Lake Grace ... Viljamäed ja mitte just piimejõed ehk iga algus on raske

Suutsin end esimesel hommikul suuri vaevu ärkama sundida. Telefoni ekraanilt kaetud kellaaeg näitas alles öötunde. Pole just argine ärgata pool viis hommikul. Tegelikult ei kutsuks ma seda isegi mitte hommikuks vaid veel suisa ööks. Raskust lisasid ka eilsel õhtul ärajoodud õlled. Avasin toaukse, et jalutada mõnekümne meetri kaugusel õuel asuvasse sanblokki. Oi kui halb mõte oli see ette võtta pelgalt särgi väel. Vägagi harjumatult jahe ilm kargas kraesse marutuulega. Mis halba unenäkku ma sattunud küll olen. Läbi raskuste suutsin end vahetult kella viieks minekuvalmis seada. Uniste nägudega kogunes seal karavanipargis kokku ligi kümmekond sama särki kanvat meest. Kiire enesetutvustuse järel suundusime autokolonnina juba eelmisest päevast tuttava vana bossi maja ette. Astusime Julien'iga teiste järel kohmetult sisse ja seadsime end sarnaselt teistele suurde elutuppa istuma. Kellele kohvi ja kellele teed? See oli nüüd küll maru mõnus. Lõpuks kogunes sinna pea paarkümmend meest ja see hommikune kohvipaus kestis ligi pool tundi. Uskumatu, aga see kuulus tööaja sisse.

Peale seda ühist ärkamist seadsime end töömasinatesse ja suure ühise meeskonnana valmistuti teekonnaks Hüden'i vilja ladustamiskeskusesse. Ben säras rõõmust kui sai teada, et me just sinna sõidame. Arusaamatult vaatasin talle otsa, et mida paganat sa nii vara hommikul särad siin. Hüden mees, Hüden asub pooleteist tunnise autosõidu kaugusel, mis põhimõtteliselt tähendas seda, et kui sa autojuhtimisega tegelema ei pidanud, siis võisid hambad laiali püha und põõnata, mis ka sulle palgana kinni makstakse. Seejärel hakkas Ben järjest nimetama kõikide linnakeste nimesid, kus meie teenindatavad ladustuskeskused asusid ja tõi iga ühe juures välja kui palju sinna maad on ja kui palju magada saab. Ei minul neist sel hetkel midagi meelde jäänud, kuid kurta nagu ka millegi üle ei olnud … no ilm oli ikka veel paganama jahe. Lisandunud uneajast rohkem tundsin seetõttu vast rõõmu sellest, et olin vormisärgi alla veel ühe särgi ja vana pusa sokutanud. Veel ligi tund tiirutasime väikese Lake Grace'i vahel ringi ja korjasime erinevatelt platsidelt ja ladudest vajaminevaid tööriistu ja masinaid kokku. Ben jälle säras, juba viiskümmend dollarit teenitud. Naljakas kuidas ta osakab alati igal hetkel raha lugeda. Muigasin ja suikusin veoki tagaistmel unele.

