Yerecoin ... Muserdatud hein

Peale oma suurt sõitu Katherine'st Perth'i tundus see kahetunnine teekond Yerecoin'i väikelinna maru lühike. Tegelikult ei omanud ma selget pilti, mida mu töö endast üldse kujutab. Anissa jutust sain vaid nii palju selgust, et minust saab traktorist heinatootmise ettevõttes. Njah ... sisemist põlemist see minus ei tekitanud. Sellist ametit saab vabalt kodumaalgi pidada ning pelgalt selle kogemuse pärast Austraalias seigelda poleks ju ka mõtet. Samas tasuta elamise ja 23 dollari eest tunnis võin ma ju end selle tööga sinasõprust pidada. Pealegi pole ma, kas siis õnneks või õnnetuseks, heinategemisega kodus kunagi kokku puutunud. Seega tundsin end suhteliselt muretult läbides pea paarsada kilomeetrit viljapõldudest ja heinamaadest ääristatud maanteed.

Ja siis ma jõudsin kohale. Väga palju oleks selle asula kohta öelda linnake ... Isegi linnakesekene oleks liialdus. Suur viljahoidla ühel pool raudteed ja paarkümmend majakest teisel pool teed, nendest üks tundus olevat poe sarnane majakene ning õnneks ei puudunud ka kõrts. Olin telefonitsi kokku leppinud oma tulevase ülemusega, et saame kokku ostukeskuse ees. Emmmm ... tundus, et see poeke ongi ostukeskus. Peatusin ja haarasin telefoni, et igaks petteks üle küsida, kas ma olen ikka õiges Yerecoin'i linnas ning teavitada oma kohalolekust ja siis hakkas peale ... Olin ostnud vale suurusega sim-kaardi telefonile. Pagan. õnneks tuli meelde, et kuskil sügaval seljakotis on mul veel üks igivana Nokia telefon, kellele selle suurusega kaart sisse sobis. On ikka veider küll, kuidas mõned asjad sinuga aastaid kaasas rändavad, ilma et sa neid kasutaksid ja siis ühel hetkel on nad nii vajalikud. Nii mõnedki kuud aitas see telefon ka Maanust kalalaeval, kuna enda oma suutis ta Stanthorpe'i salatipõllul veest läbi leotada. Nüüd oli see väike klots minu päästeingliks ning pea seisin vastakuti Tom'iga.

Tuli välja, et olin parkinud täpselt oma uue elukoha ette. Eiei, mitte pood polnud mu elukohaks, vaid järgmine majake sellest edasi. Ei tundunud üldse paha. Astusime sisse ning Tom tuvustas mind mu uutele majakaaslastele. Oma elamist jagasin ma ühe kohaliku noorpaari ja paari meespoole isaga. Peale põgusat tutvumist ja kolisin ma oma elu auto pagasiruumist oma tuppa. Hehee, mul oli jälle oma tuba suure voodi, riidekapi ja konditsioneeriga, majas ilus puhas köök ja dushiruum. Ja mainimata ei saa jätta pesumasinat, mis töötas, ilma, et oleks sinu käest raha küsinud. Midagi rohkemat ma ei oleks osanud oodatagi. Seadsin end magama, et juba järgmisel hommikul kell 6 tööpostil olla.

Hommikul pakkus majakaaslasest perepoeg mulle küüti tööle, sest tuli välja, et me kõik töötame ühes ja samas kohas. Ja siis seisin kell 6 hommikul suure tootmishoone uksel käed taskus ja ootasin ülemust, kes ütleks, mida ma siin täpselt tegema pean. Kohatu oli seal tühja seista, kuid kuna oli laupäev ja Tom ise oli sellel päeval vaba, siis pidin ootama John'i, kes pidavat mu siinse eluga kurssi viima. Tunniajalise hilinemisega lõpuks pahur austraalia päss John saabuski. Peale seda kui olin öelnud, kes ma olen ja mis otstarbel ma siin olen ajasime sõbralikult törts juttu. Kui olin aga öelnud talle, et Tom'i sõnul pidavat tema mu tegevust siin täna kordineerima, siis ohkas ta sügavalt vist seitse korda järjest, kas tõesti peab tema täna laupäevasel päeval töö juures tööd ka tegema. Tülpinult tõstis ta kiire pilgu siis minust mööda ja märkas eemal heinamaal askeldavat traktorit ning täiesti vaba traktrorit minu selja taga. Järsku lõid ta laisad silmad särama ning ta juhatas mu traktorini. Tegemist Manitou teleskooptõstukiga või -laaduriga, kuid mulle meeldib öelda lihtsalt traktor. Kiirelt juhatas ta mind trakatsi juurde ja päris, kas olen kunagi sellisega sõitnud - ei. Korraks sügas ta kukalt ja siis istus kiirelt masinasse. Siit käib käima ... see on käigukang ... siin pidur ja gaas ... selle juhtkangiga tõstad ja langetad, kallutad ette ja taha. Nüüd istu sisse ja sõida põllule. Sõitsin käega viibatud suunas. Lihtsalt ja kiirelt sai laisk John mu oma kaelast ära ning sokutas mu koolitusele juba põllul oma traktoriga askeldanud austraallasest seltsimehe juurde.

