Taas teel ... Broome'ist Karratha'ni

Broome'ist järgmine suurem asustatud punkt pidi olema Port Hedland. Sinna tööstuslinna oli Broome'ist 600 kilomeetrit. Kuidagi piinlikult lühike tundus see vahemaa, et seal oma päev lõpetada, mistõttu seadsin eesmärgiks seal vaid korra aeg maha võtta, sest enne edasiliikumist sealt tuli mul otsustada, kas liikuda edasi rannikuäärset teed mööda või keerata taas sisemaale, et otsemini Perth'i sõita. Jätsin selle otsustamise viimasele hetkele ning hakkasin taas liikuma.

Olles pea sada kilomeetrit läbinud, hakkasid eemalt paistma murepilved. Teeäärsete maastikupõlengute toss lämmatas taevalaotuse. Võtsin seda maru rahulikult, sest teadsin, et Austraalias pannakse ohu korral lihtsalt tee kinni ja siis passi seal päev või kaks või rohkemgi, kuniks oht möödas. Järelikult erilist ohtu polnud. Pealegi nägin kaugel eespool veel ühte masinat sõitmas. Sulgesin aknad ja lisasin kiirust, et sellest hallist alast võimalikult kiiresti läbi saada. Peale pooletunnist sõitu hakkas kauguses ka sinine taevalaotus paistma. Läbi sõites polnudki midagi erilist, sest põlengud olid teest kaugemal ning suits oli teeni jõudes piisavalt kõrgel, et mitte lämmatada minu hingamisteid. Peale sealt läbi sõitmist sattusin vaatama tahavaatepeeglisse ning märkasin, millise omapärase vaatepildi oli see suits põhjustanud. Tagant paistev päike oli suitsuse taeva pruuniks võõbanud.

Kaua seda vaatepilti imetlema ei jäänud, vaid kiirustasin edasi. Jõudsin vaid veerand tundi sõita kui eespool hakkasid paistma hoopis tumedamad pilved. Enam ei paistnud suitupilv sissesõites valge, vaid oli juba tõsiselt hall. See ennustas juba hoopis lähedasemat kogemust maastikupõlengutega ning ma ei pidanudki selles eksima. Sel korral olid lausleekides teeäärsed alad. Minu õnneks koosnes taimestik siin ainult põõsastest ning kõrgest, kuid hõredast rohust, mistõttu jäid ka leegid suhteliselt madalateks. Kuigi aknad olid suletud ja salongiventilaator pandud salongi õhku puhuma, tekkis juba kümneminutilise sõidu järel tunne, et hapnik hakkab otsa saama. Poole tunni pärast tahtsid juba akent avada, et värsket õhku saada, kuigi teadsid, et välisõhk salongiõhust veel hullem on. Õnneks ei tulnud kaua kannatada ning kolmveerand tunniga jäi aktiivne põlenguala selja taha. Järgnes põlenud maa. Kuivanud rohu asemel kattis maapinde hall tuhakiht, mida tuul iiliti ülesse keerutas. Põõsaste põlenud mustad oksad turritased ainult taeva poole. Täielik vaikus, ei ühtegi lindu-looma ... ei ühtegi putukat. Ma tean, et antud põlengut ei anna ligilähedaseltki võrrelda New South Wales'i osariigis hetkel möllavate põlengutega, kuid nukker oli seda kõike näha ikkagi.

Imestasin, et kogu selle aja jooksul ei olnud ühtegi autot vastu tulnud. Põhjuse sain teada kui olin jõudnud järgmise bensiinijaamani (roadhouse), kus esmapilgul keegi loll oli oma džiibi poolele teele parkinud ning teise poole teest oli topitud mingi suur silt. Nende kahe vahelt ma siis läbi manööverdasin. Vaatasin peeglisse ja sildil oli suurelt kirjutatud, et tee on suletud. Enam sõidukeid läbi ei lastud. Keerasin kohe sinna teeäärsesse tanklasse, kus oli seetõttu peatumas oma paarkümmend autot juba. Küsisin kohalikult, et kaua see juba kinni on olnud, mille peale sain vastuseks, et juba paar tundi. Selle kohaselt olin ma vist üks viimaseid, kes sealt üldse läbi sai. Kes teab, kaua ma seal lõksus oleksin muidu olnud, päeva, kaks, kes teab. Hästi läks.

Veel enne kui hakkasin jõudma Port Hedland'i, nägin tee ääres väikest sildikest: 80 Mile Beach. See oli üks väheseid asju, mis mulle kaardilt suurelt silma oli jäänud ning nüüd oleksin selle väikese sildikese pärast peaaegu maha maganud. Keerasin ringi ning otsustasin sisse põigata, et kui keegi küsib, siis saaksin öelda, et olen seal käinud. Esiteks tuli mingist karjaväravast sisse sõita, millele järgnes pea 10 kilomeetrit punast laia kruusateed ja veel paar karjaväravat. Tee lõppes karavanipargi, parkla ja liivavalliga, kuhu taha oli siis see rand peidetud. minu üllatuseks viis parklast tee üle liivavalli randa. Laisa inimese kombel ei hakanud siis ma enam autost välja tulema, vaid sõitsin autoga üle valli. Selle taga ootas mind imekaunis türkiissinine vesi ja valge liivarand. Liiv polnud piisavalt pehme ja mõtte ujumisest peletas võimalik haioht. Seda enam tundus see olevat laiskade kalameeste meelispaigaks, kes oma džiipidega otse randa olid sõitnud, õnged kinnitatud kängururaudade külge ja istusid nüüd autos ning ootasid saaki. Mahedalt mugav viis :-)

Peagi olin jõudmas Port Hedland'i. Liiklustihedus kasvas oluliselt seda just maanteerongide ja teiste töösõidukite arvelt. Algas piirkond, kus töötavatele inimestele makstakse ulmelist palka. Lihttöölisena 2000 dollarit nädalas saada, pole mingi ime. Kuid selle isoleerituse võrra on kõik muu siin kallim kui mujal. Kõige valusam on muidugi eluasemekulu. Juba ainuüksi telgikoht üheks ööks oli üle 50 dollari. Seega ei saanud kohe kuidagi võtta plaani seal peatumist. Hosteli hinda ei hakanud ma küsimagi. Sõitsin jälle rannaalale, kus kasutasin sealseid pesemisvõimalusi ning kiirelt-kiirelt liikusin edasi.

