Kapten Rannik

Tegelikult oli juba teise reisi keskpaigaks selge, et rahaliselt sellest hooajast enam midagi välja ei tule. Püüdsin end motiveerida, et teen seda eelkõige kogemuse pärast ... Kõike eelnevalt kirjapandut arvestades polnudki see nii raske. Leemet arvas aga, et on oma kogemuse kätte saanud ning soovis edasi liikuda, kus oleks võimalik ka midagi teenida. Otsustamise tegi tema jaoks lihtsamaks ka see, et keegi meist oleks maha pidanud minema nii kui nii. Lihtsalt vähese töökoormuse tõttu otsustas kapten, et ei ole mõtet palgal pidada kole tekimadrust. Iseenesest oli see ju õige, sest juba algselt tundsime Leemetiga end natuke muiduleivasööjatena, kuna tundsime, et meil on oluliselt rohkem pakkuda kui meilt nõuti. Seega astus Leemet peale kuu aega merel veedetud aega laevalt maha. Kai peal ootas Karmen: kallistused Leemetile ja õllekast mulle. Alles siis sain aru kui raske võis tegelikult Leemetile olla see merel olemine. Nii lihtne on ju minna kui sadamakail sind keegi pisarsilmil ootama ei jää. Ja nii ma läksingi taas.

Minu suureks rõõmuks läks Leemetiga samal ajal laevalt ka Kris, seega ei pidanud ma enam teda taluma. Hallaluuja. Laeva omanik ei lubanud meil sadamast lahkuda vaid ühe tekimadrusega, mistõttu sain omale uue kaaslase, kelleks oli inglane naljaka nimega Serif. Olime Serifiga üheealised, mistõttu suhtlemine temaga oli ülimalt meeldiv vaheldus võrreldes teiste seljakotiränduritega, kes polnud üldjuhul oma vanematekodust veel välja kolinud. Meeskond taaskord komplekteeritud, saak maha laetud, laev tangitud ning taas merele.

Nüüd kus vanemmadrus Kris oli laevalt läinud, jäid kõik tema ülesanded mulle ning Serif'ist sai minu abiline. Vastupidiselt sellele, kuidas minu väljaõpetamine käis, võtsin mina selle tõsiselt ette. Piltlikult võtsin Serif'i käekõrvale ja tegin talle kõik puust ja punaselt ette. Enda uued ülesanded tuli aga ikkagi jooksvalt selgeks saada. Nimelt jäi minu ülesandeks nüüd võrkude vettelaskmine ja välja vintsimine ning võrkude paati tõmbamine. Lisaks pidin hakkama öösel roolivahis olema. Olgugi, et ainult ühest püügikohast teise liikudes, kuid siiski oli päris lahe tunne roolis olla. Ühel ööl sattus meie laeva kurss ristuma teise traaleri omaga. Juba alguses, kui kahe laeva vahel oli kümmekond meremiili tormist merd, et minu vahetuse lõpuks jookseme omavahel kokku. Mainisin seda ka vahetust vastu võttes ka kaptenile, kuid tema arvas, et pole muret. Kehitasin seepeale õlgu ja seadsin end kapteni toolile istuma. Poole tunni pärast hakkasin juba kergelt nihelema, sest vahe oli juba ainult neli meremiili. Ülesse ei hakanud ka ajama kedagi kogenumat. Kui kokku jookseme, siis küll ma viimasel hetkel ära keeran. Siis hakkasin mõtlema, et kas merel on ka mingi reegel, kumbalt poolt laevad teineteisest mööduma peavad. Kas keerata vasakule või paremale? Pagan, vahe on juba ainult 900 meetrit ... 700 ... 500 ... Siis kostis raadiost kutsung ... Pagan, millisest see nüüd tuli, lae all oli vähemalt neli erinevat raadiojaama. Kurat küll, nüüd on juba hilja minna kedagi ülesse ajama. 300 meetrit. Kuna vastutulev laev oli hoovuse tõttu kergelt parema parda suunas, siis otsustasin keerata vasakule. Õnneks enne kui ma rooli näppida jõudsin, tõmbas teine laev järsult vasakule. Oeh ... Tundus kuidagi napikas, kuigi olin kapten siin teiste laevadega püügi ajal kümnemeetrisi napikaid oli teinud. Igatahes naeratasin, nagu oleksin võitnud mängu, kus kaotab see, kes esimesena teelt ära keerab.

