse sain ma sellest ikkagi suhu. See unelmate tee viis kuni Apollo Baü linnakeseni. Kus ma hoo maha võtsin ja õhtusöögiks peatuma jäin. Imekaunis ookeaniäärne linnakene, mille taustal rohelised mäeveerud. Aga mõte sinna pidama jääda läks kiirelt peast kui kujutasin ette, et milline tee võib seal veel edasi minna ning ei suutnud enam oodata kuni taas roolia saan. Edasine teekond liikus kaljuserval kus ühele poole jäi ookeaniga piirnev kuristik ning teiselt poolt piiras sind kaljunukk. Kiirendus, pidurdus, vasakkurv, paremkurv ... tõeline lõbusõit, mida raamis vapustav vaade. 

Auto sai selle teel tõeliselt koormust ning tundus, et teda enam väga kauaks ei jätku, kuid kahjuks või õnneks sai otsa ka see tee. Väljas oli pimenemas, ning otsustasin veel enne Melbourne'i teha üks öine peatus. Ka Maanus pidi saabuma Melbourne'i järgmisel päeval ... hästi ajastatud sõit väikeste ebaõnnestumistega hakkaski läbi saama.

Tagasi idarannikule ... Tükk tühja maad

Imekaunis Esperance jäi selja taha. Oleksin tahtnud seal kauem olla, kuid millegipärast tundsin vajadust edasi liikuda. Järgnev teelõik 2000 kilomeetri ulatuses kuni Adelaide'ini tõotas oma olemuselt olla kõige igavam üldse. Kaardi järgi seal lihtsalt ei tundunud olevat ühtegi kohta, kuhu võiks peatuma jääda. Sirged, meeletult pikad sirged, millede hulgas ka Austraalia pikim sirge teelõik kogupikkusega 146,6 kilomeetrit. See maaala siin on nii paganama tühi, et isegi kui NASA siia kanti kogemata oma ühe kosmosejaama 1979. aastal maha prantsatas, siis ei teinud austraallased sellest suurt numbrit, vaid kirjutasid NASA'le pelgalt 300 dollarit trahvi prügi mahaloopimise eest. No ei olnud midagi oodata, kuid ... kuid ... kuid ometigi sai vist see teelõik minu jaoks otsustavaks.

Peale esimest sõidupäeva nägin silmanurgast vilkasmisi liiklusmärki "90 mile straight. Australia's longest straight road". Silmapilgutus ja ma oleksin selle täiesti maha maganud. Teadsin, et see siia kuskile jääb, kuid ometigi oleks oodanud mingit suurt ja uhket maamärki selle kohta. Aga ei, lihtne liiklusmärk. Kui te arvate, et lihtne on mööda noolsirget teed sõita, siis mõelge veel. ühtegi pidepunkti silmale ei olnud ning liikumis- ja ajataju kadusid täiesti. Tundus nagu oleks lihtsalt seisnud paigal kuskil väga veidras unenäos. Iga viie minuti tagant kella vaatamine kinnitas, et aeg siiski liigub. Enese kohta seda aga täiesti kindlalt lubada ei julenud. Tegelikult ei käi see jutt ainult selle konkreetse sirge kohta, vaid peaasjalikult kogu selle osa kohta minu teest. Sest see kui see nime poolest kuulus sirge lõppes, siis tuli õrnalt tajutav kurv ja algas järgmine, mis küll ei tarvitsenud olla nii pikk, kui 100 kilomeetrit sirget ei ole ka oluliselt lõbusam.

Suurest igavusest hakkasin roolil nuppe näppima ning vahetult peale seda rekordpikka sirget suutsin oma suureks üllatuseks auto püsikiirusehoidja tööle seadistada. Einoh, Aasta ja 15 000 kilomeetrit hiljem õpin saan lõpuks auto selgeks ning loomulikult oli see ajastus eriliselt irooniline. Vahest ikka imestan, kuidas ma üldse nii vanaks olen elanud, no ikka täitsa rumal. Ehk on ikka tõsi see, et jumal lolle ja joodikuid hoiab ... mulle on tunne, et ma ennast juba kordan sellega, aga ... kuna ma joodik ei ole, siis edasised järeldused võime ise teha.

Kuna mul kuskile polnud kiiret, siis planeerisin kogu selle teeotsa sõita kolm päeva. Lubasin endale, et puhkan korralikult ja peatun pea iga paari-kolme tunni tagant ja söön korralikult. Ikkagi inimene. Kui välja arvata tee äärde jäävate üksikute roadhouse'ide oli minu vaateväljas nii läbi esiklaasi kui ka tahavaatepeegli peegelduses vaid tühi horisont. Olin sõitnud juba kaks päeva korralikult puhates ning vajasin puhkust. Taas suuremat mugavust otsimata keerasin harjumuspäraselt teelt kõrvale parklasse keset suurt tühjust. Magasin, tõesti magasin rahulikult kuni kella seitsmeni hommikul ja peale hommikusööki alustasin taas sõitu. Pilves soodustas sõitu ning kogu keha toimis justkui automaatselt: autosse, käigukang drive'i peale ja suund taas teele.

Peale viitkümmend kilomeetrit sõitu hakkasid peas esimesed mõtted liikuma. Bensiininäiduk oli vajunud juba küllaltki alla. Kui veel umbes veidi üle saja kilomeetri sõita saab, siis hakkad kerge paanikaga juba tanklat ootama. Ja ma teadsin, et enne uinumist oli järgmisse tanklasse veel paarkümmend kilomeetrit sõita, kuid nüüd oli sõidetud juba viiskümmend kilomeetrit ja polnud tanklat. Sain juba pahaseks, et siin riigis ja sellisel tühjal teel peaks olema rangelt keelatud panna ülesse tankla silt kui tanklat pole. Hakkasin juba vaikselt ette kujutama, kuidas ma istun oma teepervele pargitud Ford'i katusel ja ootan. Ootan, kuni keegi lõpuks mööda sõidab ja mu autole tilga bensiini kingib, et siit pärapõrgust eluga pääseks. Igatahes olin juba paganama ärevuses. Nägin silti mis ütles, et järgmine tankla on 1ö0 kilomeetri pärast. Ei ole võimalik. jäängi teele. Hakkasin omaette kõva häälega naerma. Arvan, et see on mul kombeks kui ma olen situatsioonis, halvas situatsioonis ja ma ei saa sinna midagi parata. See on nagu mu kaitserefleks, et vältida enese traumeerimist. Ja see töötas. Hoolimata ääretult sitast seisust, oli mul maailma lõbusam tuju. Ei ole vaja muretseda asjade pärast, mis sinust ei sõltu. Aga ma eksisin.

