Teekond Darwinisse ...

Oh sa vana kurat kuidas ma end hommikul ülesse ehmatasin. Aknast tuleva valguse põhjal võis oletada, et kell võis näidata juba 9. Olime plaaninud liikuma hakata kuskil kella 10 ajal hommikul. Maanust toas ei paistnud. Olin veidi pahane, et ta oli varem ärganud ja ei olnud mind ülesse ajanud. Hüppasin voodist püsti ja sain kohe ka aru, miks ta mind ülesse polnud ajanud. Pähe lõi selline valu, et vajusin kiiresti voodisse tagasi. See oli see paganama Jägermeister, mis eile Jane ja Taneli juures sai joodud. Täna saab maru päev olema. Kujutasin juba ette kui ulmeline võiks pohmakaga sõita kuumas autos, mille konditsioneer ei tööta. Lõin käega, mida ma siin ikka ette kujutan, nagunii saan kohe teada. Ajasin end ettevaatlikult püsti ja asusin asju pakkima. Kuigi Maanus oli juba hulka varem minust üleval, siis ometi läks tal nii kaua aega, et jõudsin oma aegluubis tehtud toimetused tehtud enne teda. Saime lõpuks kell 12 alles minema. Oeh ... Teadsin, et kui tänase päeva üle elan, siis ülejäänud reis on köki-möki ;-)

Planeeritud oli nii, et esimesel päeval sõidame nii palju kui sõidame, aga teise päeva lõpuks peab 1700 kilomeetrit olema sõidetud. Selle poole maa peal asus üks suurem linn nimega Mount Isa. Siin lootsime varuda kõik vajaliku, et edasine nn asustamata osa üle elada. Reisi esimeses pooles jäid tee peale väiksemad linnad pea iga saja kilomeetri tagant. Lihtne ... Andsime tuld. Sõber Kristo Sidepataljoni päevilt saatis läbi interneti meid teele positiivsete sõnadega: "Nael rehvi ja näguripäevi kehvi" :-)

Vana Fordiga sõitsime maanteel,
Külast külla, linnast linna viis me tee.
Ja kui teele jäi McDonald's hea,
Siis söögipaus sai kohe tehtud seal.

Kuna stardiaeg oli suhteliselt hiline, siis peale kuuesajandat kilomeetrit kiskus väljas pimedaks ja teeääred said täis pikitud känguruusid. Väga pirakad nad ei tundunudki, kuid pelgalt mõte, et kokkupõrge nende elukatega võiks lõhkuda tule või radika ning meie sõit seepeale sõidetud võiks olla, pani jala gaasipedaalilt kergitama. Ohuks ei olnud mitte ainult teeservades passivad elusuuruses känkud, vaid ka laibasuurused känguruud keset teed. Ja neid õnnetuid vedeles teedel sadu. Ja Maanusel õnnestuski lõpuks ühte neist mitte tähele panna. Suure kolakaga lendas auto minupoolse rattaga üle loomakorjuse. Pagan küll, vaata ette! Sisimas aga teadsin, et neist kõrvalepõikamine on ikka väga keeruline ja ilmvõimatu kui vastusõitev auto sind oma tuledega pimestab. Peale seda töristasime rahulikult 80-90 kilomeetrise tunnikiirusega. Mõtlesime, et venitame veel järgmise asulani ning siis teeme peatuse ning püüame ööbida seal. Kahjuks oli järgmine asula enam kui 100 kilomeetri kaugusel ... Seega rohkem kui tund veel oli veel sõita. Kuna sõidukiiruses olime järgi andnud, siis mingi hetk jõudis meile sappa rekkapaarike. Rekkad siinsetel teedel on ikka pirakad. Roadtrain ehk maanteerong, nagu neid siin kutsutakse võis enda järel vedada kuni nelja järelkäru. Seega selline endast pimedal ja suhteliselt kitsal maanteel mööda lasta oli ka omaette ettevõtmine. Aga mööda nad mahtusid, ilma et meie oleksime kraavis lõpetanud.

Kella kümneks õhtul jõudsime sinna lähima asulani ning asusime otsima tanklat ja sobivat kohta ööbimiseks. Tankla leidsime pea. Kuna olime varem suurelt teelt linnakesse sisse keeranud ja lähenesime tanklale linnakese poolt, siis ei pannud pimedas tähele, et see asub selle sama suure maantee ääres, mida mööda isegi tegelikult liikumas olime. Tol momendil tundus see nii mõnusasti linna serval olevat, et tõstsime mõlemad oma telgid pagasiruumist välja ja sättisime end sinna samasse tankla kõrvale telkima. Ja siis kihutas tanklast mööda maanteerong. Assa kuradi kurat. Avastasime alles siis, et maantee jookseb siin samas kõrval. Tundus enam kui kindel, et und siin niisama lihtsalt ei saa, kuid väsimuse tõttu ei viitsinud paremat kohta otsima hakata. Tagantjärele ikka päris veider mõelda, et kui imelik tunduks see Eestis, kui näiteks Jõhvi-Tartu maanteel sätiks Iisaku tankla kõrvale end telkidega ööseks ... Ah, eks oli ta sama imelik ka siin, kuid mis sest ... Elu on selline :-)