Lisaks öistele roolivahis olekutele muutsime püügitaktikat. Kui üldjuhul lasime võrgud vette kui märgati suuremat parve, siis Bonaparte'i lahes oli krevetti hõredamalt ning võrgud olid sees põhimõtteliselt kogu aeg. Tund aega sõitsime ühes suunas ning siis tuli võrgud põhjast pinnale vintsida, laev ümber pöörata ja võrgu uuesti sisse lasta ja jälle üks tunnine sirge läbi sõeluda. Kuna vintsimine oli minu töö, siis pidin neli ööpäeva peaaegu järjest üleval olema. Iga 45 minuti tagant kontrollvõrku sikutama, misjärel suurte võrkude vintsimine ning iga nelja tunni tagant võrkude väljavõtmine ja toodangu protsessimine, seejärel laeva puhastamine. Kui teised said võrkude väljavõtmise vahel kaks tundi magada, siis minul tuli seista vintsivahis. Magama lasti mind vaid kaheks tunniks keset päeva ja tunniks peale õhtusööki, kui vintsimine jäi vanale mehaanikule. Nendel päevadel oli ka saak täitsa korralik. Mina lihtsalt vajusin iga ööpäevaga aina enam viltu. Peale nelja ööpäeva sellises rütmis ei saanud enam lõpuks üldse aru, kas ma magan või olen ärkvel. Kõik toimingud käisid pelgalt lihasmälu järgi. Kahjuks või õnneks sai sealt aga krevett otsa ja pidime edasi liikuma. Öeldi, et järgmised kaksteist tundi on puhas sõit ja me võime puhata sellel ajal. Keerasin omale ühe kanepipläru, kuna üleväsimusest ei suutnud enam uinuda. Mesimagus uni ... :-)

Tuult ja tormi

Kui esimese kahe nädala jooksul õnnistati meid imelise ilmaga, siis teise reisi ajal kerkisid laines üksteise järel merest ning meeldivast kruiisist sai lõputu loksumine. Merehaigus, mida algselt pelgasime, kuid siiski tollal tulemata jättis, puges taas kontidesse ... õigemini kogunes see kõik makku. Rõve iiveldus saatis kogu päeva ja siis järgmise ja veel. Ainus hetk kui end inimlikult tundsin, oli siis kui pugesin pikali voodisse. Kuid ka seal polnud kerge. Külili olles veeresid ühest voodiservast teise. Oma koikust mahaveeremise kartuses ehitasin patjadest müüri. Isegi kui käed-jalad laiali sirutasin, siis pea libises ikka mööda patja. Kui otse lainesse sõitsime, siis peale kolmadast lainest läbisõidul tekkinud resonantsi lendas tõusis pea padjalt õhku ja maandus uuesti padjale kui laev laine põhja maandus. Lisaks peksis lainetega üks ankur vastu laevakülge, mis tegi uinumise eriliselt raskeks.

Siiski oli voodis olek oluliselt meeldivam ja ohutum kui laeval ringi liikudes. Mäletan kui esimesel tormisel hommikul voodist välja pugesin, siis ei saanud unise peaga üldse aru, mis toimub. Kõmaki peaga vastu kajutiust. Sain selle suure vaevaga avatud ja kaldusin hooga uksest välja. Minu hoo peatas köögilaud. Raskustega liikusin seinast seina välisukseni ja pääsesin tekile. Päike paistis samamoodi, ilm oli sama soe, ainult minu maailm ei tahtnud enam paigal püsida. Istusin ümberpööratud pudelikastile võtsin kahe käega peast ja tundsin kuidas iiveldus aina süveneb. Leemet vaatas mulle kahjurõõmsa naeratusega otsa ja ütles, et tema on juba mõned korrad wc-potti kallistamas käinud. Küsisin, et kas see aitab. Ei, kui siis ainult korraks. Otsustasin, et mina potti ei kallista, sest see vähene söök, mis sisse läheks, seda ma enam välja lasta ei raatsi. Oli raske, aga sain hakkama. Üldse mõjus see loksumine Leemetile hullemalt, kuid seda vaid seetõttu, et mina usaldasin ravimitööstuse toodangut ja võtsin sisse tableti merehaiguse vastu. Öäk ... milline õudne maitse sellel oli ja see tuli enne allaneelamist puruks närida. Mis kuradi moodi mõtlevad need ravimeid väljatöötavad teadlased. Niigi tunnen kuidas mu magu iga hetk oma sisu mööda söögitoru väljutada tahab ja siis ma pean suutma veel seda öökimaajava maitsega tabletti suus närima?! Tuli meelde kohe üks teine iiveldusevastane ravim, mis tuleb vees lahustada ja siis see klaasitäis alla neelata. Smecta oli vist selle nimi. Lisaks rõvedale maitsele haises too veel jubedalt. Selle jama kõrval oli see tablett isegi täitsa maitsev, kuid siiski mis teil viga on, nagu peavalu ravimine haamriga oimetuks peksmise teel

