Yerecoin ... Muserdatud hein

Peale oma suurt sõitu Katherine'st Perth'i tundus see kahetunnine teekond Yerecoin'i väikelinna maru lühike. Tegelikult ei omanud ma selget pilti, mida mu töö endast üldse kujutab. Anissa jutust sain vaid nii palju selgust, et minust saab traktorist heinatootmise ettevõttes. Njah ... sisemist põlemist see minus ei tekitanud. Sellist ametit saab vabalt kodumaalgi pidada ning pelgalt selle kogemuse pärast Austraalias seigelda poleks ju ka mõtet. Samas tasuta elamise ja 23 dollari eest tunnis võin ma ju end selle tööga sinasõprust pidada. Pealegi pole ma, kas siis õnneks või õnnetuseks, heinategemisega kodus kunagi kokku puutunud. Seega tundsin end suhteliselt muretult läbides pea paarsada kilomeetrit viljapõldudest ja heinamaadest ääristatud maanteed.

Ja siis ma jõudsin kohale. Väga palju oleks selle asula kohta öelda linnake ... Isegi linnakesekene oleks liialdus. Suur viljahoidla ühel pool raudteed ja paarkümmend majakest teisel pool teed, nendest üks tundus olevat poe sarnane majakene ning õnneks ei puudunud ka kõrts. Olin telefonitsi kokku leppinud oma tulevase ülemusega, et saame kokku ostukeskuse ees. Emmmm ... tundus, et see poeke ongi ostukeskus. Peatusin ja haarasin telefoni, et igaks petteks üle küsida, kas ma olen ikka õiges Yerecoin'i linnas ning teavitada oma kohalolekust ja siis hakkas peale ... Olin ostnud vale suurusega sim-kaardi telefonile. Pagan. õnneks tuli meelde, et kuskil sügaval seljakotis on mul veel üks igivana Nokia telefon, kellele selle suurusega kaart sisse sobis. On ikka veider küll, kuidas mõned asjad sinuga aastaid kaasas rändavad, ilma et sa neid kasutaksid ja siis ühel hetkel on nad nii vajalikud. Nii mõnedki kuud aitas see telefon ka Maanust kalalaeval, kuna enda oma suutis ta Stanthorpe'i salatipõllul veest läbi leotada. Nüüd oli see väike klots minu päästeingliks ning pea seisin vastakuti Tom'iga.

Tuli välja, et olin parkinud täpselt oma uue elukoha ette. Eiei, mitte pood polnud mu elukohaks, vaid järgmine majake sellest edasi. Ei tundunud üldse paha. Astusime sisse ning Tom tuvustas mind mu uutele majakaaslastele. Oma elamist jagasin ma ühe kohaliku noorpaari ja paari meespoole isaga. Peale põgusat tutvumist ja kolisin ma oma elu auto pagasiruumist oma tuppa. Hehee, mul oli jälle oma tuba suure voodi, riidekapi ja konditsioneeriga, majas ilus puhas köök ja dushiruum. Ja mainimata ei saa jätta pesumasinat, mis töötas, ilma, et oleks sinu käest raha küsinud. Midagi rohkemat ma ei oleks osanud oodatagi. Seadsin end magama, et juba järgmisel hommikul kell 6 tööpostil olla.