Hommikul ärkasin enne koitu ... Pigem mitte ei ärganud, vaid tulin lihtsalt sellel ajal telgist välja, sest sõba silmale siin suurt ei saanud. Liiga palju müristas neid veokeid siin mööda. Lisaks jäi mõni veel tanklasse aegajalt pidama mootorit välja lülitamata. Pakkisime telgid esimese päikesega kokku, paigutasime kütuse tankuri abil bensuka kütusemahutist auto paaki ning asusime teele. Tõusev päike kujundas ümbruse ilusamaks kui see tegelikult oli ning jahe 25-kraadine õhk värskendas vaimu. Just ... 25 kraadi tundus jahe ... Parem kui päevane 40 kraadi. Kuigi pohmelus oli jäänud eelmisse päeva ja temperatuuritingimused sõitmiseks olid sel hetkel päris head, tundsin pidevalt, kuidas silm tahab kinni vajuda. Pingutasin, ja õnneks õnnestunult pingutasin oma vahetuse lõpuni. Sõitsime veidi enam kui paaritunniste vahetustega. Maanus viitsis alati veidi rohkem sõita. Ma ei tea kuidas ... Ehk ta lihtsalt ei tahtnud öelda, et on väsinud, aga võib-olla ei olnud ka. Vähemalt kraavi ta ei sõitnud.

Aga temperatuur tõusis iga minutiga, mis päike oli mööda taevakaart kõrgemale liikunud. Ja pea paari tunniga oli ilm rõvedalt palav. Autoaknad olid peaaegu suletud asendis. Lihtsalt vastik hakkas kui see õuest tulev kuum õhk sulle peale puhus. Arutlesime, et võtaks järgmise päeva vabaks sõitmisest ja püüaks ikkagi selle konditsioneeri lasta korda teha ... Ja ostaks ikkagi aux'i juhtme, et saaks telefonist läbi automaki muusikat lasta, sest kaua sa ikka suudad ainult seda aknast sisse vuhiseva tuule kohinat kuulata. Raadolevi siin ju ei ole. Ainult linnakestest läbi sõites sai korraks raadio- ja mobiililevisse. Aga kümmekond kilomeetrit linnast väljas sai kuulata vaid koreakeelseid uudiseid AM sagedustelt ja sedagi vaid ülimalt kehva helikvaliteediga. Päevi hiljem Karmenile sellest rääkides, küsis ta, et kas oleks sel vahet olnud kui korea uudised oleksid olnud hea kvaliteediga. Alul ütlesin, et mitte, aga nüüd tunnen kahetsust, sest tundsin nagu oleks minult võetud võimalus selle reisi ajal korea keel selgeks saada ... höhöö ... mage nali. Igatahes oli päevaplaan sõita 1000 kilomeetrit ja jõuda Mount Isa linna. Ja sinna me jõudsime, vahetult enne päikeseloojangut.

Ah, et miks ma ei räägi sõidust ja sellest, mida me tee peal nägime? Mitte midagi ei näinud :-) Pikad sirged läbi tühjade väljade. Ja kui tee ääres oligi mingi viit mõnele vaatamisväärsusele, siis oli sellel viidal ka kaugus ning mitte kunagi polnud see väiksem kui paarsada kilomeetrit ... Nii ma põikangi kuskile sisse :-) Viimases suuremas asulas enne Mount Isa linna, tegime söögipeatuse ja kirusime, et miks siin McDonald'si restot pole. Mitte mäki sööki ei igatsenud, vaid hinda. Kõikides ülejäänutes kohtades siin tuleb maksta pea poole kallimat hinda. Olime kokku juba 1000 kilomeetrit liikunud ilma, et oleksime näinud mäkki. Nii palju siis meie lootusest, et igas linnas siin Aussis on mäkk. Peale söögi- ja tanklapeatust sättisime suuna jälle A2 maanteele ja liikusime linnast välja ... Ja seal ta seisis ... Suur silt tee ääres ... Next McDonald's in Mount Isa 450 km, worth to wait ... Jajah :-)

Väsinutena ja näljastena jõudsime lõpuks Mount Isa linna. Peale kiiret mäkipeatust asusime ööbimiskohta otsima. Pagan, ei saa aru, miks me peame alati viimase piirini sõitma ja siis võõras linnas hilja ning pimedas hakkama alles ööbimist otsima. Vahetasime torisedes omavahel üksikuid lauseid, kuid õnneks leidsime enesele ühe karavanipargi. Alguses oli meil kokku lepitud, et ööbime motellis konditsioneeriga toas, sest eelmine, rõvedalt palavates telkides, keset rekkamüra veedetud unetu öö ja päev otsa kuumas autos passitud päev oli mõlemad ikka läbi küpsetanud. Aga nagu Aussis ikka, pead sa esmalt rahakotile mõtlema. Nõustusin Maanuse ettepanekuga, rentida telgikohad karavanipargis. Tegelikult oli see mõte mulle küllaltki vastumeelne, aga kuna minu rahakott oli Maanusega nõus, siis ei jäänud minul siin suurt sõnaõigust. Karavanipargi omanik oli muhe vana nimega Steve, kes oma naisega seda parki pidas. Kuulas meie reisijutu ära ja pakkus meile, et kas me ei tahaks talle telkimiskoha maksmise eest hoopiski paar tundi tööd teha, tal vaja lehti riisuda. Riisuksime tunni lehti ja sellega tasuksime kahe päeva telkimisraha. Nõus. Parkisime auto ja panime taas ülesse telgid. Porisesin omaette ... Palav oli. Kell oli üheksa õhtul ja ikka oli väljas 30 kraadi sooja. Vastik. Vahetult enne magamaminekut käisin jaheda duši alt läbi ja tänu sellele suutsin ka uinuda.