Olin enda jaoks ära otsustanud, et sisemaad mööda ma ei liigu ja edaspidigi hoian rohkem ookeanile lähemale. Seega sai järgmiseks peatuspaigaks plaanitud Karratha, mis oli suhteliselt Port Hedland'i külje all. Karratha on see linn, kuhu ma plaanisin Austraaliasse tulles suunduda, et sealt mõni ulmelise palgaga tööots leida, kuid millegipärast matsin ma selle plaani maha ja järjest vähem ma sellele valikule üldse mõtlesin. Ei teagi miks. Igatahes peatusin Karrathas korraks, et süüa ja suhelda kodustega oma senisest teekonnast siia. Sama pitsa, mille ma Katherine'ist olin ostnud paar päeva tagasi, maksis siin kaks korda rohkem. Ja ühe hosteli vilkuv reklaam kuulutas, et saadaval väga soodsalt tuba üheks ööks maksumusega 250 dollarit, nädalaks kõigest 1200 dollarit ... Valus! Kui oligi õhkõrn mõte siin peatuda ja ehk proovida tööd leida, siis see nädalane peatus oleks mu pankrotti ajanud. Oli aeg edasi liikuda.

Veel nii palju teadmiseks, et auto käitus täna imelikult. Sõidu ajal viskas automaatkast viienda pealt kolmandale. Kuigi see kestis ainult hetke, siis millegipärast on mul tunne, et kallis vana Ford hakkab väsimusmärke ilmutama. Palun ära jäta mind siia pärapõrgusse.

Taas oli väljas pime ning taas mõõtsin autoga üksluiselt mööduvaid kilomeetreid. Lihtsam oli neid kilomeetreid kümne kaupa lugeda, sest ükshaaval oleks läinud liiaks. Peale kahte pikka päeva olin väsinud juba. Leidsin omale sobiva teeäärse parkimisala, mis piisavalt kuigel nii linnadest kui aborigeenikommuunidest ning seadsin tagaistmele unele.

Taas teel ... Katherine'st Broome'i

Kolmapäeva hommik. Äratus oli seatud kella kuueks hommikul, et kella seitsme paiku juba teel olla. Aga ehmatasin end alles kell kaheksa ülesse. Voodi oli sel hommikul kuidagi eriti mõnus ja teadmine, et pean hakkama 4000 kilomeetrist palavat ja igavat autosõitu ette võtma, ei motiveerinud kohe kuidagi ennast püsti ajama. Kogu seiklushimu oli kui peoga pühitud. Lootsin et see pole kohe kuidagi seotud sellega, et hommik õhtust targem on. Nii raske on end oma mugavustsoonist välja rebida, kuid keegi teine ei hakka seda kunagi tegema minu eest. Tujutult ajasin end püsti ja jätkasin eile pooleli jäänud asjade pakkimist Ford'i pagasiruumi. Tuba jäi minust sama tühjaks kui oli seda olnud minu saabudes. Jäin hetkeks mõtlema veel, et kas ma tahan ikka minna ... See hetk kestis vähem kui silmapilgu ... Loomulikult tahtsin ja väga tahtsin.

Hüppasin autosse ja keerasin kodutänavalt Victoria maanteele, mida mööda taas end peagi Western Australia osariigist leida. Veel enne kui linnast välja jõudsin, nägin tee ääres oma bossi Rene'd ja põhiklienti Shane'i. Kuna nende teada pidin Darwin'isse lennukile kihutama, siis oleks olnud väga veider neile näha mind teises suunas sõitmas. Pidurdasin ... Miks küll? Jäin seisma, sutusin meeste kätt hüvastijätuks, istusin tagasi autosse ja keerasin otsa ringi, et suund Darwin'isse võtta. Täitsa loll, milleks need näitemängud. Aga olen kohati väga veider ja ei suudagi selle koha pealt midagi ette võtta. Google Maps'i abil võlusin omale linnast väljasõiduks teise marsruudi ja peagi jäi Katherine mu selja taha. Iga kilomeeter eemal sellest linnast tõi järjest vabama tunde. Mõnus ... ainult mina ja maantee.

Ma ei olnud teinud ühtegi plaani, kus peatuda, mida vaadata, millist teedpidi täpselt minna. Teadsin ainult, et vähemalt tuleva nädala alguses võiksin olla Perth'is, et seal siis oodata Ben'i kõne, et nüüd kohe sea end Lake Grace'i.

1500 kilomeetri pikkune teekond Broome'i oli mulle juba tuttav. Edasi ja tagasi olen ma seda otsa juba sõitnud. Seetõttu ei näinudki ma erilist p6hjust peatumiseks kui vaid auto kütusepaagi täitmiseks. Sadakond kilomeetrit enne Broome'i köitis minu tähelepanu läbi ööpimeduse paistev valguskuma kuskilt kaugelt. Olin üllatunud, sest minu teada ei oleks tohtinud seal olla mingit asulat. Mis veelgi veidram, edasi liikudes tundus, et tee ei vii üldse sinna suunas, vaid pigem jääb see minu teest kaugele eemale. Lõpuks viis mu tee üle kõrgema mäenuki, millelt avanes ka vaade selle valguskuma põhjusele. Kauguses oli kümnete kilomeetrite ulatuses maastikku leekides. Hoolimata teadmisest, millist kahju põhjustavad praegused maastikupõlengud New South Wales'i osariigis, oli see vaatepilt siin lummav. Keset täieliku tühjust jätsin auto tee äärde seisma, lülitasin tuled välja, istusin kapotile ja lihtsalt jäin seda maagilist vaatepilti nautima.