Mulle hakkas tunduma, et hoolimata sellest üksluisest maastikust oli eile rohi minu paremal käel kümnediku tooni võrra rohelisem, kuid täna oli rohelisemaks pooleks hoopiski vasem pool. Et siis kas ma sõitsin vales suunas?!? Mälusopist hakkas meenuma, et enne ööbimist olin rohkem kui paar tundi tagasi ühest tanklast mööda sõitnud, mis siis teoreetiliselt võiks vabalt olla see tankla, milleni viimane teeviit osutas. Ja järsku olin ma selles täiesti veendunud. Ma olin lihtsalt sõitnud vales suunas. Kiirelt hakkas pea kalkuleerima, et kas allesjäänud kütusega on võimalik ots ümber pöörata ja jõuda tanklani, kuhu ma algselt olin kavatsenud minna. Kui olin saanud eneselt jaatava vastuse ning selle veelkord iseendaga kinnitanud, siis puhkesin südamest naerma. Ma ei tea, see saab vist küll olema lugu, mida oma lastele kunagi rääkida. Läbi naeru jõudsin veel kiruda iseennast, et magamaminekul olin auto paremini põõsavarju parkides ajanud oma algse suunaga vastassuunda, mistõttu ma hommikul suure hurraaga automaatselt vales suunas liikuma hakkasin. Lisaks kirusin ilma, mis oli nii ühtlaselt pilves, et see päikese asukohta ei reetnud. Hello dickhead! :-)

Kütusepaak taas täis, sain oma sõitu jätkata. Tegelikult olin isegi natuke pettunud, et ma seda sõitu ikka päris tuksi ei suutnud keerata. Ehk oleks takkajärgi veel muhedam olnud. Peale seda mõnetunnist sõitu tundsin end siiski suhteliselt väsinuna ning nagu olin enesele lubanud, siis peatusin puhkamiseks ning magasin veel paar tundi. Seekord jätkasin täiesti õiges suunas. Järgmise tanklani oli paarsada kilomeetrit, mille järel pidin suurema söömingu omale korraldama. Mõnusalt mugav oli ikka sõita püsikiirusega. Hoolimata pilves ilmast tundus valgus silmadele siiski vastikult ere. Ka päikeseprillid polnud enam abiks. Ma ei olnud väsinud, kuid silmad olid väsinud ning nende lahti hoidmine oli tõeline vaev. Proovisin, kuidas on kui üks silm sulgeda. Ma lihtsalt puhkan seda ja pärast puhkan teist silma ... no niimoodi kordamööda. Ehk oli sellest veidi abi, kuid siiski mitte piisavalt. Proovisin sulgeda korraks mõlemad silmad. Vot, nii oli palju parem. Peale silmade üheaegset sekundilist sulgemist tundsin end palju paremini. Hmmm ... tee oli ... üllatus üllatus ... sirge, teisi liiklejaid ei olnud vähemalt kümnete kilomeetrite ulatuses. Tundsin, et võin omale lubada vähekene pikemat nn puhkeasendit. Sulgesin silmad kolmeks sekundiks ... ja siis viieks ... ja siis käis pauk!

Veel enne kui jõudsin silmad avada, tundsin, kuidas mu keha sai võimsa adrenaliinidoosi. Juba ette seda kõike kahetsedes avasin silmad. Auto turvapadi oli lahti lennanud. Ootasin selle lööki näkku, kuid seda ei juhtunud. Sel hetkel ei mõistnud ma veel mis oli juhtunud. Auto kiirus ei olnud kadunud ning püsikiirusehoidja püüdis löögist tulenevat õrna kiiruselangust kompenseerida. Kuulsin rattakoobastest rasket kruusakrobinat ja tundsin tagumikuga, kuidas autopõhi vastu kraaviperve käis. Puud, ees lähenesid teeäärsed puud. Edasine käis kõik justkui aegluubis. Suustin mõelda tagajärgedele, mille võis kaasa tuua kokkupõrge nende puudega. Mul oli ikka veel sees täiskiirus ning õhkpadi oli juba avatud, mis tähendas, et kokkupõrge võis minu jaoks lõppeda ... ei seda ei saa juhtuda. Ma ei teadnud, mis lõi lahti turvapadja. Lootsin, et see oli känguruu, ma palusin, et see oleks olnud känguruu, mitte mõni inimene. Samas suutsin selles olukorras kalkuleerida kui väga ebatõenäoline on see, et ma siin kellegi alla võiksin ajanud olla. Siin ei ole ju inimesi. Või ma tõesti suutsin leida selle õnnetu. Olin ikka veel üllatunud kui palju ja pikalt on võimalik nii lühikese aja jooksul mõelda. Sundisin enda peast välja kõik mõtted ja inimesed, kes olid mu kainet mõistust võtmas. Järsult keerasin rooli vasakule, suunas kus oli tee, eemale puudest. Ma teadsin, et ohutum kokkupõrge on laupkokkupõrge, kuid ometi ei suutnud ma end tagasi hoidmast keerata rooli. See oli napp ... liiga napp. Auto liugles külg ees mööda kraaviperve paralleelselt puudega.. Järsku lendas auto kraavist ja maandus külg ees asfaldile tagasi. üllatavalt rahulikult ja kaalutlevalt mõeldes keerasin rattad libisemise suunale vastu. Iga sekund möödus kui minut. Kummide krigisedes hakkas auto asfaldil ette keerama teist külge. Taas püüdsin rooli keerata libisemisele vastu, kuid sellest ei olnud abi, sest olin samal ajal põhja tallanud piduripedaali. Alles sellest hetkest lakkas püsikiirusehoidja võitlemast ning kiirus tundus alanevat. Kiirus vähenes kiiresti, kuid oli veel ikka liialt suur, et tee peale jääda. Külg ees vajusin tagasi kraavi. Ja seal jäi auto lõpuks seisma. 

Minuga oli kõik korras. Auto oli rõvedat suitsu täis. Ma ei saanud aru, kust see tuleb, kas auto põleb? Haarasin keskkonsoolist rahakoti ja telefoni järele. Püüdsin meelde tuletada, et kus on mu pass. See on kõik, mis on eluks vajalik, ülejäänud võib minu pärast maha põleda. Muigasin, sest olin varasemalt lubanud auto ise põlema panna, kui see mind lõpuni ei peaks sõidutama. Surusin juba lössi vajunud turvapatja õhust tühjaks, et esiklaasist korralik ülevaade saada. Silmanurgast märkasin, et ühte küljepeeglit enal ei ole, kuid kõik muu tundus olevat enam-vähem. Siis taipasin, et see suits võis pärineda hoopiski turvapadjast ning muutusin oluliselt rahulikumaks. üllatuseks avastasin, et minu kõrvale oli üks auto seisma jäänud. Mäletasin seda. Olin neist just pool tundi tagasi mööda sõitnud. Ronisin autost välja ja kinnitasin, et minguga on kõik korras. Ka selle suitsu osas tundus mul õigus olevat. Ojah, oli see vast äratus. Inimesed peatunud autost astusid muigelsui ligi. "Jäid magama, jah?" See olevat siin nii pagana tavaline. Peatus teinegi auto ning üheskoos asuti mu auto juppe kokku korjama. Ei olnud palju korjata, kuid mõned iluliistud ja plastiktükid, mida ma kuskile sobitada ei osanud. Ka juhtmete küljes oleva peegli lükkasin külge tagasi. Kiirustasin tagasi selle kohani, kus toimunud pauk mu ülesse ehmatas. Ei olnud see inimene, ega känguruu. Minu tervise päästis kilomeetripost, mis sattus olema õigel ajal õiges kohas.

Puhastasin esivõre okstest ja muust prahist, mis sinna oli jäänud. Pealtvaatajate järelevalve all sõitsin auto kraavist välja. Küsisin ühe tädi käest sigareti ja see oli mu senise elu parim suits. Lasin inimestel minna ja siis alustasin longates oma reisi. Tundus, et auto oli viga saanud rohkem kui välja paistis. Rool kiskus ja vibratsioon, mis juba ennegi autot vaevas, oli muutunud oluliselt tugevamaks. Patsutasin autot õrnalt ja ütlesin, et ta on sigavinge masin, kui ta mu ikka veel edasi viib. Ja ta tegi seda.

See oli hetk, kus olin kindel, et ma pean minema koju. Kasvõi korraks ja ringiga, aga ma pean. Aga mul veel minna ... siiani oli Sydney veel kindel plaan.

