Darwin ... Merele

Istusime Leemetiga peale õhtusööki maha ja jagasime laskmata karu nahka. Nimelt kujutasime juba ette, kuidas peale krevetipüügi hooaega Filipiinidele puhkama sõidame ja seal paar kuud veedame. Ühesõnaga unistasime, sest krevetilaeval me ju veel pole ning isegi kui oleks, siis tuleks seal ka kaks kuud ära olla. Kaks kuud. Seda on ikka päris palju. Aga püüaks esiteks sinna üldse saada. Nimelt pidime homme seda sama laeva tühjaks laadima. Ja enne seda pidime vestlema kapteniga, kes siis pidi oma viimase sõna ütlema. Seega olime ootel ja ootamine ajab närviliseks. Seega käis Leemet mulle terve õhtu peale, et võtaks viisakalt paar teravat mõtte teravdamiseks. Puiklesin vastu, kuniks tuli meelde, mida klassivend Lauri mulle mõned päevad tagasi läbi interneti ütles ... Kapteni juurde minnes tehke ikka rummilõhnad ligi ... Võtsime siis alkoholipoest ühe nn kapteni oma seltskonda. Ja kuigi ta oli vaikne mees, siis ometi andis ta meeldiva panuse meie viimaseks õhtuks enne merele minemist.

Sadamasse jõudsime teistest varem nagu olime Louse'ga kokku leppinud, et kapteniga rahulikult eraldi rääkida. Seda võimalust aga ei tulnud, kuna meie laevuke hilines ning pidime hakkama tööga peale, sest ka üks väike kalalaev ootas tühjakslaadimist. Pool tundi kalade käsitsi mahalaadimist ja valmis. Jäi veel pool tundi oodata, kuni meie krevetilaev sadamasse jõuab. Ja siis ta tuli. Helesinine krevetitraaler Xanadu I. Kuna laeva sadamasse jõudes on kõige olulisem kauba mahalaadimine, siis meiega seal keegi tegelema ei hakanud ning suunati krevetikaste vastu võtma ning alustele laduma. Paari tunniga olime oma seltskonna abil tööga valmis saanud, kuid selleks ajaks oli kapten sadamast jalga lasknud. Teadmata, mida me edasi peaksime tegema, lonkisime tagasi kontorisse, et Louse'lt nõu küsida. Juba ootas meid seal ees Daniel. Daniel on kapteni poeg ja tema parem käsi laeval. Alati rõõmsas tujus Daniel võttis meid naeratades vastu ning peale põgusat tutvumist saatis ta meid meie asjade järele. Olge nelja või viie paiku õhtul sadamas, sest siis on neil plaan välja sõita. See tähendas, et meil oli asjade sättimiseks aega ligemale neli tundi.

Meeled elevil jalutasime kodu poole. Mina, vana mäkdoonaldsi sõltlane, ei saanud kuidagi mööda sellest burgeriputkast ning nõudsin oma Quarter Pounder einet. Lemps kehitas vaid õlgu ja nõustus kaasa tulema. Nagunii seda enam paar kuud ei saa. Suud rasvaseks tehtud ja rämps koolaga alla loputatud, kiirustasime hostelisse. Riided viskasime kiiresti pesumasinasse, et seejärel eneseltki kalahais maha pesta. Pidin veel poest läbi minema, et omale nokamüts osta, sest eelmine müts, mis mul juba aastaid olnud oli, rebenes pesus ribadeks. Vaevu jõudsin uksest välja kui kapten helistas. Poisid, püüdke esimesel võimalusel sadamasse tulla oma asjadega. Kell oli pool kaks alles. Nii palju siis kokkuleppest, et väljasõit on alles nelja või viie ajal õhtul. Igatahes pudistasin kaptenile telefonitorusse, et meil läheb pesumasinaga veel paarkümmend minutit aega ja siis oleme seal. Ja siis läks kiireks. Jooksin oma nokatsi järele, samal ajal Denisiga Leemetile sõna saates, et marukiirelt on vaja asjad kokku visata ja sadama poole jalutada. Uue mütsiga tuppa jõudes, kallasin kõik asjad suurest seljakotist välja, et sinna kogu meie kaasavõetav kraam ära mahutada. Kõik, mis maha jäi, üritasin oma väikesesse seljakotti pigistada. Läbi ime mahtuski. Pigem siiski seetõttu, et kõik mis väiksesse seljakotti ei mahtunud, selle võtsin kaasa :-) Karmen sai ülesandeks see väike seljakott visata hosteli taha meie ära surnud auto pagasiruumi. Asjad pakitud - tuld.