Hommikul sättisime end remonditöökotta, kus lootsime auto konditsioneeriga sotid selgeks saada. Ja saimegi ... Nimelt pole neil aega meie autoga tegeleda, kuna lähenevate pühade tõttu tahavad kõik oma autosid parandada ja ajad on täis. Läksime siis teise kohta ja saime ka seal sotid selgeks. Testimine$250 ja siis vaatame palju parandamine võib minna ... Aitäh, ei soovi, selle raha eest võin ilma konditsioneerita veel kaks päeva kannatada. Läksime tagasi karavaniparki, et oma riisumistööga tasuda ööbimiskoht. Töö kiire ja korralik. Lisaks tegime veel tunni lisaks, mille eest saime mõlemad lisaks 25 taala ja külma joogi. Steve'i jutust sain tegelikult aru, et kui me väga tahaks, siis ta suudaks meile siin linnas ka tööd sebida, aga kuna meil kindel plaan edasi liikuda, siis põiklesin kõrvale ja sinna see jäigi. Samas tuleb kõrva taha panna, et tööd võid saada väga üllatavatest kohtadest. Kindlasti ei tee keegi seda lihtsalt puhtast heasüdamlikkusest, kuid alati tasub inimestega rääkida ja kindlasti majutusasutuste omanikega. Nemad aitavad sind või vähemalt püüavad seda teha, sest siis jääd sa ju nende juurde kauemaks. Nagu Stanthorpe'iski.

Kuna konditsioneeri parandamisest midagi välja ei tulnud, siis kulutasime paarkümmend dollarit külmakastile ja paar dollarit järgmisel hommikul ka jää peale ... Väärt ost :-) Maanuse nõudmisel kulutasime aega ka rehvrõhkude kontrollimisele. Ma ei viitsinud sellega üldsegi tegeleda, peas vaid mõte karavanipargi basseinist. Aga tegime seda siiski ja selle käigus kontrollisime üle ka tagavararehvi. See oli korras, nagu ma arvasingi. Alles hiljem pidin tõdema, et see oli hea, et Maanus sellega mulle peale käis, sest mis oleks saanud siis kui see poleks olnud korras ... Aga sellest veidi hiljem.

Igatahes jõudsin omadega kauaoodatud basseinikesse. Sa juudas kui hea see oli. Kuumast ja lämbest õhust libiseda jahutavasse vette ... maru mõnus. Saime basseiniäärest tuttavaks hollandlastest rändajatega, poiss ja tüdruk. Nimed olid miskid Miki ja Daisy. Minu jaoks Micky Mouse ja Duck Daisy. Ma olen väheste ränduritega saanud nii hea kontakti. Arvan, et asi oli selles, et selle kahe pika sõidupäeva jooksul väga palju inimesi polnud näinud ja selle aja jooksul oli mul lihtsalt tekkinud mölapidamatus, mille sain nüüd vabalt välja elada. Nemad olid just liikumas meile vastupidises suunas ja olid just tulnud sealt asustamata teelõigult. Nende jutu järgi polnud seal mingit kõrbe ja 1000 km pikkust tanklavaba ala, millest meie itaallastest majakaaslased olid kirjeldanud. Tavaline karjamaa, nagu igal pool. Ja ka tanklad olid olemas. Lollid itaallased. Teie pärast ajasin paljud oma lähedased selle reisiga ärevusse. Nüüd on siis ametlik, et mulle ei meeldi lisaks prantslastele ka itaallased. Viimased siiski veel üksikute eranditega.