Eriti vastik oli sellise ilmaga tööd teha. Sorteerimisliinil tuli kätega end kinni hoida ning üle teki käiv lainetus kastis su üle ... õnneks küll sooja veega. Võrke puhastades tuli olla libedal pinnal lehtrites, kuhu krevetid enne sorteerimist kallatakse. Seal liuglemine ja kukkumine oli mul vähemalt tavaks ... Hea, et üle serva ei libisenud. Kord olin mina seal üleval lehtris ja palusin Leemetil, kes oli all tekil mulle üks köieots ulatada. Leemet vaatas mulle otsa, tõstis sõrme ja käskis oodata hetke. Järgmisel hetkel kummardus ta juba üle reelingu, et oma hommikusöök kaladele jagada. Oleks ehk isegi see moment naernud, aga ega mul endal kergem ei olnud. Suutsin aga enesele antud lubadusest kinni pidada ja söögi sees hoida. Laevapere sõnul oli tavaline, et tormi ajal tööhoos algajamad ikka aegajalt reelingu ääres kalu toitmas käivad. Ise arvan, et me pidasime end päris hästi üleval. Pealegi harjusime peale nädalat loksutamist sellega vaikselt ära, kuigi mitte päris lõplikult. Kuigi inglane Serif, kes hiljem Leemeti ja Krisi asemel tuli, ei kurtnud iivelduse üle kunagi.

Kui iiveldushood end järjest vähem ja vähem tunda andsid. Hakkas järjest enam ja enam närvide peale see, et pidevalt pidid tasakaalu hoidma. Lihtne püsti seismine ja istuminegi olid rasked, rääkimata ringiliikumisest. Näiteks ühel õhtul komberdasin kajutist tekile ja püüdsin istuda tagurpidi keeratud pudelikastile, mida me siin pingikestena kasutasime. Lainetuse suhtes vale ajastuse tõttu veeresin koos kastiga uperkuuti kuni tühjade karpide virn mu hoo peatas. Leemetil oli muidugi nalja kui palju. Ka söömise ajal pidid hoolas olema, et söök ja jook suhu jõuaksid. Ma ei kujuta ette kuidas Vicky toiduvalmistamisega hakkama sai nendel päevadel, aga toit oli laual. Ka külmkambris pakke visates karjusin omaette kapteni peale, et see oma paganama laevukest paigal hoiaks, niigi oli seal libe. Teadsin, et ta midagi ilma vastu teha ei saa, aga külmkamber oli selline minu koht, kus ma sain rahus käia ennast välja elamas, sest keegi sind siit ventilaatorite müra seest ülesse nagunii ei kuulnud. Kord seal all olles keeras laine laeva nii kreeni, et ma põhimõtteliselt lendasin kast käes ühest seinast teise toidukastidesse. Ja see hunnik oli oluliselt valusam kui tühjade karpide hunnik tekil. Aga valu vastu ei aita miski paremini kui mõnisada kurja kõva sõna ... ausõna, prooviga ise :-)

Omaette ooper oli tualetis käimine. Ükskõik, mida sa sinna potti planeerisid, siis pidid seda tegema kiiresti ja valima õige ajastuse. Sest too sama otse lainesse sõitmise effekt, mis su pea padjalt õhku viskas, tegi seda sama poti sisuga. Ei oskagi öelda, kumb oli ohtlikum, kas häda number üks või häda number kaks. Kui esimese puhul oleks ohupiirkonnaks nägu, siis teise puhul oleks poti sisu olnud oluliselt kaalukam. Meeldiv poleks olnud neist kumbki. Aga olin kiire ja pääsesin puhta nahaga.

Ühel õhtul arutasime seltskonnaga, mis on siin laeval kõige ohtlikum tegevus ning jõudsime järeldusele, et siin laeval pole midagi ohtlikumat kui tormi ajal peale pesu aluspükse jalga tõmmata. Niigi oli raske püsti seista hoides kätega seintest. Nüüd siis tuli seintest lahti lasta kummarduda ja palvetada, et laine sel momendil vastu laeva ei lööks ning sina seetõttu peadpidi wc-poti ja seina vahele kaela kägarasse ei kukuks. Hea, et eluga pääsesin :-)

Arafuura mere imeline veealune fauna

Nagu varasemalt mainitud, siis soojas merevees suplemist me endale lubada ei saanud, kuna laev oli pidevas liikumises. See aga ei takistanud meil tuttavaks saamast kogu veealuse faunaga, sest võrkudesse sattusid kõik, kes nendes vetes elasid. Olles harjunud Läänemere vetes pesitsevate kaladega, siis kõik, mida me siin nägime, oli selle kõrval müstika.

