Taas teel ... Pinnacles Desert

Veel viimased 850 kilomeetrit jäi Western Australia osariigi pealinna Perth'ini. Kuigi ma olin sellest pikast autosõidust tüdinenud, siis ometigi soovisin, et see maa oleks veel pikem. Ma ei oskagi põhjust välja tuua. Peale Sydney't polegi nagu ühtegi suurde linna sattunud ning sinna täiesti üksi jõuda ... pelgasin vast. Üksi suures linnas, taskus vaid 600 dollarit, mis suurt kindlustunnet ei sisaldanud, kuna töö Lake Grace'is pidi algama teadmata ajal ... ehk järgmisel nädalal või ülejärgmisel. See pidev rahadega punasesse jooksmine on ikka väga närvesööv. Aga selline on minu valik ... kui tahad raha koguda, siis püsi paigal ja tee tööd. Aga mina siin paigal püsida pole suutnud ning tõenäoliselt ei suudagi. Arvan, et oleksin tagantjärele enda peale äärmiselt pahane kui ma oleksingi pea kogu oma aja veetnud/töötanud peamiselt ühes kohas. Vaid kolmandik teekonnast on jäänud, et saaksin öelda, et olen sellele saarekesele tiiru peale teinud. Loomulikult on siin miljon asja, mida ma pole jõudnud teha ja näha ning suurem osa sellest kõigest jääbki tegemata-nägemata, lihtsalt liialt suur on see maa. Shark Bay's kohtusin ühe vana austraalia ränduriga, kes on juba kaheksa aastat on olnud teel avastamaks Austraaliat ... Ja tema sõnul polegi võimalik kõike näha. Aga suure pildi olen vast ette saanud.

Perth'i sõites jäi tee peale veel üks nn must see koht. Nimelt Pinnacles'i kõrb. Sinna ma järgnevalt suuna võtsingi. Mööda maalilisi lõunaeestilike künkaid mööda üles-alla suundus tee. Sõitsin ajaga võidu, kuna päike oli pea loojumas ning minu soov oli jõuda sinna enne kui ümbrus taas hämarusse mattub. Kohale jõudes oli informatsioonipunkt juba suletud, kuid ala ise oli avatud. Mööda jalgrada liikudes avanes lõpuks omapärane vaatepilt. Kollased tasased liivaväljad olid tihedalt täis pikitud maa seest välja kasvavaid kivistisi. Tekkis tunne, nagu oleksin saabunud teisele planeedile, niivõrd ebatavaline oli see vaatepilt.

Nende kivististe tekkeloost ma täpselt aru ei saanudki, kuigi proovisin end Vikipeedia abil harida. Liigselt keeruline oli see inglisekeelne tekst mu jaoks ning ka Google'i tõlkeprogramm muutis selle ainult segasemaks. Igatahes olevat nende toormaterjaliks merikarpidest tekkinud lubjarikas liiv, mis tuulte abil sisemaale puhutud. Kuidas aga sellest liivast need kivistised moodustusid, selles pole ka teadlased ühisel seisukohal. On kolm peamist teooriat, aga nagu ma ütlesin, oli see tekst mulle hoomamatu, mistõttu peate end ise harima. Minu poolt peate leppima vaid paari pildiga.

Peale päikeseloojangut seadsin taas suuna Perth'i poole. Esimeses teeristis suutsid nii GPS kui ka kaart mu segadusse ajada, näidates, et otse Perth'i suundub sealt vaid väike kruusatee ning targem oleks mul aga tagasi liikuda mõnikümmend kilomeetrit, et siis sealt kaudu suurele teele jõuda. Tegelikkuses olid aga usinad austraallased jõudnud juba ehitada uhiuue tee. Ja tahaks neile selle eest öelda aitäh, kuna see ilus pikk ja sirge tee oli ääristatud valgete liivaluidete ja madala rohelise taimestikuga, mis koos õhtuhämaruses pilviselt halli taevaga moodustasid vaimustava värvidekombinatsiooni. Kõik see, mis viimased mõnisada kilomeetrit mulle pakkusid, oli midagi hoopis muud kui trööstitu Northern Territory osariigis valitsev vaatepilt. Loodan, et mul avaneb veelkord võimalus kogu see läänekallas läbi sõita tasa ja targu, snorgeldades, kala püüdes, langevarjuga hüpates, lumelauaga valgetel liivaluidetel sõites, head eesti õlut juues ja seda kõike loomulikult oma sõpradega jagades. Selleks vahendite saamiseks tuleks nüüd kas kõvasti töötada või loota lotovõidule lolli juhuse läbi … valin viimase :-)