Tagasi idarannikule ... Esperance

Paar päeva enne kui ma Lake Grace'ist liikuma hakkasin, üllatas mind Maanus, kes juba ei tea kui kaua oli Brisbane'is pesitsenud. Tema plaanis edasi liikuda Melbourne'i ning see linn jäi mulle ju Sydney'sse sõites täpselt tee peale. Selleks tuli teha vaid lühike 500-kilomeetrine kõrvalepõige, et saaks temal külas käia. Maanus andis enda hinnangulise saabumisaja, mis jättis mulle veidi vähem kui nädala, et läbida ligi 3500 kilomeetrit. Seniseid sõidukogemusi arvestades, siis rahulikult minnes saaks kolme päevaga sõidetud :-) Selle nalja peale luges Maanus mulle sõnad peale, et ma seda sõitmist seekord ikka oluliselt rahulikumalt võtaksin, et enam-vähem samal ajal Melbourne'i jõuaksime. No ma siis püüdsin :-)

Esimesel päeval seadsin omale plaaniks jõuda 370 kilomeetri kaugusel asuvasse Esperance'i linna. Jätsin Ben'i ja Ronja'ga kohalikus kohvikus hüvasti, kes lõpuni välja püüdsid mind veenda koos nendega tulema. Taas algas pikk teekond roolis. Oi kuidas ma ikkagi igatsesin seda: mõõta neid lõputuid kilomeetreid mööda tundmatuid teid. Lake Grace'is oli õhutemperatuur harjumuspäraselt 40 kraadi kandis ning ma ei suutnud ära oodata kui saabun lõunaranniku jahedusse. Jahe ainult suhtelises mõistes, sest 25 kraadi on ju täitsa mõnus ja soe. Ja nii see sõit algaski, katkine summuti jõuliselt lörisemas, käigukast iga 50 kilomeetri tagant jukerdamas ning mina roolis higistamas, kuna konditsioneeriga polnud ma ikkagi raatsinud tegeleda ... kooner sihuke.

Nelja tunni pärast oli minu asukohaks Esperance. Esimene peatus traditsiooniliselt mäkdoonaldsi restoran. Ma ei tea, mis oli juhtunud, kuid lõpuks pidin tunnistama, et see söök hakkas vastu - lõpuks ometi. Seadsin end ookeani kaldal asuvasse hostelisse öömajale ning pagasiruumist noppisin välja ühe kuuspaki, mis sinna mingist jalgpallivaatamise õhtust oli üllataval kombel alles jäänud. Hostelirahvas oli kogunenud telekasaali tenniselahingut vaatama. Käimas oli Australian Open ning kuigi polnud finaal, oli see mäng finaali nimetust väärt. Djokovic versus Wawrinka. Suures seltskonnas oli kõige asjalikum kommentaator üks eesti tüdruk. Ma olin üllatunud, sest tavaliselt, vabandage mind nüüd üldistamast, pole eesti naised just need kellega saaks spordi teemal väga vestelda. Peale mängu vajusin mõnusale unele, et järgmisel päeval tiir linnale peale teha, sest kuuldu põhajl pidi see olema üks väga kaunis kohake. Ja ma ei pidanud pettuma. Esmapilgul tundus see täiesti tavaline linnake, mitte just kõige kaunimal kaldal: promenaad oli remondis, üksik päevinäinud kai, mis viis kaldast paarsada meetrit merele, ei pakkunud ka kõige suuremat silmailu, taamal väike kaubasadam. Kuid kõik muutus kui sõitsin üle linna serval asuva künka. Praktiliselt peatasin auto iga mõnesaja meetri tagant, et jälle aeg maha võtta ja nautida seda ilusat rannikujoont. Ja kui vähe on siin inimesi. Mõtlesin kui palju on Austraalias kauineid paiku, kui vaid vahemaad ei oleks nende vahel ometigi nii suured. Tegelikult oli mul veidi kahju, et olin kogu selle sõidu taaskord ette võtnud üksinda, sest neid ilusaid paiku külastades lihtsalt tahaks seda ülevoolavat emotsiooni kellegagi jagada. Ei, facebook ei lähe arvesse :-)

Lake Grace ... Tehtud, mis edasi?

Kuigi uus aasta tööaegade suhtes muudatusi ei toonud, ikka hommikul kella viiest hommikul oli väljasõit ja päevad lõppesid õhtul peale kella kuute. Samas olid ilmad aina palavamaks läinud ning sellega raskemaks ka töö. Pikad riided kaitsesid küll põletava päikese eest, kuid samas haudus seal all kogu keha. Päeva poole joogipausid üha tihenesid ning vahest tuli lihtsalt poole töö pealt keegi saata jää järele, sest joogitünnis olev vesi oli juba talumatult soojaks läinud. Söögipausid algasid pudeli spordijoogi ärajoomisega ja lõppesid jäätise mugimisega. Oleks saanud ka ilma, kuid miks end tühja piinata kui saab lahedamalt ka. Lihtsalt kulukaks läksid need karastusjoogid ja jäätised. Päevas kulutasin pelgalt nendele juba 20 dollarit, kuid selle palga juures, mis see rabamine enesega kaasa tõi, ei pidanud ma seda paljuks maksta.

Juba vahetult peale jõule oli märgata, et viljaautod enam ladustamisplatsidele ei voorinud ning neid märkas vaid mõndadel üksikutel objektidel aeg-ajalt. Katmise asemel läks suurem osatähtsus nn alalisele klammerdamisele. See tähendas seda, et katete servad tuli seinte külge kinnitada õhukindlalt, et lõplikult meie poolt pakendatud vilja saaks gaasitada, mis hoiaks eemale närilised ja aitaks viljal säilida, kuni hind oleks sobilik, leitaks klient ja see pakendatud vili transporditaks laeva ja sealt edasi kliendile. Mõni viljakuhi oli veel pakendatud kahe aasta tagusest ajast, seega oli väga tähtis, et meie poolt oleks see kuhjade pakendamine teostatud kvaliteetselt. ühe kuhjaga läks veidi valesti. Unustasime nõrka kohta panna täiendava koormarihma üle kuhja ning tuulehoog rebis katte serva lahti. Probleemile lisas kaalu see, et antud kuhi oli jõutud juba gaasitada ning kogu mürkgaas lendas välja. Mõnus 20 000 dollarit kahju ülemusele.

Ladustamisplatsid said kahe nädala jooksul üksteise järel vaikselt lõpetatud. Viimasel nädalal liikusime taas kogu suure meeskonnana. Mina sain au osaliseks paigaldada viimane kinniti. Ja oligi kõik. Sõitsime oma meeskonnaga Katanning'i ning asusime koristama oma ühiselamut. Hoolimata oma julmast ajaloost, oli see kompleks juba nagu kodu, aga see on alati nii. Kui seljakott kuskile nädalaks paigale jääb, siis hakkad seda kohta juba koduks pidama. Pakkisime asjad ja asusime teele Lake Grace'i. Veel oli vaja puhastada sõidukid ja ladustada töövahendid. Lisaks ootas ees hooaja lõpetamine. Et mitte just pidulik, aga lubaduste kohaselt avatud letiga, mis tähendas, et arve pidi minema ülemusele. Ei kurda.

Järgmisel hommikul alanud autode pesemine algas töiselt, kuniks esimene auto oli pestud. Seejärel õnnestus itaallasel ette jääda survepesuri veejoale ning sellest sai alguse laiamõõtmeline veesõda. See ei lõppenud isegi siis kui absoluutselt kõik olid pealaest jalatallani märjad, vaid kestis, kuni kõik masinad olid puhtad. Suured mehed on tegelikult kõik hingelt väikesed poisid. Ja olgem ausad, kes olekski viitsinud 35 kraadises palavuses ilma korraliku veesõjata neid autosid pesta. Hea meel oli, et olin enda auto väga lähedale parkinud, sest ka see pesti kellegi poolt puhtaks.