Peale seda mõnusat puhkepäeva asusime uuesti teele. Plaanisime sõita vähemalt Stuart Highway'ni. See on see suur maantee, mis saab alguse Darwinist ning lõikab Austraalia keskelt põhjast lõunasse pooleks. Meie maantee A2 ja Stuart Highway ristumiskohta kutsutakse Threeway'ks. Sinnani oli ligi 700 kilomeetrit. Lootsime seal päeva lõpetada ja öömaja saada. Sõit läks aga nii pagana kiiresti ja Threeway juures puudus eriline asustus, mistõttu võtsime kaardilt järgmise suure koha - Katherine. Sinnani oli omakorda veel 700 kilomeetrit. Nii palju siis sellest, et enam ei jäta kuskile asulasse jõudmist nii hilise peale, et peame hakkama pimedas öömaja otsima. Me mitte ainult ei jõudnud pimedas kohale, vaid tuli jälle viimased paarsada kilomeetrit sõita pimedas. Ja mitte ainult pimedas, vaid ka paduvihmas. Ja et see mitte liiga vähe hull ei oleks, läks vahetult enne vihma ka rehv puruks. Loppadi loppadi jäime seisma ja hakkasime rehvi vahetama. Ohutuled peale ja tuli tööle hakata. Maanus arutles, et võiks juba sinna autosse ööseks jääda, kuid mina keeldusin. Mina ei julenud autot teeserva jätta ja mis veel hullem, sinna sisse ise magama jääda. Olin liialt näinud veokite pidurdusjälgi suunaga tee pealt tee pervele. Ei. Mina vahetan selle paganama ratta ja me läheme edasi. Ratast vahetades tuli meelde, et Adis (meie auto endine omanik) oli rääkinud nõrgast akust. Kuna liiklus oli siin väga hõre, siis käskisin Maanusel ohutuled välja lülitada ja panna need tööle vaid läheneva sõiduki korral. Olen elus kahel korral tühjaks saanud akuga lolli olukorda jäänud. Kord Indrek Karja'ga Tallinasse sõites peatas politsei mu kiiruseületamise tõttu keset talve kinni. Olin nende autosse istudes tuled põlema jätnud ja peale trahvikviitungi kättesaamist ja politsei lahkumist, ei saanud enam autot käima. Lisaks oli tookord pidur kinni kiilunud, mistõttu ei saanud ka autot käima lükata. Eriliselt õnnelik olukord. Istusime siis kargel talvepäeval Kuusalu lähistel ja ootasime poolteist tundi autoabi. Härrad politseinikud jätsid mu kiiruse pärast trahvimata, kuid trahvi sain vahtralehe eest, kuna niisama mind nad ka minema lasta ei tahtnud. Aga see raha, mis politseinike pealt kokku hoidsin, selle pidin kulutama autoabile. Jäime ellu ja tagantjärele on seda naljakas meenutada. Teine kord blokeerisin talvise tööpäeva õhtul Liivalaia ja Pärnu mnt ristmiku Tallinnas. Kui mul kütus lõppes ja ohutuled aku tühjaks sõid. Tegelikult polnud kumbalgi korral otseselt süüdi aku. Esimesel korral pidurid, mis ei lubanud rakendada minu ja kaasreisija jõudu auto taaskäivitamisel lükkamistehnikaga ning teisel korral loll pea, mis unustas kütusenäidikut vaadata. Viimasel korral pigem mitte loll pea, vaid usk, et äkki ikka näidik valetab ja ehk siiski jõuan koduni ... No ei jõudnud ... Nii palju siis usu jõust :-) Peale rehvivahetust hoidsin hinge kinni, et kas auto käivitub või oleme omadega väga täbaras situatsioonis. Starter venitas, mis ta venitas, aga tööle me vana Fordi saime. Elame veel. Taastasime sõidukiiruse ja ohkasime kergendatult. Ja siis algas sadu. Korralik vihmasadu. Teate ... Minul seal roolis oli ikka päris kõhe ... Ei tea, mida see Maanus veel mõtles. Nähtavus oli null, sõitsin ainult näidikute järgi. Känguruude peale ma enam ei mõelnud. Lootsin, et ehk on ka kõige suurema suitsiidikalduvusega isendid neist selle suure vihmaga koju ära läinud ja ei passi enam suure tee ääres ootamaks, millal saaksid minu auto alla hüpata. Iga kord kui vastu sõitis rekka, siis ainus mida ma nägin oli see, et ma ei näinud mitte midagi. Lootsin, et rekka hoiab enda pool teed ja et ma ei kaldu teelt välja, kuna ta seda tee. Sest olin seda näinud küll juba, et nad aegajalt liiga vastasuunda kaldusid. Sellisel hetkel oli juba päevavalguses nendega ühe tee peale raske ära mahtuda. Aga kõik läks hästi, jõudsime Katherine'i :-) Võtsime motellis toa, peale mida jalutasin ühte baari ja kulistasin alla raskelt teenitud õlle. Küll see maitses hästi.

Katherine'is öömaja otsides nägime, et me ei ole enam Queenslandi farmipiirkonnas. Tänavatel magasid kümnete kaupa aborigeenid. Need, kes olid jalul, tuikusid raskes alkojoobes ringi. Päris rõve hakkas. Baarist motelli poole jalutades proovisin ühega vestelda, õigemini tuli tema minuga rääkima. Mees oli minu kasvu, paljajalu, habetunud, haises alkoholi ja higi järele. Vanust oli tal 41, kuid väljanägemise järgi oleks öelnud, et ta on üle seitsmekümne. Purssis kohati täiesti arusaamatut inglise keelt segamini oma kohaliku keelega. Ta ei teadnud linnasid nagu Sydney, Melbourne ja Brisbane. Kui ma mainisin linna nimega Toowoomba, siis ütles, et tal elab sõber seal. Aga arvan, et ta ei saanud ka sellest aru. Tulid meelde Rodney, minu endise ülemuse õpetussõnad, et ei tohi jääda nendega üksinda kuskile pimedas juttu ajama, sest väga ootamatult tekivad sinna ümber teised ja siis võib see jutuajamine väga segaselt ja kurvalt lõppeda. Ei tea, palju selles Rodney jutus tõde on, sest see mees peab Sydney't ka maailma kõige ohtlikumaks linnaks, kuid ei jäänud ka ootama, et Rodney kartused tõeks võiksid saada. Sättisin end kiirelt motelli tagasi. Kell ju ka hiline ja hommikul tuli ette võtta viimane lõik meie teekonnast Darwinisse.

