Ootamatu lõpp ja kauaoodatud algus

Pühapäevasel hommikul sõitsin läbi suhteliselt tühja Melbourne'i, mistõttu ei pidanud oma katkisest summutist tuleva lörina pärast väga piinlikust tundma. Leppisin Maanusega kokkusaamise ühe väikese hosteli ees ning jõudsime sinna peaaegu üheaegselt. Viimati nägime teineteist Darwin'is. Nüüd, peaaegu pool aastat hiljem kohtusime taas. Peale tervitusõllet otsisime omale öömaja, mis seoses suve ja Australian Open'i finaaliga kujunes veidi keerulisemaks kui algselt arvatud, kuid tehtud see sai. Pea seadsime end linna tennisefinaali vaatama kuskilt suurelt ekraanilt. Kuna finaali pileteid omale lubada ei raatsinud, siis sättisime end kohe tenniseareeni kõrvale, et melust võimalikult palju osa saada. Mäng ise kahjuks kujunes ühekülgseks ja erilist pinget ei pakkunud, kuid see polnudki tähtis. Mõned õlled vana sõbraga soojal suveõhtul oli see, mis selle õhtu mõnusaks tegid.

Vahetult peale hommikusööki planeerisime uue majutuse otsimist, kuna see eelmine oli suhteliselt kallis. Lisaks soovis Maanus midagi pikemaajalist, et seda oma pea Melbourne'i saabuva tüdruksõbra Aimee'ga jagada. Minul polnud sellest suurt asja, sest plaan oli pea ikkagi Südneü suunas edasi liikuda. Paar päeva aga võiks siin ikka peatuda ... ikkagi Melbourne. Kuna jõudsin check out'iks varem valmis, siis seadsin end arvutiga söögisaali laua taha ja hakkasin vaatama lennukipileteid Filipiinidele, kuhu Karmeni ja Leemetiga minna soovisin. Vaatasin pileteid esialgu edasi-tagasi Südneü'st, siis otse Melbourne'ist, et enam ei peaks autoga sõitma, sest olin pikast sõidust juba tüdinenud. Seejärel vaatasin enselegi ootamatult pileteid Filipiinidelt koju Eestisse ning järsku oli välja otsitud pilet siit otse Tallinnasse. Veel enne kui sellele rohekm mõelda suutsin, olid piletid ostetud ... Melbourne-Bangkok-Istanbul-Tallinn ... väljumisega mõne tunni pärast. Ma ei oskagi päris täpselt põhjendada, miks ma seda tegin. See lihtsalt tundus nii õige.

Auto, mu kalli vana Ford'i jätsin Maanuse hoolde, kes lubas selle hellalt romulasse, väljateenitud puhkusele toimetada. Tormasimegi siis auto juurde, mis oli eilsest ikka väga kaugele pargitud. Auto kõrval tänaval sorteerisin oma asju, mis seljakotti, mis prügikasti. Seljakott jäi kuidagi väga tühjaks, mistõttu mahtus sinna isegi Katherine'ist ostetud Wilsoni rannapall. Kuidagi nii kerge tunne oli. Ei, mitte palli pärast, vaid see kojusõit tekitas supertunde. See tuli kuidagi nii spontaanselt. Ja ma ei hinganud oma plaanist kellelegi. Lihtsalt võtsin kätte ja tegin teoks.

Pea olin lennujaamas ja seisin sabas, et end lennule registreerida. Passimine sabas venis pikale. Sattusin ühe hollandi spordiajakirjanikuga jutule. Kirusime veidi eilset tennisefinaali ning Nadal'i halba mängu. No julgelt pooleks tunniks oli lõbusat juttu, kuni meie ees olnud vanem härra pöördus ümber ja kukkus kõva häälega karjuma, et me ei tea Rafael Nadal'ist tuhkagi ning peaksime hoopiski vait olema sel teemal. Tuli välja, et härra oli hispaania spordiajakirjanik ning Nadal'i teretuttav, mistõttu talle meie veidike halvustavaid kommentaare veidi südamesse kippus võtma. Hollandlasega teineteisele muiates otsa vaadates viisime jututeema sujuvalt üle hispaania jalgpallile, millest siis meie hispaanlasest kaaslase tujutõstmiseks püüdsime ülivõrdes rääkida. Härra leebus ja ülejäänud tund aega seal järjekorras läks juba ilma intsitentideta.