Sama päeva õhtuks oli kohalik spordikeskuse baar meie heaks ja jaoks reserveeritud ning hooaja lõpetamine võis alata. Veider ainult, et mitte kõik ei tulnud kohale. Näiteks olid hollandi vennad ühele inglise poisile augu pähe rääkinud, et oleks õige võimalikult kiiresti Perth'i minna. Sa oled kaks kuud töötanud meestega ühe meeskonnana ja siis sa lihtsalt kaod, ilma et kellelegi sõnagi paotaksid. Mina võtsin seda väikese solvanguna, kuid ega see kõikide teiste pidu ju ei rikkunud. Nagu kõik sellised peod algavad tasa-tasa, kuniks täis kõht ja tasuta alkohol üleüldisele meeleolutõusule kaasa aitavad. Väga lahe oli see, et kõik pidid õhtu jooksul ükshaaval tegema minutilise kokkuvõtte hooajast, mis siis videona salvestati ning vahetult enne peo lõppu ette kanti. Eks me kõik püüdsime seal olla vaimukad ning kõik võeti publiku poolt suurepäraselt vastu. Tuli meelde ajateenistuse lõpp, kus iga jagu pidi esitama lühikava teemal elu meie pataljonis. Naljad, mida mõistavad ainult need, kes on selle tee sinuga koos läbi käinud ning mis seltskonnast väljastpool edasi rääkides oleksid kuulajale mõistmatud. Kogu seltskonna mõttes oli see minu elu parim töökoht.

Koos hooaja lõppemisega saabus minu jaoks ka see hetk kui pidin otsustama, mida ma ise siin Austraalias järgmiseks peale hakkan. Kohalikud austraallased pöördusid tagasi oma igapäevaelu juurde. Vennad hollandlased liikusid peale põgusat viibimist Perth'is Ameerikasse. Charlie sõitis kuuks ajaks inglismaale ja sealt edasi Ameerikasse vanemate juurde ning siis pidi liikuma ringiga Aasiast tagasi Austraaliasse. Iirlased ja nende shotlasest kamraad Aron pidid veetma kuu või paar Balil ja Tais ning siis naasma Südneü'sse või pagan seda teab täpselt kuhu, sest see oli nende jaoks veel liiga kaugel, et nii pikalt ette mõelda. Ka omaette sakslaste seltskond pidi peale lühikest roadtrippi Perth'i kaudu Aasiasse puhkama minema ja naasma Austraalia idarannikule. Josh, kes lahkus juba enne hooaja lõppu, sõitis sammuti Ameerikasse, et abielluda ja alustada seal uut elu. Ben ja Ronja plaanisid sõita Perth'i , osta omale suur maastur ja alustada seiklust tagasi Darwin'i suunas, külastades kõike mis teel sinna võiks ette tulla. See pidi neil aega võtma vähemalt paar kuud. võrdluseks, et mina sõitsin selle tee läbi 4-5 päevaga. Ja siis jäingi ainult mina veel mõtlema, et mida paganat ma siis ette võtan. Kaasa kutsuti mind igale poole, kuid millegipärast ei tahtnud ma end kellegagi siduda, tahtsin ise minna ja olla. Võtsin veel nädala mõelda. 

Selle nädala jooksul lahkusid pea kõik Lake Grace'ist. Jäid veel iirlased ning Ben ja Ronja. Ma ei olnud ikka veel suutnud välja mõelda, mida paganat ma peale hakkan. Peale seda maru hooaega oli tunne, et minu seiklushimu on täis. Mõtlesin väga sügavalt juba kojusõidu peale, kuid siis jäi kripeldama mu kallis väike vana Ford. Mis paganat ma temaga peale hakkan? Kuna müümiseks vajalikust teekõlbulikkuse kontrollist ei oleks ma temaga läbi saanud ning raha ma enam tema alla matta ei raatsinud, siis oleks pidanud ta lihtsalt lammutusse viima ja ... ei, ma pidin temaga Austraaliale ju tiiru peale tegema. Seega pelgalt jonni pärast seadsin end idaranniku suunas. Jätsin Ben'i ja Ronja'ga hüvasti ning asusin teele. Nad ei uskunud, et ma selle autoga kohale jõuan, sest sel vaesekesel oli siin vahepeal mitu uut tõrget tekkinud ja ka käigukast oli veel hullemaks läinud. Ka mina enam ei uskunud, kuid see mind tagasi ei hoidnud. Ja nii ma alustasin viimast kolmandiku, mis oli veel puudu täisringist ümber suure Austraalia.

Lake Grace ... Mõnusat Jõulu ja mitte just nii mõnusat aastavahetust

Peale pikka ootamist saabusid lõpuks jõulud. Mitte just jõulude pärast polnud selline ootusärevus, sest jõulutunnet lihtsalt polnud. Olin lihtsalt väsinud ... enam kui kuu olin töötanud praktiliselt iga päev keskeltläbi 13 tundi päevas, saades selle aja jooksul vaid kaks vaba päeva. Jõuludeks lubati meile tervelt kaks vaba päeva järjest - puhkus. See oli see, mida me kõik ootasime ning lõpuks oli see käes.

Igaüks tegi seal oma plaane, kuidas jõulud võimalikult mõnusasti veeta. ühel sakslaste seltskonnal oli plaan minna telikuma imekauni Esperance'i linna ümbrusesse. Prantslased võtsid ette midagi sarnast, kuid kuna nad väga inglise keelt ei rääkinud, siis keegi vist nende plaanidest lõplikku selgust ei saanudki. Hollandlastest vennad Julien ja Kevin laenutasid minult autot, et veeta Jõulud Perth'is. Käisid mulle ka kui uni peale, et ma nendega kaasa läheksin, kuid mul polnud selleks üldse tahtmist, sest olin nendega niigi kõik tööpäevad koos veetnud ning nende hullude seltskonnast mulle väheks ajaks piisas. Seadsin end hoopiski Lake Grace'i, et veeta pühad koos Ben'i ja Ronja'ga. Mingit moodi olid nemad mulle siin juba kui perekond. Minuga liitus veel inglise poiss Charlie. Plaane oli meil vaid nii palju, et esimese jõulupüha õhtul pidime kõik minema iirlaste juurde jõuluõhtusöögile. Nemad ju jõululaupäeva ei tunnista ning sel päeval minnakse lihtsalt välja baaridesse. Kui aga Ben mainis, et sakslaste jaoks on tähtsam ikka jõululaupäev, siis võtsin ka mina sõnasabast kinni ja viisin nad kurssi ka eestlaste eelistusega jõululaupäeva õhtusöögiga tähistada. Ja vaevu jõudsin lõpetada kui Ben juba tormas poodi, et varustada külmkapp kõige vajalikuga, mida õhtusöögi valmistamiseks vaja võiks minna ning saatsime hoopiski iirlastele kutse jõuluõhtusöögile.

Imetlesin heas mõttes Ben'i ülbust valmistada suureks õhtusöögiks midagi, mida ta kunagi teinud polnud. Google'i abil õppis ta kiirelt, kuidas küpsetada lammast ning asus tegutsema. Siiani oli mul meeles, kuidas me maailma ühe parima kala Darwin'is kokates kergelt öeldes untsu keerasime. Aga julge pealehakkamine on pool võitu ning peagi oli kaetud laud. Pidin taas tunnistama, et mu sõber on suurepärane kokk. Mõnus seltskond, mõnus õhtu ... hoolimata lume puudusest, pidin tunnistama, et väike jõulutunne puges sel õhtul isegi hinge. Peale pikka õhtusööki võtsime veel ette kohaliku baari külastamise, sest selline oli kohalik komme ning seda ju ometi tegemata ei saanud jätta. Magama minnes kujutasin endale ette, kuidas kallil Eestimaal inimesed veel vaaritavad ja alles seavad end õhtusöögilauda. Soovisin mõttes neile kõigile head Jõulu ja lubasin endale, et järgmistel pühadel olen kindlasti Eestis.