Kuskil poole kolmeks jõudsime sadamasse. Xanadu I ootas meid sealsamas, kuhu me ta paari tunni eest olime jätnud. Seljakoti viskasin oma kajutisse ning seejärel juhatati meid kaptenisillale. Peale põgusat tutvumist kapteniga läksime tekile, et laevale pilka peale visata. Laeva madalaim tekk koosnes oli jagatud kaheks. Ahtri osas paiknes mootoriruum ja vööri osas paiknes külmkamber, kuhu kogu saak peale pakkimist tuli paigutada. Nimelt viis sinna alumisel tekil paiknevasse külmkambrisse vaid meeter korda meeter luuk. Meie saabumise hetkel me sinna ronima ei hakanud, kuna peale laadimist toimetati selle puhastamisega ning ei hakanud sinna vahele trügima. Jätkasime oma ringkäiguga teisel tekil, mis maakeeli oli siis nagu esimene ehk veepealne korrus. Seal paiknesid nn lehtrid, kuhu saak võrgust kallati ning sorteerimisliin, kus värskest saagist nopiti välja kalad, krabid ja muu võrku sattuv mittevajalik. See kõik võttis enda alla veidi rohkem kui poole kogu esimese teki pindalast. Ülejäänud osas olid siseruumid nagu köök-söögituba, vets-duširuum ning kolm kajutikest voodikohtadega. Leemet majutati kapteni poja Danieliga ühte kajutisse. Minu kajutikaaslaseks sai šoti juurtega austraallane Cris. Kolmas kajut kuulus laeva mehaanikule Ray'le. Jäi veel kolmas tekk, kus asus kaptenisild koos kapteni eluruumidega, mida ta jagas oma elukaaslase Vicky'ga, kelle ülesandeks oli söögitegemine, pesupesemine, koristamine jne. Selline see Xanadu oligi, ei mingeid baare, kohvikuid ja kasiinosid, ei päikesetekke ja soomlastest turiste :-)

Peale laevakese ülevaatamist püüdsime ka ise toimetustes kaasa lüüa. Aitasime varusid laevale laadida ja pakkusime abi ka külmkambri puhastamisel. Külmkambris tegutsesid kaks poissi, kelle asemel me siia paevale tulimegi. Üks neist oli kohalik Darwin'i jõmm ja teine 18-aastane saksa poiss. Kurtsid kogu aeg mõlemad kui raske see töö ikka laeval on, kuid ega see meid väga ei heidutanud, sest Daniel ütles, et nood on lihtsalt laisad :-) Peagi oli külmkamber puhas ja varud laeval. Ärevus minus kasvas, sest see tähendas kuni kolmenädalase meresõidu algust. Kuid ärasõit venis ja venis, sest parandati veel mingit detaili, vähemalt nii mulle selgitati. Vahepeal jõudis isegi Karmen kai peale tulla Leemetiga hüvasti jätma. Juba läks väljas pimedaks kui ühtäkki kamandati kõik laeva ja päästeti valla köied, mis meie laeva kai küljes hoidsid. Tundsin, kuidas ärevushoog ja kohmetustunne mu üle võimust võtsid. Olgem ausad, ega ma ju ei valetanud Louise'le kui end maarotiks tembeldasin ... ma ju olengi seda ... ja mereleminek ei tekitanud minus üldse mugavustunnet. Pelgen vett, olen seda lapsest saadik peljanud. Mäletan ühte lapsepõlvefotot albumist, kus ma rannas ema süles nutan. Küsisin emalt kord, et miks ma siin pildil nutan ja sain vastuseks, et ma olevat kartnud rannas vett. Ja nüüd siis lähen vabatahtlikult. Eemaldusime kaist ning jäi läbida veel lüüs enne sadamast lõpliku väljumist. Paarikümne minutiga sai tehtud seegi. Kuid veel ei võtnud me suunda avamerele, vaid suundusime sadama kõrval asuva tankimiskai äärde. Peale lühikest manööverdamist saime end paika sätitud ning alustati laeva tankimist. Muutusin pahuraks, kuna olime laevale kiirustanud ning nüüd oli meie saabumisest möödunud tunde ja tunde ning me polnud ikka kuskile jõudnud. Laeva tankimine võttis veel mõned tunnid ning juba hakkasime Leemetiga lootma, et enne tuleb mõõn peale ning peame ööseks veel Darwinisse jääma, mis annaks võimaluse mõne õlle joomiseks. Kahjuks või õnneks suudeti viimasel hetkel paagid täis saada ning teeleminek oli tõsiasi. Laev võttis pimeduse varjus suuna avamerele. Mina seisin kohmetult tekil ning jälgisin, kuidas Darwin'i tuled vaikselt ööpimedusesse hajuvad.