Põhimõtteliselt võttis see järjekord ära kogu ooteaja ning põhimõtteliselt pidin jooksusammul lennukile tormama. Rattad maast lahti võttis lennuk suuna Bangkok'i suunas. Ajaliselt korraliku tööpäevaga võrreldav lennureis möödus filme vaadates, süües ja õlut juues. Peab tunnistama, et õlut toodi siin Thai Airlines'i lennul oluliselt tihedamalt kui saabudes Malaüsian Airlines'iga tulles. Kurta polnud midagi ning peale pikka õhusõitu maandusime Bangkok'is. Kuigi enamikele Austraaliat väisanud eestlastele on Bangkok ja Tai iseenesest selline vähemalt paarinädalane puhkepeatus enne Euroopasse edasilendamist, siis mina mingeid süümekaid otse edasilendamisest ei tundnud. Aasia köök ja inimesed mulle ei meeldi, siis polnud ju põhjust kurvastamiseks. Ei, ma ei ole rassist, lihtsalt mulle ei istu nii palju inimesi ühes kohas koos.

Lennukist väljudes tuli astuda bussi, millega meid lennurajalt siis terminali transporditi. Bussi astudes avastasin, et mul ei ole enam telefoni. Kiirelt mälus sobrades püüdsin meelde tuletada, et kuhu ma selle jätta võisin. Mälupilte sirvides jõudis mu teadvusesse, et olin selle oma istme taskusse jätnud. Ma pole elus ühtegi telefoni kaotanud ning nüüd hakkas tunduma, et see võib olla esimene. Püüdsin veel läbi rahvamassi trügida bussist välja, et veel lennukile tagasi joosta, kuid ukseni jõudes sulgusid need mu nina ees ning buss alustas liikumist terminali. Ei aidanud mu hüüded ettepoole bussijuhile ka, sest tema töökoht oli rahvast eraldatud seinaga. Lõin sellele rapsimisele käega ning otsustasin oma telefoni taga ajama hakata terminali teenindajate kaudu. Bussist maha astudes krabasin esimesel ettejuhtuval lennujaamateenindajal hõlmast ning püüdsin selgitada oma lugu. Suunati infopunkti, mille töötajad mulle abiks pidid olema sel teemal. Kurtsin neile oma loo ära ja ... peale pea tunniajalist ootamist sain vastuseks, et mu telefoni ei leitud lennukist. No muidugi ei leia te mu telefoni, kui mõni puhastusteenindaja sellega midagi paremat teha otsustab kui omanikule tagastada. Väiksed varganäod. Täitsin vastava blanketi, kuid mulle tehti selgeks, et tõenäosus see kätte saada võiks ju võrduda nulliga. Seda kõike saatis nende poolt viisakas naeratus. Natuke marru ajas see. Mul on mure ja sul on kogu aeg selline loll irve näos, nagu ei saaks sa üldse aru mu jutust. Ah, lõin käega ja jalutasin järgmisele lennule. Tol hetkel ei tundunudki see kadunud telefon väga suureks probleemiks olevat. Kunagi on ikka esimene kord.

Järgmine lend viis mu Bangkok'ist Istanbul'i. Ka Türkish Airlines'i pardal õllega ei koonerdatud. Põhimõtteliselt sõin-jõin-magasin. Maandudes aga hakkasin vaikselt ka ilma peale mõtlema, sest see polnud enam Austraalia ega ka Tai ... Põhimõtteliselt maandusin keset talve juba Euroopa nurgas. Jälle tuli esmalt enne terminali saabumist astuda bussi. Seekord pean tunnistama oli juba veidi jahe olla. Viis soojakraadi pole just väga meeldiv kui oled suviselt lühikestes rõivastes. õnneks olin käsipagasisse ka ühe pikkade varrukatega pusa pannud, mille nüüd sain selga visata. Palju soojem ei hakanud, kuid enam ei paistnud ma teiste, jopedes ja mantlites, reisijate vahel nii tobeda suvitajana välja. Mõnusad mitumitumitu tundi passimist ... no muutusin juba kannatamatuks. Nii lähedal, aga ometigi nii paganama kaugel veel. Juba oli lennujaamas kuulda eesti keelt. See tegi tuju kuidagi eriti rõõmsaks. 