Hommikul nautisime kõik mahedat jõulupohmelust ning imekaunist ja sooja (loe: palavat) suvehommikut. Peale üliluksuslikku hommikusööki, mille me endile ise kokku keerasime, seadsime end linnakese basseini äärde peesitama ja õhtut ootama kui pidime iirlaste jõuluõhtusöögile minema. õhutemperatuur tõusis pealelõunaks üle 40 kraadi. Selleks ajaks olin pugenud oma tuppa konditsioneeri alla varju ja mõtlesin, kuidas ma sooviksin tegelikult panna selga jope, tõmmata pähe müts, kätte kindad ja astuda õue karge talveilma kätte, kus hingeõhk aurab ja varbad külmetavad ning madala talvepäike lumelt peegeldudes silmi sunnib kissitama. Veidi lohutas teadmine, et Eesti ilmgi sel ajal must ja porine oli ning lume asemel vihma kallas. Tegelikult naudin ka mina päikest ja sooja ilma, kuid kui jätta vahele Stanthorpe'is oldud kahekuuline periood, siis olen saanud seda enam kui 30 soojakraadi saanud nautida terve aasta jagu. Veidike vaheldust ei teeks ju paha. Aga see selleks. Tuli taas end valmis seada ja järgmine jõuluõhtusöök oli ootamas ees.

Kui meie pakkusime õhtusöögiks lammast, siis meie iirlastest sõbrad valmistasid traditsioonilist jõulusööki nende mõistes, milleks oli siis suur jõuluhani ning jõulusink. Kevin, kes oli seekord kokk sattus alguses segadusse, lugedes pakilt, et hani peab ahjus olema tunni, jättes tähelepanuta, et see käis ühe kilogrammi kohta. Hani kaalus aga neli kilo, mistõttu saabus praad lõpuks lauale mõistagi mõninga hilinemisega. 

Lõpp hea, kõik hea. Olin rõõmus, et algselt suhteliselt ebamäärased jõulud nii meeldivateks kujunesid. Pühad läbi ja taas tuli end vähem kui nädalaks tööle pühendada. Peale nii pikka pausi ei kujutanudki ette, et väga rohkem viitsiks. Aga aastavahetuse puhul oli ees ootamas veel üks vaba päev ning selleks planeerisime sama seltskonnaga uue aasta vastu võtta Perth'is.

Millalgi peale lõunat saime Lake Grace'ist liikuma. Ben lubas roolida Perth'i ning tagasiroolimine pidi olema minu ülesanne. Peale kolme-neljatunnilist autosõitu seadsime end sisse hostelisse ning peale tervitusjooke seadsime end linna. Peale mõne baari külastamist loobusime ilutulestiku vaatamisest selleks aastaks ja otsustasime uue aasta vastu võtta klubis. Ja siis läks minu jaoks kõik allamäge. Peale pikka järjekorras passimist said kõik sisse peale minu. Nimelt ei meeldinud turvatöötajatele minu valged jalanõud ning minu jaoks sissepääs klubisse jäi katki. Kuna olin viimane, siis olid kõik jõudnud juba piletiraha maksta ja siseneda. Nii ma siis seisin kuidagi väga totralt ja mõtlesin, et mida paganat ma nüüd siis peale hakkan. Kuidagi väga totralt kukkus see välja. Seadsin sammud kohe kõrvalasuvasse klubisse, kus kellelgi polnud sooja, ega külma minu jalanõudest. Astusin leti äärde ja tellisin joogi järel joogi kuniks aastavahetus kätte saabus. Tobedad letiäärsed vestlused võõraste inimestega, suur kogus alkoholi ja üksildus olid need, mis minu aastavahetuse märksõnadeks jäid. 

Mõtlesin, et mida teevad üksikud purjus inimesed võõras linnas ja otsustasin kasiinosse ennast sättida. Selles pooleteise miljoni elanikuga linnas on üks kasiino. Ka Darwin'is oli vaid üks. Lihtsalt elukorraldus on siin selline, et ei ole midagi igal nurgal kasiino. Selleks, et sinna kasiinosse jõuda, pidin võtma rongi ja mõned peatused sõitma. Ikka jube keeruliseks oli see kasiinosse minemine tehtud. Sain veel korra oma seltskonnaga kokku, kuid suutsin taas ära eksida ja nad kaotada. Teiste arust oligi mul kombeks kogu aeg ära eksida ning ega nad ses suhtes ka eksinud, seda ekslemise asja ma oskan. Lõpuks jõudsin isegi sinna suurde-suurde kasiinosse. Heh, ka eelmisel aastavahetusel Südneü's lõpetasime Maanus'ega kasiinos. Peale pikka otsimist leidsid ka Ben ja Ronja mu lõpuks kasiinost ülesse ning kerges miinuses seadsime end päikesetõusul hostelisse puhkama.

Järgmisel päeval nautisime tsivilisatsiooni, poodlemine, rämpstoit ja taaskordne kasiinokülastus aitas mööda saata selle raske päeva. õhtul kell 9 saime lõpuks linnast vastumeelselt tulema. Ees ootas taas sõit Lake Grace'i. Olin vapper ja roolisin meid tervelt kohale. Veel oli aega, et neljaks tunniks silm kinni panna ja siis algas kõik uuel aastal taas, nagu lõppes vana: päike, kuumus, töö, töö ja veelkord töö. Kallis hooaeg, loodan, et lõpped pea.

Katanning ... It's graining!

Detsembri alguseks oli selge. Mind määrati meeskonda, mille uueks asupaigaks saab linnake nimega Katanning. See linn asus Lake Grace'ist ligi 150 kilomeetri kaugusel ning oli viimasest ka kolm-neli korda suurem. Kuigi seal polnud ei mäkdoonaldsit, ega ka Hungry Jacks'i, oli meid seal siiski õnnistatud ühe kiirsöögikohaga - Chicken Treat. Tegelikult polnudki sel väga vahet, sest meie elutempo oli nagunii vaid tööle ja koju.

Kuna töö oli meil kõk see aeg sama, siis räägin teile parem oma nn uuest kodust. Ja koduks sai meile vana õpilaskodu, mis kohalike poolt oli nimeks saanud kui vägistamishostel. Selle koha ajalugu on vägagi õõvastav. Seetõttu ei täitnud see suur majutuskompleks enam ammu seda eesmärki mille tõttu ta loodud oli, seistes enamuse ajast tühjana, kuniks mingi ettevõte seal aegajalt oma tööjõudu majutas. Nagu öeldud oli see õpilaskodu, kuhu algselt olid majutatud naabruses asuva põhikooli õpilased, kes kaugemalt olid tulnud. Selle paiga komandandiks oli üks austraallasest kohalik mees, kes seal lapsi kuritarvitas ... mis paganama poliitiliselt korrektne sõna, ta vägistas seal neid lapsi. Laste kaebused olid kui hüüdja hääled kõrbes, mida keegi kuulma ei teinud. Mingi hetk esitati mehele siiski süüdistus ja ta arreteeriti. Asemele pandi selle sama mehe vend, kes juhtus olema täpselt samasugune haige pedofiil. Läks veel aega, enne kui see asi välja tuli. Selle aja jooksul vägistati üle seitsmekümne lapse. Ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada, kuidas see õudus nii kaua ja laiaulatuslikult kesta sai. Ainuüksi sellele mõeldes läheb süda pahaks ja käed tõmbuvad jõuetult rusikasse. Tänaseks on need värdjatest vennad vanglamüüride vahel, kuid nii lihtne karistus riivab sügavalt igatahes minu õiglustunnet. Kurb ja kõhe oli see meie kodu, kuid see polnud veel kõik. Lisaks toimus siin veel üks väga kurb vahejuhtum kui üks tüdruk koolikiusamise sildi all heideti õuel asuvasse kanalisatsioonikaevu, kus ta hukkus. Vahest tundub, et mida arenenum on ühiskond, seda haigemaks ta muutub. Ega Rooma impeerium asjata ei langenud.