Hommikul olin eriliselt kehvas tujus ja ei olnud seda kade välja näitama. Kõht oli jube tühi. Viimasest söögikorrast oli ka möödas juba pea paarkümmend tundi. Maanuse jaoks on see täiesti arusaamatu, kuidas saab lihtsalt olla halb tuju ja seda siis välja elada. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas siis ei saa, sama ju ka hea tujuga :-) Aga peale hommikusööki läks tuju paremaks ja liikusime edasi. Maanus oli roolis ... Ja mina kasutasin selle julmalt ära ja magasin kogu tee ;-) Seepärast tunduski see lõpuots minu jaoks eriti lühike ning olimegi peatselt Darwinis. Ja nagu kombeks lõpetasime teekonna mäkis. Vahetult enne söömist helistas Leemet. Jou Rannik, kus te olete. Saime täpsemad juhised kuhu liikuma peame ja seal ta oligi ... Kitarr ja tuhat muud asja näpus ... Leemet. Krt kui hea meel oli teda näha.

Tere tulemast Darwinisse ... Siit algab jälle uus osa meie reisist Aussis.

Stanthorpe ... Tõmbame otsad kokku

Kaks kuud ja peaaegu nädalake veel on möödas meie saabumisest siia Stanthorpe'i väikelinna. Kiirelt on kadunud see aeg siin. Tagantjärele tundub, nagu oleks kogu selle aja elanud mingis rutiinselt töises mullis. Peale tööd koju, käid pesus, valmistad söögi, loed uudiseid, ajad paar sõna majakaaslastega juttu, sööd veel natuke, pesed nõud ja avastad, et peaks juba kella järgi magama minema. Aga suures osas oligi see Stanthorpe'i tuleku eesmärk, teha tööd ja püüda natuke raha kõrvale panna, et oleks võimalik edasi liikuda, et juured alla ei kasvaks siin võsas :-) Järgmine peatus Darwin.

Nii oligi reede 22. märts meie viimane tööpäev. Tööga meid sellel päeval väga ei koormatud ning peale poolt päeva saadeti meid kõiki minema. Võtsime smoko-ruumist välja külmad õlled ja istusime töökaaslastega veel tunnikese õlut juues ja niisama vesteldes. Jaapani "hipid" andsid meile teele kaasa ka ühe kanepipläru, et reis Darwinisse lõbusamalt läheks. Jätsime selle oma töökaaslasele Jaimie'le, kes seda kraami meist oluliselt enam hinnata oskab. Enne äratulekut käisime läbi veel puhkusel oleva ülemuse juurest, kes meid kogu siinoleku aja jooksul on varustanud kodukootud kuivatatud lihaga. Varustasime mõlemad endid kolme pakiga ja nurusime välja ka retsepti. See retsept teeb mu kunagi veel rikkaks :-) Põikasime veel läbi kontorist ja nii meie aeg siin farmis lõppeski.

Ma juba jõudsin küll mainida, et edasi liigume Darwinisse, kuid pole sõnagagi seletanud, kuidas me sinna jõuda plaanime. Esialgse kava kohaselt pidime oma rendiauto jätma siia müüki ning bussiga siit 300 kilomeetri kaugusele Queensland'i osariigi pealinna Brisbane'i põrutama. Sealt edasi kohaliku lennuga Northern Territory pealinna Darwinisse. Ikkagi  2800 kilomeetri kaugusel kui linnulennult mõõta. Vaatasime omale lennupiletid valmis ning võtsime veel enne ostmist aja maha. Mõlema jaoks oli see lennukiga minek kuidagi vastumeelne. Teame, et see pärlilaevale saamine ei ole üldsegi mitte kindel ning tõenäoliselt satume järjekorda, kus meil pole sellist vedamist nagu siin Stanthorpe'is. See tähendaks, et peaksime ka muud tööd vaatama. Ja kuna farmipäevad ei ole tehtud kõik, siis peaksime nendega jätkama. Ja selleks ralliks on autot vaja. Maanus käis välja, et ostame Adise auto ära. Olime selle autoga juba nagunii juba pikalt olnud ning teadsime tema hädasid ning juba oli müügi jaoks juba nagunii remondtöökojas aeg kinni pandud, et suuremad hädad ära parandada. Mõeldud tehtud. Adisega saime kaubale ja auto oli 1100 taala eest meie ... Sinna lisandus veel remondiraha, mis töökojas kulus. Ma olen koguaeg rääkinud, et kahepeale selliseid asju ei ole võimalik pidada, aga nagu alati, kipun oma sõnu sööma.

Eelneva põhjal võib vargsi aimata, et ega me autot lennukile ikka ei mahuta ja seetõttu võtame selle Darwinisse sõidu ette mööda maanteid oma vana Fordiga. Natuke kahtlane, kas meie maanteelaev nii pikka maad ära kannatab, aga julgustavad sõnad töökaaslaste ja remonditöökoja meeste poolt annavad alust uskuda, et eelseisvad 3500 kilomeetrit on sellele vanale Fordile teostatavad. Just ... 3500 kilti ... See on pea sama palju kui sõita autoga Tallinnast Hispaania pealinna Madriidi. Aga Euroopa on ju täis pikitud linnakesi ja külakesi ning põhimõtteliselt jääb silmapiirile alati kellegi majake. Meie teekond aga viib meid otse läbi Austraalia, kus puudub igasugune asustus. Vahepeal tuleb läbida teelõik, kus kahe tankla vahe on ligi 1000 kilomeetrit ning vahepeal on tühjus ... Igav liiv ja tühi väli.

