Kununurra ... Vanad sõbrad ja uus algus

Varusin veidike söödavat poest ning süstisin paagi kütust täis. Ees ootas enam kui 1000 kilomeetri pikkune tagasisõit läbi tühermaa Broome'ist Kununurra'sse. Täiesti jabur, et lihtsalt sõpradega kokkusaamiseks olen nõus maha sõitma nii pika tee nagu Tallinna'st Poola pealinna Varssavi'sse, ei mingit kindlat plaani edasise osas. Aga taas üle paari kuu Leemeti't ja Karmen'it näha tundus piisavalt tore plaan olevat.

Minu sõit läks nii kiiresti, et ei saanud väga arugi. Olin kuidagi automaatrežiimil ning ei pannud seda sõitu eriti tähelegi. Õhtul kella üheksaks jõudsin taas Halls Creek'i linnakesse, kus veetsin öö juba tuttavas karavanipargis, et siis hommikul taas edasi liikuda. Tundsin küll, et oleksin täiesti vabalt võimeline kõik selle tee ühe raksuga läbi sõitma, kuid sundisin end öö välja magama, sest pimedas pole väga mõistlik siin sõita. Känguruud känguruudeks, kuid suuremat muret valmistasid hoopis lehmad, kes siin hulgakesi kõikjal teel tatsasid. Hommikul jätkasin taas oma teekonda ning peale mõnda kurnavat tundi palavas autos jõudsin Kununurra'sse ... taaskord :-) Nüüd jäi vaid oodata kui teisedki kohale jõuavad. Seadsin end Hidden Valley karavanipaika laagrisse, korkisin lahti mõned õlled ja nautisin kena pärastlõunat.

Ma ei tea, kas asi on selles, Eestis pole mägesid või on asi puhtalt minu veidras vaimus, kuid iga mäekene või küngas, mida ma siin näen, tekitavad minus vastupandamatu soovi nende otsa turnida, et ümbrusele pilk peale visata. Tegelikult on vist sõna vastupandamatu vale, sest siiani olin peaaegu alati suutnud sellele vastu panna. Nüüd lõpuks oli mul piisavalt aega ja viitsimist esimene kena küngas vallutada ning parajalt sobiv asus täpselt karavanipargi kõrval. Ma vist ei õpi siin kõrbekuumuses kunagi, et kõik sellised asjatoimetused tuleb teha varajastel hommikutundidel või hilisel pärastlõunal, sest keset päeva pigistab isegi sellise väikese künka otsa turnimine sinust välja kõik veevarud. Seda enam olin üllatunud, kui 5 minutit peale künka otsas puhkamist ronis sinna üks 70-aastane vanadaam. Püüdsin temaga vesteldes mitte hingeldada ning kiitsin tema südikust. Tema aga naeratas ja ütles, et naised peavadki tugevamad olema kui mehed ning viipas alla ühe auto suunas, kuhu ta oma mehe ootama oli jätnud, kuna tol polnud jaksu turnida. Naerdes soovisime teineteisele head teed ja hakkasin taas laagrisse liikuma.

Samal ajal koos minuga alustasid oma teekonda ka Leemet ja Karmen Austraalia keskelt Alice Springs'ist. Nende teekonna pikkuseks määras GPS kokku 1700 km mööda Stuart Highway maanteed põhja ja siis mööda Victoria Highway maanteed Katherine'st Kununurra'sse. Nemad aga ei suutnud nõustuda GPS'i soovitusega ning määrasid ise marsruudi, mis oli tervelt 300 kilomeetrit lühem. See polnud antud juhul vist kõige mõistlikum käik, sest nende valitud teekond hõlmas endas ligi 1000 kilomeetri jagu kruusateede läbimist. Ei saanudki lõpuni aru, kas võtsid selle hulluse ette, läbida see treppisõidetud kruusatee, teadlikult või teadmatusest. Mõlemal juhul tundus see mulle kui kõrvaltvaatajale halenaljakas. Aga kiituskiri neile ja nende autole selle tembu eest. Nende auto tervisele mõjus see läbiraputamine kahetiselt: lõpuks hakkas tööle raadio, mis enne ei töödanud ja alla kukkus ning keeldus edasisest töötamisest kõrvalistuja aknaklaas. Peale kolme päeva sõitmist ja kergeid kultuurišokke aborigeeni küladest läbi sõites jõudsid ka nemad lõpuks Kununurra'sse.

Ja me sõime ja me jõime ja me veetsime lihtsalt toredasti aega ning siis sain ma telefonikõne Katherine'ist. See sama koht, kuhu olin enne Kununurra'sse sõitma hakkamist oma resümee saatnud. Holly teisel pool telefonitoru tegi minuga kiire kümnekonnaminutilise telefoniintervjuu ja lubas ülemusega läbi arutada ja helistada järgmisel päeval, kuna neil olevat veel mõned kandidaadid vaja läbi helistada. Oioi kui elevil ma olin. Miski mu sees ütles, et see töökoht on minu, kuigi vägisi hoidsin tundeid vaos ja tegin näo, et kõik on veel lahtine. Tegelikult ju oligi. Olin juba liiga palju vastu näppe saanud siin, et liiga vara näpud püsti visata. Ei jõudnud kuidagi homset ära oodata ja ei pidanudki, sest paari tunni pärast tuli uus kõne Holly'lt ... Millal sa alustada saad? ... Tahtsin telefoni hõisata, et nüüd ja kohe, kuid endalegi üllatuseks ütlesin rahulikul toonil, et olen hetkel sõpradega puhkamas ja saaksin ehk alustada alles neljapäevast. Siis küsiti, kas mul on Katherine'is elukohta ... Ei ... Siis saad ühe toa omale ... Aitäh! Lubasin Holly'le et olen kolmapäeva õhtul Katherine'is ning valmis alustama neljapäeva hommikul ... Jepikajeeeee ... Mul tõesti oli seda töökohta vaja. Nüüd oli vaja ainult välja mõelda, kuidas ma sinna Katherine'i saan. Kütusepaak oli tühi nagu mu arvelduskonto või arvelduskonto oli tühi nagu kütusepaak. No ei saa ainult oma jõududega hakkama siin ma ... aga selle jaoks ju sõbrad ja perekond ongi ... Nägin ühe auto tagumikul kleepsu: "Jesus is my airbag" ... Minu jaoks olete seda teie ... Aitäh kõige eest!

Veel paar toredat päeva veetsime kolmekesi siin. Leemet ja Karmen jäid minust Kununurra'sse maha ootamaks paari vastust kohalikust tööbüroost. Minu tee viis tagasi Darwin'i suunas Katherine'i. Kuidagi tobe tunne oli, et Darwin'ist 300 kilomeetri kaugusele sõitmiseks pidin läbima enam kui 3500 kilomeetrit, aga ikkagi olin kuidagi rahul, et nii oli läinud ... Jaagup Kreem laulis kunagi, et tähtis pole sihtpunkt, tähtis on vaid tee.

Jõudsin veel Karmen'ile öelda, et tulge siis nädalavahetusel mulle külla ja sättisingi end kolmapäeva ennelõunal teele ... sihtpunkt: Katherine, Northern Territory, Australia.

Läänerannik ... Stopp ... Ümberpöörd

Kolmapäeva lõunaks jõudsime lõpuks Broome'i. Veel enne kui linna sisse sõitsime, keerasime vasakule suunaga Cable Beach'i poole. Ma polnud korralikku randa näinud Sydney'st lahkudes ning olin päris rõõmus, et taaskord avanes võimalus end soolases ookeanivees solgutada. Parklast jäi veel jalutada mõnikümmend meetrit ja seejärel avanes võrratult ilus vaade helesinisele ookeanile ja heledale liivarannale. Vette vette vette! Pagan kui külm oli vesi ... Pakun, et maksimaalselt 22 kraadi ... Muidugi on see külm. Laeval olles sai aegajalt jalgu merevette kastetud ja see oli seal raudselt 30 kraadi kanti. Aga hoolimata suhteliselt jahedast mereveest oli see maru mõnus. Mathias ja Lisa rääkisid, et käisid siin mõned kuud tagasi ja siis oli vesi soe, aga ääretult must, suve lõpp oli siis ju ka. Hmmm, kuna siin on talv ja ma käisin suplemas, seega olen nüüd talisupleja :-) Aga peale paari tundi jõudsin järeldusele, et kui väga ma seda ka igatsenud siiani, siis tegelikult pole ma eriline rannalõvi. Kui surfata ei saa ja vollet ei mängita, siis kaua sa seal ikka passida viitsid. Jätsin oma reisikaaslased rannale peesitama ja läksin linna üle vaatama.

Broome'i olin arvestanud enda jaoks linnaks, kust alates hakkan taas tõsisemalt tegelema tööotsimisega. Peale traditsioonilist Quarter Pounder einet kogupererestoranis Mäkdoonalds otsisin ülesse tööbürood, kust siis järgmisel päeval läbi käia peale resümee korrigeerimist. Selle aja peale olid ka sakslased end rannast püsti ajanud ja tegelesid aktiivselt ööbimiskoha otsimisega. Saime ranna lähedale karavaniparki telkimiskohad ning tähistasime meie teekonna ühe etappi lõppu ... Jõudsime sisemaalt taas mereni.

