Manly

Täpselt 4 nädalat on möödas päevast kui kolisime välja oma esimesest peatuspaigast, Central Perk Backpacker'ist. Hommikul pakkisin oma asjad kokku ja tarisin kõik ehitusobiektile, kus ma sel päeval töötasin. Nagu kodutu, mis põhimõtteliselt ju oligi tõsi. Õhtul ütlesin Maanusele veel, et tema ülesanne on meile uus kodu otsida.

Lõuna paiku sai selgeks, et Maanus on läbi käinud pea kõik kesklinna päkkerid ning polnud sobivat leidnud. Töökaaslastega juba naljatasin, et ööbin täna objekil, aga ülemus, nagu kohalik ozz ikka, ei saanud naljast aru ja ütles tõsimeeli, et me saame objekti täna tehtud ja ma ei saa ööseks siia jääda. Krt, nagu see olekski normaalne :-D Igatahes jalutasin ühe saksa tüübiga peale tööd bussipeatusesse. Tavaliselt sõidame koos linna poole, kuid täna ütlesin, et mine sa ees minema, ma pean alles helistama ja uurima, kuhu suunda ma üldse minema pean hakkama. Võtsin kõne Maanusele ja uurisin, kus me uus kodu siis on. "Manly!"

Istusin bussi ja pea astusin lõpppeatuses maha. Nonii, kohal. Googlemaps välja, aadress sisse ja hakkasin oma uue kodu poole liikuma. 64 Pittwater Road ... Manly Bungalow. GPS abil jälgi ajades ei pannud peaaegu tähelegi, et kõndisin mööda Maanusest, kes oli juhuslikult täpselt samal ajal jõudnud siia kanti. Igatahes tatsasime seljakotid seljas vaikselt edasi. Veel paarsada meetrit minna. Üritasime ümbrust samal ajal jälgida. Majad on siin madalad. Enamus kahekorruselised. Nende vahel üks äbarik, mis kandis meie poolt otsitavat aadressi ja nime - Manly Bungalow. Astusime sisse ja vastu võtsid meid kaks üliviisakat ja sõbralikku naisterahvast. Viisakalt saime kätte oma toakese, kus üks suur kaheinimese voodi ja üks kahekordne nari, suur kummut, väike televiisor ja eraldi köök. Kõik see nägi veidi väsinud välja, kuid siiski mingi privaatsus lõpuks. Veel ei teadnud me, et oma laiskusest tingituna veedame siin oma 5 nädalat. Piisavalt kaua, et seda kohta juba koduks kutsuda :-)

Pakkisime asjad lahti ja tegime oma esimese tiiru rannas. See oli esimene kord meil päevavalguses ookeani näha. Võimas lainete mühin ja suhteliselt jahe ilm saatsid meie esimest päeva. Aga kõik see jättis mulje, et vähegi soojema ilmaga on saab siin olema mõnus. Juba sai ette kujutatud, kuidas tõmbad kalipso selga ja haarad surfilaua kaenlasse ning asud võitlusesse lainetega.

Manly asub poolsaarel, mistõttu linnast mugavaim ja kiireim tee sinna on praamiga. Juba järgmisel päeval töölt koju sõites ma seda võimalust ka kasutasin. Praamid väljuvad kesklinnast vahetult maailmakuulsa ooperimaja kõrvalt ning sõites teeb ta tiiru ümber ooperimaja, pakkudes suurepärast vaadet sellele. Nüüd olen ära näinud kaks kuulsat hoonet: Petronase Twin-Tower'i ja Sydney ooperimaja. Praamisõit ise kestab ligi 30 minutit. Selline mõnus loksumine. Peale seda jälle kindel maa jalge all.

Edaspidistel päevadel vähenes tööpäevade arv, kuid seda enam suurenes rannailmade arv. Päike oli iga päevaga aina erksam ja vesi soojenes ühes sellega. Esimene päev rannas lõppes päikesepõletusega. Ainult poole tunniga sai minu eestimaiselt valge nahk punaseks ning mõne päeva pärast algasid nahavahetuse päevad.

Peale esimest palgapäeva sai teostatud see, mille pärast me siin Manlys üldse olime. Laupäeva hommikul panime mõlemad 70 dollarit hakkama ja võtsime esimesed surfitunnid Manly surfikoolist. Tund algas registreerimisega ja raha väljaköhimisega nagu ikka siin Austraalias. Peale seda anti sulle kalipso ning kästi selle sisse pugeda. Kalipsoga näed parematel päevadel välja kui supermees oma kostüümis ning halvematel kui baleriin, kes kehastab musta luike. Seejärel anti kätte surfilaud. Tahtsin häält tõsta juba, et miks mulle selline emalaev antakse, kuid nägin, et ka teistele jagati samasuured lauad ning Maanus kõrvalt selgitas, et laua suurus ei ole mitte kasvu ja ego poolt paika pandud, vaid määratakse vastavalt oskustega. Mida väiksem laud, seda raskem on temaga tasakaalu leida. Leppisin olukorraga, samas juba silmade ees kujutlemas pilti, kus väikse lauaga megaägedalt trikitan lainetel. Ja siis tuli pool tundi kuiva trenni ja teooriat rannaliival. No misasja, see ei saa ju olla nii raske, laske juba vette, las avaldub minu varjatud talent, oi kuidas ma neile algajatele näitaks, kuidas asi käib. Pea tuligi käsk laud kaenlasse võtta ja vette tormata. Juhhuuu! ... See sõjahüüd vaibus pea, kui olin püüdmas oma elu esimest lainet. Olin liigselt laua ninale roninud ning kui saabuv laine mu laua tagumist osa tõstis, siis esimene vajus põhja. Oleksin nagu pesumasinasse sattunud. Vees kukerpallitades kadus teadmine, kus on veepid ja kus on merepõhi. Suu ja silmad vastikult soolast merevett täis, sain jalad lõpuks põhja ja peanupu veest välja. Köhides vaatasin ümbrust, et ega keegi surfikuninga äpardust pealt ei näinud. Punastasin. Aga õnneks olid teisedki oma asjadega hädas ning mina olin viimane, kelle jälgimiseks neil aega oli. Uuele katsele. Ja teine katsetus polnud enam lihtsalt üritus, vaid saingi end lauale püsti. Juhhuu! Veel ei teadnud ma, et see oli suht koba ja järgmistel kordadel eelneb enne iga õnnestumist ligi 5 pesumasinatäit. Aga sellegipoolest oli see seda väärt. Järgnevate nädalate jooksul sai mitmeid kordi iseseisvalt katsetamas käidud. Kui aga rahakott lubas. Ega ta väga ei lubanud ka :-( Sest kalipso ja laua laenutus kaheks tunniks koos maksis 35 taala.

