Esimene neljandik ... Ah, kiruks veidi

Minu viisaaastast on kulunud juba veidi üle kolme kuu. Peakski tegema enda jaoks väikese kokkuvõtte sellest ajast. Austraaliasse saabudes polnud mul selget plaani, mida selle aastaga peale hakata. Peas keerlesid küll kõiksugu mõtted, mida ma siin teha tahaksin ja kuidas siin minna võiks ning kauaks ma siia üldse jään. Olin Eestis oma elu kuidagi selgeks mõelnud, kuid ühtäkki olin oma plaanitud rajalt eksinud ning ei suutnud leida enam seda teeotsa, kust jälle alustada. See viiski mu mõtted Austraaliasse ... Ja mitte ainult mõtted, vaid siin ma olengi. Ma pole oma elus palju reisinud. Olen sõitnud Soome vahet, käinud paarkorda Rootsi kruiisil, tööreisidel olnud Budapestis ja Siberis. Korra olen Rauno ja Roveniga isegi ette võtnud Hispaania reisi, mis lõppes juba Riias, kuna töölt helistati, et ole nüüd mõistlik ja tule tööle tagasi. Seda ma ka tegin. Veel korra proovisin Roveniga ette võtta seda Hispaania reisi. Seekord jõudsime veidi kaugemale kui seda oli Riia, kuid jäime nädalaks Hamburgi pidama ja ... Ausalt ma ei mäletagi, miks me enam edasi ei läinud. Tee tõi koju tagasi ... Vist tundus mõistlikum. Olen kogu oma elu püüdnud käituda mõistlikult, lihtsalt olen selline. Seda enam imestan ma, et ühel päeval ma lihtsalt võtsingi kätte ja ilma mingit plaani omamata suutsin end Austraaliasse toimetada. Siiani pean oma sisemise minaga tuliseid vestlusi, et oli see nüüd mõistlik lahendus või mitte. Kahetsust ei tunne, kuid väga võlunud see mind ka ei ole.

Kõik suur me elus koosneb pisiasjadest ja tihtipeale ongi pisiasjad määravad. Mul tuli sellega kohe meelde üks Family Guy episood, kus Peter sai võimaluse teha uudistesaates oma saateosa asjadest, mis tal hinge täis ajasid - What really grinds my gears. Vot oli alles tore osa. Kuna ilm on minu vabal päeval halb ja tuju sellest täna veidi tusane, siis võtan isegi vaevaks veidi end välja elada. Et mis mulle siin tegelikult närvidele käib :-)

Alustaksin üleüldse sellega, Austraalias seigelnud inimesed ei ole oma halbadest kogemustest väga rääkinud. Informatsioon, mille tuttavate kogemustest saanud olen, on üdini positiivne. Alles siis, kui vestled inimestega enda halbadest kogemustest, lähevad nende keelepaelad valla ja nad võivad sulle pea 2 ööpäeva järjest rääkida asjadest, mis neil siin halvasti on läinud. Ma ei arvanudki, et Austraalia on täis pudrumägesid ja piimajõgesid. Teadsin, et siin tuleb kõvasti tööd teha ja mul ei olegi selle vastu midagi. Tee tööd, siis tuleb ka armastus ... Armastus töö vastu :-) Loomulikult on Austraalia paljuski täpselt nii tore kui toredaks sa selle ise omale teed, kuid on asju, mille kohta oleks tahtnud enne rohkemat teada. Kardan, et pigem on paljud üllatused minu enda tegemata töö, mille oleks pidanud enne siia tulekut ära tegema, kuid sellega oleks kogu see reis kaotanud oma võlu teadmatuse osas :-)

Lugesin eelneva lõigu ka korra ise nüüd läbi ja püüdsin meenutada, kas ma olen kunagi segasemalt veel asju püüdnud seletada ... Vist olen, aga see lõppeb tavaliselt sõnadega, et emmm ... Ma ei mäleta, mida ma täpselt öelda tahtsin, aga las see jääb ... Las jääb ka seekord :-)

Oma tutvusringis olin Eestis üks viimaseid, kes läks üle nutitelefonile. Selle ajani olin veendunud, et telefon on helistamiseks ja vahest sõnumite saatmiseks. Aga kuna olin juba Austraalia reisi planeerimas ja oma igiliikurist akuta sülearvutiga ei raatsinud oma seljakotti koormata, siis läksin nutitelefoni teed. Ja üllatavalt kiiresti harjusin ära selle võimalustega. Vaid 10 eurose kuumaksega oli mul kogu maailm taskus. Pidasin ka arvet, et kasutasin Eestis telefoniga internetti kuu aja jooksul 2 GB ulatuses, millele lisandus veel teadmata kogus andmesidet läbi wifi spot'ide. Ja siis jõudsin ma siia. Valisin Vodafoni ettemaksuga paketi. Maksin $30, mille eest sain nn $450 eest telefonikõnesid, piiramatu koguse SMS'e Austraalia numbritele ning 500 MB andmesidet ... Ainult 500 MB !?! See kulus mul siin ühe nädalaga. Ja ma püüdsin olla kokkuhoidlik. Nüüd arvestage, et ma peaksin iga nädal uuesti täis laadima oma konto, siis pelgalt kulu internetile läbi telefoni oleks $120. Ebareaalne. Lisaks pole sellel ühendusel sellist kiirust, millega Eestis harjunud olin. Tollal paiknesin Sydneys. Peale kolimist Orange'i lähistele, kadus kiirus sootuks, mis muutis telefoni kaudu interneti kasutamise peaaegu võimatult aeglaseks. Seetõttu muutusid kiiresti ka minu kasutamisharjumused. Lihtsalt ei viitsinud enam jälgida telefoniekraani, millel ilutses sõna loading. See aga viis mu järgmise lolluseni, mis siin riigis terve mõistuse ja õhukese rahakotiga inimese hulluks võib ajada. Nimelt kehtib minu ettemaks siin vaid 28 päeva. Kui ma selle ajaga oma ettemaksukrediiti ära ei kasuta, siis see lihtsalt kaotab kehtivuse. No mida !?! Ja jälle lae uuesti oma $30 taala. Sama on ka tavainternetiga. Siin ostad sa omale teatud koguse andmesidet ... 3 GB või 6 GB või rohkem ... Ja kõik jälle mingi kehtivusajaga. Suuremate pakettie korral on see kehtivusaeg pikem, kuid see loll põhimõte jääb ikkagi paika. Ja eriti haige, et mingil momendil kui see andmevahetuse mahu piir kätte jõuab, siis lihtsalt saab internet otsa ... Uskumatu, ma tean ... Kujuta ette, et vaatad läbi interneti telekat või töötad või laed midagi ääretult tähtsat alla või ülesse ja lihtsalt pole enam internetti. Ja kes vähegi oma elus internetti kasutab, siis need mahud, mis siin pakutakse on ikka ääretult väikesed ... Ja haigelt kallid. Toon ühe näite ... Telstra 3 GB ettemaksuga internet maksab meil siin Stanthorpe's $50 !!! Tasase kasutamise korral kulub meil see kahe nädalaga ... Eile pidasin Angelaga Skype'is videokõne, mis kulutas 250 MB allalaadimist ja samapalju üleslaadimist ... Ehk siis 500 MB kokku. Vahest tundub mõistlikum võtta lihtsalt telefon ja helistada Eestisse ... Nii ma oma telefoni ettemaksukrediiti viimasel päeval kulutan, enne kui see kehtivuse kaotab. Vähemalt teab vanaema juba iga kuu lõpus mu kõnet oodata :-)