Järgmised päevad möödusid heinamaal traktoriga heinapalle taga ajades, kokku tassides ja rekkale laadides. Pikkad päevad algasid hommikul kella kuuest ja lõppesid õhtul kell kuus. Töö kõige raskem osa hoopiski heinapõllul laadimiseks kokku tassitud heinapallidele siltide külgesidumine ja seda nimelt seetõttu, et selle aja jooksul kui sa seal väljas askeldasid, ümbritsesid sind korraga mustmiljon kärbest, kes kõik arvasid, et jube tore oleks lennata sulle silma ja kõrva ja suhu ja ninna, nagu muud eesmärki nende elus polekski olemas. Oi kuidas ma tahaksin mõista seda, miks nad just nii käituvad. Täiesti võimatu oli väljas olla. Kadedalt vaatasin kuidas rekkajuhi pea võrguga kaetud oli. See on esimene asi, mille ma ostan kui võimalus tekib. Seni pidin aga kannatama ja kätega vehkima. ühe hilisema kuulujutu kohaselt oli selline mure varasemalt ka Ameerikas, kuid seal olla peotäis kärbseid laboris mingi haigusega nakatatud ja siis loodusesse lastud. Sellega olevat seal põllumajanduspiirkondades kadunud igasugune kärbeste probleem. Pole kärbest, pole probleemi. Kes teab, kas sel mingigi tõepõhi all olla võiks, kuid ei imestaks kui see tõsi oleks.

Tubli uhiuue töötajana püüdsin kohe esimesel päeval silma paista ja töötasin teistest tunni-paar kauem. Minu majakaaslane, kes mu tööle tõi oli sellega rahul, kuna tema sai siis aega parajaks teha tehase kõrval asuvas majas, kuhu olid majutatud mõned töötajad, kellede hulgas, üllatus-üllatus, ka kaks Eesti poissi: Joonas ja Kristjan. Aga neil pikemalt peatumata tahtsin kirjutada, et sel ajal kui mina põllul hilisemalt töötades plusspunkte üritasin teenida, oli mu majakaaslasest autojuht end maani täis suutnud juua. Peale tööd viskasin traktori nurka ja istusin autosse. Väsinud ja näljasena ei pannud mina kohe tähele, et too nõnda keerulises olukorras oli. Jõudsin vaevu turvavöö kinnitada, kui see tuhatnelja kodupoole kihutas. Järgmised ö kilomeetrit olid minu elu pikimad ö kilomeetrit. Põhimõtteliselt hoidsin vist kogu tee hinge kinni, sest jalg gaasipedaalilt ei tõusnud vast kordagi ja kogu sõit käis täisgaasiga ühest teeservast teise. Jõudsin mõttes ka kõik võimalikud jumalad läbi paluda igaks juhuks, et eluga pääseda. Nüüd ei teagi millisele ma neist tänu võlgu olen, sest elusalt ja tervelt ma sealt lõpuks koju sain. Kõikidel järgnevatel päevadel olin iseenda autojuht.

Mõnusalt pikad tööpäevad tegid tuju heaks, sest juba hakkasid peas ringlema mõtted, et kui palju ma siin teenin. Jõudsin vaid mõned päevad siin töötada ja hakkasin vaikselt sisse sulanduma, kui sain Ben'ilt sõnumi, et pane end valmis ja ole järgmise nädala kolmapäeval Lake Grace'is, sest siis hakkab minu töö seal. Nüüd ma siis istusin kerges segaduses, et kumbast otsast hammustada. Rahaliselt olid mõlemad head, mis oli minu põhiline ja olude sunnil pea ainuke valikukriteerium. Siiski mõte näha taas vanu tuttavaid Ben'i ja Ronja't ning lävida suurema seltskonnaga kui seda pakkus Yerecoin, sai määravaks ning hakkasin end ette valmistama, kuidas öelda oma ülemusele Tom'ile seda, et juba nädal peale saabumist tahaksin ma lahkuda. Soovisin ka ju selle nädala tööga teenitud palga ilusasti kätte saada ja veel mõned päevad tahaks ju siin tööd teha. Abiks sai seegi kord vale, et pean järsku Eestisse tagasi sõitma. Kolmapäeva õhtul rääkisin Tom'iga, et pean laupäeva hommikul Perth'i kihutama, et lennukile jõuda. Kõik tundus, et läks hästi. Tom oli rahulik ja mina sain võimaluse reedeni töötada ja majast lubasin lahkuda laupäeva hommikul. Seega oli minu karjäär traktorijuhina täpselt nädal aega pikk. Südametunnistus ka enam ei piinanud, set sain Tom'ilt teada, et järgmine nädal oleks põllud nagunii tehtud saanud ning mahe põllul rallitamine oleks asendunud pakkimistehases heinapakkide seadmetele ettetõstmisega.

Oma majakaaslastele ma oma minekust teada ei andunud ning miks pidanukski, sest ega me selle nädala ajaga väga suurteks sõpradeks ei saanudki, sest peale seda esimese päeva kojusõitu hoidsin ma kerget distantsi. Seega pakkisin reede õhtul vargsi oma asjad ja hiilisin laupäeva hommikul minema. Taas Perth'i poole sõites tundus see Yerecoin kui lihtsalt üks veider unenägu. Tundsin kuidagi suurt heameelt, et ma sealt tulema sain, järelikult tegin õigesti. Lisaks olin esimest korda olukorras, kus mind ootas töö juba ees. Enne seda tuli mul aga paar päeva taas Perth'is peatuda.