Järgmisel päeval alustasin oma päeva päris vara. Püüdsin end viia sellelt pikalt puhkuselt taas asjalikumale lainele. Käisin läbi mõned tööbürood ning püüdsin näida asjalik ja tubli. Kuid mis sest kasu on kui keegi teine sinu pingutused kerge vaevaga olematuks teeb. Nimelt sain peale lõunat meili ühest tööbüroost meili, et ma neile kiiremas korras helistaks, sest neil on mulle tööd pakkuda. Halva levi ja lollaka sagedusega meilikonto sünkroonimise tõttu jõudis see meil minuni alles pool tundi enne kella viite, kuigi välja oli saadetud vahetult peale lõunapausi. Nad olid mu numbrile helistanud, kuid mu telefon oli välja lülitatud. Aga tegelikult ju ei olnud. Püüdsin kontorisse helistada, kuid keegi ei vastanud enam. Tööpäev oli läbi. Saatsin meili, et olen hommikul esimese asjana teie juures ja nii ma ka olin. Vastu võttis mu administraatoripreili, kes eile mu andmedki kirja pani. Ütles, et kahjuks seda laomajandaja kohta, mida ta eile arvas mulle Derby'sse saavat, seda ikkagi polnud, kuid neil oli mulle eile teine töökoht mõneks nädalaks, kuid kuna ma telefonile ei vastanud, siis võeti järgmine kandidaat. Üdini pettununa püüdsin selgust saada, et miks mu telefon siis ei vastanud, et järgmine kord sellist situatsiooni vältida. Ja siis tuli välja, et preili administraator oli mu telefoninumbris kaks numbrit omavahel sassi ajanud. Sorry ... Mis sorry ?!? Sa vana ... Ma ei teadnud isegi kuidas sellele reageerida. Mul tõesti oli seda tööd vaja. Kurvalt lonkisin autoni ja sõitsin sadamasse, lootuses sealt midagi leida. Jah, olin omadega valmis taas laevale minema, kuid kahjuks jäi ka sadamaskäik tulemusteta.

Karavaniparki tagasi jõudnuna vaatasin üle summa arvel ja sendid rahakotis ning püüdsin jõuda mingile otsusele, mida ma edasi teen. Olin juba kaks nädalat olnud teel. Nädal aega sellest elasin küll Katherine'is, kuid kulus raha ka seal. Olin tegelikult lootnud selle ajaga juba Perth'i jõuda, kuid mingi lolli aga pärast jäin koos teistega. Igatahes oli seis selline, et võimalusi oli kaks. Kas jääda Broome'i, sest hädapärast oleks olnud raha elada siin pea kaks nädalat kokkuhoidlikult või püüda sõita Karratha'ni. Seal töö leidmiseks oleks mul olnud üks nädal. Ja siis oleks olnud hambad. Loomulikult oleks suutnud ka Perth'ini sõita, kuid siis oleks taskud olmud tühjad ja söömisest tee peal oleks pidanud ka loobuma. Seega ei võtnud ma enam seda viimast varianti tõsiselt. Eriliselt nõutu olek. Tuletasin endale meelde vanarahva tarkust, et hommik on õhtust targem ja püüdsin sellele hetkel rohkem mitte mõelda.

Broome'i üks vaatamisväärsusi on kaunis täiskuu tõus merelt, mis siia suvekuudel kolmeks päevaks meeletult turiste kokku toob. Seadsime seda vaatama meiegi. Minu soov oli, et läheksime sadamaalale, kust oli võimalus meresolevatele kaljudele ronida ja seda vaatepilti privaatselt nautida, kuid lollakas demokraatia viis meid lõpuks kõige rahvarikkamasse kohta üldse. Seega jäi meile võimalus seda ilusat hetke nautida suure rahvamassi keskel piiludes nii palju kui võimalik inimeste peade vahelt hiiglasliku kuu tõusu. Sellest hoolimata oli see ilus: hiiglaslik punane kuu ja selle peegeldus tasaselt öiselt merelt. Kahju oli vaid, et ma oma kaaslastele rohkem peale ei käinud ja sadamaalale läinud. See koht, millest rääkisin, asub neeme tipus. Seega oleks kaljudel olnud võimalus ühelt poolt jälgida päikeseloojangut ning peale seda külge keerates imekaunist kuutõusu. Järgmine aasta uuesti :-)

Olin vahepeal suhelnud Leemet'i ja Karmen'iga, kes olid otsapidi keset Austraaliat linnas nimega Alice Springs. Kuna nad polnud selle lühikese aja jooksul seal tööd leidnud, siis plaanisid nad sealt edasi liikuda. Aga kuhu, seda ei teadnud nad isegi. Töö otsimise huvides oleks olnud mõistlikum võtta suund allapoole, kus valitses talv. See talv pole siin just samasugune kui Eestis, kuid siiski selline enam vähem Eesti sügise mõõtu talv. Ja väga ei kutsu see meist kedagi. Kuna ka Alice Springs hellitas neid ligi nullkraadiste öödega, siis olid nad suundumas põhja. Kuna minulgi polnud enam väga edasisõiduks soovi (loe: võimalust), siis otsustasime, et mina võtan suuna tagasi ja kokku saame Kununurra's. Aga otsustasime anda kõik saatusele veel ühe päeva meid praegustes asukohtades tööga varustada ja kui midagi tulemas ei ole, siis kohtumiseni Kununurra's. Miks mitte :-)

Ütlesin sakslastele, et see on mu viimane õhtu nende seltskonnas ning plaanin jääda Broome'i või liikuda tagasi Kununurra'sse, et sealt edasi oma sõpradega koos tööd otsida. Veestsime Lisa ja Mathias'ega toreda õhtu . Vallutasime karvanipargi grillala ja valmistasime krokodilliburgereid. Olin paar korda söönud känguruuburgereid. Esimene kord valmistasime neid Maanusega Orange's ning siis tundusid nad rohkem rotiburgerid oma kirbe maitsega ... Mis sest, et ma rotiburgereid söönud pole. Sitta pole mina ja enamus meist söönud, ometi ei halvusta meid peale koka keegi, kui mõne toidu kohta sitt ütleme. Aga kuna lubasin varasemalt, et proovin edaspidi kõike asju kaks korda, siis Stefanie poolt valmistatud känguruuburgerid Halls Creek'is olid ülimaitsvad. Aga jätkuks krokodilliburgeritele ... Ma tean, et tühi kõht on parim kokk, aga no need olid parimad burgerid, mida ma saanud olen. Natuke nagu kana, aga kuidagi tummisem ja ... Lihtsalt hea. Lisaks käis meie lauast läbi palju toredaid inimesi, kes ka seal karavanipargis peatusid. Austraalia oma inimesed, kes põhimõtteliselt kamba peale kogu maailma läbi olid käinud. Lihtsalt istud ja kuulad. Eriti jäi meelde üks Barbados'el elanud poiss, terve Euroopa ja Aasia läbi rännanud vana krossisõitja ja Melbourne'i lähedalt pärit vana ärikas. On ikka ilmas inimesi.

Järgmisel hommikul pakkisime kõik taas oma asjad autodesse. Sakslased plaanisid jätkata oma reisi Perth'i ning mina polnud veel kindel, mida ma teen. Kui Leemet ja Karmen ütlevad Kununurra plaanile ei, siis jään Broome'i, vastasel korral ootab ees pikk sõit tagasi, kuid meeldiv taaskohtumine vanade sõpradega. Jäin nende kõnet ootama. Samal ajal läksime sakslastega randa hüvasti jätma ja viimast grupipilti tegema. Tegelikult oli tore, et nad mu minu mugavustsoonist Darwin'ist välja aitasid. Reis ise oleks võinud olla vähe lahedam, aga tegelikult oli neid häid hetki oluliselt rohkem. Teadsin, et sõit Perth'i jääb neile kõigile viimaseks siin Austraalias ja edasi ootavad lennukipiletid koju. Ainult šveitsi tüdruk Stefanie pidi veel kuu aega Austraaliat ja Bali't avastama ... Mina olin kade tema peale, et ta ei pidanud töötama, et reisida ning tema oli kade minu peale, et minul see töötamise võimalus eestlasena olemas on. Ihkame kõik seda, mida meil ei ole :-)

Saatsin sakslased taas teele ja jäin Leemet'i telefonikõnet ootama, et selgust saada enesegi kohta. Jõudsin selle aja jooksul paarile töökuulutusele vastata. Heh, üks oli isegi Katherine'is. Kas tõesti olen valmis nii kaugele tagasi sõitma. Eks näis. Siis tuli kõne. Paki asjad ja asu Kununurra poole teele.

Nii palju siis minu suurejoonelisest lääneranniku vallutamisest. Vähemalt jõudsin mereni.

Lääneranniku suunas ... Kunurrast Broome'i

Kuna start Kununurrast Broome'i suunas oli start jälle suhteliselt hilja, peale lõunat, siis ega seda valget aega sõitmiseks kauaks ei jagunud. Pimedaks jõudsime Halls Creek'i. Seega saime sõidetud ainult 350 kilomeetrit. Kohalikus karavanipargis seadsime jälle oma laagri ülesse, et hommikul puhanutena edasi sõita. Meie vahelt läbi jooksnud musta kassi olime unustanud ning tundus, et nendega edasi minna polegi ehk nii tüütu. Kuna mu teekaaslased olid eilsest tasuta ööbimisest vaimustunud, siis püüdsid nad seegi kord eluaseme pealt kokku hoida. Nimelt astusid Mathias ja Lisa enne karavaniparki sissekeeramist autost välja ja jalutasid hiljem maksmata sisse. Nagunii keegi ei kontrolli. Püüdsin neile seletada, et üldjuhul võite selliseid asju katsetada ainult suuremates karavaniparkides, kus omanik ise ei tööta ja oma valdusi ei valva. Kuna tegemist oli küllaltki tillukese pargiga, siis soovitasin seda mitte teha ja ausalt näo pealt maksta 13 dollarit. Aga läks täpselt nii kuis sakslased soovisid ning hoidsid sellega 26 dollarit kokku. Mulle ei meeldi kui ei lähe minu sõnade kohaselt, aga ses suhtes ju hea, et teistel hästi läks.