Darwin ... Ämber ämbri otsa

Nagu eelmise postituse lõpetasin, lootsin tööd saada Alice Springs'is. Aga elu ei väsi kuidagi mind siin õpetamast, et miski pole kindel enne kui see sul tõesti käes on. Aga kõigest õiges järjekorras. Tean, et mu ema alati kirub, et alustan oma jutuvestmist maailma loomisest ning kohe kuidagi ei jõua ära oodata püänti, kuid veidi kannatust.

Nimelt algas päev jälle päikesetõusuga. Vihmasajud, mis meid Darwinisse saabudes vastu võtsid, olid lakanud ning iga algav päev oli eelmisest kuumem ja lämbem. Niiskustase on siin tapvalt kõrge ja päike terav nagu habemenuga. Lühidalt: oli ilus reedene varahommik. Kella seitsme paiku säätisime end Leemetiga sadama poole, et osa võtta eelmises postituses mainitud kalalaeva tühjakslaadimise talgutest. Kerge ärevus oli ka hinges, kuna peale seda pidin minema kokkusaamisele selle Alice Springs'i objekti bossiga, et oma nägu üle näidata ja juba järgmisest nädalast nende juures tööd alustada. Alul küll muidugi siin linnas ning alles peale paari nädalat oleks tulnud ette võtta reis Austraalia keskpunkti. Igal juhul tõotas tulla igati hea päev.

Kalalaadimine oli lihtne töö. Laevakraanaga upitati kastid kümnekaupa kaile, kust meie kastid vastavalt sisule erinevatele alustele ümber tõstsime. Kolmkümmend kuus tonni kala sealt lõpuks kätte saime ning neli rekkat lõpuks idaranniku poole teele saatsime. Lõpetasime sadamas mahalaadimise kella kella ühe ajal ning viskasime veel pool tundi peale seda kontoris igasugustele paberitele allkirju, mis seoses selle laadimistööga täita tuli. Veel enne kui ma kontoriuksest jala välja jõudsin pista, palus tädi seal kontoris mul korra peatuda. Ta ei olevat tahtnud prantslaste juuresolekul rääkida, aga tal on pakkuda 2 kohta krevetilaevale ning kas me oleksime huvitatud. Loomulikult oli huvi, aga seda mitte enda pärast, kuna mina olin end omast arust juba Alice Springs'i kaubelnud. Seega läksin välja Leemetit kutsuma, et talle see hea uudis edasi anda. Enne seda tegin aga ühe väga rumala vea. Ütlesin Louise'le, nimelt see oli ta nimi, et ma ise pole üldsegi meremees ja idee, minna tormide, haide ja surmavate millimallikate aladele, pole minu jaoks. Mis viga lollust suust välja ajada kui endal juba nn soe koht olemas. Seega tegin üsna kindlalt talle selgeks, et otsigu keegi teine. Leemet andis aga kohe oma nõusoleku. Sama tegi ka üks Kanada poiss, kes oli kontori uksest just sisse astunud. Seega oli minu südametunnistus täitsa puhas, kuna too kanadalane oli täitnud tühimiku, mille olin mittenõustumisega õhku jätnud. Ütlesin veel sõbralikult naeratades head aega ning suutmata suud kinni hoida, pidin lisama, et olen maarott. No enam selgemini ei saa ju ei öelda.