Kohalikud on meile siin reisiks õpetussõnu jaganud. Nimelt enne seda kõige tühjemat teelõiku tuleks end igaks juhuks registreerida nn roadhous'is ja anda teada aeg, millal plaanime selle lõigu läbida. Kui selleks ajaks tee läbitud pole, siis saadetakse abivägi meid otsima. Seal pole ju midagi, ei telefonilevi ega raadiolevi ... Ainult kuumus. Öösel sõita ei soovitata, kuna need känguruud, kes seal elavad, on just hämaras ja pimedas aktiivsemad ning need ei ole mingid puusakõrgused wallabe'id, vaid jõhkralt suured elukad, kellega kokkupõrge pole naljaasi. Lisaks känguruudele toodi ka kohalikud aborigeenid ära ühe ohuallikana. Nimelt ei tohi kinni pidada kui näed keset kõrbe aborigeeni perekonda keset teed istumas. Kohe kui kinni pead, pidavat auto ümber tekkima suurem punt neid ning halvemal juhul jääd kõigest ilma. Tundus naljakas mu jaoks, aga eks ma siis sõdan neist üle ... ptüi ... tahtsin öelda ümber. Kaasa palju vett ja süüa ning lisakütust. Mis see siis ära sõita ei ole :-)

Aga siis õige pea on minu uueks peatuspaigaks Darwin, kus Leemet ja Karmen juba ees ootamas. Mäletan, et lubasin endamisi, et tuttavatega ja eestlastega hoian siin distantsi, kuid mis ma siin enne oma sõnade söömisest rääkisin :-) Tegelikkus on aga selline, et sõbraliku kallistuse jagaksin igale tuttavale näole kui te vaid siin oleksite :-)

Nael kummi ...

Muide konditsioneer autol ei tööta :-)

Stanthorpe ... Niisama elust-olust, aga mitte ilmast, sest see on ikka sama sitt :-)

Täna on laupäev ja kell on 21.00 kohaliku aja järgi. Selle asemel, et kohalikus lokaalis õlut libistada, viskasin end voodisse pikali ja püüan lolli järjekindlusega midagi siia kirja panna, kuigi nagu ei olegi midagi väga kirjutada. Ah lobiseme siis niisama.

Meie farmist on üksteise järel lahkunud korea poisid. Kellel on viisa otsa saanud, kellel 6 kuud tööaega, mis working holiday viisaga lubatud ühe tööandja juures töötada jne. Igatahes oleme nüüd meie seal kõige staažikamad salatikorjajad ... Mina, Maanus ja Jaimie. Jaimie on üks inglise poiss. Liverpooli fänn ja endine lihunik ... Ausalt ... Päris lihunik. Brookoli lõikamise ajal võib ta sulle terve loengu pidada, kuidas õiget peekonit seast välja lõigata. Aga nülgimist ta ei kannata, sellega tegeles tema sõbratar :-) Igatahes oleme kolmekesi hetkel farmis lemmiklapsed. Ehk mitte niivõrd seetõttu kui paganama head töölised me oleme, kuivõrd nirud on olnud uued päkkerid. Nimelt läbi mitmete vahetuste satrus meile korraga tööle üks itaallane ja tervelt kolm prantslast. Need, kel vähegi kogemusi nende rahvustega siin Austraalias, juba kindlasti naeravad. Ma jumaldan üldistamist ja julgen välja öelda, et nendest maadest ühtegi asist töötajat ei leia. Nende rahvaste, eriti prantslaste, usinusest räägitakse siin riigis legende ja seda üldse mitte heas mõttes. Nagu alati ... Alati on erandeid, kuid need vaid kinnitavad reeglit. Igatahes õhtuks olid neljast kaks lahti lastud ja kahele anti veel väike võimalus end uuel nädalal tõestada. Üks prantslane, kellele tõestamiseks võimalus anti oli kahe meetri pikkune hiiglane. Ei tea, kas ülemus pelgas ta suurt kasvu ... Päeval viskasime temaga igatahes nalja, et sellele hiiglasele küll öelda ei julgeks, et ta vallandatud on või peaks vähemalt paarimehelise turvatiimi kaasa võtma. Igatahes peaks uus nädal tööl sama segaselt ja naljakalt algama nagu eelmine lõppes, sest saabuvad uued inimesed jälle. Meie jaoks tähendab see aeglasemat töötempot ja pikemaid päevi ... Kindla tunnipalgaga pole mul vingumiseks põhjust :-)