Jätsin viimased 100 kilomeetrit veel viimaseks päevaks ja keerasin teeäärsesse parklasse, et veel viimane öö enne Perth'i autos veeta. Tundub, et hoolimata kõigest jõuangi lõpuks Perth'i … Ptüi-ptüi-ptüi.  

Taas teel … Shark Bay

Hommikul ajasin end taas auto tagaistmelt püsti ja vaatasin ümbrust, kuhu ma öösel pimeduse varjus olin saabunud. Minu üllatuseks oli parklas ligi kümme autot, kelle juhid uniste nägudega enda autos kössi vajunud kere taas sirgeks venitada püüdsid. No ei olnud minusugused päkkerid, vaid täiesti tavalised australlased. Küllap oli Karratha majutusasutuste hinnad isegi neile liiga kõrged :-)

Aga ees oli uus päev ja uued kilomeetrid, mida tõttasin läbima. Plaanisin sõita lääneranniku põhjapoolseimasse tippu, et külastada oma saksa sõprade sõnul võrratut Exmouth'i ja selle linnakese ümbrust. See oleks mulle toonud taas mõnisada lisakilomeetrit, aga midagi ma ju pidin ette võtma, et oma hoogu maha saada … kolme päevaga sõita Katherine'ist Perth'i … no sama hästi oleks võinud ju sõita järjest 36 tunniga ja mööda sisemaad. Seega pidin kuskil vahepeal end peatuma sundima. Tegin veel peatuse Exmouth'i teeristis, et korra hinge tõmmata. Parkisin ühe suure infotahvli juurde, kus oli Exmouth'i kohta palju kirjas. Uursisin ja puurisin ning peamine, mis silma torkas oli kellegi markeriga kirjutatud kiri: Exmouth is overrated … ja siis järgmise inimese poolt oli lisatud: it's true … ja siis kolmas: agree. Millegipärast pidasin nende tundmatute kriitikute hinnangut pädevamaks kui oma sõprade soovitust kindlasti Exmouth'i külastada. Ja ei läinudki :-)

Aga Shark Bay rahvuspark oli see, kuhu mu saksa sõbrad ei jõudnud, mistõttu tekkis mul eriline kiusatus ise seda külastada. Edasi tuli endale vaid meelde tuletada pidevalt, et ma mõnesaja kilomeetri pärast saabuvast ristmikust mööda ei põrutaks. Seni aga püüdsin nautida teeäärset ümbrust, mille ilme oli täielikult muutunud. Taimestik oli muutunud väga kiduraks, ehk oleks isegi õigem öelda, et taimestik oli kadunud ning asendunud liivase körbega. See vaatepilt, kus keset liivakõrbe jookseb must pikk sirge tee, see oli just kui taas ühe väikese unistuse täitumine. Silmanurgast nägin silti, mis juhatas teeääres asuva mäe otsa, et nautida suurepärast vaadet sellele maastikule. Ja seal üleval oli ilus … ilmatult suur tasane liivane väli mida kaugelt silmapiirilt piira türkiissinine ookean … vapustav kontrast.

Peagi keerasin maanteelt Shark Bay rahvuspargi suunas. Selleks ajaks oli kogu ümbruskond taas täielikult muutunud. Kollane liiv maas oli asendunud punasega ning seda kattis madal roheline tihe okaspõõsastik, taamal kumamas heleda liivaga kaetud rannad ja nii sinine ookean. Poolsaare tipu poole sõites oli ookean pea kogu aeg vaateväljas, kord vasakul käel ja siis jälle paremal ja siis mõlemal pool korraga. Kogu see 130 kilomeetrit oli mu senise teekonna kõige ilusam. Kogu tee suunasid sind teavitussildid kõike seda maailmapärandilist ilu lähemalt kaema. Esimesena jäi teele rand, kus mille veepiir kaetud teatud bakterite poolt tekitatud kivististega - stromatoliidid. Teisena sattusin Shell Beach'i randa, kus rannaliiva moodustavad mitte liivaterad, vaid tillukesed merikarbid.