Kuid minu uni katkestati juba 45 minuti pärast. Ja me ei olnud üldse mitte Hüden'is, vaid olime hoopis teises suunas sõitnud. Sihtkohaks linnakene nimega Dumbleüung. Käsukorras aeti meid masinatest välja. Ilm oli ikka veel külm ja mina segaduses, sest polnud mul õrna aimugi, mida paganat ma nüüd tegema pean. Sest tundus, et keegi ei võta vaevaks meid asjaga kurssi viia. Kõik siblisid seal edasi-tagasi ja tundsin end vägagi võõrkehana. Püüdsime Julien'iga vaid teistelt jalust ära saada. Kuna Ben ja Julien liikusid ühe grupiga ühele poole suurt viljakuhja, hoidsin end eilse tuttava Kevini lähedale. Püüdsin tema õpetuste kohaselt matkida kõike seda, mida tema ees tegi.Mingil hetkel avastasin, et olime suure viljakuhja otsas ja seadsime kiirklamberid üle kuhja tõmmatud katte serva külge kinnitada, et see siis üle katmata viljakuhja sirgeks tõmmata. Noo ei tundunud teoorias nagu midagi väga rasket. Istusime siis kõik ühtlaste vahemaade tagant kuhja otsas, katte sikutamiseks klamber katte serva külge kinnitatud ja ootasime lähet. Ja siis juba keegi karjus let's go ja kõik kui üks mees liikuma hakkasid. Esimene samm katmata viljal … ehmatasin kui jalg põlvini sisse vajus, koperdasin, järgmine samm sama … pagan kui raske on vilja sees kõndida. Tundsin kuidas olen aeglasem kui kogu ülejäänud rivi. Põhimõtteliselt tegelesid teised katte tõmbamisega, mina hoidsin oma klambrist pigem moe pärast kinni ja püüdsin kogu jõudu kokku võttes tempos püsida ja mitte kukkuda. Kukkumine tähendanuks seda, et teised sinust lihtsalt katte üle tõmbavad ja siis vaata ise kuidas sa end sealt välja kaevad. Mingi ime läbi mul õnnestus lõpuni vastu pidada. Ebainimlikust pingutusest veremaitse suus. Kuidas see küll nii raske saab olla, ma ei ole juu nii äpu. Igatahes olid silmad-suu ning saapad ääreni viljateri täis. Esimese asjana kuhja otsast alla saades võtsin saapad jalast ning kallasin sealt kamaluga vilja välja. Millegipärast meenus selle saabastetühjendamisega ajalootunnist suur Ukraina näljahäda, kus sellise koguse eest, mis minu saabastest välja tuli, oleks kindlasti mahalaskmisele saadetud. Aga see pole koht selle heietamiseks. Igatahes oli järgmine kuhi juba oluliselt lihtsam. Olin vast viljaskõndimise raskust alahinnanud ning esimene koperdamine lõi mu lihtsalt rivist välja.

Peale paarikümne meetri pikkuse katte sirutõmbamist kinnitati katte servad seinte külge, mille sees kogu see viljakuhi oli, et tuul kogu seda jama lendu ei viiks. Viljakuhjad ise olid mõnikümmend meetrit laiad ja kuni 350 meetrit pikad. Kuna kuhi kasvas pikkupidi vastavalt sellele kuidas vilja saabus, siis polnud kuidagi võimalik lihtsalt kätte võtta ja kogu kuhi korraga katta. Põhimõtteliselt sai igal objektil tõmmata kolm-nelikümmend meetrit katet ja siis tuli õmmelda uued kuni kahekümnemeerised katted eelmise külge, et järgmine kord, kui kuhi juba selle võrra edasi liikunud, need sirgu tõmmata. Selline meie töö põhimõtteliselt oligi.

Lisaks kuulus meie ülesannete hulka ka aegajalt nende seinte ehitamine, kuhu vili kuhjas sisse kallati. Esimese päevateisel poolel me sellega tegelesimegi. Midagi keerulist siin polnud. Seinte külgtoed ritta ja plekklehed nende külge kruvida. Ainult et päevad venisid vahest maru pikaks. Esimestel päevadel saabus tööpäeva lõpp alles kell üheksa õhtul kui lõpuks koju tagasi jõudsime, et siis järgmisel päeval taas kell 5 hommikul tööpäeva alustada. See vist oligi kõige paganama pikem töönädal oma 95 töötunniga. Tagantjärele mõeldes ikka päris ulme, kuid polnud seal nii väga rasket midagi. Kui on raske, mõtle rahast, see aitab siin alati. Puhkepäev anti keskmiselt iga kahe nädala tagant, kuid ega siin midagi väga muud teha polnudki kui tööd. Pigem oli see varajane ärkamine vaimselt rohkem kurnavam kui töö ise füüsiliselt. Suure osa tööajast moodustas ka objektilt objektile sõitmine, mis andis puhkust. Teenindasime oma meeskonnaga suuremat ala kui meie väike kauge kodumaa.

Aga see oli alles hooaja algus ja vilja ladustusplatsidele saabus suhteliselt aeglases tempos. Teadsin, et detsembri keskel pidi saabuma hooaja tipp ning selleks ajaks saabub juurde mehi ja kogu see suur seltskond pekstakse laiali viieks meeskonnaks, millest kaks komandeeritakse teistesse linnadesse. Jäin oma saatust ootama.

Lake Grace ... Tere tulemast!