Kui vestelda sõprade ja tuttavatega, kes siin käinud või on käimas, siis kõik räägivad, palju nad teenisid/teenivad, aga väga palju ei räägita, palju ja millele nad kulutasid/kulutavad. Nii lihtne tundub olevat 600-700 dollarilise nädalapalgaga rikkaks saamine. Jah just, siin käib palgamaksmine enamasti iganädalaselt. See variant on üks asi, mis mulle siin jubedalt meeldib. Ausalt, nädalad on oluliselt ilusamad kui üks päev igas nädalas on palgapäev :-) Eestis ei maksta vist selle pärast iganädalaselt, sest muidu oleks see kättesaadav summa ikka jube väike :-D Aga las see jääb teistele arutamiseks. Tahtsin jõuda sinnani, et kahjuks on see Austraalia ka jube kallis riik. Hetkel teenin kuskil 600-650 dollarit nädalas. Sealt $110 kulub elamisele. Elamine kujutab endast väikest majakest, kus jagan Maanusega magamistuba. Tahaksin ma oma tuba, peaksin Maanuse osa välja ostma ja maksma $220 nädalas. Olen kogu oma teadliku elu omanud enda tuba ning kellegagi tuba jagada on minu jaoks ikka paras väljakutse privaatsuse osas. Muide, Maanus norskab ka :-) Aga läheme edasi. Auto eest maksame $70 ja kütuse eest teist sama palju nädalas, mis kahega jagatuna tuleb $70 per nägu. Õnneks on see ka jagatav kulu, kuid üksi seda tehes kukutaksin $140 autole nädalas. Seega üksi oma tuba ja autot omades kulutaksin nädalas $360. Oma palgast jääks sellisel juhul toiduks ja muuks vaid 240-290 dollarit. Sealt kulub toidule mul nädalas vähemalt 100 dollarit või rohkem. Lisaks üks kord nädalas väljas käimine kustutab kontolt veel vähemalt $50 ... Vähemalt 50, aga väga lihtne oleks kulutada ka 150. Jääme seekord 50 dollari juurde. Palju mul nüüd alles on ... $90-140. Sealt veel $50 muudeks kuludeks, mida planeerida ei saa alati ... Õli autole, õlu mulle ... Uus t-särk, pusa, püksid ... Aeg-ajalt on ikka vaja. Seega jääb alles lõpuks $40-90. Polegi nii lill. Pole see orjatöö elustandard selle järgi midagi nii kõva kui paljud välja lasevad paista. Elutaset alla poe lastes ja kulusid jagades jääb ka rohkem raha kätte. Hetkel Maanusega või kellega iganes tuba jagades hoian kokku poole eluasemekuludest. Kuskil ulmelises ühistoas korealastega elades saaksin üldse neljandikuga hakkama, aga kahjuks tuleb minu mugavuspiir enne vastu. Ka autokulud saan Maanusega pooleks. Seda annaks veel vähendada kui oleks kohe enda auto ostnud, mis võtaks ka pea poole vähem kütust, kuid selleks ei olnud algkapitali ning nii mittepaikse eluviisiga autot ise omada on lollus. Igatahes püüan ma oma kulusid hoida sellisel tasemel, et oleks kuu ajaga võimalik kokku hoida piisavalt palju raha, et sellega oleks võimalik järgmine kuu ära elada. Nii see vist teoreetiliselt siin peakski käima. Praktiliselt on siin aga vaja 2 kuud töötada ja rahaga mitte priisata ning siis on sul võimalik 1 kuu reisida. See reisimine tähendab tegelikult uue koha otsimist, sest nagu me kuulnud oleme ja ka ise juba Orange'i kandis läbi kogenud, siis neid seljakotirändureid on siin see aasta nii palju, et töökohtadega on päris kitsas.

Jõhkra pettumuse on siin valmistanud ilm. Nimelt kui jõudsime Sydneysse, siis olin valmistunud suureks suveks, kuid siin oli alles kevade. Kuidagi olin kinnistanud omale arvamuse, et nende suvi siin on oluliselt pikem ja hakkab seetõttu varem. Aga terve november oli kui meie mai. Nagu hakkaks looma, aga nagu ei hakanud ka. Korralik suvi algas alles kuu aja pärast ... Ja siis pidime hakkama juba Sydneyst lahkuma. Orange's oli ilm selline nagu isu ootasime ... Mõnusalt liiga palav. Stanthorpe'is oli esimene nädal sarnane Orange'i ilmale ... Palav. Aga õhk tundus siin värskem ja mõtlesin, et paremat ilma ei saagi olla. Kujutasin juba ette kuidas siin kandis võiks lausa kuid veeta. Ja siis hakkas peale. Iga päev oli jahedam, tuulisem, vihmasem kui eelmine. Peale nelja nädalat olin juba päris kurb. Nagu vihmane september Eestis, aga pole sõpru ja peret ... Ja pasteedileiba. Kui ka tööpäeva osa saab ilma vihmata, siis peale tööd ja nädalavahetusel on sadu garanteeritud. Töö juures ümisen juba teist nädalat fraasi Kid Rock'i laulust: "Haven't seen the sunshine in three damn days". Paarkümmend soojakraadi, külm tuul, pidev vihmasadu ... Seda s*tta on meil kodus ka kõriauguni. Igatahes pool ajast on senini olnud alla igasugust arvestust. Minu päevitus hakkab ka ära kaduma ... Ja tundub, et sajab jälle 3 päeva jutti. Pesin täna pesu. Tean, et mõttetu on neid pesumasinast väljagi võtta, sest nagunii ei kuiva ära. Parem ootan ilusamat ilma ja lasen uuesti masinast läbi.