Ka söögikohad, mida siin on igal nurgal, said tänu õhukesele rahakotile meie vähese tähelepanu osaks. Vaid mõned korrad raatsisime kulutada raha õlledele kohalikus hiiglaslikus pubis, mis igal nädalavahetusel tõmbas endasse sadu inimesi. Stanes selle nimeks. Pubi koosnes vist 7 erinevast saalist. Mahe koht. Väikese älle hind seal ligi $5. Ja neid väikseid ju ikka mahub.

Ka kinosse sattusime korra. See oli vist reedene päev, sest olin tööst kuuma päikese all nii väsinud, et põhimõtteliselt jäin kiiresti magama kinosaalis ning palju rohkemat ma sellest filmist ma ei tea. Hästi kulutatud $20.

Selliste soojade ilmadega ja külma ollega, nagu meid siin õnnistati, kadus igasugune huvi midagi teha ja otsida, et oma elu paremaks sättida. Laiskus puges kontidesse ja tegid täpselt nii vähe kui võimalik. Seetõttu tühjenesid pangaarved üpris kiiresti. Kuni ühel päeval saime kuskilt Orange linnast vastuse, et oleme oodatud kirsse korjama. Asjad kokku ja tuld. Lootuses, et aastavahetuseks leiame võimaluse tagasi tulla. Eks näis.

Seven miles from Sydney and a thousand miles from care - Manly. Ehk seitse miili Sydneyst ja tuhandeid muredest. Ja nii ongi.

"Home and Away" aka Palm Beach

Ei ole vist ühtegi eestlast, kes poleks näinud kasvõi üht osa seriaalist "Kodus ja võõrsil". Mäletan, et mu kunagine kooliõde oli selline tulihingeline fänn, et kui ta ei juhtunud õigel ajal kodus olema, siis tuli ta emal nägemata jäänud osa lindistada, et jumala pärast ükski osa vahele ei jääks. Olen isegi mingitel perioodidel sellel ajal televiisori ees olnud ning seda jälginud. Kui keegi minu käest sealt tegelasi küsiks, siis oskaks öelda ainult Alf. Vana, kes on vist seal seriaalis algusest peale olnud. Igatahes mõtlesin, et oleks jube tore saada selle mehega koos pildi peale ning see feissbuuki üles laadida. Seepärast ühel pühapäeval suuna Palm Beachi poole seadsingi.

Algselt oli mul mingi aimdus, et seda filmitakse üldse kuskil ida-ranniku keskosas, näiteks Brisbane'i ümbruses. Mõtlesin, et küll ma sinna ikka ükskord satun. Taavi aga hakkas minu nn sisemise kompassi peale naerma ja ütles, et see seriaal võetakse üles siin samas Sydney külje all. Kaugel? 30 km umbes. Selge, käin ära.

Kaks linnaliinibussi ja peaksingi kohal olema. Lihtne. Peale pooleteisttunnist sõitu jõudsingi kohale. Leidsin kõik õige ranna ja puha, aga see oli ka kõik. Rohkem midagi tuttavat selles kohas ei olnud. Ei kohvikut, treileriparki, Alfi kalapoodigi polnud, Alfist rääkimata. Rannaääres oli küll üks surfiklubi, kuid see paistis väljast nõnna nigel, et see küll see seriaali oma olla ei saanud. No ma ei tea ... Ju filmitakse siin ainult rannastseenid ja ülejäänu kõik kuskil mujal mööda Sydneyt ja selle ümbrust laiali. Ja ei saanudki pilti, mille järele läksin. Lisaks tuli välja, et elu ei olegi nagu filmis ning see kõik, mida telekas näitab on väljamõeldis. Mis järgmiseks ... Tahate öelda, et ka Ämblikmees on väljamõeldis !?!

Koht ise aga oli kena. Pikk kitsas poolsaar, mille ühel poolel on imekaunis liivarand, siis tuleb paarsada meetrit maad ning teisele poole jääb vaiksem lahesopp, kus hulbib sadu jahte. Ilus küll :-)

Central Perk Backpackers

Viimaste päevade magamatuse tõttu oli see uni, millest ärkasin, nii sügav, et olin ärgates unustanud kõik eelneva. Avasin silmad. Tõstsin pea ja vaatasin ringi. Kus kurat ma küll olen ?!? Väiksest aknast sisenev päevavalgus andis märku, et on hommik. Toa täitsid kolm kahekordset nari ning põrandal vedelesid seljakotid ja muu träni. Olin ühe nari teisel korrusel. Naabernari teisel korrusel magas üks tütarlaps ning selle alumisel korrusel tuvastasin Maanuse magamast. Faaak, me ju oleme kuskil krdi urkas keset suurt Sydneyt. Tõusin istukile ja piilusin üle serva enda nari esimesele korrusele ... Ka üks tütarlaps ... Hehee, lahe. Keerasin ümber, et ka viimane naritäis toakaaslasi üle vaadata. Juba jõudsin naeratades mõelda, et raudselt jälle tüdrukud, kuid sa saadanas, kaks vana pässi hoopiski. No mis kurat, kus on see jutt, et päkkerites vaid noored ja ilusad inimesed peatuvad :-) Igatahes leidsin padja alt telefoni ja vaatasin kella. Kell oli 8 am, mis siis tähendab, et olin end jälle vabal päeval üles ajanud nii vara. Halbadest harjumustest on ikka väga raske lahti saada. Kui juba üleval, siis võiks ju juba ringi vaadata. Pealegi lubati siin tasuta hommikusööki. Ajasin end sooja teki alt välja, ronisin oma platelt alla ja panin riidesse. Kõik magasid peale nende kahe vana pässi. No muidugi ärkavad vanad inimesed vara ... Aga miks siis mina nii vara üleval olen ... Emmm ...