Kojulennu värava juures istudes olin taas kui valge vares. Kõik olid ennast pakkinud paksudesse talvejopedesse, lisavarustusena veel mütsid ja kindad. Siis lõi mulle pähe, et kuna mul ei ole telefoni, siis ei saa ma ka ju kedagi lennujaama vastu kutsuda, keegi ju ei teagi, et ma üldse tulemas olen. Lennujaama wifisse ju ka ei saaks arvutiga, sest sellel polnud töökorras akut ning toitejuhe oli ka austraalia otsaga. No kuidagi ikka saab. Ei saa ju olla, et omas kodus nüüd kuidagi hakkama ei saa. Lükkasin tänased mured homse varna ja astusin lennukisse, mille sihtpunkt oli Tallinn, Estonia ... magus :)

Ja siis me maandusimegi. Vana hea Tallinna lennujaam. Lennukiga otse ukse ette, ei mingit bussisõitu lennukist terminali. Nii tuleb kohelda oma külalisi. Kuid koridoris, mis ühendas lennuki terminaliga, oli siiski sama paganama külm kui õues. õnneks oli aga ees ootamas soe terminal. Veel enne lennukist väljumist jõudsin kontrollida välistemperatuuri, mis oli -13 kraadi. No ma ju tahtsin talve ja lund. Lund oli küll aknast piiludes minimaalselt, kuid see-eest külmakraade oli rohkem kui soovitud. Oma seljakotti lindilt oodates hakkasin siis ringi vaatama, et mis oleksid võimalused saada kellegagi kontakti. Nägin nurgas ühte aparaati, mille kaudu oli võimalik internetti minna. Sõber Lauri ütles mulle hiljem, et seda kutsutakse arvutiks. No minu pettis see suur oraanzh kast küll ära. Aga ometigi oli see minu võimalus. Astusin ligi ja sellel ilutses silt, mis kinnitas, et masin pole töökorras. Proovisin igaks juhuks ise üle ja pidin tunnistama sildi ülemust. Pahurdasin poolvaljult, et mis paganama IT-riik see selline on, kus ei saa lennujaamas hädapäraselt internettigi. Torisedes haarasin oma seljakoti ja jalutasin transiittsoonist nüüd siis ametlikult kodumaa pinnale. Kuna ma olin viimane, kes oma koti käte sai, siis väljudes ootas mind peaaegu täiesti tühi lennujaam. Veidi nukker. Oleks ju võinud kellelegi öelda varem ... oleks päris tore olnud näha rõõmsat vastuvõtukomiteed enda ees, kuid tagantjärele tarkus on täppisteadus. Tuleb leppida sellega, mis ise endale kokku oled keeranud.

Nüüd siis pidin hakkama erinevaid võimalusi kaaluma. Kuhu sa ikka lähed keset tööpäeva. õe juurde? Tõenäosus, et ta kodus on, oli nigel. Tuli loobuda. Võtta takso ja sõita bussijaama ning sealt edasi Tartusse vanematekoju ... oi see saab üks külm reis olema. Siis hakkas mulle silma sarnane oraanzh plekkkast, mida me siis arvutiks ikkagi kutsume ning seekord oli see täiesti töökorras. Facebook, login, vestluste list ... no online list oli ikka maru lühike, kuid see, kes mind aidata sai, oli olemas. Nüüd oli mul aega, et oma armsast seljakotist, mille ma Austraalias lennukile saatsin ja siin lõpuks kätte sain, mahti välja otsida teksad. Põlvedelt auklikuks kulunud, kuid siiski veidi parem variant kui lühikesed püksid. Seejärel sammusin puhvetisse, et võtta kuum tass teed ja oodata.

ühel hetkel ma lihtsalt pöörasin ringi ja seal ta seisis. Sel hetkel ma tundsin, et ma olen tagasi kodus ning ma ei soovi olla kuskil mujal.