Perth, mu põgus peatuspaik

Hommik. Taas ärkan autos, kust oma kangeks magatud kere vaikselt välja püüan sikutada. Kuigi autos magamine pole kõige hullem, siis ometi lootsin, et see oli nüüd viimane kord. Ainult sada kilomeetrit oli jäänud sellest hiiglama pikast teekonnast läbida. Peale kerget hommikuvõimlemist istusin taas rooli ning ei läinudki enam kaua kui avastasin end juba Lääne-Austraalia osariigi pealinna Perth'i tänavatel. Niivõrd veider oli taas seigelda läbi elava liikluse. Sisimas olin juba niivõrd harjunud, et võisid liigelda sadu kilomeetreid, kohates vaid paari vastutulevat sõidukit. Otsa sai mu senise elu pikim roadtrip. Koos igasuguste sissepõikamistega oli läbitud kilometraaž ligi 4500 kilomeetrit. Enne Austraaliat ei oleks ma sellise vahemaa läbimisest kunagi ette kujutanud, nüüd aga juba mõtlesin, kuidas ma siit mööda lõunakallast suuna Sydney poole võtan ja läbin selle viimase kolmandiku, et silmus Austraalia ümber kokku tõmmata ja mõelda kodumaa peale. Enne tuli mul end aga Perth'is sisse seada.

Meenus minu mitte just kõige meeldivam kogemus Sydney hostelist, kus ühte tuppa oli pakitud ligi paarkymmend inimest ning köögi- ja sanitaartingimused jätsid kõvasti soovida. Seega otsustasin seekord veidigi eeltööd teha, et mitte enam sellises segasummasuvilas maanduda. Soovituste listi järgi otsustasin end sisse seada ilusa nimega hostelis Billabong. Kuna olin harjunud juba Darwin'i kõrghooaja hindadega, siis paarsada dollarit nädala eest mul enam põlvi nõrgaks ei teinud ja pealegi ei plaaninud ma siia kauemaks jäädagi. Aga hostel ise oli mõnus ja suhteliselt rahulik, kuna öörahust peeti siin lugu ja basseiniäärne melu lõpetati juba kell 11 õhtul ära. Eks see natuke ka häiriv oli neil hetkedel kui ise sellest melust osa võtsid. Aga mis seal ikka, vanainimene hindab rahu ja vaikust.

Kuna minu esimene aasta Austraalias oli peagi läbi saamas, siis muutus ka teise aasta viisa taotlusega seotud asjaajamised ülimalt aktuaalseks. Olin vahetult enne Katherine'ist lahkumist saanud teavituse immigratsiooniametist, et pean minema taaskord kopsuröntgenile tõestamaks, et olen endiselt tuberkuloosivaba ja Austraalias teretulnud. Naljakas, et kopsuröntgeni eest siin tuli maksta väiksemat hinda kui seda oli Tallinnas. See tehtud, sain juba järgmisel päeval teavituse, et olen peetud teise aasta viisa vääriliseks. Seega olen Austraalia valitsuse silmis legaalne immigrant kuni järgmise aasta oktoobri lõpuni. See, kas ma siin ka nii kaua olla plaanin on aga enam kui kahtlane. Siiski on hea teada, et võimalus veel aasta siin olla, on siiski olemas.

Rohkem mul aga kohustusi nagu ei olnudki. Jäi üle vaid oodata Ben'i telefonikõnet, et olen oodatud Lake Grace'i. Aga ooterežiimil vedelemine nagu kohe üldse ei sobinud, eriti kui sul pole raha ning see viimane pisukegi kiirelt arvelt kaduma kippus. Seega pidin midagi ette võtma, sest nagu elu siin on pidevalt õpetanud, pole miski kindel, enne kui see käes on. Hostelis kohtasin vahetult Austraaliasse saabunud Martinit, kes oli alustamas oma tööotsinguid. Liitusin temaga. Esmaselt võtsime plaaniks täita paari tööbüroo ankeeti netis ning peale seda plaanisime alustada tööbüroode külastamist. Tundsin sel hetkel taas seda nõmedat lootusetuse tunnet esile kerkimas kui meenutasin edutuid tööotsinguid Darwin'is. Kuid väga pikalt ma seda tunda ei saanudki, sest juba paar tundi peale ühe ankeedi täitmist aussijobs.com.au lehel saime Anissa'lt telefonikõne, et tal olemas töö nii Martin'ile kui ka mulle. Tundus kuidagi uskumatu, seega jäin esmalt veel äraootavale seisukohale. Võtsin veel Ben'iga ühendust, et mis seis on selle Lake Grace'i tööga. Kuna ma temalt konkreetset vastust töö algusajale ei saanud, siis otsustasin Anissa poolt pakutud töö vastu võtta. Nüüd tuli mul taas asjad pakkida ja alustada neljatunnist sõutu sellisesse väikelinna nagu oli seda Yerecoin. Töö oli ootamas heinamaal :-)

See neli-viis päeva, mis ma Perth'is veetsin, ei jätnud mulle just palju aega, et linnaga tutvuda ning ega ma väga kibelenud ka. Mõned tiirud linna peal ja nii see aeg mööduski. Selle aja jooksul ma sellist meeldejäävat pidepunkti siit linnast ei leidnud, nagu Sydney's oli seda Manly rannarajoon ja Darwin'is Mitchell'i tänav. Aga küll ma jõuan siia veel tagasi, sest veidi kahju oleks kui ma Perth'ile enda tõestamiseks aega ei jagaks.