Kui juba pesumasinateni asi läks, siis teate, mis mulle eriti närvidele käib? Nimelt need masinad, mis siin pesumajades on. Pesurežiim on pool tundi pikk. Pole vahet, kas pesed sooja või külma veega. Selle ajaga puhtaks sa nagunii midagi ei saa. Valged sokid on kõik hallid ... No ikka tumehallid ... Õnneks värvilisemate asjade puhul ei saa väga aru ... Lihtsalt plekke tuleb vältida, muidu need jäävadki. Kuradi vee raiskamine oma poole tunniste tsüklitega. Kodus oli mu pesumasina lühim pesutsükkel poolteist tundi, mõni eriti öko kaks ja pool. Siin Stanthorpe'is on meil kodus sama nökats, nagu pesumajas. Orange's oli korralik euroopa masin. Ja sokid olid valged :-) Kui teil on häid ideid välja pakkuda, kuidas ilma suurema vaevata pesu puhtaks saada neis tingimustes, siis andke mulle ka teada. Aga arvestage, et kaks korda pesumasinat käiata ei tohi ... Perenaine ütles, liiga palju raiskab vett ... Mis vett ... See jäi mulle arusaamatuks, sest me kasutamegi ju kogutud vihmavett ja sellest siin kandis küll puudust pole :-D

Poleks arvanud, aga ausalt öeldes on mul koduigatsus. Sõjaväest sai ka peale kolmandat kuud koju :-)

Lähen teen nüüd kamin-ahju alla tule :-) Kui päike välja tuleb, siis kirjutan ja joonistan midagi ilusamat :-)

Stanthorpe ... Salat ja brookoli

Laupäev 19. jaanuar. Äratuskell helises kell 5 hommikul. Vara võitu, aga kella 6-ks pidime juba Rowani juures olema. Jane ja Tanel olid selleks ajaks juba tööle jõudnud minna. Nii hea on ärgata kui tead, et on keegi, kes peab veel varem ärkama, et tööle minna. Kahjurõõm on alati see kõige suurem rõõm. Tegelikult oli puhas rõõm üle pika aja minna tööle ... Raha teenima. Ja õigel ajal kohale jõudsimegi. Rowan on ehitustööde objektijuht Brisbane'is. Oli omale siia maakoha ostnud, kus täita oma unistus viinamarjaistandusest. Lisaks oli ta päritolu üleüldse juba omaette lugu, mis lühidalt kokku võttes oleks selline: Poola päritolu, sündinud Uus-Meremaal, ülesse kasvanud Austraalias ja täiskasvanuna elanud Londonis ning siis peret luues uuesti Austraaliasse sattunud. Sellised päritolulood siin riigis on tegelikult küllaltki levinud. Sa lihtsalt võidki neid inimesi siin kuulama jääda.

Aga tagasi töö juurde. Meie ülesanne oli viinapuude peale laotatud linnuvõrgud väikeste klambritega iga viinapuu juures väikeste klambritega postidevahelise traadi külge kinnitada, et need sealt tugevama tormiga lendu ei tõuseks. Pererahvas Orange's rääkis kuidas neil torm kord võrgud lendu viis. Ja viis lendu otse elektriliinidesse, mille tagajärjeks oli see, et kogu piirkond ilma elektrita jäi. Igatahes põhjustas see tohutult segadust. Seepärast siis meil ka selline tööots. Õnneks oli istandus tibatilluke, kuid ometi oli seal 25 rida, kus igas reas 50 viinapuud. Mina panin klambri ühelt poolt ja Maanus teiselt poolt. Ja klambrid tuli panna nii madalale, et see nõudis kükitamist. Seega olime mõlemad sunnitud tegema ligi 1250 kükki. Ja mis sa arvad, kuidas see järgmisel päeval tundus ... Jõhker ... Ja edasi ei järgnenud nädalakest puhkust, vaid lisaks tuli tööd teha siin veel pühapäeval ja siis alles algas õige töönädal salatite ja brookolite seltsis. Jane ja Tanel olid juba niigi maininud, et esimene töönädal juurikafarmis on tavaliselt kõige hullem, sest siis pidid pidid kõik kasutatavad lihased mõnusasti tunda andma hakkama ... Ei kõlanud eriti lohutavalt kui oled end juba enne seda katki teinud. Igatahes jäime huviga ootama. Seni tuli aga veel see sama päev vastu pidada.

Kuna aeg hommikul liigub liigub kahekordse valguskiirusega, siis selle kiirustamise juures jäi paar asja kahe silma vahele ... Nagu vesi joogiks. Ja see sai imeilusalt ja kuumalt lõõskava päikese poolt kohe ära karistatud. Olgugi, et tööd tegime kuni lõunani, kuid selle aja jooksul oli õhutemperatuur tõusnud ligi 35 kraadini ning päikese poolt armu oodata ei olnud. Kella üheksaks minu suu juba tolmas ning tundsin, et kui kohe juua ei saa, siis mina rohkem enam edasi ei töötada ei jaksa. Õnneks oli Maanus hommikul jõudnud oma kotti pista kaks purki Coca't. Nurusin, et joome ära kohe kõik ... Küll pärast vaatame kuidas edasi. Maanus nõustus algselt vaid ühe avama, kuna arvas, et lähiajal Rowan siit mööda ei satu, et tema käest vett küsida. Nõustusin. Aga kui kiiresti sai see väike purgike tühjaks ... Tundsin, et võin nüüd terve päeva edasi rabada ... Jalutasime auto juurest tagasi viinapuude vahele. Toetasin tagumiku korraks maha ja seda saatis mahe karastusjoogi krooks. Ja kohe järgnes jälle meeletu janutunne. Nurusin jälle Maanust, et läheks võtaks ikka ja teeks sellele teisele ka otsa peale. Maanus nõudis, et prooviks ikka kuidagi edasi ... Vähemalt kaks rida. Nõustusin. Mütsi vahelt nirises ninale soolane higitilk. Austraalia päike on võimas. Pingutasime need read lõpuni, et siis saada jälle väike tira jahedat koolat. Aga sellest polnud midagi kasu. Nagu oleks vett kuumale kerisele visanud. Väike suss ja suu oli jälle kuiv. Tagasi tööle. Tegime veel paar rida. Minule hakkas see vedelikukaotus mõjuma. No ei jaksanud enam. Viu-viu. Mõtlesin, et see on viimane rida ja siis lähen Rowanit otsima. Aga õnneks poole rea pealt saabus Rowan. Can you please give us some water ... Rowan hakkas naerma kui kuulis, et olime vee koju unustanud sellise ilmaga niny loomulikult kiirustas meile vett tooma. Mahe liiter mahtus koheselt makku. Mmmmmmõnus ... Elame veel ... Ja elasimegi päeva üle. Lõunaks saime valmis ja sõitsime rõõmsal meelel kodu poole, mõlemal taskus 120 dollarit.