Veel veidi leidsin eneses jaksu edasi sõita. Viimased kuus tundi pimedas sõitmist olid teinud oma töö. Silmad hakkasid kinni vajuma. Broome'ini oli veel mõnikümmend kilomeetrit, aga kui ma ütlen, et silmad hakkasid kinni vajuma, siis tähendab see juba seda, et viimased pool tundi olin vist roolis maganud. Aitab. Keerasin auto teeäärsesse parklasse ning viskasin tagaistmele magama. Homme on ka päev ning Broome oma imeilusa Cable Beach rannaalaga ei jookse eest. Olin maganud mõned tunnid kui parklasse saabus vana Toyota džiip, millest ronisid välja sadakond aborigeeni ... olgu, tegelikult oli neid vaid neli. Kuna nad tatsasid seal oma auto ümber, minu omast paarikümne meetri kaugusel, siis ei pööranud ma neile ka mingit tähelepanu ja suikusin taas unele. Mingist hetkest hakkasid nad aga minu auto vastu huvi ülesse näitama. Tatsasid taskulambi valgel ymber auto ja arutasid midagi. Tõusin lõpuks tagaistmelt püsti ning siis lõpuks märkasid nad ka mind. Inglise keeles pobisesid omavahel, et keegi on autos ja seepeale eemaldusid nad minu auto juurest ja sõitsid minema. Hommikul ärgates oli mul see veel vaevu meeles, sest arvasin, et see kõik juhtus unes. Kuid kui läksin rämpsu prügukasti viskama, siis nägin, et minu eile ära visatud pitsakarbi peal oli hunnik kasutatud süstlaid. Olles kuulnud siin igasuguseid lugusid kohalikelt selliste öiste kokkujooksmiste kohta, siis ma arvan, et mul vedas hullupööra, et auto alles jäi ja isegi täie tervise juures, sest ma ei usu, et tegemist oli diabeedikute öise kogunemisega. Järgmine kord valin öiseks puhkamiseks koha, mis asulatest ja aborigeeni kommuunidest veidi kaugemal.

Kell oli alles seitse hommikul seadsin end taas liikvele. Broome asus maanteest mõnekümne kilomeetri kaugusel, mistõttu mõtlesin ma veel pikalt, et kas ma ikka viitsin sinna sõita, kuid mälestused sealsest rannast ja palavas autos eelmisest päevast läbihigistatud ihu palju mõtlemiseks aega ei jätnud. Keerasin Broome'i poole ja sõitsin otse rannaäärsesse parklasse. Pagasiruumist krabasin kaasa rätiku ning tormasin rõõmsalt randa. Minu rõõm jäi aga väga üürikeseks, sest trepist alla liivale liikudes võttis mind vastu silt, mis keelas rannas ujumise. Pagana krokodillide pärast. No mis kuramuse moodi need siia olid ära eksinud. Silma ei hakanud rannas ühtegi, kuid ometi ei tahtnud ma olla see, kes neid siin vees olles kohtab. Pidin leppima vaid rannaala avaliku külma dušiga. Polnud just see, mille pärast ma siia tulin, kuid mis teha ... such is life.

Võtsime autoga kerged hommikueined, laadisin külmakasti täis jääd ja kokakoolat ning asusime taas teele. Kõik edasine oli meie jaoks tundmatu maa. 

Mis sitasti, see uuesti ... suund taas läände

Vahepeal sain taas aasta vanemaks. Tahaks loota, et ka arukust on selle möödunud aastaga juurde tulnud, kuid kindel ma ses pole. Pigem võtab vasika vaimustus paljuski võimust. Nimelt sakslasest sõber Ben, kellega ma Darwin'is tutvusin, võttis vaevaks mind sünnipäeval õnnitleda ning pakkus välja, et Katherine'is üksi igavlemise asemel võiksin ma oma kodinad kokku pakkida ja tulla tema ja Ronja juurde Lake Grace'i igavlema. Nimelt suudaks ta mulle sinna tööd muretseda, mis kestaks Jaanuarini ning peale seda oleks jälle tore midagi uut ette võtta. Lubasin temaga pikemalt peale tööpäeva rääkida kui on aega sellele mõelda, kuid enam see mõte minust lahti ei lasknud. Kuigi Katherine on väike linn, siis võrreldes Lake Grace'iga Western Australia osariigis, on see siiski kui metropol. Ometigi tundus see siiski magusam mõte olevat kui siin veel mõned kuud konutada.

Mõtlesin sinnasõidule ... Üle 4000 kilomeetri ... Ma ei tea. Seda on ikka rõvedalt palju. Ja ei tea kas vana Ford seda maad enam talubki. Aina rohkem ligisev-logisev veermik pani mõtlema, et mu eelmine poolik lääneranniku vallutamine jäi tema luigelauluks ... kui just täiendavate lisainvesteeringutega talle uut eluvaimu sisse ei süsti. Aga parem sitt otsus kui otsustamatus. Tuleb minna. Kui mitte nüüd, siis ma seda enam tõenäoliselt ei tee ka, kopitangi siin pagana Northern Territory osariigis. Ja seda kallist Fordi ma ka siia higistama ei jäta. Koos siia räpasesse Katherine'i tulime, koos ka läheme. Aga sosistasin autole, et kui ta mu tee peale peaks jätma, siis võtan talt numbrimärgid küljest ja panen ta põlema. Meie mõlema pärast lootsin, et ma seda tegema ei pea.

Nüüd jäi vaid välja mõelda, millal ma minema pean ja mida öelda oma bossile, kellele ma olin suuresti töölesaamise eesmärgil jätnud mulje, et jään tema meeskonda pikemaks ajaks. Ega ma tegelikult ei valetanud, oligi plaan algselt jääda pikemaks, kuid kuna tema ei andnud mulle piisavalt töötunde, ehk siis palka, siis mina ei viitsinud ka oma südametunnistust vaevata. Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Venitasin selle ütlemisega, sest siiski jäi hinge kriipima midagi. Ta oli pigem kui sõber ja paarimees kui ülemus. Vaid kaks päeva enne minekut võtsin kätte ja andsin enda äraminekust teada ... Valetasin põhjuse, kuid põhjendatult. Tahtsin kogu palga ilusasti kätte saada enne kui lähen, sest ilma selleta ma lihtsalt poleks saanud kuskile minna. Tehtud! Töötab! Uhke ka veel!