Taas teel ... Pinnacles Desert

Veel viimased 850 kilomeetrit jäi Western Australia osariigi pealinna Perth'ini. Kuigi ma olin sellest pikast autosõidust tüdinenud, siis ometigi soovisin, et see maa oleks veel pikem. Ma ei oskagi põhjust välja tuua. Peale Sydney't polegi nagu ühtegi suurde linna sattunud ning sinna täiesti üksi jõuda ... pelgasin vast. Üksi suures linnas, taskus vaid 600 dollarit, mis suurt kindlustunnet ei sisaldanud, kuna töö Lake Grace'is pidi algama teadmata ajal ... ehk järgmisel nädalal või ülejärgmisel. See pidev rahadega punasesse jooksmine on ikka väga närvesööv. Aga selline on minu valik ... kui tahad raha koguda, siis püsi paigal ja tee tööd. Aga mina siin paigal püsida pole suutnud ning tõenäoliselt ei suudagi. Arvan, et oleksin tagantjärele enda peale äärmiselt pahane kui ma oleksingi pea kogu oma aja veetnud/töötanud peamiselt ühes kohas. Vaid kolmandik teekonnast on jäänud, et saaksin öelda, et olen sellele saarekesele tiiru peale teinud. Loomulikult on siin miljon asja, mida ma pole jõudnud teha ja näha ning suurem osa sellest kõigest jääbki tegemata-nägemata, lihtsalt liialt suur on see maa. Shark Bay's kohtusin ühe vana austraalia ränduriga, kes on juba kaheksa aastat on olnud teel avastamaks Austraaliat ... Ja tema sõnul polegi võimalik kõike näha. Aga suure pildi olen vast ette saanud.

Perth'i sõites jäi tee peale veel üks nn must see koht. Nimelt Pinnacles'i kõrb. Sinna ma järgnevalt suuna võtsingi. Mööda maalilisi lõunaeestilike künkaid mööda üles-alla suundus tee. Sõitsin ajaga võidu, kuna päike oli pea loojumas ning minu soov oli jõuda sinna enne kui ümbrus taas hämarusse mattub. Kohale jõudes oli informatsioonipunkt juba suletud, kuid ala ise oli avatud. Mööda jalgrada liikudes avanes lõpuks omapärane vaatepilt. Kollased tasased liivaväljad olid tihedalt täis pikitud maa seest välja kasvavaid kivistisi. Tekkis tunne, nagu oleksin saabunud teisele planeedile, niivõrd ebatavaline oli see vaatepilt.

Nende kivististe tekkeloost ma täpselt aru ei saanudki, kuigi proovisin end Vikipeedia abil harida. Liigselt keeruline oli see inglisekeelne tekst mu jaoks ning ka Google'i tõlkeprogramm muutis selle ainult segasemaks. Igatahes olevat nende toormaterjaliks merikarpidest tekkinud lubjarikas liiv, mis tuulte abil sisemaale puhutud. Kuidas aga sellest liivast need kivistised moodustusid, selles pole ka teadlased ühisel seisukohal. On kolm peamist teooriat, aga nagu ma ütlesin, oli see tekst mulle hoomamatu, mistõttu peate end ise harima. Minu poolt peate leppima vaid paari pildiga.

Peale päikeseloojangut seadsin taas suuna Perth'i poole. Esimeses teeristis suutsid nii GPS kui ka kaart mu segadusse ajada, näidates, et otse Perth'i suundub sealt vaid väike kruusatee ning targem oleks mul aga tagasi liikuda mõnikümmend kilomeetrit, et siis sealt kaudu suurele teele jõuda. Tegelikkuses olid aga usinad austraallased jõudnud juba ehitada uhiuue tee. Ja tahaks neile selle eest öelda aitäh, kuna see ilus pikk ja sirge tee oli ääristatud valgete liivaluidete ja madala rohelise taimestikuga, mis koos õhtuhämaruses pilviselt halli taevaga moodustasid vaimustava värvidekombinatsiooni. Kõik see, mis viimased mõnisada kilomeetrit mulle pakkusid, oli midagi hoopis muud kui trööstitu Northern Territory osariigis valitsev vaatepilt. Loodan, et mul avaneb veelkord võimalus kogu see läänekallas läbi sõita tasa ja targu, snorgeldades, kala püüdes, langevarjuga hüpates, lumelauaga valgetel liivaluidetel sõites, head eesti õlut juues ja seda kõike loomulikult oma sõpradega jagades. Selleks vahendite saamiseks tuleks nüüd kas kõvasti töötada või loota lotovõidule lolli juhuse läbi … valin viimase :-)

Jätsin viimased 100 kilomeetrit veel viimaseks päevaks ja keerasin teeäärsesse parklasse, et veel viimane öö enne Perth'i autos veeta. Tundub, et hoolimata kõigest jõuangi lõpuks Perth'i … Ptüi-ptüi-ptüi.  

Taas teel … Shark Bay

Hommikul ajasin end taas auto tagaistmelt püsti ja vaatasin ümbrust, kuhu ma öösel pimeduse varjus olin saabunud. Minu üllatuseks oli parklas ligi kümme autot, kelle juhid uniste nägudega enda autos kössi vajunud kere taas sirgeks venitada püüdsid. No ei olnud minusugused päkkerid, vaid täiesti tavalised australlased. Küllap oli Karratha majutusasutuste hinnad isegi neile liiga kõrged :-)