Kõige aluseks olid loomulikult krevetid. Eestis olen kaupluse külmikutes kohanud krevette, kuid praeguseks hetkeks ajab nende väiksus mind vaid naerma. Punase kullaselt toonitatud kümne kuni kahekümne sentimeetri pikkused iludused oli meie tavaline saak. Lisaks neile oli ükskuid tumepunase ja valgetriibulisi hiiglasi, leaders, nagu oli nende nimetus. Suurimad neist kaalusid kuni 250 grammi ja pikkust minu küünarvarre jagu. Üks hiiglane oleks olnud kogu minu õhtusöök ... eeldusel, et paar kartulit oleks ka kõrvale saanud :-) Maitsta ma neid ei saanudki, kuna laevapere neid väga maitse pärast ei hinnanud. Las lollid jaapani rikkurid söövad seda sitta ... Nii nad alati ikka ütlesid. Kui nii siis nii ... Minu pärast saatke või kõik Jaapanisse, sest veendunud oma maitseeelistustes, ei pidanud ma mereelukatest mingit lugu. Te ju tunnete mind ... Kui ma arvan, et mulle midagi ei maitse, siis ega ma ju ei proovi ka, et oma arvamust kinnitada või ümber lükata. Vaevu jõudsin oma arvamust kõva häälega Vickyle avaldada kui ta juba plaanis õhtusöögiks krevette. Ja nii ma olingi sunnitud avama end meretoidu maailmale. Õlis praetud krevetid, maitsestatud magusa tšillikastmega. Metsa kõik, mis ma varem öelnud olen. Need sulasid mu suus. Tundsin korraga süümepiinu inimeste ees, kelle söökidele olen andnud hinnangu, võtmata vaevaks seda enne maitsagi. Püüan edaspidi käituda Dan'i õpetussõnade järgi, proovides igat asja vähemalt kaks korda, et olla kindel, kas see mulle maitseb või ei.

Sorteerimisliinil töötades käis pidev võitlus krabidega. Ma võiksin tunde naerdes nende siblimist vaadata. See vaatepilt on lihtsalt nii pagana naljakas. Vehivad oma sõrgadega just nagu ärplevad mereröövlid oma rusikatega. Ole siis mees ja katsu nende vahelt krevette noppida, sest olgem ausad haiget need vennikesed teha mõistavad ning näppu nende sõrgade vahele toppida ei tasu. Paar korda olen näppupidi nende saagiks langenud ja lahti sa neid oma näpu küljest ei saa ... Vihaga kihutad siis neile rusikaga silmevahele ja vannud tulist kurja. Ja seda juba tillukeste krabide puhul. Suuremad on aga võimelised näpu kuni kondini lõikama. Vaene inglise poiss, kes hiljem Leemeti asemel meeskonnaga liitus, sai ikka valusalt rappida kui talle ettehoiatamata ühe piraka sülle viskasin. Sain tema poolt aga ka kohe tagasi. Nimelt viskas ta ühe suure ümmarguse ja okkalise kala mulle jala peale nii et mul jalas sada auku korraga sees. Aga jäime sõpradeks edasi :-) Tagasi krabide juurde. Nimelt ühel päeval küsisin, et kas neid süüakse ka, mispeale Kris noppis mõned suuremad liinilt välja ja viskas mageveega täidetud ämbrisse. Mõne aja pärast noppis ta elust lahkunud isendid välja ja otse pliidile mereveega täidetud potti. Viis minutit ja valmis nad olidki. Kuna olin endale lubanud, et maitsen siin kõike, siis võtsin ühe olendi käte vahele ja üritasin kõva kooriku alt pehmet liha välja noppida. Nii hõrk ja maitsev. Ära hellitatakse siin nende hõrgutistega :-)

Krevetid ja krabid oli need toredad asjad, mis meil sorteerimisliinilt läbi jooksid. Lisaks neile leidus siin ka hulgaliselt ohtlike elukaid. Kõige tüüpilisemad olid otsetõlkes kasskalad (catfish). Need vuntsidega elukate seljauimed olid ogalised ning torkamine nendega tõi kaasa valud kaenlaalustes lümfisõlmedes. Leemetil õnnestus kohe esimesel nädalal ka see trikk läbi elada. Kuid pigem oli selle seiga juures tähelepanuväärsem see, et meile öeldi, et valud lümfisõlmedes on alles algus ning see kõik võib lõpuks lõppeda halvatusega. Mis te arvate, mis nägu Leemetil ees oli terve järgmine nädal kuniks valud kaenlaalustest lümfisõlmedest kadusid. Hiljem Dan seletas, et seda asja tegelikult ei juhtu ning kasskala midagi rohkemat, kui valud kaenla all, kaasa ei too. Natuke haige nali kohalike poolt :-)