Halls Creek on ikka päris tilluke linnake, keset mitte midagit. Seega oli üllatavalt meeldiv kohata hommikul IGA toidupoes kena inglise tüdrukut, kellega ma juttu ajama jäin. Mina püüdsin temast aru saada, et miks on ta just sellisesse pärapõrgusse tööle sattunud. Tema aga püüdis mulle seletada, et ainult pärapõrgus töötades ongi võimalik midagi säästa ja eks ole see ka omaette kogemus ning seda suurem rõõm on hiljem veidi rahakamalt tagasi pöörduda tsivilisatsiooni. Peale tema arutluse kuulamist jäin isegi mõtlema, et ehk peaks välistama ainult ookeaniäärsed linnad elukohana ja proovima õnne töö leidmisel ka väiksematesse linnadesse kiigata. Edaspidi Gumtree portaalist töökuulutusi sirvides ei vaadanud ainult Darwinit, Broome'i ja Perthi, vaid ka kõike, mis nende vahele jäid. Tegelikult olen ma ju enamuse oma ajast niigi siin suurest tsivilisatsioonist eemal olnud, kuid millegipärast polnudki mul sellest ajast tagasimõeldes nii kahju. Mulle meeldisid need inimesed, keda ma neis väikestes paikades kohtasin ja ka aeg liikus meeldivalt rahulikus tempos. Eks näis kuis läheb.

Kuigi Broome ei olnud enam kaugel, kõigest 700 kilomeetrit, siis ometi otsustasime teha veel peatuse Derby's. See linnake asus ookeani ääres ning kuna mu teekaaslastele valetatud ajalimiit Broome'i jõudmiseks seal päeva peatuda lubas, siis ei hakanud ma vastu vaidlema. Lisaks suutsin endale ette manada pildi vaiksest väikelinnast ookeani kaldal, millel imeilus inimtühi liivarand. Just, olime jõudnud sisemaalt taas rannikualale. Pole vist õige seda piirkonda veel läänerannikuks kutsuda, aga ma sellest suurt numbrit ei teinud, minu jaoks olime juba läänerannikul. Jälle jäime pimeda peale oma saabumisega ning sõitsime taas karavaniparki, et oma laager püsti lüüa ja hommikuks välja puhata. Taas olid sakslased nn sobi tegemas. Seekord pugesid karavaniparki sissesõidul Kira ja Stefanie oma auto tagaistmele peitu ning Lisa ja Mathias tulid minuga administraatori vastuvõtule, et tasuda telkimise eest. Seekord sakslastel enam õnne ei olnud. Nimelt tund paar hiljem istusin Kira ja Stefanie'ga telgi kõrval laua taga, kus nautisime külma õlut peale pikka sõitu. Üks hetk oli laua kõrval omanikust administraator, kes küsis tüdrukutelt tigedalt, kes nad on ja miks nad siin on? Kira ja Stef püüdsid selgitada, et nad on mul külas siin ja telgivad teises karavanipargis ning on pea lahkumas kui õlle otsas. Samas ei osanud tüdrukud arvestada sellega, et linnas on küll veel üks teine karavanipark, aga seal ei ole lubatud telkida. Omanik, kes loomulikult kohaliku inimesena oli selle kõigega kursis, läks põlema ning lubas mu välja visata sealt, kuna ma olen petis. Minu jaoks jäi arusaamatuks, miis mina just talle ette jäin. Juhtisin ta tähelepanu asjaolule, et siin on kaks autot, millest üks on minu ja millega reisin ainult mina ning siis on teine auto ... Viipasin Mathiase ja Lisa suunas, et mugavalt minusse eriliselt mittepuutuv ebamugav selgitustöö asjaosaliste endi kraesse lükata. Ja siis jäin ise muiates nautima seda näitemängu. Mulle nii meeldib kui aegajalt läheb täpselt nii nagu ma olen arvanud. Sakslased jooksid oma jutuga kiiresti elu näinud omaniku ees kokku. Kuid ometi jäime just mina ja Stefanie tema märklauaks. Ehk ei meeldinud talle minu muretu ja naeratav olek. Aga ma ei suutnud ju muud moodi olla, see lihtsalt oli nii naljakas kui tead, et sinusse see asi ei puutu ja saad rahuliku südamega kahjurõõmsalt oma sõprade äpardusi jälgida. Igatahes viipas ta minu suunas, et tuleksin kontorisse selgitusi andma ja võtaksin oma tüdruksõbra ka kaasa, viidates Stefanie suunas. Selgitusi andma ma ei soostunud, kuid kuna sakslastel sularaha ei olnud ning peale seda fiaskot omanik enam kaardimaksega nõus polnud, siis maksin nende eest ise ning saatsin tüdrukud end sisse registreerima. Kogu selle jama tulemuseks oli see, et omanik pani meid ja autode numbrid  kuskile karavaniparkide üldnimekirja kui erilised petised, kellele ei tohiks kuskil enam öömaja anda. Minule tegi kogu see seik palju nalja. Eks paistab mida selle omaniku ähvardused ka väärt on. Samas oleks ka natuke nadi olla kõikide karavaniparkide pesona non grata, sest see on ikkagi soodsaimaid võimalusi ööbimiseks ning kahju oleks iga kord kellegagi sõdida ja selgitusi jagada.

Hommik algas taas imekauni ilmaga. Ma pole vihma näinud juba kuid, kui merel üls väike sabin välja arvata. Veidi kurnav on see minusugusele, kuid ometi olen sellega päris harjumas. Seda mõnusam tundus mõte, et pidime täna päeva rannaskäiguga alustama. Pakkisime taas oma kodinad autodele ja seadsime end kohalikku infopunkti. Meie üllatuseks tuli välja, et neil siin polegi randa kui sellist. Milline raiskamine, elada India ookeani kaldal ja randa pole olla. Ei hakanud siin rohkem ringi vaatama, vaid võtsime suuma Broome'i poole. Seal pidi olema kena rand, kus lõpuks oleks saanud end taas ookeani soolasesse ja sooja vette kasta. Ma ei mäletagi, millal ma viimati ookeanis ujusin ... Siis kui Manly's elasime ... Piinlik :-)

Derby külje alla jäi veel üks omapärane vaatamisväärsus. Nimelt oli seal üks isemoodi boabi puu. Säherdune tünjas tüvi, mis oli seest õõnes. Omal ajal hoiustati selles transporditavaid aborigeenidest vange. Kuigi antud puu ia teavitustahvlid seal pidid olema sellised pisarakiskujad valgele turistile, kellele aborigeenide kannatused vähegi hinge lähevad, siis minule mõjus see kohustuslik haletsusenõudmine pigem vastupidiselt. Ma ju olen ikkagi eestlane ja eestlased on ju enim kanatanud rahvus üldse ... Ja meie kannatusi ei tea ega haletse keegi :-) Mäletan, kuidas Lisa ja Mathias jätsid selle peatuse ajal suitsetamise vahele ... Nende sõnul austusest aborigeenide kannatuste vastu ... Ma ei suutnud nokkimata jätta ... Ja tulemuseks oli jälle autotäis solvunud sakslasi :-)

Järgmine peatus Broome. Ma luban, et siin lähevad meie teed lahku :-)

Lääneranniku suunas ... Kununurra

Pühapäeva lõunaks olid meil kõigil asjad autodesse pakitud ja valmis startima Katherine'st. Järgmine peatuspaik pidi olema Kununurra, mis asus juba uues osariigis - Western Australia. WA on Austraalia suurim osariik, mis moodustab kolmandiku kogu Austraalia pindalast, kokku ligi 2 600 000 ruutkilomeetrit. Meeletult suur kui võrrelda Eestiga, mis vaid ligi 45 000 ruutkilomeetrit. Kuid rahvaarv siin vaid 2,5 miljonit, kelledest üle poole elab pealinnas Perth'is. Seega suhteliselt inimtühi piirkond. Aga aitab vikipeedia mängimisest. Ees ootas veidi enam kui 500 kilomeetri pikkune retk. Kuna Maanus'ega Stanthorpe'ist Darwin'isse sõites läbisime ligi 1000 kilomeetrit päevas, siis minu jaoks tundus see ikka veel suhteliselt lühike ots. Nagu Tallinnast Tartu sõita, seal veidi asju ajada ja siis tagasi ... Lihtne. Kuna välja saime sõidetud vahetult peale lõunat, siis kohalejõudmine enne pimedat tundus täiesti reaalne.

Liikusime siis nii, et sakslased oma  valge universaal Holden Commodor'iga ees ja mina oma valge Ford'iga nende sabas. Ja siis hakkas peale. Iga tunniajase sõidu järel tegid sakslased pea pooletunnise peatuse. Nii me ei jõuagi kohale, olin pahane. Kuid need noored vanainimesed alustasid selgitustööga, et turvaline sõit nõuab iga tunni tagant puhkamist. Ja pealegi olevat autos nii palav, et kohe tahaks vahepeal autost välja saada. Imestasin, et neil on töötava konditsioneeriga auto, kuidas siis palav saab olla. Selle peale vastati, et nad hoiavad kütust kokku, sõites parem avatud akendega. Vaatasin neid kurnatud nägudega sakslasi ja soovitasin neil kasutada konditsioneeri, sest avatud akende puhul on auto tuuletakistus oluliselt suurem, mistõttu loodetud säästu nad ilmselt ei saavuta. Ma ei tea, kas see ka tõsi on, aga loogiline tundus olevat. Ise küll väga selliselt piinelda ei viitsiks mõne liitri kütuse pärast. Sakslased paistsid minuga nõustuvat ja olid õnnelikud, et edaspidine teekond neil selle võrra mugavamalt mööda saab. Peatuste arvu see aga ei vähendanud, sest puhkama pidi ju ka. Oh te lollikesed.