Aga ees oli uus päev ja uued kilomeetrid, mida tõttasin läbima. Plaanisin sõita lääneranniku põhjapoolseimasse tippu, et külastada oma saksa sõprade sõnul võrratut Exmouth'i ja selle linnakese ümbrust. See oleks mulle toonud taas mõnisada lisakilomeetrit, aga midagi ma ju pidin ette võtma, et oma hoogu maha saada … kolme päevaga sõita Katherine'ist Perth'i … no sama hästi oleks võinud ju sõita järjest 36 tunniga ja mööda sisemaad. Seega pidin kuskil vahepeal end peatuma sundima. Tegin veel peatuse Exmouth'i teeristis, et korra hinge tõmmata. Parkisin ühe suure infotahvli juurde, kus oli Exmouth'i kohta palju kirjas. Uursisin ja puurisin ning peamine, mis silma torkas oli kellegi markeriga kirjutatud kiri: Exmouth is overrated … ja siis järgmise inimese poolt oli lisatud: it's true … ja siis kolmas: agree. Millegipärast pidasin nende tundmatute kriitikute hinnangut pädevamaks kui oma sõprade soovitust kindlasti Exmouth'i külastada. Ja ei läinudki :-)

Aga Shark Bay rahvuspark oli see, kuhu mu saksa sõbrad ei jõudnud, mistõttu tekkis mul eriline kiusatus ise seda külastada. Edasi tuli endale vaid meelde tuletada pidevalt, et ma mõnesaja kilomeetri pärast saabuvast ristmikust mööda ei põrutaks. Seni aga püüdsin nautida teeäärset ümbrust, mille ilme oli täielikult muutunud. Taimestik oli muutunud väga kiduraks, ehk oleks isegi õigem öelda, et taimestik oli kadunud ning asendunud liivase körbega. See vaatepilt, kus keset liivakõrbe jookseb must pikk sirge tee, see oli just kui taas ühe väikese unistuse täitumine. Silmanurgast nägin silti, mis juhatas teeääres asuva mäe otsa, et nautida suurepärast vaadet sellele maastikule. Ja seal üleval oli ilus … ilmatult suur tasane liivane väli mida kaugelt silmapiirilt piira türkiissinine ookean … vapustav kontrast.

Peagi keerasin maanteelt Shark Bay rahvuspargi suunas. Selleks ajaks oli kogu ümbruskond taas täielikult muutunud. Kollane liiv maas oli asendunud punasega ning seda kattis madal roheline tihe okaspõõsastik, taamal kumamas heleda liivaga kaetud rannad ja nii sinine ookean. Poolsaare tipu poole sõites oli ookean pea kogu aeg vaateväljas, kord vasakul käel ja siis jälle paremal ja siis mõlemal pool korraga. Kogu see 130 kilomeetrit oli mu senise teekonna kõige ilusam. Kogu tee suunasid sind teavitussildid kõike seda maailmapärandilist ilu lähemalt kaema. Esimesena jäi teele rand, kus mille veepiir kaetud teatud bakterite poolt tekitatud kivististega - stromatoliidid. Teisena sattusin Shell Beach'i randa, kus rannaliiva moodustavad mitte liivaterad, vaid tillukesed merikarbid.

Seejärel suutis aga taas auto mu paanikasse ajada, sest automaatkast enam üle teise käigu minna ei suvatsenud. Õnneks oli ainsa ja lähima linnani vaid 35 kilomeetrit. Peatsin auto. Sikutasin ja sakutasin käigukangi edasi-tagasi. Panin sisse tagurpidi käigu ja sõitsin mõnikümmend meetrit tagurpidi ja proovisin kõiki muid režiime. Lõpuks hakkas käigukast taas tööle. Aeg ajalt ikka kõhis sõidu pealt kolmadale, kuid auto vedas mu linna ära. Kahjuks jäid paljud kaunid kohad vahetult enne Denham'i linna vaatamata. Aga see oli minu jaoks sellel hetkel tühine mure. Põikasin linnakese rannaäärsel peatänaval asuvasse hostelisse ja võtsin toa. Ehk tuleb väike puhkus autole kasuks. Kahtlesin, kuid paremat mul talle välja pakkuda ei olnud. Oli reede ning lubasin omale peale paaripäevast pingutust mõned õlled oma toakaaslastega. Muremõtted jätsin hommikusöögiks.

Kuidagi üllatavalt vaikne oli sellel hostelis. Vist ei olnud seal veel see päris õige hooaeg, sest vaikne oli kogu see linnake. Kohalik kevad andis tunda, kõik ootasid siin suurt suve ja koos sellega saabuvaid turiste. Kogu hostelist oligi hõivatud ainult meie kolme magamistoaga tubadeblokk, kuid kui sul on lauatäis toredaid inimesi ja külma õlut, siis rohkem polegi vaja.

Hommikul pidime paarkümmend kilomeetrit eemale Monkey Mia nimelisse kohta sõitma, kus mõnele õnnelikule ehk oleks avanenud võimalus delfiine toita, kuid kella poole kuuene äratus ei olnud minu jaoks. Peale paari ööd autos oli uni voodis liiga magus. Sama arvas ka minu argentiinlasest toakaaslane Luciano, kes oli oma retkel hääletades Melbourne'ist Exmouth'i, viimased ööd tee ääres põõsas maganud. On ikka seltskond :-)

Peale une täis magamist aga otsustasime siiski natuke ümbrust avastada. Õigemini tegi argentiinlane mulle tuuri kohtadest, mida ta eelmine päev jalgsi ringi käies oli avastanud. Kolasime lähedal asuva laguuni ümber ja vaatlesime väljal ringi lippavaid emusid. Kuna ilm oli suhteliselt jahe ja tuuline, siis snorgeldama laguuni ei kutsunud kohe üldse. Sõitsime ka sinna delfiinide lahesoppi, kuid juba sissepääsu eest nõuti raha ning delfiinide toitmise eest veel mõnikümmend dollarit … Ah põrgusse, nägin ja toitsin neid delfiine ka juba krevetilaeval.