Pühapäevane päev Rowani juures oli juba oluliselt lihtsam. Esiteks oli ilma sarnane sellega, millega ilmataat Stanthorpe'i tavaliselt kostitab. Pilvine, jahe, tiba vihmane ... Kuidagi kodune :-) Teiseks olime varustatud joogiveega. Ja kolmandaks ... Jalad ei olnud veel eilsest valutama hakanud ... Seda rõõmu saime tunda alles õhtupoole. Tööks ka selline kerge vahepala. Noored viinapuude istikut vajasid sirgeks kasvamiseks õige kõrguseni välist abi. Meie ülesanne oli neile selline plastikkarp ümber vorpida, mis siis pidi olema võrsetele toeks ja kaitseks jäneste ja lammaste vastu. Lihtne. Peale seda aitasime kanaaiale võrkkatust ehitada. Ei ... Kanad ei pidanud siin lendama. Kanu tuli kaitsta metskasside vastu, kellele kõrge võrkaed ei pidanud olema mingiks takistuseks. Ise pole neid elukaid näinud, kuid pidid olema veidi pikema koonuga kui kodukassid ning nende enda suurus ei pidanud väga suurem olema. Easy money ... Lõunast koju 110 dollarit rikkamana.

Edasi ootas meid suur esmaspäev ... Algas õige töönädal. Kella kuueks jõudsime Amiens'i lähedale farmi, mis Stanthorpe'st asus ligi paarikümne kilomeetri kaugusel. Farm on perekon Quirk'ide käes olnud juba ligi 130 aastat. Seega polnud midagi imestada, et tänavgi sama nimega - Quirk Road. Jõudsime esimestena kohale. Parkisime auto laohoone juurde. Sealt edasi laiusid väljade kaupa põllud täidetud brookoli- ja salatitaimedega. Ega me teadnud üldse, mis ees ootamas on. Lõpuks saabusid ka kõik ülejäänud. Täitsime ajatabelid oma andmetega ning lasime "ajamasinast" läbi. Nii see päevake algas. Kohale sadas peotäis korealasi, üks briti poiss ja paar kohalikku. Varem olnud kargasid UTE'i kasti (UTE - kastiga maastur) nint nende järel ka meie. Kurat kui raske oli oma jalga üle kasti serva tõsta. Lihased olid töisest nädalavahetusest põrgulikult valusad. Aga kasti ma sain ja salatipõllul sain kuidagi sealt ka välja. Aga jalgadele maandumine oli nii valus, et korraks mõtlesin, et järgmine kord maandun käte või kaela peale, sest need jalad olid kui süldid, keeldudes valu tõttu lihaseid pingutamast :-) No tuleb alles päev.

Salat õigemini jääsalat ootas noppimist. Need on nagu kapsapead, mis meil jalalt maha lõigata ja kasti panna tuli. Korjamine käis selliselt, et iga mees pidi võtma kolme rida. Üle ridade ulatus masinalint, mille küljes iga korjaja kastialus. Meie pidime maast lõikama salatipea, vajadusel selle puhastama koledamatest välimistest lehtedest ... Aga ära võis võtta vaid minimaalselt neid lehti, vastasel korral jäi vaid kõva pea ning see ei ole enam kaubandusliku välimusega ning tuleb ära visata. Kui pea oli sobilik, tuli see kasti panna. Kui kast täis, siis tuli see lindile upitada, kust see siis traktorikärule jooksis ja kus see alusele laoti. Nagu eelnevalt mainitud, nõuti kaubandusliku välimusega salatipäid meie käest. Farmeril, kes aegajalt meie tööd üle vaatama tuli, oli alati kobiseda kui sa olid sunnitud liiga palju kapsaid (mulle meeldib neid salatipäid kapsasteks kutsuda) olid ära visanud. Tema jaoks tähendas see ära visatud raha ... Saan aru, aga ühel päeval oli seda viisakalt öeldes mittesobilikku kapsast nii palju ja samavõrra palju ka selle farmeri mölinat, et olin valmis talle näkku ütlema, et sa lammas ei oska korralikku kapsast kasvatada ... Ega ma McIver pole, et sitast saia oskaksin teha. Aga kuna ta minuga isiklikult sel teemal vestlema ei tulnud ... Siis jäingi ainult oleks-meheks :-) Tuhat kükki päevas asendus tuhande kummardusega. Märjaks kastetud või lihtsalt kastemärjad salatipead kastsid ka su enda esimese viie minutiga läbimärjaks ... Uskuge, see ei ole hea tunne, sest siin ei ole sooja ilma ... Siin on jahe ja tuuline ... Külm ... Ja nüüd siis ka märg. Esimestel päevadel kandsin tavalisi töösaapaid ja maanus tenniseid. Peale esimest päeva asendusid need meie jalas kummikutega. Kuid neist polnud absoluutselt kasu, sest salati pealt voolas vesi pükste peale, kust omakorda otse kummikusse ... Ja need olid servini vett täis. Pausi ajal lihtsalt võtsid kummiku jalast ja kallasid vee välja. Jõudsime järeldusele, et kuivalt on seda tööd võimalik teha vaid korralike kilepükstega. Inveteerisime vihmaülikonda ja kaitstud olimegi ... Ja järgmisel päeval paistis päike ... Ja kilepüksid olid jalas ... Hea, et tibusid ei ole :-) Nüüd teame, et kui just vihma ei saja, siis smoko'ks (esimene 15 minutiline paus kell 9) tuleb nendest loobuda. Hetkel jäi küll mulle endale arusaamatuks, miks nii detailseilt teile seda kirjeldada vaja on ... Ei ole ju teist profesionaalseid salatikorjajaid saamas ... Kui on, siis soovitan julgelt ümber mõelda ;-)

Igatahes moodustab see neetud salatikorjamine siin pool meie tööpäevast. Teine pool kuulub üldjuhul brookolile. Kui salati päevane kogus on ära korjatud, ootab meid taas teekond autokastis brokoliväljadele. Peale rasket salatikorjamist on brookolikorjamine kui meeldiv jalutuskäik. Lihtsalt jalutame reas põllul ja lõigume brookolipäid. Puhastad üleliigsetest lehtedest ja viskad lindile. Isegi ei pea kummardama nii sügavalt kui salati puhul. Aga igal juhul on mõlema töö puhul tempo määrajaks traktorijuht.