Lisaks kasskaladele liikus sealt läbi toreda nimega ilus roosa ja mustakirju ogaline kala, keda kutsuti happy moment ehk siis maakeeli õnnelik hetk. Oma küsimusele selle huvitava nime kohta, sain järgneva seletuse: see õnnelik hetk on see moment kui sa arvad, et sa ei saanud tema ogadelt torgata, kuid peale ränkade valude algust saad aru, et seda õnne sulle ei jagunud. Nimelt pidid valud olema nii talumatud, et inimene tuleb kinni siduda, sest vastasel korral võib ta püüda eneselt elu võtta, et vabaneda piinast. Ja valuvaigististest pole sellisel puhul mingit abi, süsti või morfiini. Hirmutav, kuid sugugi mitte meeldivam polnud ka järgmine kala, kelle ohtlikust mulle tutvustati. Punase- ja hõbedatriibuline kalake, kelle nime ma enam ei mäleta, võis haavandi tekitamisega viia jala või käe amputeerimiseni. Ühe sadamakülastuse ajal käis meil laeval naisterahvas, kes mõned aastad tagasi just selle kala tõttu jala oli kaotanud.

Ja see pole ikka veel kõik. Järgmistega läks minul kõige napimalt ... Ja nii pea kümme korda. Nimelt pole neil "vaesekestel" muud ründerelva kui pika ja peenikese saba küljes paiknevad pikad ogad. Liiga lähedalt saba juurest krevetti noppides võib ta sulle sabaga äsada. Minul läks kümneid kordi napilt käest mööda kuid rai jäi ogapidi mu kindasse kinni. Alati kui see juhtus, vaatasid kõik laua ümber ehmatunult minu poole ja küsisid, kas ma sain pihta. Mina esimest korda vastasin üsna hoolimatult, et ei tea, hetkel häppi moment ... Peale seda seletati, et kui rai peaks sind tabama, siis tuleb sellest kohe teavitada ja laev keeratakse kiiresti maa poole, et mind haiglasse toimetada. Mis minuga täpselt juhtunud oleks, selle jätsingi järele uurimata ... Lihtsalt ei tahtnud.

Jätkan loetelu :-) Merimadu (seasnake), kõige mürgisem madu maailmas, vist. Kuid need olid ühed ohutumad selles ohtlikus nimistus, kuna veest väljas on nad aeglased ja lõugade ehitus on selline, et sa pead talle näpu või varba suhu panema, et ta oleks võimeline sind salvama. Ometigi suhtuti neissegi ettevaatlikusega. Kord võrke puhastades leidsin surnud isendi. Viskasin selle salaja Serif'i (inglise poiss) selja taha kui ta kõrval teist võrku puhastas ja karjusin: "Madu! Sinu selja taga!". Mine metsa, kuidas see suur poiss võrgu külge hüppas ja mööda seda ülesse püüdis ronida. Meie Dan'iga saime terve õhtu veel naerda. Õnneks oli Serif'il hea huumorisoon, mistõttu on mul veel kõik hambad ilusasti suus :-)

Meie võrgud on ehitatid selliselt, et nende lõpuosas on trellitatud metallraamid ja kõik mis sealt läbi ei mahu, juhitakse võrgust välja. Kuigi seda kutsutakse kilpkonnatõkkeks, siis hoiab see eemal ka muud suuremad soovimatud veeloomad, nagu haid ja delfiinid. Ometigi takerdub sinna mõni suurem hai, kes lõpuks tekil maandub. Kord oli selleks maailmasuur saaghai. Olgu, liialdan suurusega, aga minust oli ta poolteist korda pikem ja sellele pikkusele lisandus veel saag-nina. Vana haisukott ehk mehaanik Ray uskus, et kalake on surnud ning hakkas teda sabast sikutama reelingu poole. Veidi vabamale tekiosale saades viibutas too saaghai tigedalt läbi õhu. Mina jõudsin ülesse hüpata, aga Ray jäi natuke hiljaks. Õnneks oli ta piisavalt kaugel, et hai saag vaid riivas ta kanda. Ometigi sellest piisas, et tekk oleks verega kaetud. Mina suures ärevuses küsisin, et kas kõik on korras. Ray vaatas mulle otsa, nagu oleksin just esitanud kõige lollima küsimuse maailmas. Küll merevesi ära parandab ja suskas jala vette. Endine eriüksuslane ikkagi ... Vähemalt ta ise räägib nii :-)

Nii palju siis ohtlikemast elukatest. Loomulikult olid veel tavalised haid ja neid oli igas mõõdus. Õnneks suuremad jäid vette. Ja seda enam oli põhjust endal mitte vette kukkuda.