Kuna kokkuvõttes meie tempo nii aeglane oli, siis oli selge, et pimedas sõitmist me vältida ei suutnud. Jäi veel 50 kilomeetrit WA piirini ja sealt edasi mõnikümmend kilomeetrit Kununurra'ni kui tegime peatuse. Sain sakslaste käest tõsiselt noomida ühe möödasõidu pärast. Sa sõidad liiga ohtlikult, nii satud sa veel õnnetusse. Nimelt sõitsin korraga mööda ühest aeglasest kolonnist, mis koosnes 2 karavaniga treilerist ja 2 maanteerongist. Nende kiirus oli vast 80 km/h ja mina ei suutnud nende taga sõita sellise kiirusega kui piirang oli 130 km/h. Ökonoomrežiim välja, gaas põhja ja pikal sirgel neist kõigist korraga mööda. Vastutulev sõiduk oli möödasõidumanöövri lõpuks veel väga turvalisel kaugusel. See sakslaste hädaldamine ajas mul närvi mustaks. Ütlesin, et ärgu vingugu. Mul on sõidukogemust rohkem kui neil kõigil kokku ja ma ei viitsi kuulata kuidas nad täiesti põhjendamatult hädaldavad, ise sõites kui põieprobleemidega vanainimesed. Milleks on autol 4-liitrine mootor kui ma selle võimsust kasutada ei tohi. See peale nad solvusid. Lisaks ütlesid, et nüüd on väljas pime ja nemad üle seitsmekümne ei sõida loomade pärast, kes teele võivad hüpata/joosta ning oleks tore kui ma hoiaks suuremat pikkivahet kui seni, mis oli ligi 100 meetrit, kuna kui nad tee peal mõnda madu näevad, siis tahaksid nad peatuda ja pilti teha. Ja kui mind nende tempo ei rahulda, siis võin ees ära sõita. Ah minge metsa. Tegin oma võileivapaki lahti ja hakkasin sööma. Nemad olid jõudnud juba autosse istuda ja hakkasid ära sõitma, kuid jäid mind siis ootama. Jalutasin nende auto juurde ja küsisin, et mis passite, keda ootate. Mind? Mind pole vaja oodata. Ma söön kõhu rahulikult täis ja tulen teile järele. Ega te nagunii selleks ajaks väga palju edasi liikunud pole :-) Lasin neil ära minna ja mõtlesin, et nii ma küll nendega Perth'ini vastu ei pea. Miks oli äkki saanud toredatest noortest sellised vinguvad hädapätakad? Eks see koos reisimine on nagu koos elamine. Sa võid inimesega parim sõber olla, aga koos te elada ei suudaks. Samas võid sa täiesti võõraga harmooniliselt koos elada, ilma et te peaksite suurteks sõpradeks saama. Kaalusin juba peas, et sõidaks lihtsalt neist nüüd mööda ja jätaks selle seltskonna edaspidiselt selja taha. Ah, jätan selle teema hommikuks, mis kuuldavasti pidi õhtust targem olema.

Peale kerget õhtueinet hakkasin ka liikuma. Sättisin end mugavalt maanteerongi taha sõitma, lootuses, et kui mõni känguruu või lehm ka teele jookseb, siis pühib veok ta minu nina eest minema. Paarisrakendina liikusime ning peagi tuhisesime sakslaste Holden'ist mööda. Ma ei teadnud nende kiirust, kuid pigem oli see veel väiksem kui 70 km/h. Ah, andke minna omaette. Peagi olin WA piiril ning seal oligi kohe piiripunkt nagu oleks riigipiiri ületamas. Põhjus seisnes selles, et WA ei lase sul siseneda oma territooriumile kui sul on kaasas puu- ja juurvilju või midagi muud sellist, mis võik nende loodusele ohtu kujutada. Seega tuli mul ära visata kõik õunad, mida õnneks polnud palju, sest olin neid vahepeal tee ääres nälginud hobustele jaganud. Kena preili piiripunktis lubas mul veel viimase ära süüa. Naersime kui seletasin talle, et kohe minu järgi peaks tulema mu sõprade auto, kelle auto on kõiksugu värskelt ostetud puu- ja juurvilju täis, mille nad siis nüüd peavad ära viskama. Ja siis me istusime ja lobisesime seal veel paarkümmend minutit enne kui lõpuks sakslased kohale töristasid. Lõpuks. Aga tõesti minu tuju paranes, nähes kuidas minu teekaaslased oma toiduvarusid harvendama pidid. Nemad polnud vist ikka oma solvumisest väga üle saanud ning minuga sõnu ei vahetatud - lasteaed. Igatahes lubasin endale, et proovin tänase õhtu vastu pidada ja sõita edasi nende sabas. Mõnikümmend kilomeetrit 70-ga pean ju ikka vastu, et siis Kununurras koos ööbimiskoht otsida ja homme vaadata, mis saab. Nii siis töristasime tasakesi, kuid üliturvaliselt Kununurra'sse. Ja pikivahe hoidsin ka igaks juhuks 400 meetrit, et tagant otsasõitu vältida :-)

Päris hilja jõudsime lõpuks kohale. Sõitsin sakslaste üllataval eeskujul karavanipargi väravast lihtsalt sisse kaugemasse nurka, kuhu siis tasuta oma laagri püsti lõime. Nemad hakkasid vaaritama omale õhtusööki, mina avasin oma esimese õlle, mis ei jäänud viimaseks. Jää meie vahel sulas veidi küll, kuid päris ära vast ei leppinud. Tundub, et söögitegemine on see, mis meid seob :-)

Hommikul ärkasime väga vara ja sättisime end sealt Lakeside'i karavanipargist minema, kuna olime sinna maksmata sisse hiilinud. Tegelikult hoidsime sellega küllaltki suure summa kokku, sest üks öö telkimist seal maksis 15 dollarit inimese kohta. Seega kogusääst oli 75 dollarit. Päris palju. Seadsime Kununurra parki piknikualale end hommikust sööma ja hakkasime mõtlema, mida edasi. Tegelikult mina väga ei mõelnud, minu plaan oli edasi minna, aga samas tahtsin seekord natukene rohkem ringi vaadata kui eelmine kord Maanus'ega sõites. Tollal me lihtsalt sõtisime tuimalt läbi selle tee. Nüüd oli nagu rohkem aega ja seltskond tegeles ise vaatamisväärsuste otsimisega. Mina lihtsalt pidin nendega vaid kaasa minema. See vist oli ka peamine põhjus, miks ma üksi edasi ei tahtnud minna, sest üksi minnes oleksin ma jälle lihtsalt kogu tee läbi sõitnud, peatudes vaid söömiseks ja magamiseks. Seega külastasime peale hommikusööki kohalikku infopunkti, et uurida, mis seal ümbruses vaadata on. Kuna Kununurra asub looduskauni Kimberly regioonis, siis pidi siin olema palju ilusat. Esimesena seadsime end Lake Argyle järve poole teele. Meie plaani kohaselt pidime sinna minema üheks terveks päevaks telkima grillima, ujuma ja niisama loodust nautima. Vähemalt minule jäi selline mulje. Selleks sõitsime 50 kilomeetrit. Ja see koht oligi ilus. Parkisime auto piknikualale, et keha kinnitada ja siis täpsemalt ringi vaadata. Kuidagi läks aga nii, et sakslased sõid oma võikud ära ja ütlesid, et nüüd hakkame tagasi liikuma. Mina jäin tobedalt vaatama, et miks tagasi, kas me sõitsime siia 50 kilti ja tagasi 50, et siin vaid paar võileiba nosida?!? Ka Mathias oli segaduses, aga kui kolm naisterahvast on otsustanud, et tegelikult oleks kuskil Kimberly pargis lahedam olla, siis ümber neid väga ei veena. Ega enam väga ei viitsinudki. Mina olin oma peas peale seda juba selgusele jõudnud, et mina liigun täna edasi ja ei huvita enam, mida ja kuidas teised teevad. Pealegi ei tahaks ma siin liiga palju aega kulutada, sest nende soov oli siin regioonis ringi vaadata 4 kuni 5 päeva. Ei tahtnud neid sõna otseses mõttes pilkasesse pimedusse saata ning valetasin, et ei saa siia kauemaks jääda ja pean paari päeva pärast olema Broome'is, mis asub Kununurra'st 1000 kilomeetri kaugusel. Minu üllatuseks aga tuli nende poolt kohe vastus, et nad tulevad siis minuga kaasa, et ma õigeks ajaks Broome'i jõuaksin. Faaaaak ... Oleksin pidanud otse ütlema. Nüüd tundus veel nõmedam öelda, et teiega reisimine on viisakalt öeldes mittelahe ning ma tahaks edasi üksi minna. Oeh ... Nüüd pean veel kaks päeva nendega Broome'ini seiklema.

Anna kannatust :-)

Lääneranniku suunas ... Katherine

Veidi väsinult, natuke nukralt, kuid ometigi suure kergendustunde ja ootusärevusega alustasin Darwin'ist sõitu Katherine'i suunas, mis pidi olema minu esimene peatuspaik pikal teel Austraalia läänerannikule. Katherine on 6000 elanikuga linnake ning asub Darwin'ist kõigest 300 kilomeetri kaugusel lõunas. Seega piisav kaugus, et enne pilkast pimedust sinna jõuda ja seal esimene öö peatuda. Pealegi olid seal paigal ka minu nädal aega varem startinud toakaaslased. Nende auto mootor oli vahetult peale Katherine'i kokku jooksnud ning olid seal linna serval asuva kohaliku autoremonditöökoja õuel laagris, oodates Darwin'ist uut mootorit. Meie viimase jutuajamise kohaselt pidid nad saama homseks valmis ning sealt edasi pidime koos edasi liikuma.