Astusin toast välja kitsukesse koridori ning asusin seda dining roomi otsima, mille uks pidi meie toa uksest paari meetri kaugusel asuma. Astusin sisse. No see küll mingi söögisaal ei ole. Toa seinal oli jõhkralt suur telekas, kust jooksis mingi kohalik kanal. Telekas oli ümber piiratud kolmest räämas ja äraistutud diivanist, kus vedeles paar ulmeunist tegelast. Toa teise poole täitsid kaks suurt lauda, mille ümber toolid. Tundusid küll söögilaudade moodi olevat, kuid ise olin seda söögisaali kuidagi hoopis teistmoodi ette kujutanud. Veel oli toas üks väike arvutilaud, mille peal avalik arvuti. Selle taga oli alati keegi, ka seekord. Aga kus siis seda hommikusööki jagatakse? Peaks vist kööki vaatama, küllap on seal kaetud uhke rootsi laud, mis kaetud hea ja paremaga. Kui juba Malaisias sai enam-vähem hommikusöögi, siis kujuta, mis veel üks austraalia hommikusöögilaud endast kujutada võiks. Mmmm. Kiiresti kööki.

Köök asus kohe üle koridori nn söögitoa vastas. Aga millegipärast oli sellel tabalukk ees. Kratsisin hetkeks kukalt ning püüdsin mõttes sellele seletust leida. Ja tuligi meelde. Köögil olid kindlad lahtiolekuajad. Olin seda eile kuskilt seinalt lugenud. Leidsin kärmelt üles selle sama teatetahvli, mille kohaselt on köök avatud 8.30 - 13.30 ning 15.30 - 20.00. No eks ma kannatan ära selle 15 minutit. Imelik ainult, et selleks ajaks pole veel kedagi köögis. Kuidas nad selle rootsi laua küll õigeks ajaks kaetud saavad. Aga ehk on nad eile õhtul juba kõik valmis pannud ning vaja vaid kiirelt välja tõsta külmikutest või midagi, eks näis. Lähen viskan veel korraks pikali.

Ehmatasin end taas ülesse. Vaatasin ringi. Kõik toakaaslased olid läinud. Ainult Maanus magas. Kibekiiresti uuest voodist välja. Raputasin Maanust. Kutsusin teda sööma, kuid ülesse ma teda ei saanud. No mina lähen otsin süüa. Toast välja ja kööki. No ja mida ma nägin ... Oligi köök. Köögis oli kaks suurt külmikut, kaks pliiti, kaks kraanikaussi ja köögipinnad. Aga kus on minu hommikusöök, minu rootsilaud?!? Midagi sellist ei olnud. Hommikusöögi all oli mõeldud, et sa võid omale ise kohvi ja teed keeta ning selleks olid vajalikud vahendid olemas. Ikka räige pettumus oli. Tundsin kuidas mu kõht minuga pahandas, et ma olin jälle eelduse najal tegutsenud ning polnud seda situatsiooni enesele eelnevalt selgeks teinud. Sügav ohe ja sättisin end välja hommikusöögile.

Minu naasemise ajaks oli ka Maanus ärganud ja oma pettumustunde hommikusöögi arvelt kätte saanud. Hehee, kuidas küll teiste viltuvedamised võivad inimest rõõmustada ja panna unustama seda, et nad veel veidi aega tagasi ise samas olukorras olid. Igatahes sättisime end linna asju ajama ja ringi vaatama.

Mõne tunni pärast saabusime kerge ootusärevusega linna pealt, mõeldes, et millega siis seekord orki lendame. Ja pettuma ei pidanudki. Nimelt tuppa astudes nägime, et meie asemetel vadeleb kellegi teise kola. Vaatasime suhteliselt rumalate nägudega teineteisele otsa ning läksime administraatori käest aru pärima. Admistraator oli selline tüsedam pilusilm. Tundus, et tema ja ta perekond haldavad kogu seda majapidamist. Igatahes saime teada, et meid oli eile ekslikult valesse tuppa tõstetud ning me peaksime tegelikult suuremas toas olema. No muidugi peaksime. Ebanormaalne on ju kuuekesi sellises väikses toas olla. Veidi rõõmsamalt krabasime oma kraami kokku ja hakkasime tolle riisikoti järel kolmandale korrusele vantsima (Kui siin maal öeldakse kolmas korrus, siis tegelikult on see meie mõistes neljas korrus. Meie mõistes esimene korrus on neil ground floor ja meie teine on nende esimene).

Astusime siis nn suurde tuppa ja ... Ja oligi suurem tuba, vähemalt kaks korda suurem, aga voodikohti polnud seal enam kuus, vaid pagana kuusteist!!! No halleluuja. Võtsin oma broneeringupaberid välja ja tsekkisin üle. Jah, sellise silgupoti olingi broneerinud. Heh, las minna siis. Veel ei taibanud ma, et tegelikult ei olegi inimeste arv ruumis niiiiiii väga oluline, sest kõik inimesed meie toas olid vähemalt toas olles vaiksed ja rahulikud. Kehitasime õlgu, pakkisime asjad siin toas lahti ja tahtsime telefonid laadima panna, mis olid rohkest googlemapsi kasutamisest kurnatud. Aga kogu selle toa peale oli ainult neli pistikupesa !?! Ja igas ühes oli alati taga kellegi telefoni- või arvutilaadija. Naeruväärne. Tegin ühe tunniajase duši, samal ajal oma telefoni kraanikausikõrval laadides. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Kuna ikka mega väsimus oli reisist ja linna peal uitamisest, siis sai suhteliselt vara voodisse poetud. Alles siis taipasin, et olin elukoha valikul teinud ikka räige vea. Nimelt krigisesid kõik voodid iga väikese liigutuse peale. Igaühe voodi, kes külge keeras, kätt sirutas või veidigi sügavamalt hingas, krigises. Kujuta nüüd ette, et toas on kuusteist voodit. Vaikset momenti ei tekkinudki. Mõtlesin, et kui oled piisavalt väsinud, siis ei pane selliseid asju tähele, aga ei. Kogu see vooditekrigin, kellegi köhatused ja uksest sisse-välja liikumised, see oli ikka vägagi segav. Ja nüüd ütlen, et ka see polnud kõige hullem. Nimelt olid selle toa aknad otse linna kärarikkama tänava poole ning elamisväärse õhu saavutamiseks toas tuli aknaid lahti hoida. Peomöll tänaval kestab vähemalt kella 5-ni hommikul läbisegatud liiklusmüraga. Paras põrgu. Kannatasin nädalavahetuse ära, lootes, et nädala sees on kuidagi lahedam, kuid nagu kiuste sisustati need ööd teetöödega. Püüa siis end välja magada ning värskena kell 5.30 ärgata, et tööle minna. Ei, siia me kurat kauemaks jääda ei saa ja Maanus alustas uue elukoha otsinguid.