Nii mõnigi langes selle hoone mineviku varjude hirmu ohvriks ja hakkas ette kujutama seda, mida pole olemas. Küll nägi keegi köögis kummitusliku tüdruku viirastusi, küll tundis keegi kuidas ta kest ööd nähtamatute käte poolt üles aeti jne. Minu jättis see külmaks, sest usun, et see kõik vaid meie eneste pettekujutelm. Seetõttu polnud ma ka vastu kui kaks töökaaslast minu magamistuba nende endi magamistoa vastu vahetada soovisid. Kolisin üksi hoone teise tiiba, kus sain omale hiiglasliku kuueinimese toa. Kolle ja kummitusi ei näinud, pigem lihtsalt masendas teadmine selle hoone minevikust.

üleüldse oli meeskonna vahetamine algselt kerge pettumus, kuna olin harjunud töötama Lewis'e meeskonnas, kuhu kuulus ka Ben. Lewis oli tore kohalik vana, kes oli alati muhe ja sõbralik. Ka Ben oli algselt tema meeskonnas. Kuid nüüd määrati mind siis Gundy meeskonda. Vabandan väga väljenduse pärast, kuid Gundy oli kõige ehtsam türapea. Ausalt öeldes on see tema kohta isegi liiga pehme väljend. Ma ei ole teist nii õelat ja elus kibestunud inimest veel kohanud ja loodan, et ei kohta ka enam. Terve meie esimese nädala Katanning'us kulutas ta suure osa oma energiast minu ja ühe iiri poisi sõimamisele. Ma arvan, et psühholoogiliselt oligi see üks-kaks nädalat minu jaoks kõige raskemad. Ma pole lihtsalt harjunud kellegi silmis olema viimane kõnts. Aga raha oli selleks liiga hea, et lihtsalt sellele kõigele käega lüüa. Minust hullemini kohtles ta veel toda iiri poissi - Cormac. Teised meie tiimist olid tema silmis täitsa korralikus kirjas. Seega oli Charlie, Josh'i ja Julien'i elu oluliselt lihtsam alustuseks kui meie oma. Aga see on Austraalia ja siin lihtsalt käivad asjad teistmoodi. Nimelt jäid meil peale esimest vaba päeva mõned õlled külmikusse, milledele otsutasime Cormac'uga peale tööpäeva otsa peale teha. Sattusime õues istudes kokku Gundy'ga, kes end igaõhtuselt oli raske joobega oli õnnistanud. Kuidagi saime selle härra pahuraga jutule ning peale seda istusime pea iga õhtu väljas õhtusel õllel. Peale seda muutus täielikult tema suhtumine meisse. Siin lihtsalt ei hinnata töölist vaid selle järgi, kuidas ta töötab, vaid väga suur osa nende arvamusest sinu kohta kujundab ka see, kui sotsiaalne sa oled. Nii saime meie tema lemmiklasteks ja teised sattusid omakorda põlu alla, sest ega ta seda pulbistevat sisemist negatiivsust siis endas ei suutnud hoida.

Ega ka Cormac ise polnud kõige kergem kuju. Ma polnud näinud veel nii andekat verbaalset kaklejat kui oli tema. Põhimõtteliselt võisime terve päeva veeta üksteise pihta geniaalseid solvanguid loopides. Vähemalt ei hakanud igav. Alles õhtuti, kui oli avatud õllepudel istusime laua taga ja rääkisime kui normaalsed inimesed. Vähemalt ei hakanud temaga kunagi igav.

ühel hommikul suutis kari papagoisid mu päeva teha. Taas teel olles objektile, olid kõik peale pahura Gundy, kes roolis, end suht unele sokutanud kui käis kõmakas, mis kõik ülesse ehmatas. Gundy saatis pahuralt välja tuhat vandesõna, et pagana papagoid, lõhuvad autot. Nimelt on nad suhteliselt halvad lendajad. Eriti saamatult püüavad nad end läheneva auto eest hoida. tõusevad lendu küll õigeaegselt ja keeravad teelt kõrvale, kuid niipea kui auto on neist mööda saamas, siis keeravad auto ette. Seegi kord oli üks pirakas kakaduu end esitule pihta sihtinud, kuid napilt oli tuli terveks jäänud. Kõikide loodussõprade õnnetuseks aga linnud ise nendest kokkupõrgetest eluga ei pääse. Jõudsime selle väikese õnnetuse üle paar nalja visata kui ees oli järgmine kakaduude parv ja siis otsustas üks neist otse esiklaasi lennata. Pauk oli vägev, klaas oli lilleks, kuid õnneks läbi klaasi too ei lennanud. Kuna istusin esiistmel, siis minu võttis see küll päris jahedaks, ülejäänud naersid veel minu nägu antud momendil. Terve see päev tundus, et papagoid sihivadki meie masina esiklaasi. õnneks aga rohkem kokkupuuteid ei esinenud. Siiski tõstsin iga kord käed näo kaitseks kui taas läbi parve kihutasime, sest järgmine neist oleks kindlasti klaasist läbi lennanud.

Päevad möödusid ja jõulud lähenesid. Kuna jõulutunnet hinges polnud, siis ootasid kõik pigem lihtsalt kahte järjestikust vaba päeva. Meile oli see kui terve vaba nädal, sest üldjuhul õnnistati meid ühe vaba päevaga vaid iga kahe nädala tagant. Seni tuli aga veel tööga kuuma anda, sest hooaeg oli tipus ja viljaveokitest oli kõikidel ladustamisplatsidel järjekord.

Lake Grace ... Viljamäed ja mitte just piimejõed ehk iga algus on raske

Suutsin end esimesel hommikul suuri vaevu ärkama sundida. Telefoni ekraanilt kaetud kellaaeg näitas alles öötunde. Pole just argine ärgata pool viis hommikul. Tegelikult ei kutsuks ma seda isegi mitte hommikuks vaid veel suisa ööks. Raskust lisasid ka eilsel õhtul ärajoodud õlled. Avasin toaukse, et jalutada mõnekümne meetri kaugusel õuel asuvasse sanblokki. Oi kui halb mõte oli see ette võtta pelgalt särgi väel. Vägagi harjumatult jahe ilm kargas kraesse marutuulega. Mis halba unenäkku ma sattunud küll olen. Läbi raskuste suutsin end vahetult kella viieks minekuvalmis seada. Uniste nägudega kogunes seal karavanipargis kokku ligi kümmekond sama särki kanvat meest. Kiire enesetutvustuse järel suundusime autokolonnina juba eelmisest päevast tuttava vana bossi maja ette. Astusime Julien'iga teiste järel kohmetult sisse ja seadsime end sarnaselt teistele suurde elutuppa istuma. Kellele kohvi ja kellele teed? See oli nüüd küll maru mõnus. Lõpuks kogunes sinna pea paarkümmend meest ja see hommikune kohvipaus kestis ligi pool tundi. Uskumatu, aga see kuulus tööaja sisse.