Ülejäänud juhtudel on meie tegevuseks siin farmis rohimine. Rohimine on küll oluline, kuid meid rakendatakse siin selleks, et oma tunnid täis saaksime. Kui poleks rohimist, siis tõenäoliselt saaksime töötada vaid kuni neli päeva ja see oleks ikka maruvähe. Eieiei ... Mul pole midagi vähese töö vastu, kuid kahjuks sõltub töötundidest ka meie palk. Saame palka tunnitariifi alusel, mis on 19.65 dollarit bruto. Naljakas mõelda, et keegi rohimise eest sellist palka maksab, aga see on ju Austraalia.

Igatahes farmipäevad tiksuvad ja ... Mul on ausalt juba nendest farmidest kopp ees :-D No ei oska tuimalt teha üht ja sama ... Ei mingit arengut. Juba hakkavad mõtted muude tegevuste peale liikuma ... Ei taha veel linna tagasi, kuid vahelduse mõttes peaks hakkama midagi muud kaaluma. Ärge mõelge, et juba tüdimus peale esimest nädalat ... Tegelikult on hetkel juba 19. veebruar ja käimas 5. töönädal ... Ja see kuradi ilm on siin ka külm ja märg. Igatsen seda palavat, mis saatis meid terve Orange'i ajajärgu ja mis valitses siin meie esimesel tööpäeval ... Ei teagi mis järgmiseks, kuid peas kumab Darwin ja pärlilaev ... Vaatame kuhu me lõpuks välja jõuame.

Stanthorpe ... Kuidas me saime tööd

Peale elukoha saamist ja paberite vormistamist sättisime end paika uude elukohta. Külmkapi ladusime täis ja seekord sööki, mitte nagu Manlys, kus külmkappi sai esimese asjana laotud kast Coronat. Selline väsimus oli, et enam ei viitsinud pead vaevata selle tööga ja kobisin oma asemele kerra. Hoolimata töötu staatusest ja kibekiirelt tühjenevast rahakotist, magasin mõnusasti ja pikalt. Uinusin mõmisedes, et homme hakkan tegutsema ... Nii mõnus on tänased toimetused homse varna visata. See vanarahvas ei tea ikka tuhkagi, kuidas elada :-)

Ausalt väga ei mäletagi kuidas see järgmine päev oli ... Järelikult sai lihtsalt kuidagi päev mööda logeletud. Peas kumas vaid, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Igatahes saime siia omale toredad majakaaslased. See eestlastest paar kolis sisse. Jane ja Tanel. Jane vaatas mulle pikalt otsa ja muigas ... Sina oled seesama, kellega ma facebook'is rääkisin ... Ma ei saanud alguses üldse midagi aru ... Vahest ma ikka imestan, milline uimerdis ma olen. Pea tund läks mööda ja alles siis lõi tuluke peas põlema. Jah, olin just Jane käest uurinud facebook'is töövõimaluste kohta Stanthorpe's. Maailm on väike. Igatahes olid nad mõlemad väga toredad ning ma ei ütle seda vaid seetõttu, et nad üks päev mu blogi lugesid :-)

Kuidagi ootamatult kiiresti saabus reede hommik. Ärkasin selle peale, et mu telefon piiksus. Ei olnud äratus, ega ka märk sellest, et pane mind laadima, vaid mingi ime läbi oli mul magamistoas levi ning telefon andis märku, et saabus meil. Pahurdasin omaette, et jälle mingi booking.com'i eripakkumine või Eino "kurat ma ju saatsin sulle meili, et sa mind oma kuradi meililistist kustutaksid" Pappel'i majaehitusõpetused või Uponor'i koolituskutse või veel teab mis. Ja kuidas päike lõi silmis särama kui mulle tuli meil hoopis minu Gumtree kuulutuse peale, et üks kohalik hobifarmer tahtis meid nädalavahetuseks tööle. Jepikajee! Kirjas oli, et helistaksin ja annaksin endast teada. Pelgasin veidi, kuna need austraallased ei oska ju inglise keelt :-) ... Puterdavad mingis segases mulinas midagi ja keegi kurat ei saa neist aru ... Mina veel vähem. Aga teisel pool telefoni oli Rowan, kes oli 7 aastat Londonis elanud ning rääkis nii arusaadavat inglise keelt, et ... Isegi mina sain aru. Igatahes pakkus ta meile pooleks päevaks tööd oma viinamarjaistanduses väikeses. Olgem aga laupäeva hommikul kell 6 kohal.

Et kõik selge oleks, pean vahepeal kiruma siin seda telefonilevi. Nagu majaperenaine ise ütleb, elame põõsas ... Mitte metsas, vaid põõsas. Ja ei ole mitte metsatulekahjud, vaid põõsapõlengud - bushfires. See nüüd ei puutunud väga asjasse, aga teie üldise harituse tõstmiseks pidasin vajalikuks see ära mainida :-) Ja põõsas pole väga levi, eriti kui operaatoriks sul Vodafone. Toas on tühjus ning ka majaesise katuse all vaid riismed. Tuleb jalutada vaid 5 meetrit kaugemale, kui saan vaikselt hakata asju ajama. Aga ainult 5 meetrit, sest juba 10 meetri kaugusel kaob jälle levi ära. Vihmaga olen levist väljas, sest siis ju katuse alt välja ei roni :-) Seepärast üllataski mind see hommikune meil magamistoas, mis mingit moodi end läbi seinte-lagede end telefoni sisse nihverdas. Aga eks siin ole jah leviga ka teistel operaatoritel probleeme. Rowangi rääkis, kuidas temal Telstra'ga tuleb magamistoa aknast lugeda kolm sammu vasakule ning see on tema ainus "leviauk".