Unetutel öödel proovisin suhelda nn söögisaalis viibivate inimestega. Selleks ajaks olid nad alati jokkis ning midagi mõistliku nende suust ei kuulnud. Lällasid niisama. Selle kogemuse põhjal võiks ju üldistada, et normaalne inimene ikka päkkeris ei ela. Ülbed prantslased ja labased britid - päkkerite asukad. Sama kohmetud nagu mina olid ka mõned sakslased. Kuna ise elasin õnneks nii kõrgel, siis ei pidanud ma taluma igaõhtust läbu nagu söögisaali naabertubade elanikud. Loodan, et päkkerielu mul väga kaua elada ei tule.

Esimene õhtu Austraalias

Lennujaamast välja astudes oli tunda mahedat varasuvist õhku. Hoopis midagi muud kui Malaisias. Peas kummitas selline lugu nagu Endless Summer ... mmmmmõnus :-) Edasi nagu juba tavaks - metroo ja suund kesklinna.

Läbi viperuste saime lõpuks kokku Taaviga, minu vana klassivennaga Tamme kooli päevilt. Koos seiklesime hostelini, mille olin varasemalt bronninud. Central Perk Backpackers. Võtsin puhtalt nime järgi. Nagu kohvik seriaalist Friends. No peab ju olema äge koht. Astusime sisse ja lõime lauale 6 öö eest küsitud 370 taala (Kuigi eurod ja kohalikud taalad pole päris üks ühele, on see vahe ikkagi parajalt väike, et näitlikuma üks ühele arvestada) ... Ja siis 30 taala võtmete pant ... Ja siis veel 30 taala teise võtmekomplekti pant ... Ja siis veel 10 taala kapivõtmete pant. Krt, mees, palju sa maja pantimise ees tahad!?! Ja mis me siis selle eest saime. Meid juhatati tuppa, kus oli 3 kahekordset nari ... Põhimõtteliselt oligi kõik :-) Aah, savi. Laske mul vaid pesta kuskil ja siis näidake mulle linna. Küll ma pärast vaatan selle majutuse ka üle.

Edasi tegi Taavi meile kiire läbi-mööda-ülevaate linnas. Kuhu esimesena ... No mida sa ikka ihkad Austraalias esimesena näha ... Kohalikku õlut muidugi :-) ... Ei tegelikult võtsime suuna Bondi beachile, et ookean ja liivarand üle kaeda. Nagu ütlesin, siis väljas oli pime ja pilti päiksepaistelisest rannast meile ei avanenud. Ikkagi nägi rand välja äge ja see mõnus lainetemühin ... Tahaks seda kohta juba päevavalguses näha.

Edasi linna. George street'i me juba nägime. Meeletult rahvast täis. See on linna peatänav. Nädalavahetus oli selle täitnud meeletul hulgal inimestega. Minu üllatuseks moodustasid pooled sellest hulgast asiaadid. Nagu kuradi hiinalinnas oleksime olnud. Vahet pole, igatahes oli maru selles melus osaline olla.

Peale ookeani kaemist suundusime Oxford street'ile, mis oli täis kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Pooled tänaval paiknevatest asutustest tundusid olevat stripiklubid ja mitte ainult. Kuna Austraalias on prostitutsioon lubatud, siis tundusid pealevaadates need stripiklubid olevat terake kangem kraam. Sisse ei piilunud, sest rahakott ja reisiväsimus ... Ja ka kodune kasvatus :-) ... Ei pidanud seda vajalikuks.

Kiire kebabiring ühes urkas, mida siin linnas nagu igal pool mujalgi, on iga nurga peal. Kümme esimest taala kulutatud, suundusime nn koju. Head ööd!

Kuala Lumpur - Sydney (Malaisya Airlines)

No on ikka tore lennukompanii see Malaisya Airlines. Teenindajad viisakad, söök maitsev ja meelelahutuski lennukis sama nagu varasemas lennukis Istanbuli ja Kuala Lumpuri vahelisel lennul. Jälle jagati õlut, mida oli veider juua samal ajal kui teised hommikusööki sõid. Aga minu suhtumine on selline, et kui lennureis kestab kauem kui pool tundi, siis on seal sõltumata kellaajast alati sobilik aeg õlut juua. So cheers mate ... Still no worries.

Kuigi olin eelneval ööl maganud vaid 2 tundi, ei suutnud ma sellele keskenduda. Maanus magas kõrval jälle nagu nott. Kahtlustan juba, et tegemist on maskeeritud karuga, kes üritab lennureisiga oma talveund välja magada :-) Minul see magamine ei õnnestunud. Ajataju on selle vastupäeva lendamisega juba täiesti segamini ... Ja tean, et paar tundi muutub kellaaeg veel varajasemaks võrreldes Malaisiaga. Oeh ... Õnneks tuli telekast film, mida ma Annuga veel enne äraminekut vaatama tahtsin minna, kuid millegipärast me sinna ei jõudnud. No nüüd nägin ära.

Film läbi, söök söödud, paar õlut joodud ja olemegi juba Austraalia kohal. Ülalt alla vaadates see väga ei erutanud, aga mere kohalt ära saada on alati tore. Kardan vett, kuna pole eriline ujuja ning lisaks on see kant, kust üle lendasime, haisid täis. Tegelikult ju ei peaks ju üldse selle pärast muretsema, sest alla sadades ei tuleks ujumisest nii kui nii midagi välja ;-)

Igatahes möödusid lennutunnid päris kiiresti ning lõpuks hakkas mõtteski kohale jõudma, et tegelikult oleme nüüd kodust ikka päris kaugel. Enne maandumist tegime lennukiga tiiru linna kohal. Ei tea kas linn ongi jube suur või loojub siin päike jube kiiresti, aga maandumise ajaks kattis maad juba pimedus. Nonii lõpuks kohal. On 9. november ja kell on kaheksa õhtul. Astun lennukist, läbin varasematest lennujaamadest tuttavad protseduurid ning astun varasuvisesse Sydneysse.