Kolmapäev 23. oktoober sai stardipäevaks. Suund taas läände. Ma ei teadnud sel hetkel veel, mis mind seal ees ootab, aga lahe on vahest mõelda, et elu on seiklus ja ka käituda selle kohaselt.

Nitmiluk National Park

Töö Katherine's pakkus mulle palju vaba aega. Ehk muidu polekski mul midagi selle vastu olnud, kuid ma ei osanud sellega siin kuidagi midagi peale hakata. Tundsin puudust hostelielust, sest seal oli alati keegi, kes igavles samamoodi ja said alati kuidagi jutule. Siin aga elasin eraldi majas, kus majakaaslaseks vaid üks kohalik naisterahvas. Vanuse koha pealt võiks vististi isegi öelda, et tütarlaps, aga no keel ei paendu seda ütlema, sest väljanägemine on tal kui Nõukogude Liidu naiskonna vasaraheitjal ja olemuselt ei meenuta ka kuskilt otsast naisterahvast. Päevas korra näen teda söömas midagi, ülejäänud aja pugib ta mingeid toidulisandeid ja proteiinipulbrit ... Öäk! Ma isegi natuke kardan teda :-)

Olen aeg-ajalt ka kohalikus pubis jalgpalli vaatamas käinud ja mõnigi kord on sinna samal ajal mõni itaallane ära eksinud, kellegi siis koos mängu vaatame ja selle üle arutame. Kohalikud vaatavad seal samal ajal kohalikku jalgpalli, mis rohkem meenutab ragbit kui jalgpalli meie arusaama kohaselt. Meie televiisori poole saadetakse silmanurgast vaid põlglike pilke. 

Ka olen paar nädalavahetust sisutanud Darwin'is käiguga. See on alati maru. Tore näha taas vanu sõpru ja kohata uusi. Pagan, kuidas ma ikka seda linnakest taga igatsen. Ma võiksin seal veeta kogu oma vaba aja, kuid kahjuks läheks see meelelahutus maru kulukaks, mistõttu ma seda endale rohkem kui korra kuus lubada ei saagi.

Seega ei olnudki midagi rohkem teha kui metsa minna. Austraalias on meeletult palju igasuguseid rahvusparke, kuhu oleks võinud kolama minna, seda eriti siin Darwin'is, mille külje alla jäävad kuulsad Kakadu ja Litchfield rahvuspargid, kuid ometi ei olnud ma ühessegi neist veel jõudnud. Kui ma sakslastega siin Katherine's paar kuud tagasi peatusin, siis käis meil see mõte läbi, et läheme külastame Katherine'i külje all asuvat Nitmiluk'i rahvusparki ja tema kuulsat Katherine Gorge'i, kuid ainult jutuks see jäigi. Seda enam tuli mul nüüd siis end kätte võtta ja minna siis ise ... ei saanud ju nüüd sakslasi laiskuses süüdistada. Seega ühel pühapäevasel pärastlõunal hüppasin autosse ja võtsin selle sõidu ette. 30 kilomeetrit ja olin kohal. Parklast midagi erilist ei paistnud, kuid ei lasknud end sellest petta ja suundusin kõige lühemale matkarajale. Ehk annab see 2 kilomeetrit mulle sellest kohast mingi aimduse. Ja selle ta andis. Kuna mul olid jalas vaid plätud ja ei tilkagi vett kaasas, siis ei hakanud ma pikalt ringi vaatama, vaid seadsin tagasi kodu poole, et järgmisel korral võtta ette pikem jalutuskäik.

Pakkisin järgmiseks vabaks päevaks endale kaasa 3 liitrit vett ja söögi ning sõitsin taas tuttavat teed pidi Katherine Gorge'i poole. Tegelikult olin kodus natuke uurimustööd ka teinud, et milline rada valida. Valikus oli erineva pikkusega matkaradasid. Aga kogu see matkaradade süsteem oli nii lollisti ülesse ehitatud, et kõikide vaatamisväärsuste nägemiseks oleks pidanud peale igat rada jälle tulema algusesse tagasi ja siis oleks saanud teisele rajale. Jabur. Oleksin võinud ju ise mööda jõekallast seigelda, aga need paganama krokodillide sildid ja teele jäävad kuristikud hirmutasid mu ära, mistõttu valisin siis endale meelepärasema sihtpunktiga raja. Valikul aitas õnneks see, et kaunid kosed, mis olid teiste radade sihtpunktiks, olid kuival aastaajal veeta ja pelgalt mingi aborigeeni poolt kaljule tehtud pläkerdiste pärast ei hakanud ma ka neid valima. Jäi vaid kaks valikut. Ühe distants koos koduteega oli 25 km ja teise oma 35km ... seega polnud ka mingit küsimust, loomulikult lühem teekond :-)

Plaanisin küll, et ärkan väga vara, et kell kuus hommikul matkarajal olla, kuid olgem ausad ... põhimõtteliselt oli vaba päev ja ikka väga ei püüdnud ka. Lõpuks olin vist kella 11-ks valmis ... kott oli seljas ja päikesekreem ... krt, unustasin päikesekreemi maha. Peale lühikest arutelu iseendaga olin veendunud, et olen küllalt pruun juba ning päike ei tohiks enam väga liiga teha. Ja hakkasin astuma. Alustama pidin taas sellest kahekilomeetrisest ringist, sest ülejäänud rajad hargnesid selle keskpaigast. Nagu mainisin, oli see kaks kilomeetrit, õigemini selle esimesed 500 meetrit päris kaunis. See andis motivatsiooni ja rõõmsa tuju teele kaasa. Tatsasin aga vaikselt edasi. 