Omad kokkupuuted saime ka kilpkonnadega. Kuna suurtel võrkudel olid olemas need metallraamid, siis ainus võimalus oli neid püüda proovivõrguga. Kolmel korral see ka õnnestus. Esimene, kes meie kätte sattus oli päris "pisike" ... Kilbi läbimõõdult vast ainult pool meetrit. Dan ei lasknud teda aga tekile tõmmata ja kuidagi moodi ta sealt võrgust otse vette välja sai. Nädala möödudes aga jäi võrku juba oluliselt suurem tegelane, kelle kilbi läbimõõt oli meetri jagu ja kaalu ligemale 60 kilogrammi. Kuna seda enam niisama võrgust kätte ei saanud, siis pidime ta võrguga tekile sikutama ja käsitsi lahti päästma. Oli teine päris ähmi täis ja punnis vastu. Kilbi serv oli vaesekesel katki ning veritses. Ma ei teadnudki, et see võimalik on. Leemet hõikas, et ma telefoni tooksin ja pilti teeksin, aga nagu ikka oli aku tühi ... Lollakas nutitelefon. Kuna laeval väga telefoni levipuuduse tõttu vaja ei läinud, siis ma lihtsalt unustasin seda laadida. Kris tegi oma telefoniga paar pilti Leemetist ja tema uuest sõbrast, enne kui nad ta üle parda punnitasid. Kuna Kris oli üks eriline jobu, kellega me loodame elus enam mitte kohtuda, siis tõenäoliselt jäävad ka need pildid igavesti varjule. Kolmas kohtumine sai vaid Leemetile ja Dan'ile osaks kui nad öösel võrgu- ja roolivahis olid. Leemti jutu järgi oli see veel suurem ja kaalus ligemale 100 kilogrammi. Loodan, et see vaid kalamehe jutt polnud ... Pikalt juba merel ka olnud ja lollid kombed on kerged külge hakkama meile kõigile.

Mina aga sattusin vaimustusse hoopiski palju toredamatest loomadest - delfiinid. Esimestel päevadel ma neid väga ei mäletagi või nägid neid küllaltki kaugelt. Ühel öösel proovivõrku välja tõmmates tulid nad kohe laeva tagaosa juurde, kus ma askeldasin. Nad olid nii lähedal, et lihtsalt kummardu üle reelingu ja puuduta neid. Mul on nii kahju, et ma ei suutnud parimatest hetkedest ühtegi pilti või videot teha. Alati olid sel hetkel käed märjad või aku tühi või kiirekiire nii paganama kiire. Seetõttu peate leppima vaid minu jutustustega. Reisi teisel poolel sattus delfiine meie teele üha enam ja enam. Iga kord kui võrke välja tõmbasin, siis saatis mind kõrval delfiiniparv juba oodates, millal me võrku sattunud kalad vette laseme. Korra oli Serif'i kord võrke tõmmata ning tekkis väike viivitus ning mina jäin delfiinidega tõtt vaatama. Nad ujusid laevaga kaasa, sulpsasid aegajalt veest välja ise samal ajal kädistades. Järsku tekkis mul selline Free Willy tunne. Tõstsin käed üles, mille peale üks delfiin parvest tegi kõrge hüppe veest välja. Ma olin jumala vaimustunud sellest, kuid samas jäin mõtlema, et see oli puhas juhus. Kordasin oma tegevust, mille peale see sama delfiin tegi taas kõrge õhulennu. Ikka ei suutnud uskuda. Tegin veel korra ja tema tegi sama. Müstika. Serif jäi ka kõrvalt seda vaatama ning võrgutõmbamise unustasime sootuks. Järsku käratas kapten ülevalt tekilt, et lõpetage see paganama turistivärk ära ja hakkake ennast liigutama. Minu päev oli tehtud, nii väike asi paneb naeratama kogu päevaks ... Ja praegugi kui sellele mõtlen.

Krevetikruiis lõunamerel

Preaguseks hetkeks olen juba pea nädala taas maismaal veetnud, kuid kohe mitte kuidagi ei suuda end kirjutamise lainele pöörata. Laeval olles arvasin, et lihtsalt ei suuda kõike kogetut kirja panna, kuna kõik oli minu jaoks uus ja huvitav. Mida rohkem ma aga kirjutamise alustamisega venitasin, seda igapäevasem see kõik tundus ning pea enam ei leidnudki selles enam midagi nii märkimisväärset, et viitsiks oma nutikat taskufoni välja võtta ja kirjutamisele pühenduda. Ühel igaval hommikul, lugedes oma viimast sissekannet blogisse, milles nii suure õhinaga mereletulekust kirjutasin, tuli mulle meelde, et see mille ma siin ette võtsin, on ju ikkagi mu elu üks omapärasemaid kogemusi isegi siis kui ma ise peadpidi selle igapäevasusse olin uppunud. Seega seadsin end mugavalt väliterrassile päikesepaistele peesitama, panin omale taustaks mängima David Gray võrratu albumi White Ladder ning võtsin vaevaks taas veidi oma läbielamistest kirjutada, enne kui mälestused neist lõplikult tuhmuvad.