Seadsime end peale hommikusööki minekule. Suure teeni oli meil ju ühine tee. Sealt edasi suundusin mina lõunasse ja tema hääletades edasi põhja. Lubasin talle, et ei küsi selle eest bensiiniraha, nagu meie toakaaslastest shveitsi tüdrukud olid seda teinud eelmisel päeval. Naersin päris pikalt kui ta mulle rääkis, kuidas rikkad shveitsi tüdrukud vaest hääletajat nöörisid.

Taas röövis paagitäis bensiini mult sada dollarit ja kõik algas taas. Järgmine peatus … pagan seda teab. Perth'ini on veel üle 800 kilomeetri. Kurb oli ainult see, et aega oli mul rohkem kui raha … nagu alati :-)

Taas teel ... Broome'ist Karratha'ni

Broome'ist järgmine suurem asustatud punkt pidi olema Port Hedland. Sinna tööstuslinna oli Broome'ist 600 kilomeetrit. Kuidagi piinlikult lühike tundus see vahemaa, et seal oma päev lõpetada, mistõttu seadsin eesmärgiks seal vaid korra aeg maha võtta, sest enne edasiliikumist sealt tuli mul otsustada, kas liikuda edasi rannikuäärset teed mööda või keerata taas sisemaale, et otsemini Perth'i sõita. Jätsin selle otsustamise viimasele hetkele ning hakkasin taas liikuma.

Olles pea sada kilomeetrit läbinud, hakkasid eemalt paistma murepilved. Teeäärsete maastikupõlengute toss lämmatas taevalaotuse. Võtsin seda maru rahulikult, sest teadsin, et Austraalias pannakse ohu korral lihtsalt tee kinni ja siis passi seal päev või kaks või rohkemgi, kuniks oht möödas. Järelikult erilist ohtu polnud. Pealegi nägin kaugel eespool veel ühte masinat sõitmas. Sulgesin aknad ja lisasin kiirust, et sellest hallist alast võimalikult kiiresti läbi saada. Peale pooletunnist sõitu hakkas kauguses ka sinine taevalaotus paistma. Läbi sõites polnudki midagi erilist, sest põlengud olid teest kaugemal ning suits oli teeni jõudes piisavalt kõrgel, et mitte lämmatada minu hingamisteid. Peale sealt läbi sõitmist sattusin vaatama tahavaatepeeglisse ning märkasin, millise omapärase vaatepildi oli see suits põhjustanud. Tagant paistev päike oli suitsuse taeva pruuniks võõbanud.

Kaua seda vaatepilti imetlema ei jäänud, vaid kiirustasin edasi. Jõudsin vaid veerand tundi sõita kui eespool hakkasid paistma hoopis tumedamad pilved. Enam ei paistnud suitupilv sissesõites valge, vaid oli juba tõsiselt hall. See ennustas juba hoopis lähedasemat kogemust maastikupõlengutega ning ma ei pidanudki selles eksima. Sel korral olid lausleekides teeäärsed alad. Minu õnneks koosnes taimestik siin ainult põõsastest ning kõrgest, kuid hõredast rohust, mistõttu jäid ka leegid suhteliselt madalateks. Kuigi aknad olid suletud ja salongiventilaator pandud salongi õhku puhuma, tekkis juba kümneminutilise sõidu järel tunne, et hapnik hakkab otsa saama. Poole tunni pärast tahtsid juba akent avada, et värsket õhku saada, kuigi teadsid, et välisõhk salongiõhust veel hullem on. Õnneks ei tulnud kaua kannatada ning kolmveerand tunniga jäi aktiivne põlenguala selja taha. Järgnes põlenud maa. Kuivanud rohu asemel kattis maapinde hall tuhakiht, mida tuul iiliti ülesse keerutas. Põõsaste põlenud mustad oksad turritased ainult taeva poole. Täielik vaikus, ei ühtegi lindu-looma ... ei ühtegi putukat. Ma tean, et antud põlengut ei anna ligilähedaseltki võrrelda New South Wales'i osariigis hetkel möllavate põlengutega, kuid nukker oli seda kõike näha ikkagi.

Imestasin, et kogu selle aja jooksul ei olnud ühtegi autot vastu tulnud. Põhjuse sain teada kui olin jõudnud järgmise bensiinijaamani (roadhouse), kus esmapilgul keegi loll oli oma džiibi poolele teele parkinud ning teise poole teest oli topitud mingi suur silt. Nende kahe vahelt ma siis läbi manööverdasin. Vaatasin peeglisse ja sildil oli suurelt kirjutatud, et tee on suletud. Enam sõidukeid läbi ei lastud. Keerasin kohe sinna teeäärsesse tanklasse, kus oli seetõttu peatumas oma paarkümmend autot juba. Küsisin kohalikult, et kaua see juba kinni on olnud, mille peale sain vastuseks, et juba paar tundi. Selle kohaselt olin ma vist üks viimaseid, kes sealt üldse läbi sai. Kes teab, kaua ma seal lõksus oleksin muidu olnud, päeva, kaks, kes teab. Hästi läks.