Päikeseloojangu järgselt saabunud pimedusega jõudsin peale kolmetunnist autosõitu sellesse väikelinna. Nagu alati peale pikka sõitu tegin peatuse kogupererestoranis Mäkdoonalds. Kõht täis, tuju hea, asusin otsima siis seda autoremonditöökoda, mille kõrval siis minu tulevased reisikaaslased peatusid. Peale uskumatud tund aega otsimist suutsin nende asukoha sellise täpsusega tuvastada, et nad ülesse leidsin. Loomulikult püüdsin ma neile helistada ja täpseid juhiseid küsida. Aega ei läinud mitte seetõttu nii kaua, et nende jutt oleks tõlkes kaduma läinud, vaid seetõttu, et katsu sa naisterahvastelt saada mõistliku juhist kui nad isegi päris täpselt ei tea, kus nad asuvad. Lõpuks sain siiski auto pargitud ja end laagrisse sätitud.

Minu esimene küsimus oli, et millal me hommikul liikuma hakkame. Selle peale tüdrukud vaatasid üksteisele otsa ja ei lausunud sõnagi. Mathias hakkas siis vaikselt seletama, et vaata, selline lugu, et auto ei ole veel ikka korras. Mina imestasin, et mis tal siis viga on. Emmmm ... Et see mootor, mille nad alguses saama pidid, ei sobinud autole ikkagi ning nüüd on juba uus mootor Darwin'ist tellitud ja homme hommikul jõuab siia ning laupäeval tehakse auto korda ja pühapäeval saame startida. Ma olin vait, naeratasin, sammusin sada sammu autoni, lõin õrnalt rusikaga vastu pagasiluuki ja ütlesin vaikselt fakk. Ma oleksin võinud veel ju paar päeva Darwin'is veel olla ja Indrek'uga veel mõned tiirud õhtul linna peal teha. Lisaks ei jõudnud ma Ben'i ja Ronja'ga korralikult hüvasti jätta. No miks nad seda juba telefoni teel ei öelnud ... Olgu, seekord saate andeks. 3 päeva Katherine'is pean ikka vastu :-)

Kuna sakslased olid siin juba pea nädala peatunud, siis olid nad remonditöökoda pidava perekonnaga suured sõbrad. Ausalt öeldes olin taas imestunud kui heasüdamlikud inimesed siin olla võivad. Esiteks aitasid nad paarisaja kilomeetri kauguselt sakslaste katkise auto tagasi Katherine'i toimetada. Siis lubasid nad oma hoovis telkida, pakkusid kasutada oma pesemisvõimalusi, tualetti, elektrit ja kööki. Põhimõtteliselt täiesti võõrad inimesed lasti oma koju. Peremees tegeles isiklikult autole uue mootori ja mehaaniku otsimisega, sest nende endi tegevus piirdus vaid autode elektritöödega. Mõtlesin, et kas Eestis ka selliseid inimesi leidub või on eestlane selline mossis enesesse tõmbunud toriseja, kes võõraid ei usalda ning abistama väga ei kipu. Mathias'e sõnul olevat ka sakslased sellised nagu mina siin praegu halli eestlast kirjeldasin. Peale pikka arutelu jõudsime järeldusele, et õige ta on, et millegipärast oma rahvuskaaslast (õigem oleks ehk öelda kaasmaalast) kodumaal ei kipu aitama ei eestlane, ega sakslane ning tõenäolisel ka mitte venelane või soomlane. Samas ollakse väga varmad abikätt ulatuma igale rändurile, kes nende riiki väisab ... Räägin siiski heledanahalistelt ränduritest. Sest eurooplased ja ja eurooplaste järeltulijad Austraalias või kus iganes on küllaltki rassistlikult meelestatud seltskond, kelle silmis inimese usaldusväärsust mõjutab oluliselt tolle nahavärv. Ah pagan kui segaseks mu mõte läheb. Tahtsin lihtsalt öelda, et mina usun, et Eestis elab sama toredaid ja lahkeid inimesi, nagu igal pool mujal maailmas, lihtsalt inimesed meie ümber on meie enese peegeldus. Naerata ja inimesed naeratavad sulle vastu ...

Laupäeval korraldasime sealsele pererahvale õhtusöögi ... Tänutäheks. Lisaks pererahvale tulid kokku ka nende sugulased. Stefanie, kes elukutselt kokk, kamandas meid päev otsa köögis. Aga mega õhtusöök tasus end ära. Lisaks andis see võimaluse suhelda täitsa tavaliste austraallastega. Naljakas, kuidas nad suud pärani kõikide meie reisilugusid kuulasid. Kuigi see kõik on juhtunud nende endi kodus, mitte kuskil kaugel kaugel. Sain paar päeva varem ka kirja Stanthorpe'i majaperenaiselt, kellele olin kirjutanud elust krevetilaeval ning kelle sõnul näete te enesele tunnistamata siin Austraalias aasta jooksul rohkem kui enamus Austraalia noori kogu oma nooruspõlve jooksul. Siinjuures tahaksingi rõhutada seda enesele tunnistamise osa, sest ise ma oma nn seiklusi nii kõrgelt ei hindaks, kuid naljakal kombel on see muutnud mu enesele märkamatult jutuvestjaks. "Travelling- it leaves you speechless, then turns you into a storyteller." (Ibn Battuta)

Pühapäeval sõidutasid peretütar Amy ja tema elukaaslane David meid linnast välja. Nende maalapilt voolas läbi väike jõgi, kus oli nende salajane ujumiskoht. Ma ei ole kunagi väga jõesängides supleja olnud. Eestis on selleks liiga külm vesi ning siin Austraalias on neil krokodillid. Kuid peale paarikümmend kilomeetrit mööda tolmavat punast kruusateed autokastis sõitmist ja Amy lubadust, et siin ei ole krokodille, ei jätnud ma seda võimalust kasutamata. See oli esimene kord peale Orange'st lahkumist kui ma sain ujuda looduslikus veekogus, mitte mingis klooriveega täidetud basseinis ... Sellest oli möödas rohkem kui viis kuud. Juba nii palju. Läbi hakkab saama see aasta.

Sakslaste auto uus mootor saabus alles kolmapäeval. Seejärel ei leidnud mehaanik aega remondiga tegeleda ning iga päev püüdsime siin kuidagi oma aega sisustada. Mina avastasin enda jaoks Hot Springs'i soojaveeallikad, kus oli mõnus puudevarjus soojas vees supelda. Kuna tegemist Katherine'i ühe peamise turismiatraktsiooniga, siis oli see kahjuks kogu aeg küllaltki üle rahvastatud. Kuna ööd olid sel ajal küllaltki jahedad, temperatuur võis langeda kuni 10 kraadini, siis arvasin iseenese tarkusest, et just öösel võiks olla seal soojaveeallikatel eriti lahe. Täiskuu valgel astuda külmast välisõhust õrnalt auravasse sooja vette. Ja öösel pole ju turiste ka. Siinkohal tabasin sihtmärki vaid kahe asjaga, vesi oli soe ja turiste polnud. Samas oli kuuvalgus varjatud suurte puude poolt ning näha kuhu sa astud, polnud absoluutselt. Pilkases pimeduses oli vaid kuulda, et rahvahulk siin on suurem kui päevasel ajal. Nimelt harrastavad kohalikud noored seal õhtut veeta pilkases pimeduses vees supeldes. Üldsiselt ongi raske leida ilusaid ja privaatseid kohti kui sa just sealkandis ise elanud ei ole. Kõik imeilusad kohad, mis kaartidel märgitud ja milleni jõudmiseks just sadu kilomeetreid lähimast asulast sõitma ei pea, neid väga privaatselt nautida ei saa. Seda enam ootasin jõudmist läänerannikule, kus imekauneid mereäärseid inimtühje paiku pidi jaguma kõigile.

Peale nädalakest ja paari päeva ootamist oli laupäeva õhtuks oli sakslaste auto taas sõidukorras. Laupäeva õhtu oli siin ka linna show-päev. Tegemist sellise suure laadaga, kus ka lõbustuspark püsti pandud ja laada teises nurgas toimub rodeo. Lõbus õhtu enne ärasõitu. Polnudki aastaid karuselliga sõitnud ... Ja rodeo ... No nägin vähemalt ära.