Peale pikka päeva sadamas, olime lõpuks avamerel. Darwini lämmatavast palavusest oli saanud mahe soe suveöö. Seisin reelingu ääres ja vaatasin kuupaiste peegeldust peaaegu peegelsiledalt veepinnalt, mahedaid mõtteid saatmas diiselmootori madal urin. Mõni hetk on lihtsalt selline, et tahaks pista selle taskusse, et see kunagi taas taskust välja võtta ja nautida, kui pea argimuredest paks peaks olema.

Minu omaette oleluse katkestas Dan, kes käsutas meid ülemisele tekile. Oli aeg sirutada välja tiivad, mis võrke hoiavad. Inimesed, kes laevaterminitega kursis on, naeravad mind mu tobedate terminite pärast välja, kuid kuulen siin vaid asjade inglisekeelseid väljendeid ning kuidagi pean need ka teile arusaadavaks tegema. Nimel on tegemist horisontaalselt asetsevate ringikujulise ristlõikega terastaladega, mis kokkupandult on laevakerega paralleelselt, kuid laialisirutatult risti laevaga. Oh jumal. Kuidas seda arusaadavamalt seletada? Panen pildi postituse alla :-) Igatahes oli meie töö nüüd ronida mööda neid lõpuni välja ja aidata Dan'i ja Kris'i köite lahtitegemisel. Päris kõhe oli turnida ööpimeduses 4 meetri kõrgusel vee kohal mööda käsipuuga teraspalki, teades, et sinna alla kohe kuidagi kukkuda ei taha. Peale esimest käiku kadus aga õnneks hirm ja edaspidised turnimised tundusid kui lapsemäng. Sellega oli ka meie pikk päev seljataga. Ees ootas meeldiv õhtusöök laevapere seltsis ning esimene magus uni lõunamerel.

Kogu meie esimese reisi ajal saatis meid võrratult ilus ilm. Lõõskav päike, sinine taevas ja veel sinisem soe merevesi. See kooslus kohe meelitas vette. Aga jah, mahedast suplusest võisin vaid unistada, kuna laev oli kogu aeg liikvel. Tundsin hinges veidi kahetsust, et kogu Austraalia suve veetsin ookeanist eemal farmiaega teenides. Aga küll ma veel jõuan rannas ka peesitada, kui mitte enam siin Austraalias, siis kojusõites kuskil Aasias. Kuid veidi vara on veel mõelda selliseid mõtteid. Keskenduks pigem sellele, et olen nüüd ja praegu siin.

Laevale saabudes olime Leemetiga mõlemad valmis raskeks tööks ja magamata öödeks, kaasas sõprade soovitused raskeimatel hetkedel silmad piltlikult sulgeda ja lugeda rahanumbreid ja tehtud farmipäevi. Tööd aga jagus esimesteks päevadeks ikka üllatavalt vähe ja vaba aega selle võrra aina enam. Ausalt öeldes hakkas juba igav. Lisaks pani muretsema see, et meie töötasu sõltus otseselt püügist. Vara veel, lõplike järeldusi teha ja end meeskonna nimekirjast maha kriipsutada. Aegaajalt sisutasime oma tegevusetust kaardimängudega vorpides käepärastest vahenditest žetoonid. Õnneks olid kaardid olemas, ega pidanud neid ise meisterdama.

Sellel vaiksel ajal oli meie ainsaks tööülesandeks laeva tagaotsas aegajalt proovivõrku välja tõmmata ning võrku sattunud krevetid üle lugeda. Loenduse tulemuse põhjal otsustati, kas on mõtekas suured võrgud sisse lasta või koosneb sonariekraanilt kajastuv parv pelgalt vaid kaladest. Nimelt kehtis siin reegel, et iga minuti kohta pidi võrgus olema vähemalt üks krevett. Kõlab kuidagi nadilt, aga nii on. Neljandal päeval läks asi lõpuks töösse. Kapten hõikas läbi sisetelefoni, et võrgud sisse. Seejärel algas suur sagimine, mida meie Leemetiga nagu tolad pealt vaatasime. Nimelt polnud keegi vaevanud meid kurssi viima, mida me täpselt tegema peaksime. Kuigi olime korduvalt huvi ülesse näidanud. Igatahes kargasid Dan ja Kris võrke üle serva viskama ning mehaanik Ray ja kapteni-naine-kokk-koristaja Vicky lasid viimase osa köitega takkajärgi. Seejärel tormas Dan vintside juhtimispuldi juurde ja alustas võrkude põhjalaskmisega. Selle tegevuse käigus kaasati korraks ka meid. Mõlemale ulatati köis pihku ja kästi hoida. Vaatasin lolli näoga oma köit, teadmata mida see teeb. Järsku hakkas köis mind reelingu poole tõmbama. Punnisin jõuetult vastu ja viimasel hetkel viskasin köie käest. Ei saanudki aru, mida minult oodati, et põrutaks veepõhja koos võrkudega või mis. Ah kuradile. Pöörasin ringi, oodates kobinat minu tegevuse suhtes, kuid üllatavalt seda ei tulnud, sest tagantjärele sain teada, et seda ma pidingi tegema ... Ma mõtleein, et käest viskama, mitte sukelduma :-) Leemet oli oma köiele teisel küljel rohkem vastupanu osutanud ja pingutas nii kaua kuniks kätelt nahka hakkas kooruma. See kajastab piltlikult kogu seda suhtumist, mis laeval valitses. Ega keegi meid väga eraldi koolitada ei viitsinud ja asjad tuli õppida jooksvalt jälgides kuidas teised tegutsevad. Aga saime hakkama.