Veel enne kui hakkasin jõudma Port Hedland'i, nägin tee ääres väikest sildikest: 80 Mile Beach. See oli üks väheseid asju, mis mulle kaardilt suurelt silma oli jäänud ning nüüd oleksin selle väikese sildikese pärast peaaegu maha maganud. Keerasin ringi ning otsustasin sisse põigata, et kui keegi küsib, siis saaksin öelda, et olen seal käinud. Esiteks tuli mingist karjaväravast sisse sõita, millele järgnes pea 10 kilomeetrit punast laia kruusateed ja veel paar karjaväravat. Tee lõppes karavanipargi, parkla ja liivavalliga, kuhu taha oli siis see rand peidetud. minu üllatuseks viis parklast tee üle liivavalli randa. Laisa inimese kombel ei hakanud siis ma enam autost välja tulema, vaid sõitsin autoga üle valli. Selle taga ootas mind imekaunis türkiissinine vesi ja valge liivarand. Liiv polnud piisavalt pehme ja mõtte ujumisest peletas võimalik haioht. Seda enam tundus see olevat laiskade kalameeste meelispaigaks, kes oma džiipidega otse randa olid sõitnud, õnged kinnitatud kängururaudade külge ja istusid nüüd autos ning ootasid saaki. Mahedalt mugav viis :-)

Peagi olin jõudmas Port Hedland'i. Liiklustihedus kasvas oluliselt seda just maanteerongide ja teiste töösõidukite arvelt. Algas piirkond, kus töötavatele inimestele makstakse ulmelist palka. Lihttöölisena 2000 dollarit nädalas saada, pole mingi ime. Kuid selle isoleerituse võrra on kõik muu siin kallim kui mujal. Kõige valusam on muidugi eluasemekulu. Juba ainuüksi telgikoht üheks ööks oli üle 50 dollari. Seega ei saanud kohe kuidagi võtta plaani seal peatumist. Hosteli hinda ei hakanud ma küsimagi. Sõitsin jälle rannaalale, kus kasutasin sealseid pesemisvõimalusi ning kiirelt-kiirelt liikusin edasi.

Olin enda jaoks ära otsustanud, et sisemaad mööda ma ei liigu ja edaspidigi hoian rohkem ookeanile lähemale. Seega sai järgmiseks peatuspaigaks plaanitud Karratha, mis oli suhteliselt Port Hedland'i külje all. Karratha on see linn, kuhu ma plaanisin Austraaliasse tulles suunduda, et sealt mõni ulmelise palgaga tööots leida, kuid millegipärast matsin ma selle plaani maha ja järjest vähem ma sellele valikule üldse mõtlesin. Ei teagi miks. Igatahes peatusin Karrathas korraks, et süüa ja suhelda kodustega oma senisest teekonnast siia. Sama pitsa, mille ma Katherine'ist olin ostnud paar päeva tagasi, maksis siin kaks korda rohkem. Ja ühe hosteli vilkuv reklaam kuulutas, et saadaval väga soodsalt tuba üheks ööks maksumusega 250 dollarit, nädalaks kõigest 1200 dollarit ... Valus! Kui oligi õhkõrn mõte siin peatuda ja ehk proovida tööd leida, siis see nädalane peatus oleks mu pankrotti ajanud. Oli aeg edasi liikuda.

Veel nii palju teadmiseks, et auto käitus täna imelikult. Sõidu ajal viskas automaatkast viienda pealt kolmandale. Kuigi see kestis ainult hetke, siis millegipärast on mul tunne, et kallis vana Ford hakkab väsimusmärke ilmutama. Palun ära jäta mind siia pärapõrgusse.

Taas oli väljas pime ning taas mõõtsin autoga üksluiselt mööduvaid kilomeetreid. Lihtsam oli neid kilomeetreid kümne kaupa lugeda, sest ükshaaval oleks läinud liiaks. Peale kahte pikka päeva olin väsinud juba. Leidsin omale sobiva teeäärse parkimisala, mis piisavalt kuigel nii linnadest kui aborigeenikommuunidest ning seadsin tagaistmele unele.

Taas teel ... Katherine'st Broome'i

Kolmapäeva hommik. Äratus oli seatud kella kuueks hommikul, et kella seitsme paiku juba teel olla. Aga ehmatasin end alles kell kaheksa ülesse. Voodi oli sel hommikul kuidagi eriti mõnus ja teadmine, et pean hakkama 4000 kilomeetrist palavat ja igavat autosõitu ette võtma, ei motiveerinud kohe kuidagi ennast püsti ajama. Kogu seiklushimu oli kui peoga pühitud. Lootsin et see pole kohe kuidagi seotud sellega, et hommik õhtust targem on. Nii raske on end oma mugavustsoonist välja rebida, kuid keegi teine ei hakka seda kunagi tegema minu eest. Tujutult ajasin end püsti ja jätkasin eile pooleli jäänud asjade pakkimist Ford'i pagasiruumi. Tuba jäi minust sama tühjaks kui oli seda olnud minu saabudes. Jäin hetkeks mõtlema veel, et kas ma tahan ikka minna ... See hetk kestis vähem kui silmapilgu ... Loomulikult tahtsin ja väga tahtsin.

Hüppasin autosse ja keerasin kodutänavalt Victoria maanteele, mida mööda taas end peagi Western Australia osariigist leida. Veel enne kui linnast välja jõudsin, nägin tee ääres oma bossi Rene'd ja põhiklienti Shane'i. Kuna nende teada pidin Darwin'isse lennukile kihutama, siis oleks olnud väga veider neile näha mind teises suunas sõitmas. Pidurdasin ... Miks küll? Jäin seisma, sutusin meeste kätt hüvastijätuks, istusin tagasi autosse ja keerasin otsa ringi, et suund Darwin'isse võtta. Täitsa loll, milleks need näitemängud. Aga olen kohati väga veider ja ei suudagi selle koha pealt midagi ette võtta. Google Maps'i abil võlusin omale linnast väljasõiduks teise marsruudi ja peagi jäi Katherine mu selja taha. Iga kilomeeter eemal sellest linnast tõi järjest vabama tunde. Mõnus ... ainult mina ja maantee.