Darwin ... Mõtlesin, et jään, kuid ometi läen

Ma armastan öelda, et inimesed on täpselt nii laisad kui neil olla lastakse. Kuidagi olin seda öeldes alati mõelnud kellegi teise peale, kuid nüüd pidin tõdema, et olin ise oma laiskust Darwin'isse kinni jäänud. Kuna kedagi teist mu kõrval polnud, siis pidin oma murega peegli ette minema, et lõpuks näost näkku kõige tagemaga plaani pidada, et mis saab edasi. Samal viisil jätkata, ükskõik kui mõnus see ka ei olnud, enam ei saanud. Põhiprobleem oli muidugi rahas, õigemini selle puudumises. Kuna Darwin oli üle ujutatud kõiksugu ränduritest ja konkurents igale töökohale oli meeletu, siis mõtlesin vastuvoolu ujuda, liikuda Läänerannikule Perth'i, kus küll ilmad külmad, aga tõenäosus tööd leida, seevastu oluliselt suurem. Pealegi ei peaks ma seda reisi ju üksi ette võtma. Minu endised toakaaslased olid ju ka sinna teel. Oleksin pidanud neile lihtsalt järele kihutama ja edasi oleksime liikunud koos. Njah, aga selleks oleks vaja raha. Raha saanuks ma maksuametist. Enda arvutuste kohaselt oleksin pidanud makse tagasi saama ligi 2000 dollari ulatuses. Pole paha, oleks Villu Reljan selle peale öelnud. Piisavalt, et Perthini välja sõita kui liialt pikaks ajaks teele ei jääks. Mure oli aga selles, et ma ei saanud makse tagasi veel nõuda, kuna kõik lõplikud palgalehed kõikidest töökohtadest polnud veel laekunud. Samas ei tahtnud enam siia ootama ka jääda, sest iga päev siin nõuaks veel raha. Igatahes pöördusin rikaste kalameeste poole oma murega. Maanus ja Indrek aitasid mu jälle hädast välja. Kui olin heade sõprade abiga pika autosõidu finantsküsimused ajutiselt lahendanud, siis midagi targemat mul teha ei olnudki kui minna.

Enne minekut otsustasin oodata kui Maanus'e puhkus Bali'l läbi saab, et teda veel enne minekut näha ja autost talle tema varandus kaasa anda, sest tema tulevikuplaanid olid teistsugused ning meie hilisem kokkusaamine siin saarel tundus olevat vägagi ebatõenäoline, kuid kindlasti mitte võimatu ... Tahaks vähemalt nii loota. Lisaks Maanus'e laevale naasmisel pidi sealt maha tulema Indrek, kellega ma kokku ei saanudki kui ta laevale läks. Peale pikka esmaspäeva õhtut jõudsin teisipäeva hommikul kell kaheksa oma voodisse ning magasin maha vist kogu päeva, sest pidin Maanus'ele öösel kella poole neljaks lennujaama vastu minema. Kuna lennukini, millega Maanus pidi laevale edasi lendama, oli tunnike kuni kaks aega, siis saime taas veidi juttu rääkida, üksteise plaanidest aimu saada. Maanus arvas, et kui saak on hea, siis plaanib ta olla laeval kuni hooaja lõpuni ning seejärel on tal poolteist kuud viisa lõppemiseni aega ning selle aja jooksul tahaks ta suuremas linnas õnne proovida, nagu Brisbane, Sydney või Melbourne. Kui selle aja jooksul midagi IT-valdkonnast ei leia, siis vist ei hakka teise aasta viisat ka taotlema ja sõidab Eestisse, et midagi asjalikumat taas teha. Kogemusi on ta siin Austraalias saanud küll, et farmitöö moodi töid teha nagu enam ei viitsi. Raha on ta nüüd ka veidi teeninud ja ehk annab see talle aega Eestis taas kohaneda. Minu arust päris asjalik suhtumine. Ise olen seda sama mõelnud, kuigi minu puhul on kogu teenistus alati kuskile haihtunud, mistõttu olen nüüd sunnitud veidi raha ka teenima, mis tõenäoliselt sunnib mind siia ka vähemalt teiseks aastaks jääma ... Elame näeme.

Hommikul olin juba kõiki teavitanud, et homme pakin oma asjad ja liigun edasi. Vaikselt liikusid edasi kõik tuttavad hostelist ... Ju oli ka minul õige aeg edasi liikuda. Tuli veel vaid Indrek ära oodata, teha mõned tervitusõlled, et siis järgmisel päeval Katherine'i poole edasi sõita, kuhu minu toakaaslased oma värskelt ostetud autoga mootoririkke tõttu pidama olid jäänud. Nad olid seal olnud juba peaaegu nädala. Nende auto just kui oleks teadnud, et mind on vaja ära oodata. Igatahes tegime hostelis mõned õlled Ben'i, Ronja, Tim'i ja selle teise austraallasega, kelle nime ei mäleta. Lõpuks saabus kohale ka Indrek ning temaga edasi tegime minu viimase ja tema esimese õhtu Darwinis. Mingil hetkel kadus ta salapärastel asjaoludel ära ... pagana prantslannast velotakso juht :-) Mina jäin ühe kohaliku vennaga õlut jooma, kuni meie kõrval olevast lauast tõusid kaks jõhkralt laiaõlgset aborigeenihiiglast, kes otsustasid terrassil meie laua kõrvale põit tühjendada. Ma pole oma olemuselt rassist, kuid mida muud ma neist arvama peaksin kui kõik kogemused neist on sellised, et midagi muud lihtsalt ei jää üle ... loomad. Ütlesime, et see ei ole normaalne, mida te siin teete. Seejärel liitus nendega veel kolmaski elukas. Mis mõttes pole normaalne. Austraallane läks nende peale nii keema, et pidin ta sealt eemale rebima, sest nende kasvu hinnates oleks väga ebatõenäoline olnud, et me omal jalal sealt baarist oleksime välja saanud. Selle peale kittus austraallane turvameestele, kes noil abodel lahkuda palusid. Kuna abod eitasid oma käitumist, siis otsiti mind baari tantsuplatsilt üles kui tunnistajat. Küsiti, kas need mehed urineerisid terrassil. Ütlesin jah, mille peale abod mu ära tappa lubasid. Selle peale visati nad välja. Mina sain elusalt ja tervelt koju ... Kui pohmakas välja arvata.

Hommikul pidin juba kell 9 üleval olema, et asjad pakkida ja kella 10-ks end välja registreerida. Väga raske oli mõelda, et peaksin varsti autorooli minema, et 300 kilomeetrit sõita. Venitasin ja venitasin selle minekuga. Lisaks käis ka Indrek peale, et jää veel paariks päevaks, kuni temagi lennuki peale peab minema. Nibin nabin sain kell kolm liikuma.

Kuidagi kahju oli minna. Mitte ainult Indreku pärast, vaid ka Ben ja Ronja ... Üldse oli Darwin kuidagi armsaks saanud. Kõik oli käeulatuses. Kindlasti ei anna Darwin'it võrrelda Sydney, Brisbane'i või Melbourne'iga, ega mitte ka idaranniku linnadega, aga mingi võlu sellel linnal oli minu jaoks. Arvan, et jään seda linna taga igatsema ... Pigem siiski neid inimesi, keda siin kohtasin ... Darwin oli lihtsalt ühine punkt meie ajateljel.

Darwin ... Mahe laiskus minu kontides

Nagu öeldud olin otsustanud Darwin'isse jääda. Püüdsin sundida end tööotsimisega tegelema, kuid pea oli raske ja sellest midagi tõsist välja ei tulnud. Käisin küll läbi kõik tööbürood ja isegi tõstukijuhi kursustel käisin, kuid abi sellest suurt ei olnud, kui polnud tuju end kuskil müümas käia. Nii vaikselt venis iga päev sama rada. Tõmbusin iga päevaga rohkem endasse ja ei tahtnud kellegagi suhelda. See oli vist minu senine kõige madalam hetk siin. Ei saanudki lõpuks aru, kas ma tahan koju või ei taha seda enam üldse.

Ühel päeval tuli mu toakaaslane Stefanie oma sõbrannaga meie tuppa ja küsis, kas ma ei tahaks nendega tulla randa ilutulestikku vaatama. Kehitasin õlgu. Midagi targemat mul ka teha polnud ning andsin oma nõusoleku. Oli Northern Territory päev. See on siin ainus päev, kui inimesed võivad osta ja lasta ilutulestikku. Lisaks oli Mindil Beach'i rannas suur ametlik ilutilestik ning sinna mind kaasa kutsutigi. Austraalias osatakse raha ilutulestiku peale kulutada. Vapustavalt võimas ilutulestik, millest uhkemat olen näinud vaid aastavahetusel Sydney's. Peale ilutulestikku seadsime end tagasi hostelisse, kus üks sakslaste sõbralik seltskond väikest moodi pidu oli korraldamas. Kuna ka minu kaks kaaslast olid nende sõpruskonnast, siis tariti ka mind edaspidiselt nende seltskonda. Just see oli õhtu, kui leidsin uuesti ülesse oma rõõmsa olemise ja rahulolu, et olen just nüüd siin.

Mõne päeva pärast ostsid mu kolm toakaaslast(Stefanie, Lisa, Mathias) ja nende sõbranna (Kira) omale auto ning plaanised sellega suurejoonelise reisi mööda läänerannikut Perth'i. See pani ka minu mõtlema, et ehk peaksin minagi nendega liituma. Kahe vana autoga oleks oluliselt turvalisem kui kunagi hiljem üksi minna. Kuid kuna raha mul selleks polnud, siis lükkasin selle kunagisse kaugesse tulevikku. Lubasin endale, et peale tulumaksu tagasisaamist võtan selle ette.