Peale seda ühist ärkamist seadsime end töömasinatesse ja suure ühise meeskonnana valmistuti teekonnaks Hüden'i vilja ladustamiskeskusesse. Ben säras rõõmust kui sai teada, et me just sinna sõidame. Arusaamatult vaatasin talle otsa, et mida paganat sa nii vara hommikul särad siin. Hüden mees, Hüden asub pooleteist tunnise autosõidu kaugusel, mis põhimõtteliselt tähendas seda, et kui sa autojuhtimisega tegelema ei pidanud, siis võisid hambad laiali püha und põõnata, mis ka sulle palgana kinni makstakse. Seejärel hakkas Ben järjest nimetama kõikide linnakeste nimesid, kus meie teenindatavad ladustuskeskused asusid ja tõi iga ühe juures välja kui palju sinna maad on ja kui palju magada saab. Ei minul neist sel hetkel midagi meelde jäänud, kuid kurta nagu ka millegi üle ei olnud … no ilm oli ikka veel paganama jahe. Lisandunud uneajast rohkem tundsin seetõttu vast rõõmu sellest, et olin vormisärgi alla veel ühe särgi ja vana pusa sokutanud. Veel ligi tund tiirutasime väikese Lake Grace'i vahel ringi ja korjasime erinevatelt platsidelt ja ladudest vajaminevaid tööriistu ja masinaid kokku. Ben jälle säras, juba viiskümmend dollarit teenitud. Naljakas kuidas ta osakab alati igal hetkel raha lugeda. Muigasin ja suikusin veoki tagaistmel unele.

Kuid minu uni katkestati juba 45 minuti pärast. Ja me ei olnud üldse mitte Hüden'is, vaid olime hoopis teises suunas sõitnud. Sihtkohaks linnakene nimega Dumbleüung. Käsukorras aeti meid masinatest välja. Ilm oli ikka veel külm ja mina segaduses, sest polnud mul õrna aimugi, mida paganat ma nüüd tegema pean. Sest tundus, et keegi ei võta vaevaks meid asjaga kurssi viia. Kõik siblisid seal edasi-tagasi ja tundsin end vägagi võõrkehana. Püüdsime Julien'iga vaid teistelt jalust ära saada. Kuna Ben ja Julien liikusid ühe grupiga ühele poole suurt viljakuhja, hoidsin end eilse tuttava Kevini lähedale. Püüdsin tema õpetuste kohaselt matkida kõike seda, mida tema ees tegi.Mingil hetkel avastasin, et olime suure viljakuhja otsas ja seadsime kiirklamberid üle kuhja tõmmatud katte serva külge kinnitada, et see siis üle katmata viljakuhja sirgeks tõmmata. Noo ei tundunud teoorias nagu midagi väga rasket. Istusime siis kõik ühtlaste vahemaade tagant kuhja otsas, katte sikutamiseks klamber katte serva külge kinnitatud ja ootasime lähet. Ja siis juba keegi karjus let's go ja kõik kui üks mees liikuma hakkasid. Esimene samm katmata viljal … ehmatasin kui jalg põlvini sisse vajus, koperdasin, järgmine samm sama … pagan kui raske on vilja sees kõndida. Tundsin kuidas olen aeglasem kui kogu ülejäänud rivi. Põhimõtteliselt tegelesid teised katte tõmbamisega, mina hoidsin oma klambrist pigem moe pärast kinni ja püüdsin kogu jõudu kokku võttes tempos püsida ja mitte kukkuda. Kukkumine tähendanuks seda, et teised sinust lihtsalt katte üle tõmbavad ja siis vaata ise kuidas sa end sealt välja kaevad. Mingi ime läbi mul õnnestus lõpuni vastu pidada. Ebainimlikust pingutusest veremaitse suus. Kuidas see küll nii raske saab olla, ma ei ole juu nii äpu. Igatahes olid silmad-suu ning saapad ääreni viljateri täis. Esimese asjana kuhja otsast alla saades võtsin saapad jalast ning kallasin sealt kamaluga vilja välja. Millegipärast meenus selle saabastetühjendamisega ajalootunnist suur Ukraina näljahäda, kus sellise koguse eest, mis minu saabastest välja tuli, oleks kindlasti mahalaskmisele saadetud. Aga see pole koht selle heietamiseks. Igatahes oli järgmine kuhi juba oluliselt lihtsam. Olin vast viljaskõndimise raskust alahinnanud ning esimene koperdamine lõi mu lihtsalt rivist välja.

Peale paarikümne meetri pikkuse katte sirutõmbamist kinnitati katte servad seinte külge, mille sees kogu see viljakuhi oli, et tuul kogu seda jama lendu ei viiks. Viljakuhjad ise olid mõnikümmend meetrit laiad ja kuni 350 meetrit pikad. Kuna kuhi kasvas pikkupidi vastavalt sellele kuidas vilja saabus, siis polnud kuidagi võimalik lihtsalt kätte võtta ja kogu kuhi korraga katta. Põhimõtteliselt sai igal objektil tõmmata kolm-nelikümmend meetrit katet ja siis tuli õmmelda uued kuni kahekümnemeerised katted eelmise külge, et järgmine kord, kui kuhi juba selle võrra edasi liikunud, need sirgu tõmmata. Selline meie töö põhimõtteliselt oligi.

Lisaks kuulus meie ülesannete hulka ka aegajalt nende seinte ehitamine, kuhu vili kuhjas sisse kallati. Esimese päevateisel poolel me sellega tegelesimegi. Midagi keerulist siin polnud. Seinte külgtoed ritta ja plekklehed nende külge kruvida. Ainult et päevad venisid vahest maru pikaks. Esimestel päevadel saabus tööpäeva lõpp alles kell üheksa õhtul kui lõpuks koju tagasi jõudsime, et siis järgmisel päeval taas kell 5 hommikul tööpäeva alustada. See vist oligi kõige paganama pikem töönädal oma 95 töötunniga. Tagantjärele mõeldes ikka päris ulme, kuid polnud seal nii väga rasket midagi. Kui on raske, mõtle rahast, see aitab siin alati. Puhkepäev anti keskmiselt iga kahe nädala tagant, kuid ega siin midagi väga muud teha polnudki kui tööd. Pigem oli see varajane ärkamine vaimselt rohkem kurnavam kui töö ise füüsiliselt. Suure osa tööajast moodustas ka objektilt objektile sõitmine, mis andis puhkust. Teenindasime oma meeskonnaga suuremat ala kui meie väike kauge kodumaa.

Aga see oli alles hooaja algus ja vilja ladustusplatsidele saabus suhteliselt aeglases tempos. Teadsin, et detsembri keskel pidi saabuma hooaja tipp ning selleks ajaks saabub juurde mehi ja kogu see suur seltskond pekstakse laiali viieks meeskonnaks, millest kaks komandeeritakse teistesse linnadesse. Jäin oma saatust ootama.

Lake Grace ... Tere tulemast!

Pea neli tundi sõitu selja taga saabusime Julien'iga lõpuks Lake Grace'i. Ben oli varasemalt saatnud aadressi, kuhu minema peame. Peale mõningaid raskusi õige koha leidmisega, koputasime ühe eramaja ukselt, kus vanem proua meid vastu võttis. Esmalt tundus, et oleme ikkagi vales kohas, kuid rõõmsalt naeratav proua Rachel palus meil lahkesti edasi astuda ja kinnitas, et me pole majaga eksinud ja nad juba ootasid meid. Edasi juhatati meid taha tuppa, kus asus hr Pelham'i kabinett. Pom, sellise nimega kõik seda vanahärrat kutsusid, vormistas meie tööks vajaliku paberimajanduse ja jagas kätte nn vormiriided, kuid konkreetselt tööst ei sõnagi. Ikka veel valitses teadmatus, et mida ma siis täpselt siia tegema tulin. Peale minu asjakohast pärimist sain vastuseks, et homme hommikul alustate kell 5 ja siis näidatakse mida tegema peate.