Paar päeva tagasi saime omale lõpuks kaasüürilised siia Mt Tully Road'ile. Üks itaalia paar kolis sisse. Gianluca ja Dalia, 20-aastased üliõpilased, kes meist vaid kuu kauem Austraalias on olnud. Noored töötasid 3 kuud kuskill Cairns'i lähedal ja nüüd saabusid õunahooajaks siia kanti ... Nagu tuhanded teisedki. Kõik ootavad ilma paranemist, et õunahooaeg alguse saaks ja tuhanded töötud ja näljas päkkerid tööle saaks :-) Tegelikult oli neil juba koht ühes õunafarmis, kuid juba järgmisel päeval tulid nad sealt tulema. Küsisin, et mis siis viga ja sain vastuseks, et said päevas liiga vähe raha, ainult $60 mõlemad. No mida nad küll arvavad, et lähevad elus esimest korda õunu korjama ja peavad koha 200 päevas teenima. Kurat, me korjasime kirsse esimesel päeval ainult mingi 40 taala eest ja viiendal juba 100 taala eest. Sa ei saa olla sündinud õunakorjaja või mida iganes ... Nagu kuradi koolilõpetajad tööturul ... Kätte 2000 euri või muidu ei liiguta lillegi. Praegu otsivad õunafarmi asemel midagi muud.

Heh ... Tuli meelde kuidas seletasime neile, et internet on kallis ja ärgu tehku palju videokõnesid ja ärgu vahtigu juutuubi ja ärgu laadigu filme alla. Ja ühest kõrvast sisse, teisest välja. Täna hommikul võtsid nad pika nimekirja ette ja kõigile, kes nimekirjas olid, tegid nad läbi Skype'i videokõne. Õnneks sai see vähene internet otsa ja uut laadimist ei olnud me veel teinud ... Tropid :-)

Mine metsa mäherdune uni ... See pagana varajane töölkäimine on elurütmi ikka jumala segamini pööranud. Nädalas viis päeva ärkad 4.30 ... Siis lihtsalt kisub nädalavahetusel silma juba kella kümneks ... Ja õlu on sellistel hetkedel kui unerohi ... Head ööd ;-)

Minu pere ja muud loomad

Juba ammu enne minu Austraalia retke olin teadlik siin elavatest omapärastest karvastest ja sulelistest. Igaühele peaks Austraalia ju kohe silme ette manama pildid känguruudest ja koaaladest. Lisaks neile elavad siin hulgakaupa ka vähemkarvased ja suisa ohtlikud tegelased nagu krokodillid, maod ja ämblikud. Minul on nende kõigiga, nii karvaste kui ka vähemkarvastega ikka üllatavalt vähe kokkupuuteid olnud. Arvasin, et iga nurgal jooksed kokku känguruudega ning igat sammu tehes, tuleb vaadata, et mõnele maole otsa ei komistaks. Aga õnneks ei saa öelda, et ma neist kedagi poleks näinud.

Elu esimesed känguruud nägin ära hoopiski Eestis mõned kuud enne reisi. Nimelt Saaremaal käies torkas tee ääres silma ühe talu loomapargi kuulutus, kus peal ilutsesid känguruud. Mõtlesin, et oleks lahe teha känguruudega paar pilti, postitada need oma facebook'i ajajoonele allkirjaga, et olen kohal, näeme aasta pärast. Aga need loomad seal olid peidus aia taga kõrge rohu sees. Lisaks olid need ka need kõige tillemad - wallabi. Mistõttu ei jäänud nad pildilt näha.

Siin oli minu esimene känguruu kogemus selline, et Orange's varahommikul rootslaste VAN'is tagaistmel poolunes tööle sõites lendasin Eric'u äkkpidurduse tõttu vastu esiistet. Poles arvanudki, et tollel rondil nii head pidurid on, aga tuli välja, et olid. Eluga pääses seetõttu ka känguruu. Püüdsin küll esklaasist kiigata, et ka känguruud näha, kuid läinud ta juba oligi. Pidin lihtsalt usaldama teisi, et see ta nüüd oli.

Oma silmaga nägime känguruud ära siis kui ratastega üritasime läbi põõsaste mööda metsaradasid sõites leida otseteed kirsiistandusse, kus sel hetkel töötasime. Ja neid oli terve kari. Ja enam mitte wallabid, vaid ikka erilised jurakad. Paaniliselt püüdsid nad meie eest põgeneda, kuid kuna ala oli aiaga piiratud ning tee viis mäest alla, siis polnud nendel sabas püsimine minusugisele kobaratturile eriline probleem. Nii veidrad tundusid need elukad. Hale oli vaadata, kuidas nad suure hoo pealt üritasid läbi traataia hüpata ning seda suutmata vastu maad prantsatasid. Ja nende käpad ... Siis esikäpad ... On ju nii tillukesed, et põhimõtteliselt käisid nad ikka näoli maha ... Ai. Lõpuks nad kuidagi läbi aia kõik said ja kadunud olidki. Tuli meelde Martini postitus minu fb ajajoonel, kus demonstreeriti, kuidas püüda känguruud. Seal jalutas papi kotiga lihtsalt känguruu juurde ja tõmbas talle rahulikult koti pähe. No ei ole ikka nii :-)

Ämblikutega on kokkupuuteid olnud juba märksa enam. Ka kõige ohtlikumad ämblikud pole üldjuhul eluohtlikud, kuid viga võivad teha paljud. Huvi korral võtke kätte ja uurige ise vikipeediast või veelgi parem ... Võtke vahelduseks kätte mõni paberkandjast teatmeteos ... Vedelevad need kõigil lihtsalt niisama kodus. Meelde on jäänud, et ohtlikumad on valgesabad ja punaseljad. Punaselgasid elab meil ka siin Stanthorp'is. Terve pesakond on end sisse seadnud meie maja taga kompostikasti kaane all. Lähemalt ma nendega tutvust teha pole soovinud.