Istanbul ... Majutus

Nonii, lennujaamast metroose ning sealt otse linna. Poleks arvanud, et see siin linnas nii lihtsalt käib. Metroo viis otse ööbimiskohani, ainult üks ümberistumine tuli teha.

Hotell sai booking.com'is bronnitud. Selle põhjal tundus olevat täitsa normaalne. Aga see polnud ikkagi see, mis lõpuks välja kujunes. Jõusdisme õigele aadressile. Väikesel tänaval, mida ääristasid 5-kordsed majad, oli üks räpane uks, mille kohal nn hotelli nimega sildike. Esialgne mõte oli, et krt kuhu me nüüd sattunud oleme. Andsime kõheldes uksekella ja jäime ootama. Üle katuseserva pistis üks türklane oma pea ja hõikas, et tuleb kohe alla. Ootasime veidi ning pea avati uks ja vastas olid kaks kohaliku noormeest. Andaime neile teada, et oleme omale broneerinud siia ühe kahese toa ning soovime sisse registreerida. Rõvedalt salakavala ilme saatel öeldi, et neil pole siin vabu tube ning nad võivad meid viia lähedal paiknevasse majutusasutusse, kus saaksime natuke parema toa. No mis meil üle jäi, lootsime, et pakutav on parem kui see urgas, mida me siin nägime. Pambud selga ja hakkasime koos nendega astuma.

Jalutasime umbes 5 minutit ja jõudsime sarnasele tänavale pea samasugusesse kohta. Meile anti võtmed ja öeldi, et
4. korruse tuba on meie. Lisaks saime wifi-koodid ja kästi maksta enne äraminekut tänaval paikneva söögikoha töötajale. Fakit, kui nii tahetakse, siis nii teeme, kuigi see päris imelik valgele mehele tunudus.

Komberdasime mööda kitsast treppi ülemisele korrusele ja astusime tuppa. Paras sara, kuid kõik vajalim oli olemas. Lohutasime endeid, et selle raha eest rohkemat tahta ei saagi. Meeldivalt üllatas internet. Kiire, hea levi ... Nagu päris :-)

Jätan vahepealse osa vahele ja pühendan selle osa ainult majutusele, sest nüüd, päev hiljem on tekkinud väikesed probleemid selle kohaga. Jajah, oleme juba Kuala Lumpuris ja nüüd tekkisid probleemid Istanbuli majutusega :-) Nimelt saatis portaal booking.com mulle meili, et Istanbuli majutusasutuse info kohaselt ei ole me hotelli saabunud, mistõttu soovivad nad meilt ikkagi bronni tasu, mis võrdus majutuse maksumusega. Nimelt tuleb meil maksta 30.- € selle eest, et kohale ei ilmunud. Kuna siin krdi Kuala Lumpuris on internetiga probleeme, siis ei ole saanud nendega ühendust. Aga nii ma seda krdi asja ei jäta. Krdi türklastest petised. Tahavad topeltsummat välja petta.

Eks näis kuidas edasi see lugu areneb  :-)

Istanbul ... Linn ise

Peale majutuse kättesaamist käisime pesus ja pühendasime väheke aega internetis olemisele. Siis aga linna peale. Linn oli selline nagu eeldada võis: räpane, üleküllastunud igasugustest ärikestest ja söögikohtadest ning inimesi täis. Seega ei hakka eraldi pilti maalima. Õhtuse Istanbuli kohta nii palju, et pole pubisid, baare ega klubisid. Vähemalt mitte nähtaval maapealsel tasandil. Vanalinna peatänaval hakkas varuka külge üks kohalik, kes lubas meid baari viia, mis tema sõnul asub siin samas, vaid 5-6 korrust kõrgemal. No miks ka mitte mõtlesime. Läksime. Koridori, sealt kitsukesse lifti ja üles. Astusime baari ... Jah baar see
Oligi, mitte klubi. Meid juhatati terrassile, kus tänu mõnusalt soojale suveõhtule oli väga mahe istuda (Novembris päris mõnus). Ka oli see esimene kord, kus nägime, et ka kohalikud joovad. Olimegi ainsad turistid seal. Tegime mõned õlled ja vaatasime, kuidas kohalikud lõbutsesid oma jõleda türgi popmuusika saatel. Ja mis veidrad tantsud :-) Igatahes olid naised baaris ilusad, kuid kinnised, joogid mitte üle mõistuse kallid ja teenindus hea. Seega võiks noorem rahvas sinna linna sattudes nina maapinnast veidi kõrgemal hoida.

Metroo (tramm) - Tõsiselt positiivne üllatus, et kuskil eemaltvaadates Türgi kaoses toimib niivõrd hästi ja organiseeritult see ühistranspordiliik. Uus, puhas, soe/jahe, lihtne, odav. Kiire ei saa öelda, kuna tegemist oli pigem trammi kui metrooga ning samatasandilistel ristmikel ja ülekäikudel pidi ka tema seisma. Pileti hind oli 3 kohalikku raha. Piletiautomaadid iga peatuse juures. Trammides kontrolle ei olnud, kuid enne peatuses olev valvur sind peatusesse ei lubanud, kuniks tasu makstud :-)

Peamiste vaatamisväärsusteni ei jõudnud. Ühes mošees käisime, kuid see polnud kumbki neist kahest suurest. Isegi nime ei mäleta. No ei olnud häälestatud sellele lainele :-)

Kohe selle mošee kõrval asus Grand Bažaar. Paradiis inimestele, kes tunnevad puudust küünarnukitundest, pealetükkivastest türgi turuärikatest ja odavast võltskaubast. Tegelikult ka. Aga jälle absoluutselt mitte minule. Mina ei suuda taluda eesti poodideski pelgalt viisakat küsimust müüja poolt, et kas ta saab mind aidata. No saad küll ... Mine eemale ja ole olemas siis kui ma tõesti tulen ise abi küsima. Ja tööpäevajärgse tipptunni ajal poes käies ... Ah ma parem ei lähe. Aga kui teile see sobib, siis Türgis käies soovitan sealt läbi põigata.