Edasi seadsin kiirelt sammud bussipeatuse poole. Ees ootas kohtumine linna teises otsas selle ehitusfirma bossiga. Olin paar päeva varem kokku leppinud, et kuna töötan täna sadamas, siis kella üheks kohtumisele ei jõua. Tule siis kui töö läbi, mis sest, et hiljaks jääd. Sellise lausega oli minusse nende poolt sisendatud kindlus, et mind seal oodatakse. Ostsin oma kolmetaalase pileti ja istusin bussi. Pool tundi veel sõita ja taskud tööd täis. Õnnis ootusärevus kestis kuni telefonikõneni, mis ma poole kolme ajal sain. Nimelt oli jäänud veel veerend tundi ja oleksin kohal olnud. Telefonis öeldi mulle, et kuna ma kella kaheks kohale ei jõudnud, siis bossi arust pole neile sellist meest üleüldsegi vaja. Misasja?!? Ma ju leppisin teiega kokku, et tulen peale tööd sadamas ja te ju olite sellega nõus?!? Ei huvitanud neid see ... Jah, nii lihtsalt see käiski. Nördinult astusin bussist välja ja seadsin sammud linna poole tagasi. Täielik pettumus. Lisaks sellele, et Maanus ja Indrek olid saanud kalalaevale, läheb nüüd siis ka Leemet laevale ja Denis ja Sass töötavad Paspaley's (pärlikompanii) ning Karmenilgi töö olemas. Vastik masendus valdas mind. Omaette torisedes olin kõrvetava päikese käes jalutanud linna suunas juba tund aega. Vastu tuigerdas veidi vintis aborigeen, kes minu poole pöördus ning dollarit kerjas. Taskus vedeles üks kahetaalane münt, mille ma talle andsin. Papi tänas ja lubas mulle veidi õnne selle eest. Ah võta oma raha ja tõmba kus kurat, õnn ju muidugi tuleb kohe kui sina seda ütled. Veel veidi jalutades tundsin, et saapad on mu kannad ära söönud ning iga samm edasi oli lausa piin. Keerasin end bussipeatuse poole ja plaanisin edasi liikuda bussiga, kuid taskupõhjas oli alles vaid dollarine münt ning bussipilet maksis täpselt 3 dollarit. Kurat ja põrgu!!! Miks sa loll sellele abole oma raha andsid?!? Kirusin end maapõhja, sest juba poolteist tundi jalutamist pikkades riietes oli mu tõeliselt ära kurnanud. Jalad lõid tuld ja vedelikupuudus andis tunda. Rumal pea on ihule nuhtluseks. Kehitasin õlgu, ohkasin ja jalutasin edasi. Milline suurepärane päev.