Peale tundi kõndimist oli päikene jõudnud oma haripunkti ja mind ümbritsev kivine, päikese poolt kuumaks köetud maa pani mind tundma end kui oleksin ma kuumale kerisele sattunud. Peale esimest kilomeetrit polnud rohkem ka nagu midagi vaadata ja nautida, mistõttu muutus kaunis matk peagi lihtsalt mõttetuks tammumiseks. Pahurdasin endamisi, et kui lõpppunktis ka midagi erilist pole, siis on see viimane kord. Ja need pagana kärbsed, kes ümber pea tiirlesid, ajasid mu vaikselt hulluks. Võtsin särgi ära ja vehkisin peale igat kümmet sammu ümber pea, et neid elukaid eemale peletada. Muigasin kui tobe võiks see kõrvaltvaatajale paista ... kõnnib hull mööda metsa ja joriseb imelikus keeles ja vehib iga natukese aja tagant. Aga ei mingeid kõrvaltvaatajaid. Tee peal polnud ainsatki hingelist. Ainult mina uhkes üksinduses ja mõni känguruu ... Neid paganama kärbseid ma ei arvesta, sest neil sigudikel pole hinge, seepärast nad nii hullusti minu hinge kallal olidki.

Peale kümnendat kilomeetrit oli silt, mille kohaselt oleksin pidanud kahe ja poole kilomeetri pärast vast kohal olema. Lisaks olid sinna kirjutatud, et viimane rajalõik on väga raske ning üle kaljude ja küngaste ronides tuleb ettevaatlik olla lahtiste kividega ja selle läbimiseks on vajalik üle keskmise treenitus. Muhelesin endale nalja teha, et mis ma ma nüüd siis tegema pean, nagu ei mäletagi millal viimati trenni sai tehtud, keeran otsa ringi ja lähen tagasi väi ... Tol hetkel tundus see isegi naljakas ... praegu tundus küll jube mage. Aga komberdasin edasi. Kõht oli tühi ja üle poole veest oli ka juba otsas. Kaua veel. See viimane kaks ja pool kilomeetrit olidki kuramuse rasked. Kogu aeg tuli kuskil kiviste kyngaste otsa turnida ja siis j2lle alla tagasi. Palav. Oi kuidas oleks tahtnud selle paganama päikese korraks välja lülitada. Kuid siis ümbrus muutus järjest künklikumaks ja mul oli tunne, et olen kohale jõudmas. Ei pidanud oma sisetundes pettuma, sest peagi avanes mulle imeline vaade kaljude vahel asuvale jõesängile. Eestis sa sellist asja ei näe. Maru äge. 

Kaljuservapidi alla ma kohe turnuma ei hakanud, vaid võtsin nõuks enne natuke kõhtu kinnitada, mis väga heledaks oli muutunud. Vaatasin oma toidukarpi ja see tundus kuidagi maru väike. Taas ei pidanud ma oma sisetundes pettuma, sest kõht jäigi tühjaks ja ka teine suur veepudel oli poole peal. Ainult veerand mu veevarust oligi alles. Nujah ... paistab, et läheb raskeks. Väga ei muretsenud, sest teepeal oli kahes kohas veemahutid, kust sai vajadusel joogipudeleid täita, kuid minu vesi oli mõnus ja külm ning see solk, mis sealt sai oli kuum. Tuli meelde üks filmilõik, kus öeldi, et tõelise janu korral oled võimeline auto radiaatori veest ka unistama. Järelikult polnud ma veel janus, sest mõte sellest kuumast veest nendes mahutites ajas mul lihtsalt südame pahaks.

Peale pausi seadsin end mööda kaljuserva alla. Mine metsa kuidas ma jumaldan selliseid turnimisi. Lõpuks jõudsin alla jõesängi. Nii ilus oli see kõik seal. Ma pole kunagi sellises maastikus viibinud ja lihtsalt jalutasin kael õieli ringi. Tegin mõned pildid ja nautisin üksiolemist.

Õnneks sattusin ma kella vaatama. Arvestades siiatulekuks kulunud aega, oli mul viimane aeg hakata end tagasiteele sättima, et jõuda enne pimedat autoni. Aga nii vastik tundus see tagasimineku mõte ... liiga palav. Ja jalad olid ka pagana kivide otsas turnimist täitsa läbi omadega. Oleks rohkem vett kaasas ja süüa, siis oleksin vist sinna samma liivasele kohale magama visanud ja hommikut oodanud. Poleks arvanudki, et see lühike maa mu nii hingetuks võtab. Aga mis seal ikka. Ronisin aga mööda järsakut üles kaljuservale tagasi ning võtsin ohates suuna tagasi.

Taas tuli läbida esmalt see raja raskem osa, mis tundus seekord üllatuslikult kerge ja lühike. Midagi oli ikka sellest söögist ikka kasu ka. Selle raske osaga sai otsa ka minu vesi. Teadsin, et esimene vee mahuti peaks tulema poole tunni kuni tunni aja jooksul, mistõttu ma väga ei muretsenud. Ma isegi lootsin, et saan ilma veeta lõpuni, sest mõte kuumast joogiveest ajas mu veel ikka öökima. Poole tunni pärast ma enam niimoodi ei mõelnud. Pagan kuidas see päike ikka kütab. Kõndimine muutus jube tüütuks ja igavaks. Püüdsin kõvasti ja valesti lauldes oma meelt lahutada ning jõudsin peagi veemahutini. Keerasin kraani lahti ja vesi oli ikka rõvedalt soe. Ega ma ju nii väga ei tahagi juua. Võtsin laulu jälle jorisedes ülesse ja sammusid uhkelt edasi. Poole tunni pärast pidi olema järgmine joogikoht, ehk on seal vesi parem. Aga no ei olnud. Sama rõvedalt soe. Aga teadsin, et tuleb juua. Pingutasin siis ... ja ei. Ma vist suren enne ära kui auto jahutusveest märgasid unenägusid hakkan nägema. Kaks lonksu suutsin juua ja siis lihtsalt hakkasin kiiremini kõndima. Tuli meelde, et parkla lähedal on üks kiosk, mis peaks praeguseks küll kinni olema, kuid seal on ka üks kokakoola joogiautomaat ja mul autos täpselt kaks dollarilist münti. Jepikajee. 