Hommikul pakkus majakaaslasest perepoeg mulle küüti tööle, sest tuli välja, et me kõik töötame ühes ja samas kohas. Ja siis seisin kell 6 hommikul suure tootmishoone uksel käed taskus ja ootasin ülemust, kes ütleks, mida ma siin täpselt tegema pean. Kohatu oli seal tühja seista, kuid kuna oli laupäev ja Tom ise oli sellel päeval vaba, siis pidin ootama John'i, kes pidavat mu siinse eluga kurssi viima. Tunniajalise hilinemisega lõpuks pahur austraalia päss John saabuski. Peale seda kui olin öelnud, kes ma olen ja mis otstarbel ma siin olen ajasime sõbralikult törts juttu. Kui olin aga öelnud talle, et Tom'i sõnul pidavat tema mu tegevust siin täna kordineerima, siis ohkas ta sügavalt vist seitse korda järjest, kas tõesti peab tema täna laupäevasel päeval töö juures tööd ka tegema. Tülpinult tõstis ta kiire pilgu siis minust mööda ja märkas eemal heinamaal askeldavat traktorit ning täiesti vaba traktrorit minu selja taga. Järsku lõid ta laisad silmad särama ning ta juhatas mu traktorini. Tegemist Manitou teleskooptõstukiga või -laaduriga, kuid mulle meeldib öelda lihtsalt traktor. Kiirelt juhatas ta mind trakatsi juurde ja päris, kas olen kunagi sellisega sõitnud - ei. Korraks sügas ta kukalt ja siis istus kiirelt masinasse. Siit käib käima ... see on käigukang ... siin pidur ja gaas ... selle juhtkangiga tõstad ja langetad, kallutad ette ja taha. Nüüd istu sisse ja sõida põllule. Sõitsin käega viibatud suunas. Lihtsalt ja kiirelt sai laisk John mu oma kaelast ära ning sokutas mu koolitusele juba põllul oma traktoriga askeldanud austraallasest seltsimehe juurde.

Järgmised päevad möödusid heinamaal traktoriga heinapalle taga ajades, kokku tassides ja rekkale laadides. Pikkad päevad algasid hommikul kella kuuest ja lõppesid õhtul kell kuus. Töö kõige raskem osa hoopiski heinapõllul laadimiseks kokku tassitud heinapallidele siltide külgesidumine ja seda nimelt seetõttu, et selle aja jooksul kui sa seal väljas askeldasid, ümbritsesid sind korraga mustmiljon kärbest, kes kõik arvasid, et jube tore oleks lennata sulle silma ja kõrva ja suhu ja ninna, nagu muud eesmärki nende elus polekski olemas. Oi kuidas ma tahaksin mõista seda, miks nad just nii käituvad. Täiesti võimatu oli väljas olla. Kadedalt vaatasin kuidas rekkajuhi pea võrguga kaetud oli. See on esimene asi, mille ma ostan kui võimalus tekib. Seni pidin aga kannatama ja kätega vehkima. ühe hilisema kuulujutu kohaselt oli selline mure varasemalt ka Ameerikas, kuid seal olla peotäis kärbseid laboris mingi haigusega nakatatud ja siis loodusesse lastud. Sellega olevat seal põllumajanduspiirkondades kadunud igasugune kärbeste probleem. Pole kärbest, pole probleemi. Kes teab, kas sel mingigi tõepõhi all olla võiks, kuid ei imestaks kui see tõsi oleks.

Tubli uhiuue töötajana püüdsin kohe esimesel päeval silma paista ja töötasin teistest tunni-paar kauem. Minu majakaaslane, kes mu tööle tõi oli sellega rahul, kuna tema sai siis aega parajaks teha tehase kõrval asuvas majas, kuhu olid majutatud mõned töötajad, kellede hulgas, üllatus-üllatus, ka kaks Eesti poissi: Joonas ja Kristjan. Aga neil pikemalt peatumata tahtsin kirjutada, et sel ajal kui mina põllul hilisemalt töötades plusspunkte üritasin teenida, oli mu majakaaslasest autojuht end maani täis suutnud juua. Peale tööd viskasin traktori nurka ja istusin autosse. Väsinud ja näljasena ei pannud mina kohe tähele, et too nõnda keerulises olukorras oli. Jõudsin vaevu turvavöö kinnitada, kui see tuhatnelja kodupoole kihutas. Järgmised ö kilomeetrit olid minu elu pikimad ö kilomeetrit. Põhimõtteliselt hoidsin vist kogu tee hinge kinni, sest jalg gaasipedaalilt ei tõusnud vast kordagi ja kogu sõit käis täisgaasiga ühest teeservast teise. Jõudsin mõttes ka kõik võimalikud jumalad läbi paluda igaks juhuks, et eluga pääseda. Nüüd ei teagi millisele ma neist tänu võlgu olen, sest elusalt ja tervelt ma sealt lõpuks koju sain. Kõikidel järgnevatel päevadel olin iseenda autojuht.