Kuna raha siin lausa sulab, siis tuli hakata tegutsema tööotsingutega. Pühapäeval õnnistati meid krevetilaevaga, mida käisime tühjaks laadimas. Nelja tunni eest kaheksa tunni palk. Nüüd siis nädala söögiraha ja eluaseme eest teenitud nende mahalaadimistega. Elame veel :-) Esmaspäeval aga hakkasime veidi tõsisemalt ringi vaatama. Meie päkkeris peatus üks rõve vanamehenäss. No ikka tõsiselt rõve. Jätan detailsema kirjelduse ära, aga kunagi õlle kõrval võin rääkida teilegi. Seniks leppige sellega. Hoolimata sellest, et selliste inimestega ma oma elus väga kokku puutuda ei taha, saime mehelt teada, et tema tööandjaks on suur ettevõte, mis pakub kõiksugu toetusteenuseid teistele ettevõtetele, nagu toitlustus, koristus, turvateenused jne. "iii-ess-ess ... iii-ess-ess ... iii-ess-ess". Aina kordas ta seda. Pudrumäed ja piimajõed. Tema jutt pani meid kõiki mõtlema töökoha vahetusele ... Ma mõtlen ikka, et pani teisi mõtlema. Mina, väike töötu rott, mul polnud siin midagi mõelda. Lähme siis esmaspäeva hommikul sinna ja küsime tööd. Kuna too päss meid rohkem sellel teemal aidata ei tahtnud, öeldes vaid linnaosa, kus see ettevõte pidi asuma, siis guugeldades leidsime päris kiiresti vastava aadressi. ISS. Eestiski ja pakub sarnaseid teenuseid. Järelikult läheme esmaspäeva hommikul sinna. Ja läksimegi. Mina, Karmen ja Leemet. Käisime kohal ja vastu võttis meid üks naisterahvas, kes ütles, et tema tegeleb turvaosakonnaga ning see naisterahvas, kes majapidajad ehk siis rahvakeeli koristajaid otsib, on koosolekul. Võttis meilt kontaktid ja lubas need edasi anda. Vantsisime peale seda nõutult koju tagasi. Ei jõudnud oodata, millal tädi meile helistab ja helistasime õhtul ise. Leppisime kolmapäeva hommikuks kohtumise ja jäime põnevusega ootama. Kella poole kaheksaks hommikul olime ISS'i kontoris. Kordamööda käisime kabinetis vestlusel ning näod olid peale seda kõigil pikad ees. Ei mingit tasuta elamist, kõrget palka ja muid hüvesid, millest too rõve vanamees oli rääkinud ... Lisaks ei sobinud me isegi neile koristajateks, kuna selleks oleks meil kõigil pidanud olema oma transport. See oli olemas ainult minul ... Ja seegi seisis hosteli taga ja keeldus käivitumast. Tegelikult olin natuke rõõmus ka, sest kuigi äraelamiseks on iga kopikas arvel, siis koristaja kogemust ma siia taga ajama ei tulnud. Eriti veel, kui selle eest ka eriliselt magusat tasu ei pakuta. Nukraks tegi vaid see, et ega mul poleks palju valikuid olnud. Süüa nagu tahaks ka ju. Igatahes kesklinna poole tagasi liikudes käis Karmenil klõps peast läbi, et ehk olime me vales ettevõttes üldse. See iii-ess-ess on ju ESS, mitte ISS. Kiire kontroll guugeldades ja nii oligi. Tundsin end erilisena ... Eriliselt lollina noh. Olin ju mina olnud see, kes hakkas kohe jaurama ISS-st. Põhimõtteliselt lasime selle pärast raisku mitu tööpäeva, mille oleks saanud oluliselt arukamalt kulutada kui reisida troopikakuumuses linna teise otsa ja tagasi. Pühendasime edasise tähelepanu ESS'le. ESS nimelt pakub siis eelmainitud tugiteenuseid teistele ettevõtetele. Nende hulgas ka kaevandustele ja kaevandused tähendavad siin riigis raha. Leemet andis oma kanditatuuri läbi neti sisse juba samal õhtul, mina aga plaanisin oma CV-d korrigeerida veel enne esitamist. Aga kuna niisama basseini ääres lösutada päev otsa on ikkagi oluliselt lahedam kui tegeleda millegi asisemaga, siis lükkus see paar päeva edasi. Samas ei saa ma ka öelda, et ma midagi ei teinud. Kuna Alice Springs'i tööotsast jäin ilma, aiis pöördusin taas tagasi sadamasse, kus töökoha ise tagasi lükkasin. Ah kui vastik oli sinna saba jalge vahel minna ja udutada, kuidas ma ikka sõprade kogemuste põhjal võin öelda, et saan selle tööga suurepäraselt hakkama. Louise oli ka kuidagi pahuras tujus see päev. Tema sõnul olevat neil juba järjekord sellele kohale ning mina olen seal listis kuues mees. Mis seal ikka, tänasin viisakalt võimaluse eest ning ütlesin, et olen alati valmis vähemalt kalu ja krevette laevadelt maha laadima. Päev hiljem võtsin end kokku ja korrigeerisin oma lõpuks oma CV ning jalutasin koju, et siis oma taotlus ESS'i saata. Poolel teel koju helistas Leemet mulle, et kobigu ma kiiresti koju, sest tal on mulle uudiseid. Koju, õigemini hostelisse jõudes ootas Leemet mind juba vastuvõtulaua juures ning teavitas, et Louise oli helistanud ning me läheme krevetilaevale reedel. Meie? Mitte ainult sina, aga nagu sina ja mina? Ja nii oligi. Nii palju siis Louse'i lobast, et olen järjekorras kuues mees. Ausalt öeldes olin päris elevil, aga püüdsin end hoida tagasi, sest Alice Springs'i tööotsast ilma jäämine oli veel liiga värskelt meeles. Mitte miski pole siin enne käes, kuni see sul lõpuks käes on.