Samm lüks lüpus ikka väga raskeks. Enam keset päeva sellist asja ette ei võta. Tuleb ikka vist ikka arvestada nende hoiatussiltidega, mis soovitasid matkata ainult kas varajasel hommikutunnil või õhtul. Olgu, hommikuga panin mööda, aga nüüd on ju õhtu juba käes, võiks juba nagu kergem hakata. Tegelikult vist oligi, aga lihtsalt minu päikeses põlenud nahk andis jubedalt kuuma. Viimane kilomeeter peaaegu läbi. Peas vasardas vaid mõte sellest joogiautomaadist, kust ma saan kohe marukülma jooki. Jüudsin autoni ja krabasin sealt kiiruga kaks mündist ja kiirustasin automaadi juurde. Ja kõik minu unistused purunesid kildudeks. Joogi hind seal automaadis oli 3 dollarit. Isegi vihastada ei jaksanud. Lonkisin murtult autoni. Tagaistmel vedeles poolik kokapudel. Mõtlesin, et see sõbrake peaks nüüd küll soe olema, kuna päev otsa kuumas autos olnud. Proovisin ... ja ei sülitanudki välja ... jube rõve oli, aga läks alla. Veel üks asi oli teha. Saja meetri kaugusel oli ujumiskoht. Jalutasin siis paadisillani, lükkasin tossud jalast ja hüppasin riietega vette ... ma ei mäletagi, millal ma end viimati nii hästi tundsin kui sel hetkel. Jumalik.

Mõnusa rahulolutundega istusin autosse ja sõitsin õhtuhämaruses taas kodu poole.

Katherine ... Tee tööd, siis tuleb ka päikesepiste

Kahe kuu jooksul, mis ma olen siin Katherine'is töötanud, on minu tööülesanded olnud nii paganama erinevad, et kirjeldada kõike lihtsalt ei jõua. Olen selle aja jooksul hooldanud haljasalasid, niitnud muru, püganud hekke, kärpinud puid, mürgitanud umbrohtu, paigaldanud ja parandanud haljasalade kastmissüsteeme, valanud betoonist kõnniteid ja äärekive, ehitanud aedasid ja basseine, kokku monteerinud veemahuteid ja majapidamiste kõrvalhooneid. Kõlab nagu hunt Kriimsilma üheksa ametit, aga see selle asja juures kõige meeldivam oligi. Ei mingit tüdimust tööst, kuna üle päeva tegelesid jälle millegi uuega. Täiesti vastupidine olukord võrreldes Stanthorpe'is veedetud ajale, kus tööpäevad möödusid üksluiselt salati- ja brookolipäid tuimalt lõigates. Juba esimeste nädalate järel olin töö põhjal kaalumas siia pikemaks ajaks jäämist. Ka ülemus tundus olevat minuga väga rahul, sest aina uuris, et kas ma ei tahaks siia püsivalt jääda. Andku ma ainult talle vastus ning tema hakkab ajama minu sponsorviisat. Andsin talle kiiruga oma põhimõttelise nõusoleku, kuid palusin asjaga kohe mitte tegelema hakata. Ütlesin, et ootaks novembri alguseni, mil mu praegune viisa lõppemas oleks, siis hakkaks sellega tegutsema. Hoolimata meeldivast tööst jäi mind see eluke siin veidi häirima. Aga täna jääks oma jutuga veel töiste tegemiste juurde.

Austraalias ringi sõites võite veenduda, et veemahuti ja shed on iga maa-majapidamise kohustuslikud elemendid. Ah, mis see shed on? Siinmail kutsutakse kõiki kõrvalhooneid selle nimega, olgu ta siis kasutusel garaažina, kuurina, laona või tont teab veel millena. Sarnaselt neid ehitatakse ja ühtmoodi rõvedad plekist kuudid näevad nad välja kõik. Puitkonstruktsioone ei kasutata siin termiitide tõttu üldse ning ka betooni näeb siin üliharva sellisel kujul. Kõik tehakse terasest ja kaetakse teras-profiilplekiga ... ka suur osa elumajadest. Üleüldse kui kuulus Sydney ooperimaja, mõningad vanad mastaapsed kivihooned ja pilvelõhkujad välja arvata, siis minu hinnangul on Austraalia arhitektuur väga kole. Kõik tundub neil olevat nii ligadi-logadi, et meie poolt paljukirutud Eesti nii buumi- kui ka masuaegsed ehitised tunduvad tõeliste kvaliteedietalonidena. Kõige hullemini häiribki mind isiklikult see suhtumine, et maja eesmärk siin on vaid päikese ja vihma eest varju pakkuda. Põhimõtteliselt tähendab see siin seda, et peaasi, et katus läbi ei lase vett. See millised on seinad, aknad ja uksed, see on kõigil ükskõik. Ja keegi ei nurise ka kui tuul läbi nende papist majade puhub ja tänavamüra tuppa kostub, nagu mingeid seinu aja avatäiteid polekski. Ise põhjendavad nad hoonete isoleerimatust sellega, et siin on soe. Aga siin ju ei ole soe ... siin on räigelt palav. Korralik maja korralike akende ja ustega tagaks ka selle, et toas püsiks mõnus jahedus oluliselt kauem ning konditsioneer ei peaks undama kogu aeg ja lisaks oleks toas meeldiv vaikus. lihtsalt suled ukse ja saad kodus mõnusasti oma mahedaid mõtteid mõelda, ilma et kogu naabruskond oma käraga sul külas oleks ... ja seda kära on palju, sest igas majapidamises tundub olevat vähemalt 2-3 koera kui mitte rohkem ja nad kõik armastavad ööpäev läbi haukuda ... stopppp ... läheks nüüd tagasi teemasse.

Tahtsin jõuda selleni, et nende shed'ide ja veemahutite kokkupanek on need, mis mulle oma tööülesannetest enim meeldivad. Lihtsalt maru on vaadata, kuidas paari päevaga nii suure asja kokku saab. Õigem ongi öelda selle töö kohta monteerimine, mitte ehitamine, sest jupid tulevad tehasest ning meile jäi neil puhkudel vaid põhja ettevalmistamine, seejärel natuke profiilplekki mõõtu lõigata ja siis poltide ja kruvidega asi kokku panna. Sama lugu ka veemahutitega. Suured plekiplaadid poltidega omavahel kokku, suur plastikust veekott sisse ja siis katus peale. Kõlab maru lihtsalt, kuid ometi ei ole see nii.