Enne veel kui aga meid sealt vabaks lasti, suunati meid CBH'i kohalikku kontorisse, kus tuli läbi teha alko- ja narkotest. Kui alkoholitestiga oleme me vast kõik kokku puutunud aktsioonides "Kõik puhuvad", siis narkotest oli minu jaoks uus. Pihku suruti väike plastiktops ja paluti see kriipsuni täita. Peale kiiret vetsukülastust ulatasin CBH'i tädile topsitäis pissi ja jäin vastust ootama. Ma ei tea täpselt, milliste narkootiliste ainete kasutamist selle testi abil tuvastada on võimalik, kuid peamiselt kasutatakse seda kanepi tarvitamise tuvastamiseks. Minul muretsemiseks põhjust polnud, kuid hilisemalt kuulsin, et nii mõnigi on peale testi koheselt ära saadetud. Lisaks teostatakse neid teste ka pisteliselt töötamise ajal ning vahelejäämisel ootab ees kiire vallandamine. Seetõttu regulaarsel kanepisuitsetajal CBH objektidele asja ei ole.

Olles oma testid edukalt läbinud, suunati meid edasi Lake Grace' i karavaniparki, kus oma edasise elu pidime elama. Nädalataks 110 dollarit võimaldas mul rentida väikese toa tillukese külmiku ja telekaga. Lisaks oli olemas lörisev konditsioneer. Siinset kevadiselt muutlikku ilma arvestades oli see mul aga enamusest kütterežiimil. Üldiselt oli aga see karavanipark aga üks närusemaid, mida ma siin ringi reisides näinud olen. Seda enam üllatas mind, et vana tädike, kes seda kohta pidas, minult veel 200 dollarit tahatisraha küsis. Ptüi ... Terve mu toa sisustuski polnud 50 dollaritki väärt. Kuna mul ka lihtsalt polnud seda raha talle anda, siis leppisime kokku, et räägime sel teemal nädala pärast peale palgapäeva uuesti.

Vaevalt jõudsime oma asjad lahti pakkida kui karavaniparki saabus Ben ja tema kaks kaastöölistest kamraadi Kevin ja Charlie. Tore oli taaskord Ben'i näha. Minu küsimuse peale, et millises toas või karavanis nad peatuvad, sain vastuseks, et nad nädal tagasi rentisid omale maja paarisaja dollari eest nädalas, kuna nad selle vanatädiga seal karavanipargis tülli läksid ja olgem ausad maja rentimime tuli odavam ja mugavam. Njah, küll ma siin karavanipargis hakkama saan. Peale külaskäiku sõprade majas suundusime edasi kohalikku pubisse, kus ka Ronja oma õhtusel vahetusel köögis tööl oli. Uute ja vanade tuttavate seltsis läks hommikune varajane ärkamiskohustus peale paari õlut juba meelest ja õhtu lõppes südaööl koos pubi sulgemisega. Ei saa kerge olema see esimene päev.

Vahenädal Perthis

Taas olin saabunud mõneks päevaks Perthi. Nii tore oli taas inimesi näha. Ka eesti poisid Yerecoin'ist olid suurde linna shoppama saabunud. Elama sattusid nad minuga samasse hostelisse. Natuke tobe situatsioon, kuna olid just ju neile kõigile rääkinud, et lähen Eestisse ja nüüd peatusime samas kohas. õnneks pidi minu valetatud väljalend olemaalles järgmise päeva õhtul ja teadsin, et poisid peavad hommikul end juba tagasi Yerecoin'i sättima. Et miks ma üldse põdesin selle tobeda asja pärast? Nimelt pidi palgapäev alles mõne päeva pärast olema ja selle valega oli mul alati võimalus sinna samasse ettevõttesse tagasi minna kui tööpuudus jälle kummitama tuleb. Aga läks õnneks ja suutsin liigset lobisemist ka meie õhtusel pubituuril vältida.

Juba eelmine kord kohtusin seal ühe prantsuse paariga, kes suutsid minu suhteliselt negatiivset nägemust prantslastest põhjalikult ümber kujundada. Aga eks erand vast kinnitab pigem reeglit :-) ühel õhtul käisid nad välja, et võiksime restorani einestama minna. Kuna minu palk nädalase töö eest heinapõllul polnud veel laekunud, siis kaldusin ütlema ei ning peale seda kui kuulsin, et tegemist on india ja pealegi veel taimetoidurestoraniga, siis andsin neile kindla ja konkreetse eitava vastuse. Aga sellest hoolimata ei jätnud nad jonni ja tarisid mu kaasa. Nimelt ei olevat see päris tavaline restoran, sest seal tuli toidu eest maksta sellist hinda, nagu ise paremaks arvasid. Olin segaduses, et kuidas selline asi töötab ja uudishimu minust lõpuks võitu saigi. Paarikümne minuti pärast istusime juba kesklinnas ning nautisime oma õhtusööki. Just nimelt nautisime, sest minu suureks üllatuseks oli toit äärmiselt maitsev. Seega palun rohkem mitte enam sõna võtta teemal, et ma midagi uut ei proovi, sest tegin kalendrisse risti ning iga kord kui keegi sellise jutuga mu poole peaks pöörduma, siis võtan kalendri välja ja näitan, et just sellel päeval ja kellaajal tegin ma selle enda kohta uskumatult suure sammu edasi kulinaaria maailmas. Pow … Straight to your face! Aga see selleks. Saabus tasumise aeg. Sättisime end minekule ja enne väljumist jalutasime administraatori laua juurest läbi, et arve tasuda. õigemini arvet kui sellist ei olnudki. Kuna restoraniomanikel usk raha söögi pakkumise eest küsida ei lubanud, siis jäi kõik kliendi südametunnistuse lahendada väikese annetuse teel. Lasin oma lauakaaslased endast ette. Kes maksis dollari, kes paar, kuni enne mind üks prantslastest maksis vaid mõnikümmend senti. Minul hakkas veidi piinlik olla vahetult peale teda ning esialgselt planeeritud kahe dollari asemel maksin neli ja ikka jäi miskit sees kripeldama. Oeh, nii saamatu olen neil hetkedel, kus tuleb süda lihtsalt kõvaks teha, aga küll ma veel õpin.

Plaan külastada kohalike randasid ei õnnestunud ka seekord. Lihtsalt ei viitsinud end neil palavatel päevadel hostelist välja vedada. Mahe oli istuda konditsioneeritud fujees ja püüda veidigi oma blogi täiendada. Siinkohal tahaks tervitused edasi anda Sandrale, kes ühel hommikul end minu kõrvale istuma sättis ja toreda vestlusega igavust aitas peletada. Nimelt oli tema teel oma farmipäevi tegema maasikafarmi. Lõbus on kohata inimesi, kes alles teel tsivilisatsioonist kuskile pärapõrgusse. Kahjutundega vaatasin kuidas ta pea endale hiiglasliku seljakoti turjale upitas ja teise veidi pisema tasakaaluks kõhupoole paigutas ja nendega hostelist välja bussijaama poole jalutama hakkas. Hiiglama vahva, et minu käsutuses auto on ja ma oma kotte tassima ei pea. Lubasin sel hetkel endale, et hoian ka edaspidiselt oma pagasi võimalikult kerge … ja siis turgatas, et lasin Sandral nende suurte kompsudega jala minna, selle asemel, et talle küüti pakkuda. Ei Austraalia matsi riku. Vabandust Sandra :-)

Ja taas oli käes hetk ka minul asjad ja asuda taas teele. Seekord siis 350 kilomeetri kaugusele Lake Grace'i linnakesse. Enne linnast lahkumist pidin ka lennujaamast läbi sõitma, et ka Ben'i sõbrale Julien'ile küüti pakkuda Lake Grace'i. Vaene hollandi poiss oli just lennukile saatmas oma tüdruksõpra ning seetõttu temast teel suurt jutupaunikut ei olnud. Põhimõtteliselt istus ta pisarad silmanurkades kogu tee. Imelik asi on see armastus … Ah ma parem sel teemal sõna ei võta, igaüks ise teab ja kahju on nendest, kes ei tea.