Kuala Lumpur

Astusin konditsioneeritud õhuga lennujaama hoonest välja tänavale ... Sa juudas!!! Oleksime justkui saunalavale sattunud. Jõhker palavus, mis oli ligi 35 kraadi. Meeletult niiske ja lämbe. Inimesed, kuidas te siin elada suudate. Paar minutit kannatasime ära ja siis läksime lennujaama jahedatesse ruumidesse tagasi. Peale seda kahetsesime küll, et olime oma graafikus panustanud Kuala Lumpurile 3 päeva. Aga tagantjärgi tarkus on täppisteadus. Mis teha, liigume edasi linna.

Lennujaama keldrist peksti meid loomavagunitesse ning algas piinarikas tee 70 kilomeetri kaugusele kesklinna. Ok, päris nii see ei olnud. Lennujaama esimesel korrusel oli rongijaam, kust väljusid meie mõistes kiirrongid, mis olid ülivaiksed, uued ja puhtad. Keskmise kiirusega 150 km/h kihutasime linna poole. Aknast avanes vaatepilt, kus paljud alad olid üle ujutatud. Ilmateadete järgi oli siin mõned päevad veidi rohkem sadanud ning hiljem uudistekanalist vaadates oli ka päris palju inimesi oma kodudest evakueeritud ... Aga seda kuskil kaugemal maapiirkondades.

Jõudsime 27 minutilise sõidu järel suuremasse raudteejaama, kust hargnesid ka muud liinid laiali. Metrooliine oligi vist vaid 1 ning lisaks ka monoreilid, mis liikusid siis linnatänavate kohal. Meie hotelli juurde viisid need kõik. Otsustasime metroo kasuks. Valiku juures polnud määravaks hind vaid meie oskamatus muude liinide õigeid platvorme ülesse leida. Metroopilet maksis paari peatuse jagu 1,3 kohalikku, mis eurodesse arvestatuna on ca 30-40 senti. Siinkohal oleks paslik ka mainida, et pilet lennujaamast sinna peajaama maksis 35 kohalikku. Seega kulus meil kokku transpordile lennujaamast hotelli 72,6 kohalikku (ei mäletagi, mis raha seal oli). Nüüd aga järjekordne tarkusetera: ära kunagi usalda taksojuhti! :-) Nimelt püüdis üks taksojuht meid veenda, et pole mõtet rongide ja metrooga minna, kuna see on sama kallis kui taksosõit, sealjuures pakkus tema hinnaks 180 kohalikku. Tahaks veel ära mainida, et rööbastel liikuvas ühistranspordis on konditsioneerid. Taksojuhi autol olid aga avatavad aknad, mis seal kliimas teeb asjad alati pigem hullemaks.

Jõudsime hotelli Citin midagi Hotel midagi veel. Kuna teadsime, toa saamiseni peame veel ootama, siis panime pakid hoidu ja läksime ümbrust kaema. Hotell asub siukses nn linnaosas nagu Little India, mis külgneb Chinatowni ja keskusega. Nagu nimigi ütleb oli see nagu väike India. Kolmandik seal liikunud kohalikest olid hindud. Teine kolmandik hiinlased ja viimane kolmandik sellised tavalised pärlaste sarnased murjamid. Tõeline multikulti :-) Sekka olid ära eksinud paar neegrit ja meiesugust kahvanägu. Ma tõesti tahaksin sellest ka paar pilti ülesse panna, kuid ühe blogipostituse kiilutas piltide üleslaadimine juba kinni, mistõttu seda ma enam teha ei julge. Ehk annan hiljem viited pildikogule. Aga tegelikult ei omagi pildid siinjuures tähtsust. Tähelepanuväärseim oli hoopiski see lõhnadebukett, mis muutus sealsetes ärikeskusest väljajäävates linnaosades suisa igal meetril. Nii võis iga meetri järel silmi sulgedes ja sügavalt sisse hingates tunda seda idamaade linnakultuuri võlu. See võlu oli nii tugev, et isegi silmi ei pidanud sulgema ... Ja sügavalt sissegi ei pidanud hingama. Piisas kui sa ei katnud kinni oma nina ... Jah see kõik oli erilisel jälk. Iga meeter omamoodi jälk. Jah, olen valge, hellitatud eurooplane ... Aga mine metsa kui võigas see oli. Tühi kõht andis teada, et ta on küll tühi, aga need kolm päeva peaksime söömata hakkama saama küll :-)

Kiirelt läbi slummide puhtasse pilvelõhkujate tsooni. Suund Petronase kaksiktornide suunas. Tipa-tapa 45 minutit. Võimsad asjad on need pilvelõhkujad siin ikka ja aina kerkib neid juurde. Nende põhjal arvaks, et siin linnas elab ca 5 miljonit inimest vähemalt, aga googldades saime arvuks 1,5. Keegi on midagi puuse pannud. Kas on vale inimeste arv või on vale pilvelõhkujate oma.

Petronase torne väljast küllalt imetlenud, astusime sisse. Ülesse tahtsime minna. Sittagi ütles valvur meile omakorda ... And come again ... Homme saab. Mismõttes alles homme. Me oleme siin, me oleme valged inimesed ja tahame kohe. Aga ei, pidimegi homme jälle tulema. Asi selles, et ülesse lastakse ca 15 liikmelise grupi kaupa viitega, et korraga oleks üleval mitte rohkem kui 45 inimest. Võin numbritega eksida, kuid nii see tundus. Seega oli homseks jälle mingi päevane tegevuskava puhta õhuga äriblokis, mis meid väga ei heidutanudki. Aeg kirjas ja raha makstud, saabusime järgmisel päeval uuesti. Muide, pilet torne ühendavale sillale ja
Peaaegu viimasele korrusele maksis ligi XXX €. Seadsime endid sappa ja oma grupis ülesse. Nii torne ühendaval sillal, mis oli kõrguslikult kuskil hoone keskel, kui ka kõige ülemisel mittetehnilisel korrusel anti aega vaatamiseks ja piltide tegemiseks 20 minutit. Ja siis sa vaatasid ja imetlesid seda vaadet. Imeilus :-)