Pole tähtis, kui rasket või kerget tööd sa siin teed kui sa teed seda väljas lauspäikeses. Ka töökuulutuses oli pererahvas selle ära märkinud, et inimene, keda nad otsivad, peab omama kogemust töötamaks selles kliimas siin. Mina ütlesin, et mul see kogemus täitsa olemas. Ma küll ei valetanud neile, aga see tõde ei olnud ka päris tõsi. Jah ma olen teinud tööd kaks kuud siin laeval, kuid seda ei anna absoluutselt võrrelda siinse sisemaa kõrbekuumusega. Paar kuud tagasi Augusti alguses siia saabudes oli päevane maksimaalne 35 kraadi, kuid seda leevendas öine jahedus, mida jätkus kuni kella 10-ni hommikul. Ühel hommikul kella kuue aeg oli ainult seitse kraadi sooja. Öösel oli raskusi magamisega, sest lihtsalt nii pagana külm oli siin sarast majas magada. Aga praegu ma sellest ainult unistakski, sest päevased temperatuurid tõusevad üle 40 soojakraadi ning ka südaöösel võib vabalt 30 kraadi sooja olla. Hommikul kella kuueks on aga temperatuur taas langenud nii palju, et tunneb end taas peaaegu inimesena ... siis on 25 kraadi sooja. Aga see läheb kohe mööda kui päike taas tõuseb. Ja juba kell 9 taob päike taas lagipähe.

Kogu selle 40 kraadise sooja juures tuleb veel kanda jalas saapaid ja pika säärega tööpükse, seljas pikkade varrukatega pluusi ja peas mütsi. Alguses kandsin mõnusat õhku läbilaskvat polestrist töösörki, kuid see pagan läks relaka sädemetest seljas põlema ning peale seda olen pidanud kandma tihkemat puuvillasest riidest särki, mis peaks nagu olema vähe parem, kuid pead ei saa anda, sest ma suutsin samast materjalist tööpüksid ka jalas põlema panna ... kuidas-kuidas? ... lihtsalt ei tohi mulle relakat kätte anda :-)

Jah, higistatud saab siin liitrite kaupa. Ühel päeval sai ära joodud 6 liitrit vett, pool liitrit Pepsit ja 2 liitrit apesinimahla ja liiter piima ... ja siis enne magamaminekut tekkis isegi lõpuks mõte, et võiks peldikus väheke vett lasta. Jõhker. Samas võid sa igal jumala hetkel visata tööriistad käest ja teha joogipausi ... isegi kui sa seda tegelikult ei vaja ... keegi ei vaata sellele halvasti. Kuulu järgi pidi isegi kriminaalkorras karistatav olema see, kui su ukse taha tuleb keegi vett küsima ja sa keeldud talle vett andmast.Siin ei pea paika ka vist see teooria, et inimene suudab 3 päeva ilma veeta elada :-) Aga mine sa võta kinni. Igatahes olen ma selle ilmaga vaikselt harjunud. Mitte sugugi selles mõttes, et tunnen end mõnusasti ja hästi, vaid lihtsalt selles mõttes, et ikka veel elan ja töötan ... higistamine ja haisemine ongi siin loomulik :-)

Peagi peaks aga suur kuumus läbi saama ja temperatuur peaks taas sinna 32 kuni 35 kraadi peale kukkuma. Sest saabub suvi, millega koos vihmahooaeg. Kõlaks ju nagu paremini, aga tegelikult see nii ei ole. Läheb vastikult niiskeks ja higistad veelgi rohkem. Aga seda ma olen juba tunda saanud, sest üllatuseks on meie siia kanti saabumisest juba nii palju aega möödas, et oli eelmise vihmaperioodi lõpp. Aga jään ootama. Tuleb ainult loota, et vihmaperioodid üleujutusi kaasa ei too, sest siis võib vist krokodille tänaval kohata ... nagu olevat juhtunud aastal 1998.

Tööga seoses on ainus asi hingel see, et ülemus ei suuda mulle tagada piisavalt töötunde ning iga kord kui jälle auk nädalas, hakkab ta mulle rääkima kuidas kohe-kohe hakkab vihma sadama ja siis läheb tööks nii et tapab, pole mahti hinge tõmmata ja teenitud raha polevat kuskile panna. Mulle küll meeldivad muinasjutud, aga ... ma olen neid oma elus juba piisavalt palju kuulnud. Ehk olekski tore kui see sunniks mind edasi liikuma ... aga kuhu?!?

Planeerimata plaanimajandus

Suure hurraaga ilma igasuguste plaanideta Austraaliasse jõudes sai koheselt selgeks, et elamiseks tuleb kohe tööle asuda, sest kehtib ka siin põhimõte, et kes ei tööta, see ei söö ... on erandeid, aga täpselt nii palju, et kinnitada reeglit. Tööga olid mul tegelikult omad väikesed mõtted ja ootused. Kuna Austraalia valitsus laseb Working Holiday viisat taotleda inimesel, kel vanust kuni 30 eluaastat (kaasaarvatud), siis oli mul viimane hetk sellest võimalusest kinni haarata, et oleks võimalus ka teiseks aastaks siia jääda. Põhimõtteliselt oleks see andnud mulle kaks aastat siin riigis end sisse seada ja püüda lisaks kõigele muule ka tööalaselt end kuidagi asjalikumalt rakendada, mis omakorda oleks andnud mulle soovi korral ka sponsorviisa võimaluse läbi tööandja, mis soodsate asjaolude kokkulangemisel oleks mõne aasta pärast mu Austraalia riigi alaliseks elanikuks. See ei olnud tegelikult plaan, vaid pigem lihtsalt selline uitmõte, sest esmalt soovisin lihtsalt maailma näha ja natuke seigelda. Minu kokkupuude Austraaliaga oli vaid see, mida seriaalist "Kodus ja võõrsil" olin näinud ja sõpradelt, kes siin käinud, kuulnud. Kuna seriaalis tundus elu ilus ja sõprade jutu järgi veel ilusam, siis ei saanud ma neid uitmõtteid mõtlemata jätta.