Teisest puust on hoopis suured ämblikud - huntsman'id. Need erilised elukad võrku ei koo ja inimesele vist ka ohtlikud pole ... vist :-D Igatahes selgitas Claire Orange's mulle, et huntsman on nn hea ämblik, kes peab jahti teistele putukatele, nagu tüütud kärbsed ja teised ämblikud. Aga välimuselt näevad nad välja ikka päris hirmutavad. Eelkõige hirmutab nende tavatu suurus. Eestis elades ei ole sellistega harjunud. Alul karjud, pärast harjud. Igatahes avastasime teisel või kolmandal õhtul, et meie elutoa lae alla on kolinud marupriske huntsman. Naljakas, kuidas ta päev otsa lihtsalt ühe koha peal seisis ning ehmatav, kuidas ta öösel oma asukohta muutis. Hommik algas sellega, et katsusid selgeks teha huntsmani asukoha. Mitte et ma teda väga peljanud oleks, kuid selline kindlam tunne oli lihtsalt siis :-) Kuni ühel hommikul oli ta end parkinud minu voodi kohale lae alla. Hetkega tuli meelde linnalegend, kuidas inimene elu jooksul keskimselt kaheksa ämblikut öösiti magadas alla neelab. Kergelt iiveldama ajas mõte, kuidas see elukas öösel üle huulte mööda keelt kurgu poole sibab. Kuigi pole kunagi olnud paaniline ämblikute kartja, siis mõtlesin, et kaine peaga ma vist seda iiveldamaajavat ämblikuneelamise mõtet peast välja ei saa. Õnneks oli laupäev ja plaaniline pubitiir enne magamaminekut ees. Järgmisel hommikul oli ta kolinud tagasi vannituppa, kus veetis mõne nädala. Kuni ühel päeval duši alla minnes oleksin talle peaaegu peale astunud. Olin juba vee jooksma pannud ning see vaeseke siples kõigi oma kaheksa jalaga märgadel põrandaplaatidel nagu lehm libedal jääl. Aitasin ta sealt lõpuks välja. Ta oli ikka juba nii vanaks jäänud ... Vähemalt tundus ta iga päevaga hallim. Ei märganud ta enam inimeste jalge alt plehku panna, mistõttu pidasime targemaks ta pesumasinaruumi pensionile saata ... Pealegi kolisid meile uued naabrid ... Itaalia poiss ja tüdruk ... Need ei oska ju ämblikutega ümber käia. Orange's said ka itaallased kahele huntsmanile saatuslikuks. Igatahes loodan, et taat venitab vähemalt nii kaua ära, kuniks meiegi siin oleme ... Kaks ja pool nädalat veel jäänud.

Madudest ei oleks mul teile üldse midagi rääkida kui vaid poleks esmaspäeval ühega kokku jooksnud. Vanad majakaaslased Jane ja Tanel rääkisid kogu aeg lugusid madudest, lendavatest rebastest jne. Kuigi ka nende elukoht on Stanthorpe'i kant, siis ometi tundus nende lugusid kuulates, et elame täiesti erinevates maailmanurkades. Meil lihtsalt pole selliseid loomi. Vähemalt ei ühtki farmilugu varasemate olijate poolt. Seega olid roomajad minu peast küll ununenud. Igatahes toimus rutiinne salatilõikus ning kummardusin parasjagu salatipeale lähemale, et ühe käega salatipeast haarata ja teisega noaga juurel maha lõigata. Viimasel hetkel tõmbasin käed tagasi ja kargasin püsti. Silmanurgast nägin brown-snake'i saba vilksatamas minu kapsa all. Et siis maailma üks mürgisemaid madusid. Rodney, meie otsene ülemus, andis teada, et oleks olnud ilma soojem, siis poleks ma ilma salvamiseta saanud. Ohhoo, sellest jahedast ilmast ka mingi kasu :-) Tegelikult jättis kuidagi täiesti külmaks kogu see kohtumine. Vaevu suutsin omale õhtul meelde tuletada seda. Olin veel liiga unine, kuna olin eelneva öö unetult vähernud. Aga mis see ikka juhtunud oleks ... Mina oleksin karjunud, et madu salvas ... Kiirelt oleks kihutanud haigla poole, mis 15 minuti kaugusel ... Piisavalt kaugel, et kannatada ära mürgi poolt antav 20 minutit ... Ja pealegi sutsu ju ei saanud. Pea kõigil on siin rääkida oma peaaegu lugusid, kuid päris salvamisi juhtub ikka väga harva. Ärge muretsege ;-)

Kui mu teele edaspidigi jääb ebatavalisemaid loomi kui koeri ... Siis annan teada. Ma olen kuulnud, et teil seal Eestis hakkab kevad kätte jõudma. On ka juba nagu aeg :-) ... Head naistepäeva!