Nüüd aga hotelli tagasi. Mõnus aknendeta tuba, kuhu ka voodid vaevu ära mahtusid. Tibatilluke LCD-telerike seinal ja imetilluke seinakapp, millest poole täitis seif. Valgusti kui seasilm. Dushiruumis üürgas ja kolises väljatõmbeventikas. Ja nn tasuta wifit oli vist nii palju ainult, et seadmed suutsid selle tuvastada, kuid rohkemaks enam kiirust ei jagunud. Muidu väga ei hädaldagi, kuna hommikusöök oli normaalne ja konditsioneer töötas. Väga palju valgeid sinna hotelli ei olnud ka sattunud. Pigem kohalikele. Aga uksehoidja oli tore mees. No ma ju saan selle ukse ise ka lahti. Võtku parem õues selle haisuga midagi ette. See ametikoht oli vist kõikides hotellides ette nähtud, ole siis ükskõik kui rääbakas või uhke hotell tahes. Ma arvan, et rääbakamates asukohtades paiknevates hotellides on selle mehe peamine ülesanne jälgida, et see uks ka kinni saaks, enne kui väga palju "värsket" välisõhku tuppa tuleb. Ja muide, ühel hommikul silmi avades nägin väikest sisalikupoissi hotellitoa seinal ... Nii armas ... Vähemalt ta ei haisenud ;-)

No mõtlesin, et rohkem ei vingu, kuid süüa need idamaade inimesed teha ei oska. Ühe toidu maitse hullem kui teisel. Isegi mäkdoonaldsi burksid olid seal rõvedad :-) Jajaa, tean mis te nüüd ütlete, et ma ise olen söögipidur. Nii palju te ju ometi teate mind. Mees kelle söödavate toitude ja toiduainete list on vähemalt 57 korda lühem kui mittesöödavate oma. Võib-olla on asi tõesti minus, kuid sattusin vestlema ühe prantsuse pensionäriga ... Inimesega, kes tuleb riigist, kus süüakse tigusid, ligaseid mereanne ja muid jõledusi ... Heheh, ma tean, et te ise olete ka sellised, kuid seepärast ma selle võrdluse tõingi ... Kuhu ma nüüd jäin, ahjaa ... Proua ütles ka, et siinne köök on jõle. Eks minge ja vaadake ise kui ei usu ...

Õlu ja sigaretid on siin poodides kallid. Sama nagu meil baaris. Mõtlesime, et mis nad siis baarides veel on. Aga otsima hakates nagu ei olegi neil selliseid asju nagu pubid ja paarid ja klubid. No mida rsk. Mida me siin üldse siis teeme?!? Ainult suuremates hotellides on all baarid ... Tühjad pealekauba. Pole meie jaoks. Pilk katustele ja näedsa, leidsime ühe hosteli katuselt mõnusa pesa. Reggea Mansion. Hostel isw on seljakotirändurite lemmik nimg igal õhtul neid sinna kogunes. Nii me seal aega viitsime. Ja muide, õlu baarides samas hinnas kui poes. Seltskond igal õhtul sama lahe. Viimane kord läksime suurema seltskonnaga hiinalinna ainsasse baari edasi. See oli pettumus, sest baaris olid paar oma inimest ja üks lähedal asuvat Mata Hari nimelist hostelit pidav hiina naisterahvas. Enamus meist vajuski sealt ka varsti laiali ... Olime Maanusega suht viimased. Tema lobises seal paari soome seljakotiga, mina kohaliku hiina tädiga. Jep, sain teada, et baare on seal tõesti ainult paar tükki kui välja arvata suured hotellid. Islamiriik ju ning et ainsad naised kes võõrastega suhtlevad ongi ainult pilukad. Millest on küll sigakahju, kuna pean tunnistama, et lisaks haisule torkas väikeses indias silma ka India päritolu naiste ilu. See selleks. Õnneks ühe õllega, mille tädi mulle välja tegi, mind ära ei osta ning saime ka meie sealt lõpuks minema. Enne krt suutis tädi veel oma kontaktandmeid mu käe täis sodida. No mida kuradit ta tahtis :-D

Nii palju siis Kuala Lumpurist. Hommikul vara ülesse ja jälle lennujaama suunas teele. Jumalaga KL, tore oli sind kohata, aga mina enam siia ei tule :-)

Istanbul - Kuala Lumpur (Malaysia Airlines)

Check-in'is hoidsime hinge kinni, et ehk on meil ka siin vaja pagasi eest eraldi maksta, kuna oleme selle nn kahe silma vahele jätnud. Lohutasin end sellega, et tegemist ei ole Air Balticu või muu sarnase odavlennufirmaga, mis maksustab iga asja eraldi ning tänu kogenematute reisijate nn trahvidele hinges püsivadki. Kui juba Tallinnast Istanbulis tuli nii minul kui Maanusel maksta lisaks 40.- €, siis ei osanud ette kujutadagi, mis võiks sarnane jama maksma minna Kuala Lumpurisse lennates. Ja mitte ainult. Sama firmaga, Malaysia Airlines, lendame ju ka Kuala Lumpurist Sydneysse edasi. No ei taibanud sellist rida eelarvesse sisse kirjutada.

Viskasin siis pagasi lindile ja jäin nukralt äraootava näoga türklasest teenindajale otsa vaatama. Too tõmbas kotile kleepsu peale, viskas väljatrükitud piletid passi vahele, ulatas need mulle ja soovis head reisi. Mina ja mu rahakott tänasime naeratades ja astusime edasi passikontrolli 200 meetri pikkuse järjekorra lõppu.

Muide, kes iganes Euroopa siseselt väiksemates lennujaamades on lennanud ning ei saa aru, miks nõutakse, et tuleb vähemalt 2 tundi enne väljalendu lennujaamas olla, siis võtke teadmiseks, Istanbuli lennujaamas meil päris täpselt läkski ... Jõudsin veel ainult korra vetsus käia ja ühe purgi Cocat ära juua. Ülejäänud aja passid lihtsalt ühes järjekorras ja siis jälle teises ja siis kolmandas ja siis on taas üks turvakontroll :-) Ja järjekorrad ei muutu lühemaks, sest kogu aeg tuleb inimesi peale teistele lendudele. Ainsad järjekorrad, mis sõltuvad sama lennu reisijatest ja nende arvust on check-in ja pardale minek.