Mõnusalt pikad tööpäevad tegid tuju heaks, sest juba hakkasid peas ringlema mõtted, et kui palju ma siin teenin. Jõudsin vaid mõned päevad siin töötada ja hakkasin vaikselt sisse sulanduma, kui sain Ben'ilt sõnumi, et pane end valmis ja ole järgmise nädala kolmapäeval Lake Grace'is, sest siis hakkab minu töö seal. Nüüd ma siis istusin kerges segaduses, et kumbast otsast hammustada. Rahaliselt olid mõlemad head, mis oli minu põhiline ja olude sunnil pea ainuke valikukriteerium. Siiski mõte näha taas vanu tuttavaid Ben'i ja Ronja't ning lävida suurema seltskonnaga kui seda pakkus Yerecoin, sai määravaks ning hakkasin end ette valmistama, kuidas öelda oma ülemusele Tom'ile seda, et juba nädal peale saabumist tahaksin ma lahkuda. Soovisin ka ju selle nädala tööga teenitud palga ilusasti kätte saada ja veel mõned päevad tahaks ju siin tööd teha. Abiks sai seegi kord vale, et pean järsku Eestisse tagasi sõitma. Kolmapäeva õhtul rääkisin Tom'iga, et pean laupäeva hommikul Perth'i kihutama, et lennukile jõuda. Kõik tundus, et läks hästi. Tom oli rahulik ja mina sain võimaluse reedeni töötada ja majast lubasin lahkuda laupäeva hommikul. Seega oli minu karjäär traktorijuhina täpselt nädal aega pikk. Südametunnistus ka enam ei piinanud, set sain Tom'ilt teada, et järgmine nädal oleks põllud nagunii tehtud saanud ning mahe põllul rallitamine oleks asendunud pakkimistehases heinapakkide seadmetele ettetõstmisega.

Oma majakaaslastele ma oma minekust teada ei andunud ning miks pidanukski, sest ega me selle nädala ajaga väga suurteks sõpradeks ei saanudki, sest peale seda esimese päeva kojusõitu hoidsin ma kerget distantsi. Seega pakkisin reede õhtul vargsi oma asjad ja hiilisin laupäeva hommikul minema. Taas Perth'i poole sõites tundus see Yerecoin kui lihtsalt üks veider unenägu. Tundsin kuidagi suurt heameelt, et ma sealt tulema sain, järelikult tegin õigesti. Lisaks olin esimest korda olukorras, kus mind ootas töö juba ees. Enne seda tuli mul aga paar päeva taas Perth'is peatuda.

Perth, mu põgus peatuspaik

Hommik. Taas ärkan autos, kust oma kangeks magatud kere vaikselt välja püüan sikutada. Kuigi autos magamine pole kõige hullem, siis ometi lootsin, et see oli nüüd viimane kord. Ainult sada kilomeetrit oli jäänud sellest hiiglama pikast teekonnast läbida. Peale kerget hommikuvõimlemist istusin taas rooli ning ei läinudki enam kaua kui avastasin end juba Lääne-Austraalia osariigi pealinna Perth'i tänavatel. Niivõrd veider oli taas seigelda läbi elava liikluse. Sisimas olin juba niivõrd harjunud, et võisid liigelda sadu kilomeetreid, kohates vaid paari vastutulevat sõidukit. Otsa sai mu senise elu pikim roadtrip. Koos igasuguste sissepõikamistega oli läbitud kilometraaž ligi 4500 kilomeetrit. Enne Austraaliat ei oleks ma sellise vahemaa läbimisest kunagi ette kujutanud, nüüd aga juba mõtlesin, kuidas ma siit mööda lõunakallast suuna Sydney poole võtan ja läbin selle viimase kolmandiku, et silmus Austraalia ümber kokku tõmmata ja mõelda kodumaa peale. Enne tuli mul end aga Perth'is sisse seada.