Seega oli minu ähmane plaan järgmine: Kuu kuni poolteist puhata ja nautida siin suve. Seejärel teha ära oma kohustuslikud farmipäevad, millega tagada omale teise aasta viisa taotlemise õigus. Seejärel oli plaan hakata otsima veidi asjalikumat tööd just samas valdkonnas kui Eestiski tehtud sai. Oleks patt ju oma teadmisi ja kogemusi, mis kogutud on, mitte ära kasutada. Kuna Working Holiday viisatingimused lubavad aasta jooksul, mil viisa kehtib, töötada ühe tööandja juures kuni 6 kuud, siis peale seda oleks juba Austraalia tööelust antud erialal juba piisav pilt ees, et edasi proovida juba ise eraettevõtlusega alustada, mitte küll oma vahenditest, aga siiski. Sellega oleks pidanud esimene aasta sisustatud olema ... lihtne. Aga ei.

Esiteks nagu varasemaltki vingunud olen, siis pole mitte miski läinud nii, nagu oleks võinud minna. Esiteks asendus puhkus esimestel kuudel tööga. Teiseks läks kuu aega raisku farmitööde otsingutega. Kolmandaks tuli farmipäevi teha planeeritud kolme kuu asemel teha oluliselt rohkem, sest kui sa just ei tööta ühe tööandja juures järjest 3 kuud, siis tuleb need vajalikud 88 päeva kokku saada töötatud päevadest ning esmaspäevast reedeni töötades jäävad kõik paganama nädalavahetused välja. Kuna see meie paganama farmitöö oli niivõrd igav, siis üle kahe kuu seda ei suutnud teha. Järgmiseks jättis 1 kuuse augu plaanidesse töö leidmine Darwin'is. Ja juba oli viis kuud läinud. Ja isegi farmipäevi polnud jõudnud tehtud. Järgnes krevetilaeva aeg. See oli võimalus farmipäevi teha ja samas ka suurt raha teenida, et edasi natuke muretumalt ringi vaadata. Kaks kuud merel täitsid nendest kahest eesmärgist vaid ühe ... ja see ei olnud raha. Seega olin jõudnud peale seitset kuud sinnamaani, kus mul olid farmipäevad tehtud. Uskumatult kaua läks sellega. Juuni keskpaigaks oli alles jäänud vaid 5 kuud esimest aastat. Kuna aga farmipäevad kaelast ära olid, võisin anda sisse teise aasta viisa taotluse, millega ma tegelikult sain alles hakkama paar päeva tagasi. Nüüd ootan kannatamatult vastust.

Siis aga juhtus see, mida ma endast ei oodanud. Ma lihtsalt ei teinud kuu aega mitte midagi ja nautisin seda. Jälle 1 kuu jälle kaotatud ... ei, ma ei ole sellega nõus ... võitsin endale ühe kuu. Just endale, mitte kellelegi teisele, ega kellegi teise jaoks või heaks. Kuid pagana immigratsiooniametit see vast ei kõiguta ning selle arvelt viisat ei pikendata, mistõttu pean selle kuu ikkagi maha kandma. Seega oli alles jäänud vaid neli kuud esimese aasta lõpuni. Kuidagi imelik hakkas. Kogu aeg tundus nagu oleks terve maa ja ilm aega teha kõike ... Sama tunne oli alati ka koolis või tööl, kui tuli esitada mingi suurem töö, mille jaoks oli eraldatud kuid aega, kuid lõpuks oli see aeg näppude vahelt kadunud ning töö sai valmis tehtud ikkagi viimasel ööl. Miks me, kurat, niimoodi teeme :-)

Oma idee kohaselt pidin edasi tööle saama sarnasesse ettevõttesse, kus Eestis oma viimased viis aastat töötanud olin. Millegipärast olin arvamusel, et kuna mu töö suhteliselt spetsiifiline oli, siis ei tohiks siin olla raskusi sarnase töö leidmisega, kuid siin läksin esialgu lihtsama vastupanu teed ja satsin meilitsi ettevõtetele meili oma eluulookirjeldusega. Ma teadsin, et siin on meili teel suhtlemine rohkem nagu iseendaga kirjutamine, kuid tegin seda siiski ... et endale Keskerakonna kombel kuskile rist kirja panna - TEHTUD, samas teades, et see on kasutu ning ei vii elu edasi. See lihtsalt sattus sinna aega, kus mul oli kuu aega puhkust ja kõik muu maailm näis nii mitte-väga-tähtis :-) Aga üritasin ennast parandada sellega, et plaanisin Darwin'ist edasi Perth'i liikuda, kuna seal oli just selle firma, mida ma vajasin harukontor. Loomulikult olid nad esindatud ka Sydney's ja Brisbane'is, kuid kuna ma juba Sydney's oli olnud ja Brisbane oli käeulatuses kui Stanthorpe'is olime ning Perth'is töö saamine tundus tõenäolisem, siis tundus see loomulik valik. Aga nagu teada, siis sinnagi ma lõpuks ei jõudnud, kuna vajadus mingigi töö leida tuli varem ette kui ehku peale Perth'i sõitmine. Seetõttu olengi siin Katherine'is. Ja olen siin olnud juba kaks kuud ning jään vähemalt kaheks kuuks veel, kuni teise aasta viisaga selgus majas. Siis proovin uuesti, kuid siis juba mitte Perth'i, vaid idarannikule Brisbane'i ma arvan. Aga ei mingeid plaane, sest plaanid ei tööta siin ... aga eks see ole rohkem laisa inimese jutt :-) ... Pealegi on natuke igatsus Eesti kallal hinge närimas.

Heh ja oh ... Hakkasin kirjutama nii lihtsalt teemal, et mis tööd ma siin hetkel teen, aga sinnani ei j6udnudki :-)