Darwin ... Kokkusaamine ja laialiminek

Darwinisse jõudes aitasime Leemetil ja Karmenil kolida uude elukohta Ashton Lodge'i hostelisse. Kuna koht tundus ilus ja puhas, sai ka meil sinna nädalaks tuba võetud. Koht iseenesest teistest veidi kallim, kuid Austraalias tasub mitte kõige odavamat alati võtta. Tihti saad juba natukenegi peale makstes oluliselt parema asja. Peale asjade lahtipakkimist ja auto parkimist juhtus see, mis pahatihti ikka juhtub kui head sõbrad üle pika aja taaskohtuvad. Ostsime kasti õlut ja sättisime end basseini äärde. Lisaks liitusid meiega Denis, kes Leemeti ja Karmeniga pool aastat Tais oli elanud. Lobamokk Denis :-) Nii möödus märkamatult päris mitu õhtut. Ei kurda, kuna seoses munadepühadega oli pikk pikk nädalavahetus.

Vahetult peale pühasid sain Denisi poolt telefonikõne, et ajagu me jalad alla endile, et ta saadab meid nüüd Alice Springs'i tööle. Mis Alice Springs? Mees, millest sa räägid? Alice Springs asub keset Austraaliat, meie plaan oli ju pärlilaev. Kobige alla baari, ta siin kohtus ühe tuttavaga, kes otsib omale töökäsi. Las selgitab ise. Loomulikult ei kõhelnud hetkegi ja kiirustasime baari. Denis tutvustas meid Taanielile. Taaniel vuristas, kuidas neil vaja kokku 5-te meest liivapritsiga suuri kütusemahuteid seest puhastama, töökoht Alice Springs'is, töö 7 päeva nädalas, 10-12 tundi päeva, 23 dollarit tunnist miinus maksud, tööd kaheks kuni kolmeks kuuks ... Hea raha, hea raha ... Elamine tasuta ja söök põhimõtteliselt tasuta, st toiduained toidu valmistamiseks poest tasuta ... Kogu raha, mille teenid, jääb alles. Kõlas ju hästi. Igatahes võtsime päevakese mõtlemiseks ja lubasime järgmine päev vastuse anda.