Peale telefonivestlust Rowaniga veetis mu telefon kogu päeva õndsalt tubases olekus ... Rahus väljaspool levi. Alles pealelõunat kella kolme ajal sattus ta mu taskusse kui auto juurde jalutasin. Ja piiksus teine taas. Sõnum. Sõnum tööbüroost. Helista kiiresti Sue'le! Paganama pagan ... See oli saadetud pea tund tagasi. Võtsin kiirelt kõne Sue'le ning rõvedalt otsekoheselt purustati mu ootused-lootused ... Jah, oli üks töö meile, aga nad juba leidsid kellegi teise. Eiiiiii ... Õigemini NOOOO ... Ja seda nii kurvalt (mulle meeldib vähemalt nii mõelda, et selle pärast), et tädi pidas pausi ja ütles, et tal oleks üks kehvem töö pakkuda. Mis kehvem, pole olemas kehva tööd kui oled töötu. Peale seda kui selle kehvapoolse töö kätte saad, siis võid virisema hakata ... Siis pole sa enam töötu :-) Aga eks näis, kästi tulla kohe kontorisse paberite ja andmete järele, et saaksime juba esmaspäeval alustada. See päev oli nagu suur reede ... Sähke 300 korilast seal tööjärjekorras ... veni vidi vici ... Tulin nägin võitsin. Lõpetasin kõne ning samal hetkel keeras majaperenaise auto minu levialasse. Kohe küsis ta, et kas meile on juba helistatud tööbüroost, et ta juba mitu päeva käinud seal ja püüdnud neile seal peale käia, et nad meile Maanusega kiiremas korras töö leiaksid. Oli käinud meid seal kiitmas ette ja taha. Selge, hoopis see siis oli põhjus, miks me nii kiiresti töö saime. Ta lihtsalt nii väga tahtis, et me ikka talle sinna üürilisteks jääksime ... Olime lubanud talle varem, et kui töö saame, siis pea paariks kuuks ikka ta juurde jääme. Igal ühel omad kasud sees. Tema leidis meile töö, meie maksame talle renti ... Kõik tahavad elada :-) Ah, mis vahet, tormasime Maanusega linna tööbüroosse oma paberite järele.

Loodame, et brookoli hind püsib ja tööd jätkub kauemaks kui kaheks päevaks ;-)

Stanthorpe ... Esimene päev

Värskelt saabununa oma uude kodulinnakesse parkisime end Red Rooster'i kiirsöögi restorani juurde. Võtsime googlemapsi lahti ja viskasime kohale kiire pilgu peale. Plaanis oli siia jõuda juba hommikuks, kuid paraku aeg magades ei peatu (meie tankla ootepaus ja 5 tundi und autos) ning jõudsime kohale alles pealelõunaks. Nüüd oli vaja kibekiirelt tegutsema hakata. Esmajärjekorras plaanisime end registreerida kohalikus tööbüroos ning seejärel leida elamine. Tegutsesime.

Ülioptimistlikult astusime tööbüroosse sisse. Kuna Oranges olime juba ühes käinud, siis teadsime, mis ees ootab. Tädi annab meile ankeedi, mille me täirame oma andmetega ning siis tädi ütleb, kuhu me järgmisel päeval tööle läheme. Lihtne. Ja peaaegu just nii läkski. Ankeet täidetud ulatasime selle tädi Sue'le. Edasine aga polnud hoopiski mitte selline, nagu me lootsime. Sue ütles, et tore on, aga hetkel pole tööd anda ning ta paneb meid järjekorda. No kui pole praegu, siis pole ... Natuke väsinud ka sõidust, et hea meelega puhkaks paar päeva enne kui tööle hakkaksime, kuigi rahakott sellega kuidagi päri polnud. No kui täna on teisipäev 15. veebruar, siis ehk neljapäevaks saab midagi. Sue naeratas nukralt ja ütles, et ta pani meid järjekorda ja kui on midagi, siis annab meile sms-ga teada. Hmm ... Kui pikk see järjekord siis on ... Nii mõmisesin endamisi, kuid juba saime seljatagant vastuse: Hetkel on järjekorras kuskil 250 kuni 300 inimest. MIDA?!? Vaatasime Maanusega üksteisele otsa, mõlemad näost kaamed. Krt, panime oma viimase raha mängu, et siia jõuda ja juba on siin 300 meiesarnast jalus. Tõmbasime kolm korda hinge ja püüdsime Sue käest teada saada kui kiirelt me võiksime tööd saada. Tekkis kergelt loll tunne, kuidagi nii kindel tundus mulle varem siiatulek. Nüüd siis nii. Ainus, mida Sue käest kuulsime, oli see, et kui meie jaoks midagi tekib, siis annab ta sellest teada ... Jajah, teame, sms-ga.

Õnneks oli mu eesti arvele tekkinud ootamatult 300 euri ja saada oli veel Orangest paarsada, mistõttu arutlesime, et võtame selle aja ootamiseks, sest Adise sõnul ei pidanud eestlastel ja veel oma transpordiga eestlastel eriti raske siin tööd saada ning järjekorras olevate inimeste koguarv pole siin määrav. Adis arvas, et läheb nädal kuni kaks. Loodame.