Seejärel suutis aga taas auto mu paanikasse ajada, sest automaatkast enam üle teise käigu minna ei suvatsenud. Õnneks oli ainsa ja lähima linnani vaid 35 kilomeetrit. Peatsin auto. Sikutasin ja sakutasin käigukangi edasi-tagasi. Panin sisse tagurpidi käigu ja sõitsin mõnikümmend meetrit tagurpidi ja proovisin kõiki muid režiime. Lõpuks hakkas käigukast taas tööle. Aeg ajalt ikka kõhis sõidu pealt kolmadale, kuid auto vedas mu linna ära. Kahjuks jäid paljud kaunid kohad vahetult enne Denham'i linna vaatamata. Aga see oli minu jaoks sellel hetkel tühine mure. Põikasin linnakese rannaäärsel peatänaval asuvasse hostelisse ja võtsin toa. Ehk tuleb väike puhkus autole kasuks. Kahtlesin, kuid paremat mul talle välja pakkuda ei olnud. Oli reede ning lubasin omale peale paaripäevast pingutust mõned õlled oma toakaaslastega. Muremõtted jätsin hommikusöögiks.

Kuidagi üllatavalt vaikne oli sellel hostelis. Vist ei olnud seal veel see päris õige hooaeg, sest vaikne oli kogu see linnake. Kohalik kevad andis tunda, kõik ootasid siin suurt suve ja koos sellega saabuvaid turiste. Kogu hostelist oligi hõivatud ainult meie kolme magamistoaga tubadeblokk, kuid kui sul on lauatäis toredaid inimesi ja külma õlut, siis rohkem polegi vaja.

Hommikul pidime paarkümmend kilomeetrit eemale Monkey Mia nimelisse kohta sõitma, kus mõnele õnnelikule ehk oleks avanenud võimalus delfiine toita, kuid kella poole kuuene äratus ei olnud minu jaoks. Peale paari ööd autos oli uni voodis liiga magus. Sama arvas ka minu argentiinlasest toakaaslane Luciano, kes oli oma retkel hääletades Melbourne'ist Exmouth'i, viimased ööd tee ääres põõsas maganud. On ikka seltskond :-)

Peale une täis magamist aga otsustasime siiski natuke ümbrust avastada. Õigemini tegi argentiinlane mulle tuuri kohtadest, mida ta eelmine päev jalgsi ringi käies oli avastanud. Kolasime lähedal asuva laguuni ümber ja vaatlesime väljal ringi lippavaid emusid. Kuna ilm oli suhteliselt jahe ja tuuline, siis snorgeldama laguuni ei kutsunud kohe üldse. Sõitsime ka sinna delfiinide lahesoppi, kuid juba sissepääsu eest nõuti raha ning delfiinide toitmise eest veel mõnikümmend dollarit … Ah põrgusse, nägin ja toitsin neid delfiine ka juba krevetilaeval.

Seadsime end peale hommikusööki minekule. Suure teeni oli meil ju ühine tee. Sealt edasi suundusin mina lõunasse ja tema hääletades edasi põhja. Lubasin talle, et ei küsi selle eest bensiiniraha, nagu meie toakaaslastest shveitsi tüdrukud olid seda teinud eelmisel päeval. Naersin päris pikalt kui ta mulle rääkis, kuidas rikkad shveitsi tüdrukud vaest hääletajat nöörisid.

Taas röövis paagitäis bensiini mult sada dollarit ja kõik algas taas. Järgmine peatus … pagan seda teab. Perth'ini on veel üle 800 kilomeetri. Kurb oli ainult see, et aega oli mul rohkem kui raha … nagu alati :-)