Meenus minu mitte just kõige meeldivam kogemus Sydney hostelist, kus ühte tuppa oli pakitud ligi paarkymmend inimest ning köögi- ja sanitaartingimused jätsid kõvasti soovida. Seega otsustasin seekord veidigi eeltööd teha, et mitte enam sellises segasummasuvilas maanduda. Soovituste listi järgi otsustasin end sisse seada ilusa nimega hostelis Billabong. Kuna olin harjunud juba Darwin'i kõrghooaja hindadega, siis paarsada dollarit nädala eest mul enam põlvi nõrgaks ei teinud ja pealegi ei plaaninud ma siia kauemaks jäädagi. Aga hostel ise oli mõnus ja suhteliselt rahulik, kuna öörahust peeti siin lugu ja basseiniäärne melu lõpetati juba kell 11 õhtul ära. Eks see natuke ka häiriv oli neil hetkedel kui ise sellest melust osa võtsid. Aga mis seal ikka, vanainimene hindab rahu ja vaikust.

Kuna minu esimene aasta Austraalias oli peagi läbi saamas, siis muutus ka teise aasta viisa taotlusega seotud asjaajamised ülimalt aktuaalseks. Olin vahetult enne Katherine'ist lahkumist saanud teavituse immigratsiooniametist, et pean minema taaskord kopsuröntgenile tõestamaks, et olen endiselt tuberkuloosivaba ja Austraalias teretulnud. Naljakas, et kopsuröntgeni eest siin tuli maksta väiksemat hinda kui seda oli Tallinnas. See tehtud, sain juba järgmisel päeval teavituse, et olen peetud teise aasta viisa vääriliseks. Seega olen Austraalia valitsuse silmis legaalne immigrant kuni järgmise aasta oktoobri lõpuni. See, kas ma siin ka nii kaua olla plaanin on aga enam kui kahtlane. Siiski on hea teada, et võimalus veel aasta siin olla, on siiski olemas.

Rohkem mul aga kohustusi nagu ei olnudki. Jäi üle vaid oodata Ben'i telefonikõnet, et olen oodatud Lake Grace'i. Aga ooterežiimil vedelemine nagu kohe üldse ei sobinud, eriti kui sul pole raha ning see viimane pisukegi kiirelt arvelt kaduma kippus. Seega pidin midagi ette võtma, sest nagu elu siin on pidevalt õpetanud, pole miski kindel, enne kui see käes on. Hostelis kohtasin vahetult Austraaliasse saabunud Martinit, kes oli alustamas oma tööotsinguid. Liitusin temaga. Esmaselt võtsime plaaniks täita paari tööbüroo ankeeti netis ning peale seda plaanisime alustada tööbüroode külastamist. Tundsin sel hetkel taas seda nõmedat lootusetuse tunnet esile kerkimas kui meenutasin edutuid tööotsinguid Darwin'is. Kuid väga pikalt ma seda tunda ei saanudki, sest juba paar tundi peale ühe ankeedi täitmist aussijobs.com.au lehel saime Anissa'lt telefonikõne, et tal olemas töö nii Martin'ile kui ka mulle. Tundus kuidagi uskumatu, seega jäin esmalt veel äraootavale seisukohale. Võtsin veel Ben'iga ühendust, et mis seis on selle Lake Grace'i tööga. Kuna ma temalt konkreetset vastust töö algusajale ei saanud, siis otsustasin Anissa poolt pakutud töö vastu võtta. Nüüd tuli mul taas asjad pakkida ja alustada neljatunnist sõutu sellisesse väikelinna nagu oli seda Yerecoin. Töö oli ootamas heinamaal :-)

See neli-viis päeva, mis ma Perth'is veetsin, ei jätnud mulle just palju aega, et linnaga tutvuda ning ega ma väga kibelenud ka. Mõned tiirud linna peal ja nii see aeg mööduski. Selle aja jooksul ma sellist meeldejäävat pidepunkti siit linnast ei leidnud, nagu Sydney's oli seda Manly rannarajoon ja Darwin'is Mitchell'i tänav. Aga küll ma jõuan siia veel tagasi, sest veidi kahju oleks kui ma Perth'ile enda tõestamiseks aega ei jagaks.