Pea neli tundi sõitu selja taga saabusime Julien'iga lõpuks Lake Grace'i. Ben oli varasemalt saatnud aadressi, kuhu minema peame. Peale mõningaid raskusi õige koha leidmisega, koputasime ühe eramaja ukselt, kus vanem proua meid vastu võttis. Esmalt tundus, et oleme ikkagi vales kohas, kuid rõõmsalt naeratav proua Rachel palus meil lahkesti edasi astuda ja kinnitas, et me pole majaga eksinud ja nad juba ootasid meid. Edasi juhatati meid taha tuppa, kus asus hr Pelham'i kabinett. Pom, sellise nimega kõik seda vanahärrat kutsusid, vormistas meie tööks vajaliku paberimajanduse ja jagas kätte nn vormiriided, kuid konkreetselt tööst ei sõnagi. Ikka veel valitses teadmatus, et mida ma siis täpselt siia tegema tulin. Peale minu asjakohast pärimist sain vastuseks, et homme hommikul alustate kell 5 ja siis näidatakse mida tegema peate.

Enne veel kui aga meid sealt vabaks lasti, suunati meid CBH'i kohalikku kontorisse, kus tuli läbi teha alko- ja narkotest. Kui alkoholitestiga oleme me vast kõik kokku puutunud aktsioonides "Kõik puhuvad", siis narkotest oli minu jaoks uus. Pihku suruti väike plastiktops ja paluti see kriipsuni täita. Peale kiiret vetsukülastust ulatasin CBH'i tädile topsitäis pissi ja jäin vastust ootama. Ma ei tea täpselt, milliste narkootiliste ainete kasutamist selle testi abil tuvastada on võimalik, kuid peamiselt kasutatakse seda kanepi tarvitamise tuvastamiseks. Minul muretsemiseks põhjust polnud, kuid hilisemalt kuulsin, et nii mõnigi on peale testi koheselt ära saadetud. Lisaks teostatakse neid teste ka pisteliselt töötamise ajal ning vahelejäämisel ootab ees kiire vallandamine. Seetõttu regulaarsel kanepisuitsetajal CBH objektidele asja ei ole.

Olles oma testid edukalt läbinud, suunati meid edasi Lake Grace' i karavaniparki, kus oma edasise elu pidime elama. Nädalataks 110 dollarit võimaldas mul rentida väikese toa tillukese külmiku ja telekaga. Lisaks oli olemas lörisev konditsioneer. Siinset kevadiselt muutlikku ilma arvestades oli see mul aga enamusest kütterežiimil. Üldiselt oli aga see karavanipark aga üks närusemaid, mida ma siin ringi reisides näinud olen. Seda enam üllatas mind, et vana tädike, kes seda kohta pidas, minult veel 200 dollarit tahatisraha küsis. Ptüi ... Terve mu toa sisustuski polnud 50 dollaritki väärt. Kuna mul ka lihtsalt polnud seda raha talle anda, siis leppisime kokku, et räägime sel teemal nädala pärast peale palgapäeva uuesti.

Vaevalt jõudsime oma asjad lahti pakkida kui karavaniparki saabus Ben ja tema kaks kaastöölistest kamraadi Kevin ja Charlie. Tore oli taaskord Ben'i näha. Minu küsimuse peale, et millises toas või karavanis nad peatuvad, sain vastuseks, et nad nädal tagasi rentisid omale maja paarisaja dollari eest nädalas, kuna nad selle vanatädiga seal karavanipargis tülli läksid ja olgem ausad maja rentimime tuli odavam ja mugavam. Njah, küll ma siin karavanipargis hakkama saan. Peale külaskäiku sõprade majas suundusime edasi kohalikku pubisse, kus ka Ronja oma õhtusel vahetusel köögis tööl oli. Uute ja vanade tuttavate seltsis läks hommikune varajane ärkamiskohustus peale paari õlut juba meelest ja õhtu lõppes südaööl koos pubi sulgemisega. Ei saa kerge olema see esimene päev.

Vahenädal Perthis

Taas olin saabunud mõneks päevaks Perthi. Nii tore oli taas inimesi näha. Ka eesti poisid Yerecoin'ist olid suurde linna shoppama saabunud. Elama sattusid nad minuga samasse hostelisse. Natuke tobe situatsioon, kuna olid just ju neile kõigile rääkinud, et lähen Eestisse ja nüüd peatusime samas kohas. õnneks pidi minu valetatud väljalend olemaalles järgmise päeva õhtul ja teadsin, et poisid peavad hommikul end juba tagasi Yerecoin'i sättima. Et miks ma üldse põdesin selle tobeda asja pärast? Nimelt pidi palgapäev alles mõne päeva pärast olema ja selle valega oli mul alati võimalus sinna samasse ettevõttesse tagasi minna kui tööpuudus jälle kummitama tuleb. Aga läks õnneks ja suutsin liigset lobisemist ka meie õhtusel pubituuril vältida.