Kuna kogu meie sõpruskond seal vaikselt laiali vajus, siis jäime alles mina, Ben ja Ronja. Meie igapäevane tegevus oli spaa-tekil päikese käes peesitada ja õhtul koos midagi head süüa teha. Söögi valmistamiseks on alati vaja eelnevalt poes käia ning poeskäik Ben'i ja Ronja'ga oli minu jaoks paras ekstreemsus. Kuna meist kellegi rahaline seis väga kiita polnud, siis õpetati mind, kuidas toime süüa nagu kuningas, kui taskud on tühjad. Nimelt harrastasid nad nn prantsuse poodlemist maakeeli osalist varastamist. Mulle oli see äärmiselt vastumeelne ning olgem ausad, südametunnistus jäi piinama ja häbitunne riivas hinge. Nad käisid poes nii, et maksid kümmekond dollarit, kuid kaupa oli koguväärtusega ligi kaheksakümmend dollarit. Nimelt on Austraalias enamikes suuremates toidupoodides samasugused iseteeninduskassad kui olid seda kunagi Keilas Rõõmu kaubamajas, kus ostetud kauba lasid ise makseterminali juures läbi ja maksid selle eest, mille läbi lasid. Nende nahhaalsus oli muljetavaldav. Mõned odavamad asjad lasid nad triipkoodi-lugeja alt läbi, kuid enamuse panid kotti niisama. Oma küsimusele, kas nad vahele ei karda jääda, sain vastuseks, et selles konkreetses poes on see vahelejäämine raske, kunakontrollija, kes seal kassade juures seisab, ei tee oma tööd. Ja kui on seal keegi teine, siis tuleb 50 minutit kauem poes ringi käia, et siis algab jälle selle möku vahetus. Ja mina arvasin, et ainult prantslased on selleks võimelised, aga nüüd siis tean, et seda teevad ka sakslased. Minu ees uhkustamiseks olid nad õhtusöögiks valinud välja kõige kallimad veisefileed. Ben on nende valmistamisele spetsialiseerunud. See oli parim steik, mida ma oma elus olen saanud ning isegi süümepiinad ei suutnud selle hõrku maitset rikkuda.

Nagu ütlesin, siis koosnesidki meie päevad laisklemisest ja õhtul kuninglikult söömisest. Kord poodlesid nemad ja siis jälle mina. Mina iseseisvalt selle prantsuse poodlemisega hakkama ei saanud, ja ei tahtnudki väga. Kord olin sadamas jälle kala maha laadimas ning peale pikka päeva saime preemiaks valida enesele värske kala. Krabasin suure snapperi. Ma pole elus kala teinud ning seda ei olnud ka meisterkokk Ben. Nii me siis istusime õhtul köögis laua taga ja vaatasime kalaga tõtt, teadmata, kust otsast alustada. Lõpuks saime Serif'ilt paar õpetussõna. Ja hakkasime peale. Kogu hosteli köögis olnud inimesed elasid meie tegevusele kaasa. Et mis see siis ära ei ole. Pea maha, soolikad välja ja lõikad fileed ja siis pannile. Lihtne? Ei olnud. Noad olid nürid, mistõttu ei suutnud ma pead maha lõigates selgroost jagu saada. Õnneks oli Maanus mulle enne Bali'le puhkama minemist jätnud minu kätte oma Leatherman'i taskunoa komplekti. Sinna kuulus ka saag, mis nüüd kala selgroo saagimisel väga ära kulus. Pealtvaatajad naersid. Isegi oleks naernud. Ronja, kes oli bioloogina ülikoolis erinevaid loomi lahanud, pidi sisikonna eemaldama. Seejärel krabasin kala jälle enda kätte ja asusin fileed lõikama. Nüri noa ja pealtvaatajate targutuste abil suutsin sealt mingid fileed kätte saada. Seejärel tuli Serif kööki tagasi ja küsis, miks me kala enne ära ei puhastanud soomustest. Emmm ... Miks sa alles nüüd sellise jutuga siia tuled. Ben krabas selle peale fileelõigud ja hakkas vastusoomust noaseljaga nühkima. Põhimõtteliselt sai kogu köök sellepeale soomustega ära lagastatud. Aega läks, aga lõpuks olid fileelõigud valmis pannile minema. Esmalt sai pannile pandud liha poolega. Peale lühikest küpsetamist keeras Ben teise külje, mille peale tõmbasid fileed rulli. Vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime naerma. No ei oska me kala teha. Sel hetkel sattus jälle Serif kööki ja tuli jälle targutama, et oleks pidanud nahale sisselõiked tegema, siis poleks rulli tõmmanud. Tahtsin talle tema ajastuse pärast panniga virutada. Aga enam polnud midagi teha. Kõhud olid tühjad ja raha muu toidu ostmiseks täna enam polnud. Pealegi hakkas kahju kallist kalast, mis poes oleks targemate sõnul maksnud nii nelikümmend dollarit. Püüdsime veel kuidagi neid rulle sirgu tõmmata ja küpsetada. Serveerisime siis enestele riisiga ja hakkasime sööma. Riis oli hea, aurutatud aedviljad ülimaitsvad, aga peategelane kala ... Ütleme nii, et kuna kõik olime toiduvalmistamisel osalised, siis keegi ei tahtnud midagi halvasti öelda, kuid maru oli vaadata, kuidas toores kala kõigil suus vaikselt ringi käis ja alla ei tahtnud minna :-) Otsustasime, et rohkem lähiajal kala ei tee.

Selle kahe nädala nädala jooksul, mis ma Ben'i ja Ronja'ga veetsin, õppisin ma taas üle pika aja lihtsalt olema ja muredele mitte mõtlema. Kuigi raha ei olnud, tundus elu siiski niivõrd mahe. No worries! Esimest korda kõlas see nii nagu ta pidi kõlama.

Darwin ... Vana Ford

Mäletan kui Maanus'ega Adis'elt autot ostma hakkasime, siis enne seda küsisime tema arvamust, et kas see auto Darwin'isse meid suudaks viia. Adis vastas ausalt, et tema ei usu, et see auto seda reisi vastu peaks. Ometigi võtsime põikpäiselt Maanuse eestvedamisel vastu otsuse, et Darwin'isse sõidame autoga. Nii me selle ära ostsime ja siia ka kohale jõudsime. Varasemalt juba kirjutasin, et vahetult peale Darwin'isse jõudmist parkisime auto hosteli taha ning jätsime ta pea nädalaks puhkama. Ja siis kui ühel hetkel teda väga vaja oli, siis ta lihtsalt keeldus käivitumast. Maanus kiirustas taksoga lennujaama ja katkine auto jäi minu hooleks.

Kuna minul puudub pädevus katkiste autodega midagi peale hakata, siis pöördusin järgemööda tedlikumate tuttavate ja tuttavate tuttavate poole. Ükshaaval või hulga kaupa käisid tarkade kogu delegatsioonid autod vaatamas ja näppimas, kuid tulemus oli ümmargune null. Sain soovitusi pukseerida auto remonditöökotta. Aitäh, selle peale poleks ma tõesti ise tulnud. Kahjuks oli rahaline seis selline, et remonditöökojast võisime autoga vaid unistada. Nii see sinna pikemaks seisma ja raha ootama jäi. Möödus paar nädalat ja olin ise juba krevetilaevale sättimas. Võtmed jätsin Karmen'i kätte, et äkki saan vahepeal merel rikkaks või võidab tema lotopiletiga, et siis oleks tal võimalik see auto parandusse toimetada. Või teine, natuke halvem variant, et kui ta hostelist ära kolib, siis tuleb lasta auto kuskile pukseerida, sest muidu võtab pukseerimise ette hostel ja tulemus oleks võinud olla ettearvamatu. Ei oleks mina seda autot pärast linna pealt leidnud või tasulise parkla arvet jõudnud maksta. Läksin mitte väga raske südamega laevale ja minust see auto sinna maha jäi.

Laeval olime pea igasugusest välissuhtlusest ära lõigatud, kuni ühel päeval sattusime suhteliselt lähedale ühele linnale, ning see tõi mu telefoni õhkõrna mobiililevi. Sellest piisas, et saada Karmen'ilt läbi Leemet'i teada, et auto on korras ja nad lähevad sellega Litchfield'i loodusparki. Probleem olevat olnud süüteluku põhjas ning Kristjan olla vedanud juhtme akult otse starterile, millega auto olla käima saadud. Lihtsalt igaks käivitamiseks tulla kapott avada ja juhtmeots aku pluss-poolega ühendada. Tore kui asjad iseenesest lahenevad. Tüütu lahendus, aga parem jabur käivitus kui tuvi katusel. Rõõmu sellest mõttest sain vaid nädalaks, sest siis saabusime maale tankima ning sadamas sain teada, et noored oli Litchfield'i looduspargist tagasi sõites vaevu parklasse jõudnud, kui rihmaratas oli katkisena küljest pudenedud. Ilma selle rihmata kadus roolivõim, aku laadimine, mootori jahutus ja konditsioneer, mis iseenesest juba niigi ei töötanud. Tahtsin kiruda, aga tegelikult ajas mind muigama, et see auto ei jäta sind kunagi tee äärde, vaid toimetab sind viisakalt sihtpunkti ning alles siis ütleb ülesse :-)

Teadmisega, et auto seisab taas katkisena Ashton Lodge hosteli taga parklas, läksin ma taas laevale. Järgmise linnakülastuse ajal astus laevalt maha Leemet, kes koos Karmen'iga plaanisid Darwin'ist lahkuda. Denis pages kalalaevale ja Maanus juba oli merel. Lisaks olid Sass ja Kristjan kulutuste piiramiseks hostelit vahetamas. Ei teadnudki, mida teha selle autoga. Katsin silmad ja kõrvad kinni ja põgenesin autoprobleemide eest merele. Lootsin, et äkki lahenevad mured iseenesest. Pahatihti neil on ju see kombeks. Paari nädala möödudes olin jälle linna saabumas ning levipiirkonda jõudes sain Karmen'ilt sõnumi, et auto on Denis'i poolt toimetatud kuskile sadamasse kai äärde ja võtmed on kellegi Ivo käes. Julgesin juba rõõmustada, kuidas ma ettenägelikult oma probleemid kaldale jätsin ja nad ise endale lahenduse leidsid. Sain aru, et auto töötab, kuid eksisin. Denis oli ostnud autole uue aku, juhtmega käivitanud ning siis kesklinnast sadamasse sõitnud. Laeva kai äärde parkides avastasin, et auto on pargitud täpselt meie laeva kõrvale. Ei pidanud vaesekest tervelt sadamaalalt taga ajama. Tore, kui miski tuttav sind kai peal ootab. Mis sest, et katki, ikkagi oma. Õnneks juhtus Denis jälle samal ajal maal olema ja toimetas mulle võtmed koju kätte. Lisaks sain temalt täiemahulise väljaõppe, kuidas autot käivitada ja Denis arvas optimistlikult, et selle uue akuga peaks saama remonditöökotta ära sõidetud küll. Õhtul tegime Dan'iga proovi, kuid tuli välja, et uus uhke aku on tühi. Veider, kuidas ühe probleemi lahenedes kerkivad ülesse uued ja uued. Hiljaaegu nägin facebook'i lehel kellegi postitust õnne olemusest. Õnn olevat see kui oled saanud ühe jama kaelast ära ja järgmine pole veel kohale jõudnud. Nii ta vist ongi :-) Igatahes oli mul veel jäänud üks reis merel, mistõttu sain jälle oma probleemidega tegelemise edasi lükata. Kapten veel küsis enne viimast mereleminekut, et kas ma ei karda, et abod mu auto ära virutavad või pakkudele tõstavad või lihtsalt keegi arvab, et oleks tore klaasid sisse lüüa. Ah ole nüüd, see on ju Austraalia, mitte Lasnamägi :-)