Järgmise päeva varahommikul pidid Denis ja Sass minema Paspaley'sse vestlusele. Nimelt on Paspaley maailma suurim pärlitootja, kelle farmidesse hea elu ja suure raha peale siin väga palju soovijaid on. 2 nädalat merel ja 1 nädal vaba. Kogu teenitud raha jääb alles, kuna seal töötamise ajal ei kuluta sa sentigi, sest elad laeval ja söök, mis pidi olema superhea, on tasuta. Sinna tahtsime meiegi. Otsustasime, et teisipäeval lähevad Karmen ja Leemet nendega ja soovitavad neid ning kolmapäeval katsuks meiegi sealt nö nende tiiva alla saada. Kahjuks ei olnud teisipäeval Karmenil ja Leemetil enam õnne ning neile öeldi, et mõne nädala jooksul ei võeta kedagi ning edaspidiseltki eelistatakse neid, kes teise aasta viisaga ja juba esimesel aastal nende juures olnud, sest neidki hulgim. Eks näis kuidas neil läheb, kuid minu jaoks muutus pärlipüük aina utoopilisemaks. Igatahes kaalusin peas läbi plussid ja miinused ning loomulikult ei jätnud ma ka oma pidurist sõbrakese rahakoti võimalustega arvestama. Ütlesin jah Alice Springsile. On see ju keset Austraaliat suhteliselt lähedal Uluru kaljumürakale. Ei kujutanud väga ette, et muul ajal sinna väga sattuda võiksin. Seniks kuni selle objekti aeg kätte jõuab, lubati mulle tööd siinsetel objektidel. Reedel saan ehk suurema selguse majja. Elame näeme. Siin pole kunagi miski kindel enne kui see käes on.

Maanus seevastu ei pidanud sellest kohast lugu. Tema oli võlutud Denisi ja Sassi merejuttudest. Need poisid olid tööd teinud nii pärlilaevadel kui ka kalalaevadel. Ja põnevaid lugusid neil jätkus. Igatahes tuli kolmapäeval Denisilt kõne. On olemas kaks kohta kalalaevale. Kapten oli talle kui endisele töötajale helistanud ja küsinud, kas tal pole kedagi pakkuda. Neil on kombeks töötajaid värvata endiste töötajate kaudu. Nagu soovitusturundus. Ja seda Denis ka tegi. Lisaks Maanusele räägiti ära ka Räbini-poiss, kes alles Melbourne'ist siia poole teele oli sättimas. Õnnega pooleks pidi Indreku lend maanduma kell 13 ja lend kalalaevale väljuma kell 14. Täpselt paras aeg. Mõlema mehe nõusolek käes, saadeti laevafirmale nimed ja väljalend neljapäevaks oli broneeritud.

Täna ärkasime vara, et Maanuse asjad pakkida ja siis veel poest viimased vajalikud asjad hankida. Plaanisime suures kaubanduskeskuses käia autoga, kuid siis hakkas peale. Auto, mis meid toonud ühest maailmaotsast teise, lihtsalt ei käivitunud. Oh, pagan. Maanus sai oma ostud tehtud lähemates poodides ja lennujaama minekuks sai tellida takso, kuid nüüd jäi see autoprobleemi lahendamine mulle. Eks paistab, kuidas läheb. Pean selle järgmiseks nädalaks kindlasti korda saama, sest vaja endalgi tööle jõuda. Loodan, et probleem on lihtsalt akus :-(

Igatahes saatsin Maanuse taksole ja ... ei teagi millal kokku uuesti saame. Loodan, et laevaelu on lahe ja kalasaak hea.

Mina aga pidin hakkama omale uut elukohta otsima, sest üksi ma seal hostelis omale ööbimist lubada ei saanud. Jalutasin siis mõned kohad läbi ja nüüd peatun eelmisest kohast 50 meetrit eemal. Piisavalt lühike maa, et endiste hostelikaaslaste juures õhtusöögil käia. Piisab neil vaid kõva häälega hüüda, et söök on valmis.

Käisime teisipäeval ka kalasadamas. Uurisime ajutiste tööde kohta, nagu kala mahalaadimine laevadelt. Ja kolmapäevaks saimegi sõnumi, et oleme oodatud reedel oma esimesele otsale. Söögiraha olemas :-)

Kokkuvõttes võib öelda, et jube segane nädal ja selgust enda osas polegi veel lõpuks saanud. Läheb nii nagu läheb ja loodan, et pea jätkub minu reis Alice Springs'is.