Vahepeal räägiks kuidas võib ootamatult leida oma arvelt 300 euri. Nimelt kiireim ja lihtsaim viis oma eesti arvel oleva raha transportimiseks austraalia arvele on selline, et võtad oma eesti kaardiga raha välja kohalikust automaadist ja laed paned sealt samast automaadist kohe ka oma kohalikule arvele. Lihtne. Olgu, see pole soodsaim variant, kuid asjatoimetuse kiirus ja lihtsus on geniaalsed ... Ise mõtlesin välja :-) Seda plaani veel Oranges teostades püüdsin oma SEB pangakaardiga eesti arvel olevat raha välja võtta. Automaat sülitas mu kaardi peale rahasoovi välja ning ekraanile tuli tekst, et aparaat erroris ja edasi ei tegutse. Hoolimata sellest, et automaat mulle raha ei eraldanud, olid mul kahtlused, et minu eesti arvelt nad ikka raha maha kandsid. See on ju Austraalia ... Kunagi ei saa milleski kindel olla. Kontrollisin läbi telefoni oma SEB pangakontot ja äraütlemata mitteüllatunult said mu kahtlused kinnitust ... 300 euri ulatuses vahendeid olid reserveeritud. Lisaks olid maha arvestanud ka sularaha väljavõtmise tasu. Astusin kohe CommonWealth'i pangakontorist sisse ja küsisin, et kus kurat on mu raha. Näitasin oma SEB netipangast, et raha on maha läinud ja ütlesin, et kätte pole midagi saanud. Sebisid ja jooksid seal peale seda ringi ja arutasid omavahel. Pidin minema automaadi juurde näitama, et millist kasutasin ja kuidas jne. Lõpuks öeldi, et teevad automaadi õhtul lahti ja vaatavad, äkki on seal minu raha sees. Igatahes võtsid nad mu kontaktandmed ja lubasid homme hommikul teada anda. Astusin pangakontorist välja käed taskus rusikas. Homme, homme ... Selle aja peale võin ma juba nälga surnud olla. Lootusetu. Helistasin SEB panka ... Pole odav helistada Eestisse, kuid tundus parem variant kui nende kohalike geeniuste peale lootma jäämine. Teisel pool vastas Siiri või Maire või keegi ning küsis, kuidas mind aidata saab. Palusin neil olla nii kenad ja mu raha tagasi panna, kuna automaat ei andud raha välja. Uskumatult optimistlik olin ja arvasin, et kui nad kuulevad, et olen üksi keset Austraaliat ja kohe-kohe nälga suremas, siis kuidagi tühistavad selle broneeringu ning saame selle asja omavahel nende lollakate austraallasteta aetud. Kuid jäägem realistideks, milline pank tühistaks suvalise telefonikõne peale broneeringu sularaha võljavõtmise eest, mis sest, et sa ütled, et sa pole raha saanud. Õeldi, et tule kontorist läbi ja kirjuta avaldus ... Siis peale seda saad oma raha tagasi ... Võib aega võtta kuni kaks kuud. Küsisin seepeale, et kas te ei arva, et vahemaa on natuke liiga pikk läbitulemiseks, mille peale vastas too Siiri või Maire või keegi, et loomulikult saate selle internetis teha ... No shit ?!? ... :-) Ütlesin, et ootan kohaliku panga vastuse ära ja siis vaatan, kas on vaja avaldust teha või mitte. Lõpetasime kõne ja mulle sooviti head reisi. Tundsin end nagu teeröövlite poolt lagedaks tehtud vennike, kellele röövlid irvitades veel head reisi soovivad. S*tta kah. Läksin koju ja jäin CommonWealth'i pangast uudiseid ootama. Ja õhtul saabusid esimesed uudised telefoni vahendusel pangast. Mul süda sees värises ... 300 väga vajalikku raha ikkagi. Me vaatasime automaadi läbi ja teie raha me sealt ei leidnud. Ma ei osanud midagi öelda ... Kas minu raha on kuidagi eraldi tähistatud ... Äkki on isegi minu nimi peal ... No ma ei tea ... Aga tuli välja, et jutt käib valest automaadist. Minu kasutatid automaat asus selle kõrval ja seda pole veel vaadatud. Kergendusohe. Jäin uuesti ootele. Järgmisel hommikul helistati uuesti ja öeldi, et minu raha leiti automaadist. Tahtisn küsida, et kas siis oli kortsus ka seal hammasrataste vahel või on need rahatähed mingi muu toreda seikluse läbi teinud, aga kuidagi kahtlaselt napisõnalised oldi sellega. Öeldi vaid, et tulge järele. Palusin see raha mu aussi arvele tõsta ja seda ka tehti. Mõned päevad hiljem oma eesti kontot kontrollides selgus, et ka nemad on broneeringu sellelt 300 eurolt tühistanud ja nüüd oli see raha taas mu arvel. Oi pärgel, millist rõõmu see mulle valmistas. Ma ei teagi nüüd kumb vea tegi ja mulle üleliigse raha kandis. Olen enam kui kindel, et ühel päeval nad tulevad taas ja nõuavad mult selle välja, kuid senikaua ... Hehee, 300 kui maast leitud :-) ... SEB sularaha väljavõtmistasu oli ikkagi võtnud ... Kuid praegu las see veel olla ... Kui tulevad oma 300 euri tagasi nõudma, siis ähvardan mina neid selle 2 euri tagasinõudega, ehk võtab see neil tuure maha ;-)

Tagasi Stanthorpe'i. Kuna tööga väga hästi ei läinud, siis elamisega pidime küll asjad korda saama. Ma lihtsalt ei viitsi enam kuskil telgis elada. Tööbüroos soovitati meile üht kuulutust. Asukoht on linnast 5 kilti väljas, kuid pidi olema selline nn sharehouse, ehk siis nn jagatav majake. Hind $110 nädalas näo pealt ja lisaks pidi sinna sisse kolima üks eesti paar. See viimane polnud meie jaoks eriti oluline, kuid hind tundus päris tore. Meenutan, et Sydneys maksime rõvedas päkkeris pea paarsada dollarit näo pealt nädalas, Manly's $250 ning Oranges spartalikes tingimustes telkides $45. Helistasime omanikule ... Olime üksteisest paarisaja meetri kaugusel. Tädi tahtis meid enne üle vaadata. Saime kokku, ajasime natuke juttu ning sõitsime tema maasturi järel elukohta üle vaatama. Teest eemal, küüni kõrval puude all väikese katusealusega elamuke. Jube rahulik ja vaikne koht. Välisukse ees katusealune laua ja pinkidega ning nurgas grill. Astusime uksest sisse. Nii puhas ja korralik. Avatud köögiga elutuba, kaks kahekohalist magamistuba, wc ja duširuum ning pesumasina ruum. Elutoas on pisike kaminanurk, mis andis märku, et siin kandis läheb talveks külmaks. Kuna see ületas meie seniseid eluasemeid peajagu, siis ei hakanud pikalt mõtlema, vaid võtsime ära.

Nonii ... 2-st 1 ... Jäi veel ainult kõigest töö leidmine :-)

Orange - Sydney - Stanthorpe

Oodatult jõudis lõpuks kätte 14. jaanuari hommik. Ärkasime hommikul vara, et tegeleda taas oma elu kotti mahutamisega. Ausalt öeldes tõusis Maanus vara. Mina ei suutnud kuidagi silmi avada ja oma mugavast voodist välja ronida. Nagu ikka ... Magan viimase minutini, et siis jõuaks veel kaks ampsu võikut ampsata, asjad kiirelt seljakotti visata ja tuld.