Juba eelmine kord kohtusin seal ühe prantsuse paariga, kes suutsid minu suhteliselt negatiivset nägemust prantslastest põhjalikult ümber kujundada. Aga eks erand vast kinnitab pigem reeglit :-) ühel õhtul käisid nad välja, et võiksime restorani einestama minna. Kuna minu palk nädalase töö eest heinapõllul polnud veel laekunud, siis kaldusin ütlema ei ning peale seda kui kuulsin, et tegemist on india ja pealegi veel taimetoidurestoraniga, siis andsin neile kindla ja konkreetse eitava vastuse. Aga sellest hoolimata ei jätnud nad jonni ja tarisid mu kaasa. Nimelt ei olevat see päris tavaline restoran, sest seal tuli toidu eest maksta sellist hinda, nagu ise paremaks arvasid. Olin segaduses, et kuidas selline asi töötab ja uudishimu minust lõpuks võitu saigi. Paarikümne minuti pärast istusime juba kesklinnas ning nautisime oma õhtusööki. Just nimelt nautisime, sest minu suureks üllatuseks oli toit äärmiselt maitsev. Seega palun rohkem mitte enam sõna võtta teemal, et ma midagi uut ei proovi, sest tegin kalendrisse risti ning iga kord kui keegi sellise jutuga mu poole peaks pöörduma, siis võtan kalendri välja ja näitan, et just sellel päeval ja kellaajal tegin ma selle enda kohta uskumatult suure sammu edasi kulinaaria maailmas. Pow … Straight to your face! Aga see selleks. Saabus tasumise aeg. Sättisime end minekule ja enne väljumist jalutasime administraatori laua juurest läbi, et arve tasuda. õigemini arvet kui sellist ei olnudki. Kuna restoraniomanikel usk raha söögi pakkumise eest küsida ei lubanud, siis jäi kõik kliendi südametunnistuse lahendada väikese annetuse teel. Lasin oma lauakaaslased endast ette. Kes maksis dollari, kes paar, kuni enne mind üks prantslastest maksis vaid mõnikümmend senti. Minul hakkas veidi piinlik olla vahetult peale teda ning esialgselt planeeritud kahe dollari asemel maksin neli ja ikka jäi miskit sees kripeldama. Oeh, nii saamatu olen neil hetkedel, kus tuleb süda lihtsalt kõvaks teha, aga küll ma veel õpin.

Plaan külastada kohalike randasid ei õnnestunud ka seekord. Lihtsalt ei viitsinud end neil palavatel päevadel hostelist välja vedada. Mahe oli istuda konditsioneeritud fujees ja püüda veidigi oma blogi täiendada. Siinkohal tahaks tervitused edasi anda Sandrale, kes ühel hommikul end minu kõrvale istuma sättis ja toreda vestlusega igavust aitas peletada. Nimelt oli tema teel oma farmipäevi tegema maasikafarmi. Lõbus on kohata inimesi, kes alles teel tsivilisatsioonist kuskile pärapõrgusse. Kahjutundega vaatasin kuidas ta pea endale hiiglasliku seljakoti turjale upitas ja teise veidi pisema tasakaaluks kõhupoole paigutas ja nendega hostelist välja bussijaama poole jalutama hakkas. Hiiglama vahva, et minu käsutuses auto on ja ma oma kotte tassima ei pea. Lubasin sel hetkel endale, et hoian ka edaspidiselt oma pagasi võimalikult kerge … ja siis turgatas, et lasin Sandral nende suurte kompsudega jala minna, selle asemel, et talle küüti pakkuda. Ei Austraalia matsi riku. Vabandust Sandra :-)

Ja taas oli käes hetk ka minul asjad ja asuda taas teele. Seekord siis 350 kilomeetri kaugusele Lake Grace'i linnakesse. Enne linnast lahkumist pidin ka lennujaamast läbi sõitma, et ka Ben'i sõbrale Julien'ile küüti pakkuda Lake Grace'i. Vaene hollandi poiss oli just lennukile saatmas oma tüdruksõpra ning seetõttu temast teel suurt jutupaunikut ei olnud. Põhimõtteliselt istus ta pisarad silmanurkades kogu tee. Imelik asi on see armastus … Ah ma parem sel teemal sõna ei võta, igaüks ise teab ja kahju on nendest, kes ei tea.