Tagasi esimese püügi juurde. Traalisime võrgud sees pool tundi ühes suunas, misjärel vintsiti võrgud pinnale ja pöörati laev taas ümber ja lasti võrgud põhja. Ja seda kuniks parv sonariekraanilt kadunud oli. Järgnes võrkude välja võtmine. Kõigepealt tuli konksuga kinni püüda see sama kuradi köis, mis meid alguses vette tahtis kiskuda. Seejärel kinnitati see köis vintsi köie taha ja vintsiti välja võrgud. Need tühjendati lehtritesse ja sealt edasi liikus kogu võrgu sisu pikkamööda liinile. Liinil tuli sorteerida krevetid kaladest, peale mida liikusid krevetid pakkimislauale, kust suunati need 15 kilostesse pappkarpidesse. Meie ülesanne oli täis saanud karp laua alt välja tõmmata kinni panna, korrektselt markeerida ja ladustada tekile kuniks kogu toodang oli sorteeritud ja pakendatud. See tegevus oli küllaltki komplitseeritud, sest laua taga askeldas mehaanik Ray, kes haises nagu mädanev raibe... No ikka ikka väga jubedalt. Vähemalt nii nad väidavad, sest mingi ime läbi olin mina laeval ainus, kes Ray-spray'd tajuda ei suutnud. Seetõttu jäid kastide vahetamine edaspidiselt minu ülesandeks. Leemet leidis enesele tegevust sorteerimisliinil.

Kui mõnikümmend karpi lõpptulemusena tekile virnadesse laotud oli, tuli need visata alla külmikusse. Viskasin endale dressika peale, plätud jalga, mütsi pähe ja kindad kätte ning ronisin redelit mööda külmkambrisse. Sa nuga ... Esimese asjana tundsin, et oleksin pidanud jalad ära kuivatama. Ma ei jõudnud veel redelilt põrandale astuda kui mu jalakarvad jäätunud olid. Nelikümmend miinuskraadi ... Jah, külmem kui kodune pakane ... Nii et võtke teadmiseks, et olen teist oluliselt rohkem külma pidanud kannatama. Sellel uskumatult jäises kambris olid veel eraldi külmikud, kuhu krevetikarbid asetada tuli, et nood kiiremini sügavkülmuks. Nende külmikute eest tuli uksed eest tõsta ja olekski saanud ladustamisega alustada. Peas vasardas vaid mõte, et kiiresti kiiresti ... Kuradi külm on. Nii kui esimese ukse eest tõstsin tundsin, kuidas jäine tuul mulle otse näkku puhus. Aaaah ... Ripsmed jäätusid momentaalselt, organism keeldus nii külma õhku sisse hingamast ... Kükükülm oli. Karjusin, et hakake ülevalt kaste ulatama. Paigal seistes tekkis tunne, et jäätun koheselt, nagu puruneks mu põlved ja käed. Püüdsin end liigutada nii kiiresti kui sain, sest lihtsalt ei suutnud paigal seista. Karjusin omaette, sest tundsin kuidas see mu kurku soojendas. Viimane kast sügaval külmikus sulgesin uksed ja tormasin redeli poole, et siit maailmalõpu jäisest hingusest pääseda. Olin juba peaaegu väljas kui Vicky redeli otsast vastu vaatas ja palus, et ma alt kambrist veel mõned saiad jääst ära tooksin ja äkki leiad paar peekonit ka. Mida!? Kujutasin juba ette, kuidas ma paari nädala pärast kopsupõletikku suren. Aga kõva mees ju külmaülikonda selga ju ei pane kui ta just tunniks siia külmkambrisse ei roni. Lõpuks pääsesin sealt välja sooja päikese kätte. Sõna otseses mõttes sulasin sekunditega üles. Mmmõnus ja soe siin :-) Jäi vaid puhastada tekk ning oodata järgmist korda, mis võis saabud kohe või alles paari päeva pärast.

Selliselt me elu siin laeval algaski. Loodan, et sain nüüd kirjutamisega jälle joonele ja leian paari päeva jooksul lisada veel mõni seik meie elust laeval, sest see oli alles algus.