Perenaine Claire lubas meid lahkesti linna bussijaama vistata ja seda tegigi. Saabus just õigel ajal loomakliinikust kutsikaga kelle me poolteist nädalat tagasi saksa poisse bussijaama viies õnnetult alla ajasime. Õnneks ei juhtunud midagi väga hullu ja koerapoeg, kes Maanuse telgile augu sisse näris, oli jälle jalgadel. Üldse oli see üks igavesti hull koer. Itaallastel näris telginöörid läbi, iirlastel järas telefoni ja kõigile lõi lihtsalt hambaid säärde. Lahe peni :-)

Igatahes jõudsime õigeaegselt bussijaama. Mahutasime asjad alla, jätsime hüvasti Claire'ga ja nii algas bussisõit juba tuttavasse rongijaama Lithgow's. Sealt edasi rongiga tuttav 3,5 tunnine teekond Sydney raudteejaama. Magaks, ainult magaks. Kogu reisi magasin maha. Sydneysse jõudes võtsime ühendust Adisega, kelle auto oma käsutusse pidime saama. Edasiste juhtnööride kohaselt kihutasime metrooga edasi lennujaama lähistele, kuhu lähedale Adis oma elamise oli sisse seadnud. Leppisime kokku, et saame rongipeatuses kokku. Kohale jõudes andsime endast teada. Adis lubas 15 minuti pärast kohal olla. Peale 45 minutit helistas, et on paari minuti pärast kohal ja paarkümmend minutit peale seda veereski vana valge sedaan Ford Falcon meie ette. Kiirelt sõitsime Adise juurde ja laadisime tema elu pagasiruumist välja ning enda elud paigutasime pagasiruumi. Nagu vanade autodega ikka, luges ka Adis meile ette auto iseloomu ja kombed. Õhin oli suht suur sees ja autoga olin juba varasemalt nädala sõitnud, siis väga ei viitsinud kuulata ja isu oli suur, et teele asuda. Ütlesin kõigele jajah. Üks asi, mis kõrvus kõlas, oli see, et tuled võivad sõidu ajal ära kaduda. Naersime selle üle kõik. Aga kuna viimasel paaril kuul polnud seda enam juhtunud, siis lasime selle kohe ka teisest kõrvast välja. Adis ise oli Stanthorpe's veetnud uskumatud 7 kuud. Kuulasime veel viimased õpetussõnad Stanthorpe'i kohta ja asusume teele. Telefoni GPS-i sisestasime Stanthorpe ja asusime teele. Jeeeeeee ... :-D

Mõnekümne minuti pärast olime paagi täis pannud ja linnast välja kihutanud. Edasi mööda kiirteed oma edasisele elule vastu. Kui hea oli see tunne ... Lihtsalt sõidad ... Sihiks silmapiir ... Ees teadmatus. Pagasiruumis kogu meie elu, taskus viimane raha ja hing täis ootusärevust ootas meid ees 800 kilomeetrit.

Päike oli loojunud ning kiirtee oli mattunud pimedusse, mida pidevalt lõhestasid tagant- ja vastutulevate autode esitulede valgusvihud. Ja äkki välkusid minu auto tuled kui ööklubi strobo kuniks 110 km/h kiirusel kadusid tuled hoopiski ... Pimedus ... Tallasin pidurit samal ajal peeglitest kiivalt jälgides, kas tagant keegi sisse ei kihuta. Aeglustades otsisin paaniliselt ohutulede lülitit, et end teistele autodele nähtavaks teha. Turvaliselt saime teeserva tõmmatud ja ohutuled tööle. Oeh ... Kerge ehmatus või mis? Kuidas edasi ... Magame siin autos kuniks valgeks läheb? Kurat kui naljakas see tagantjärele tundus :-) No ei saanud ju ikka sinna jääda. Katsetasime ainult lähitulesid ... Töötasid. Edasi otsustasime sõita ainult lähituledega ning kaugtuled otsustasime ära unustada. Tundus, et töötas. Kolm korda sülitasin üle vasaku õla ja hakkasime jälle liikuma.

Peale kahte sõidutundi otsustasime teha kohvipeatuse ja juhivahetuse. Pealegi käskis GPS meil pea maha keerata Pacific Highway'lt ning võtta suund rohkem sisemaa suunas. Kuna väljas oli nii ehk naa pime, siis otsustasime, et järgime GPS'i soovitusi ning jätame selle ookeaniäärse tee ajaks kui autot tagasi viime. Ja nii kui Maanus rooli sai hakkas sadama. Pime, vihm, lähituled ... Päris rõve oli :-) ja nii kahe tunni kaupa roolis olimegi. Minu sõidukordade ajal oli tee kuiv ja tasane ja alati kui Maanus rooki pidi minema, siis algas kas sadu või 180 kraadiste kurvidega mägirajad. Õnneks oli pime ja ei näinud kuristikke tee kõrval. Nendest kuulsime alles siis kui olime kohal :-) Vahepeal tundus, et olime juba viiskümmend kilomeetrit lihtsalt järjest ülesmäge läinud. Minu kõrvad olid pidavelt kinni-lahti nagu lennusõidu ajal. Kuna edasi tundus olevat tee vaid allamäge ja automaatkast ei võimalda pidureid säästa (või me lihtsalt ei osanud), siis otsustasime teha mootori ja pidurite jahutamise eesmärgil peatuse keset pilkast pimedust. Lisaks oli autol õli otsakorral, ei teadnudki, kas on mõistlik edasi sõita või ei. Aga kuna lähima asulani oli 80 kilomeetrit, siis oli selge, et siia ka jääda ei saa. Ma pole vist kunagi kunagi ühestki asustatud punktist nii kaugel olnud. Keset ööd autoga kuskil pärapõrgus tee ääres olla pole just väga lahe. Aga õnneks oli see meie vaba valik ja peagi liikusime edasi. Otsustasime sõita veel need 80 kilomeetrit ja varuda tanklast õli.

Edasi veeresime vaikselt ja rahulikukt kuni tanklani. Ja nagu ikka ei jõua ära kiruda, kuidas siin asjad 24/7 lahti pole :-) Seega tuli oodata hommikut. Parkisime auto vaiksema tänava äärde ja püüdsime kuidagi magada. Viskasin endale teki peale ja viskasin kerra juhiistmele. Üllatavalt hästi magasin ... ärkasin kella 7 paiku kui väljas oli juba valge. Veidi imelik oli ärgata keset küla autos, teised inimesed mööda sõitmas. Ah savi :-) Kiirelt tanklasse ja siis juba edasi Stanthorpe'i poole. Viimased 300 km. Proovisin sõita, aga jube uni oli silmas ... Maanus ütles, et ta sõidab ise ja nii viskasingi mina kõrvalistmele magama ja Maanus sõitis vapralt lõpuni. Nagu ikka möödub aeg magades marukiiresti ... Ja olimegi kohal. Väike linn farmide vahel ... Lootsime, et siin vähe töisemalt läheks kui Orange's, sest suurt muud siin vist väga teha pole.

Vaatasin veel korra kaarti, sest tundus, nagu oleksime sõitnud ühest Austraalia otsast teise ... Ikkagi Queensland, mitte enam New South Wales. Kaardilt vaadates tundus, nagu ei olekski liikunud ... Nii kuradi suur on Austraalia.