Lõpuks pardal, hakkasid lõpuks mõtlema lennureisi pikkusele. 10 ja pool tundi. Täitsa ebanormaalne. Samas hakkasin mõtlema, et lennukis on individuaalne meelelahutuskeskus, Maanuse käsipagasis oli mingi eesti ajakirjanikutibi poolt kirjutatud raamat pealkirjaga "Minu Austraalia", lisaks paar söögikorda tibatillukeste õlledega, telefonitäis head muusikat ja mitte just kõige närum tuju, siis see 10,5 h tundus juba täitsa ok :-) Pealegi olen ma elus läbi teinud ühe 8 tunnise lennureisi Siberian Airlines'iga Moskvast Bratskisse, kus ei olnud neid eelpool kirjeldatud meelelahutusi, va söögikorrad. No worries ;-)

Individuaalne meelelahutuskeskus kujutas sama, mis näiteks Tallinn-Tartu vahel sõitvas täistunniekspressis. Kes käinud, see teab. Filmivalik siin ainult poole suurem, kuid nagu arvata ei oli, pole internetiühendust. Kuigi mingi teatud lisatasu eest lubati e-mail või sms teele panna. Toit oli enam-vähem, aga ei kujutaks ette ka et keegi teine turistiklassile paremat pakuks. Kuna lennukis on nii kuradi kitsas, siis söömine ise võtab juba aega pea 45 minutit. Vähemalt minul ... Pean ju alati toidu läbi inspeteerima ja mittesöödavad osad õrnalt ülejäänust eemaldama ... Igal ühel omad veidrused, mõnda on nendega lihtsalt rohkem õnnistatud :-)

Mingiks hetkeks olin välja võtnud raamatu "Minu Austraalia" ning hakkasin lugema. Ütlen kohe ära, et lugesin selle 300 leheküljelise teose põhimõtteliselt järjest läbi. Ohhooo, kas tõesti nii hea raamat?!? Aga ei ... Tegelikult suutis see raamat mind hoida põnevil, et saan kohe kohe midagi huvitavat Austraalia elu kohta teada ... Aga kui leheküljed otsa said ... Lootusetul mõttetu. Kirjutada 300 lehekülge sellest, kuidas sa Austraalias põhimõtteliselt mitte midagi ägedat ei teinud, vaid kulutasid oma aja ära ühes linnas passides, kuna armusid mingisse murjamisse ja lasid tal endale paari kuu pärast lapse teha. No ma ei ütle, et mina paremini oskaksin. Ehk olen juba jõuludeks kodus tagasi. Kuid raamatut sellisest jurast ju ikka kirjutama ei hakka :-) Vähemalt suutis see raamat raisata 6 tundi minu elust just täpselt vajalikul hetkel. Aitäh! Aga võib-olla oleks magamine siiski mõtekam olnud?

Muidu oli sõit tore, teenindajad ilusad ja viisakad, turbulentsi minimaalselt, maandust ei tundud üldse ja mis kõige tähtsam mulle ... Kõrvad jäid lahti :-)

Tallinn - Riia - Istanbul (Air Baltic)

Klassivenna juubelilt kahjutundega minema hiilides alustasime teed Tartust Tallinna poole. Enne veel läbisõit vanemate juurest. Ülikond seljast, lips kaelast, seljakott selga, hüvastijätt vanematega, naeratus suule ja tuld. Autojuhiks väsinud Angela, kes väsimusest hoolimata vapralt vastu pidas. Sel ööl kattis Eestimaad paks uduloor. Terve sõit Tallinnasse kulges kui piimaklaasis. Lennujaamast mööda sõites tekkis juba kerge hirm, et kas udu segab ka lennukite õhkutõusmist ... Aga õnneks seekord mitte.

Check-in'i tehes avastasin, et mu piletid Air Balticuga ei kata pagasi transpordikulusid. Sunniti pagasi transpordi eest Istanbuli 40.- €. Jõhker rööv. Oleks ostnud internetist, oleks pidanud maksma 20.- €. Aga kuna seda ma teha ei osanud ning aega õppimiseks ei olnud, siis sain jälle kogemuse võrra rikkamaks ja 40.- € võrra vaesemaks. Seega tuleb alati vaadata, kas pagasile on ka pilet ostetud ... Krdi säästukad ... Ma pole nii rikas, et osta nii odavaid asju :-)

Ülejäänud sõit Riiga kulges viperusteta. Paar tunnikest ootamist ja edasi Istanbuli lennule. Riias oli ilm sama jama kui Tallinnaski, ainult ilma udutamiseta. Arutasime tol hetkel, et see on vist viimane jahe ilm ning edasi alates Türgist loodetavasti vaid suur ja soe suvi, kuid nii väga hullult kuuma me ei saanud ka Istanbulis - 19 soojakraadi. Siiski juba olulilselt soojem kui harjunud olime ning tore oli vahelduseks vaid t-särgi peal õues olla.

Istanbuli lennujaamas üllatas meid passikontrolli meeletult pikk saba, mille läbimiseks kulus vähemalt tund. Üks ameeriklane meie seljataga võttis pildi kokku sõnagdega: "It's like a zoo."   :-)

Peale passikontrolli saime kätte ka pagasi ja nüüd edasi linna, et järgmisel päeval tagasi olla ning võtta ette ka mõni pikem lennureis :-)

Alustuseks ...

Teadagi suudab inimese aju mälestusi korrektselt talletada vaid suhteliselt lühikese perioodi. Aja möödudes meie mälestused muutuvad. Koledamad nendest unustatakse kiiresti ning ilusamad mõeldakse sama kiiresti veel ilusamateks. Seepärast tahangi lisaks paljudele piltidele talletada ka oma mõtted ja läbielamised usaldusväärsemale andmekandjale kui seda on aju.

Lisaks soovite te kindlast ka teada kuidas mul läheb ning teile kõigile ükshaaval oma tegemistest ja nägemistest rääkida võtaks mult meeletu aja. Seega oleks teid oluliselt lihtsam siia suunata ... lihtne :-)

Loodan vaid, et mul jätkub püsivust ja aega see kõik teie ja enda jaoks kirja panna. Vähemalt algus on tehtud.

Väljalennuni on jäänud 32 päeva.