Ja kui meresõit otsa sai, pidin oma katkise autoga silmitsi seisma. Krt, keegi oli küljepeegli ära virutanud. Väiksed vastikud Austraalia varganäod. Peas välkus korraks mõte, et kui suur võiks olla tõenäosus, et selle peegli panid pihta eestlased. Ei hakanud sellega pead vaevama ja jätsin auto veel nädalaks kai peale kudema püüdes ise eluga maismaal harjuda. Ja siis võtsin selle jama lõpuks ette. Püüdsin olla kooner, püüdes vältida puksiirile kuluvat raha ning otsustasin aku tassida ise remonditöökotta, lasta see täis laadida ja siis autoga töökotta ise kohale sõita. Jalutasin sadamasse, kruttisin aku maha ja hakkasin sellega linna jalutama. Autoaku, mis see sunnik ikka kaalub. Kuid Darwin'is on niisamagi jalutada paras piin, palavus on meeletu. Siis püüdke ette kujutada kuidas te mõned kilomeetrid jalutate autoaku süles. Peale esimest kilomeetrit tundus, nagu saaks aku iga meetriga sada grammi kaalule juurde. Lisaks saatsid kesklinnas sind inimeste imelikud pilgud. Palav. Jõudsin lõpuks remonditöökotta. Ei kahjuks me siin sellist teenust ei paku. Miks? Kuidas teil pole akulaadijat? On, aga selline on firmapoliitika. Ah, mine p...sse, ma tassisin seda paganama tankiakut pea neli kilomeetrit ja sa ütled mulle, et selline on teie poliitika!?! Ah savi, tagasi ma nagunii ei viitsi tassida, kui juba tühi aku kaalub nii palju, mõtle, mis siis veel täislaetud aku kaaluda võib :-) Anna mulle puksiiri number, ma toon selle auto siis ka siia. Tunni aja pärast olime autoga tagasi ja jätsin ta remondimeeste hoolde.

Ülejärgmine päev sain telefonikõne, et muidu on auto korras ja ka kaks uut rehvi paigaldasime vastavalt teie soovile, kuid kahjuks ei suutnud me tuvastada viga, miks see auto ei käivitu. Omast arust tegin teile selgeks ju, et süüteluku põhi on probleemiks. Jah, see võib olla küll nii, kuid sellega peaksite siis autoelektriku poole pöörduma. Siit tuligi välja see omapärane süsteem, et kõik elektrilistesse süsteemidesse puutuv on siin riigis autoelektriku lahendada, mitte autoremondiluksepa. Ehk on see ka Eestis nii, kuid üldjuhul pakutakse meil seda teenust ühest kohast, siin pead kahes erinevas asutuses käima ... On erandeid, aga üldjuhul on need erinevad ettevõtted Siis pakuti mulle välja selline lahendus, et nad paigaldavad parema juhtme aku ja starterimootori vahele ja installeerivad salongi armatuurile lisanupu, et ma ei peaks käivitamiseks enam kapotikaant kergitama, vaid peale süüte sissekeeramist peaksin käivitamiseks lihtsalt nuppu vajutama, nagu tänapäeva uued autod :-) Kõlas jaburalt, aga omamoodi ägedalt ... Tehke! Ja nii nad tegidki.

Auto remonditud, rehvid vahetatud ja REGO uuendatud. Tundsin taas, nagu oleks kogu Austraalia mu ees valla - vabadus. Millegipärast otsustasin ikka Darwin'isse jääda.

Darwin ... Golf, see härrasmeeste mäng

Paar õhtut varem oli Denis välja käinud, et lisaks õllejoomisele võiks vahelduseks millegi muuga tegeleda. Tõstsime kõik nõusoleku märgiks pilgu õlleklaasidelt ning jäime huviga kuulama, mida Denis välja pakub. Golf. Miks mitte minna mängima golfi?

Kaks päeva hiljem sõitis Denku autoga hosteli ette ja istusin autosse. Küsisin üle, et kas golfiväljak on kaugel, kuna mind tegi veidi murelikuks, et autos oli vaid kaks kohta, kuid minema pidime neljakesi. Sain vastuseks, et ei ole, ainult seitse minutit sõitu. See vist tähendas, et me läheme autoga. Eeldasin, et Kristjan ja Sass tulevad teise autoga, sest nende poiste õlgade laius võrdub kaks mind ja mina ei uskunud, et me sellesse kabiini neljakesi esiritta ära mahume. Siis ütles Denku, et läheme võtame Sassi ja Kristjani ka peale. Ja paneme nad taha kasti istuma, lõpetasin Denis'i lause püüdes vaimukas olla. Sõitsime Kristjanit peale võtma. Ja ei pannud teda kasti. Trügis mees kabiini. Jube kitsas oli. Järgmine reis Sassi järele. Ja ei läinud ka tema kasti. Trügis ka kabiini. Kolm tursket meest ja üks mitte nii väga turske said suure vaevaga kabiini pressitud ja sõit golfiväljakule algas poest läbisõiduga. Elutarkust pungil täis Denis ütles, et võtame oma õlled kaasa, on odavam kui sealt osta. Ma olin imestunud, et kas seal võib siis niimoodi õlut juua? Muidugi võib, isegi peab ... Palav on ju. See ei läinud üldse kokku minu ettekujutusega golfimängust, kuid kuna teised olid korra juba varem käinud, siis eeldasin, et ehk nii saabki olema.

Silme eest käis läbi Niitvälja golfiklubi reklaamvoldik, mis kunagi mu postkasti potsatas, kus kõik inimesed pildidl viksid ja viisakad. Alles siis lõi mulle pähe, et olen lühikeste rannapükste, t-särgi ja varbavahe plätudega. Ja niimoodi polnud riides ainult mina, vaid ka kõik teised. Kindel, et meid niimoodi mängima lastakse? Minu kahtlusi saatis teiste lõbus naer. Sa võid ju alati poest läbi minna ja omale soni osta. Otsustasin, et jätan seekord soniostmise vahele ja rohkem lolle küsimusi ei esita. Parkisime auto ja jalutasime õllekastiga golfiväljaku administraatori juurde. Poiste hämminguks ei lubatud meid sisse. Aga põhjus polnud riietuses, vaid lihtsalt oma jookidega mängima ei lubatud. Kristjan kergendas siis oma rahakotti ja varustas meid õlledega. Rentisime omale kepid ja need elektrilised sõidukid - golfikärud ning nö kihutasime esimese augu juurde.

Poisid olid kaasa ostnud paarkümmend palli. Peaks jätkuma ja ülegi jääma. Kamba peale otsustasime, et kõige õigem oleks vist küüa kõige suurema kepiga. Keegi polnud kindel, aga millegagi tuli ju alustada. Järgemööda kihutasid kõik oma pallid vette ... Ja siis veel kord ... Ja veel kord ... Ja siis veelkord. Hea, et omale ühe palli krabasin, sest põhimõtteliselt kihutati kõik pallid vette, eesotsas Kristjaniga. Ainus, kes palli vette ei löönud, olin mina. Mitte et ma oleks olnud sündinud talent. Loomulikult mitte. Ka ei saatnud mind algaja õnn. Ma lihtsalt ei saanud pallile pihta. Seni kuni me seal esimese augu juures "harjutasime", tuli lasta mõned mängijad meist ettepoole, sest minule hakkas juba tunduma, et me ei saagi sealt edasi. Seni kuni Kristjan uusi palle käis ostmas, sain mina lõpuks pallile pihta. Isegi enam vähem õiges suunas. Peale seda kaldusin arvama, et küllap on minus ikkagi peidus see tohutu talendikus. Nüüd lihtsalt vaja nende amatööridega siin natuke sipsida ja pea võib juba võistlema minna Tiger Woods'i endaga. Peale minu võrratut avalööki said üle veesilma ka teised. Ja mäng võis jätkuda. Need mõnikümmend palli, mis me seal vette uputasime, jäid ka viimasteks. Ülejäänud pallid pääsesid meiega lõpuni. Minu äsjaavastatud talendikus jättis mu peale esimest auku maha ja kukkusin teistega samale tasemele. Milline pettumus.

Päev toredasti sisustatud, võisime õhtul õlleklaase puhta südametunnistusega tõsta. Kuna Northern Territory's surfamisega tegeleda ei saa, siis siia pikemalt jäädes hakkan tegelema golfiga. Tahtmine on taevariik, saamine iseasi.