Ma ei olnud teinud ühtegi plaani, kus peatuda, mida vaadata, millist teedpidi täpselt minna. Teadsin ainult, et vähemalt tuleva nädala alguses võiksin olla Perth'is, et seal siis oodata Ben'i kõne, et nüüd kohe sea end Lake Grace'i.

1500 kilomeetri pikkune teekond Broome'i oli mulle juba tuttav. Edasi ja tagasi olen ma seda otsa juba sõitnud. Seetõttu ei näinudki ma erilist p6hjust peatumiseks kui vaid auto kütusepaagi täitmiseks. Sadakond kilomeetrit enne Broome'i köitis minu tähelepanu läbi ööpimeduse paistev valguskuma kuskilt kaugelt. Olin üllatunud, sest minu teada ei oleks tohtinud seal olla mingit asulat. Mis veelgi veidram, edasi liikudes tundus, et tee ei vii üldse sinna suunas, vaid pigem jääb see minu teest kaugele eemale. Lõpuks viis mu tee üle kõrgema mäenuki, millelt avanes ka vaade selle valguskuma põhjusele. Kauguses oli kümnete kilomeetrite ulatuses maastikku leekides. Hoolimata teadmisest, millist kahju põhjustavad praegused maastikupõlengud New South Wales'i osariigis, oli see vaatepilt siin lummav. Keset täieliku tühjust jätsin auto tee äärde seisma, lülitasin tuled välja, istusin kapotile ja lihtsalt jäin seda maagilist vaatepilti nautima.

Veel veidi leidsin eneses jaksu edasi sõita. Viimased kuus tundi pimedas sõitmist olid teinud oma töö. Silmad hakkasid kinni vajuma. Broome'ini oli veel mõnikümmend kilomeetrit, aga kui ma ütlen, et silmad hakkasid kinni vajuma, siis tähendab see juba seda, et viimased pool tundi olin vist roolis maganud. Aitab. Keerasin auto teeäärsesse parklasse ning viskasin tagaistmele magama. Homme on ka päev ning Broome oma imeilusa Cable Beach rannaalaga ei jookse eest. Olin maganud mõned tunnid kui parklasse saabus vana Toyota džiip, millest ronisid välja sadakond aborigeeni ... olgu, tegelikult oli neid vaid neli. Kuna nad tatsasid seal oma auto ümber, minu omast paarikümne meetri kaugusel, siis ei pööranud ma neile ka mingit tähelepanu ja suikusin taas unele. Mingist hetkest hakkasid nad aga minu auto vastu huvi ülesse näitama. Tatsasid taskulambi valgel ymber auto ja arutasid midagi. Tõusin lõpuks tagaistmelt püsti ning siis lõpuks märkasid nad ka mind. Inglise keeles pobisesid omavahel, et keegi on autos ja seepeale eemaldusid nad minu auto juurest ja sõitsid minema. Hommikul ärgates oli mul see veel vaevu meeles, sest arvasin, et see kõik juhtus unes. Kuid kui läksin rämpsu prügukasti viskama, siis nägin, et minu eile ära visatud pitsakarbi peal oli hunnik kasutatud süstlaid. Olles kuulnud siin igasuguseid lugusid kohalikelt selliste öiste kokkujooksmiste kohta, siis ma arvan, et mul vedas hullupööra, et auto alles jäi ja isegi täie tervise juures, sest ma ei usu, et tegemist oli diabeedikute öise kogunemisega. Järgmine kord valin öiseks puhkamiseks koha, mis asulatest ja aborigeeni kommuunidest veidi kaugemal.

Kell oli alles seitse hommikul seadsin end taas liikvele. Broome asus maanteest mõnekümne kilomeetri kaugusel, mistõttu mõtlesin ma veel pikalt, et kas ma ikka viitsin sinna sõita, kuid mälestused sealsest rannast ja palavas autos eelmisest päevast läbihigistatud ihu palju mõtlemiseks aega ei jätnud. Keerasin Broome'i poole ja sõitsin otse rannaäärsesse parklasse. Pagasiruumist krabasin kaasa rätiku ning tormasin rõõmsalt randa. Minu rõõm jäi aga väga üürikeseks, sest trepist alla liivale liikudes võttis mind vastu silt, mis keelas rannas ujumise. Pagana krokodillide pärast. No mis kuramuse moodi need siia olid ära eksinud. Silma ei hakanud rannas ühtegi, kuid ometi ei tahtnud ma olla see, kes neid siin vees olles kohtab. Pidin leppima vaid rannaala avaliku külma dušiga. Polnud just see, mille pärast ma siia tulin, kuid mis teha ... such is life.

Võtsime autoga kerged hommikueined, laadisin külmakasti täis jääd ja kokakoolat ning asusime taas teele. Kõik edasine oli meie jaoks tundmatu maa. 

Mis sitasti, see uuesti ... suund taas läände

Vahepeal sain taas aasta vanemaks. Tahaks loota, et ka arukust on selle möödunud aastaga juurde tulnud, kuid kindel ma ses pole. Pigem võtab vasika vaimustus paljuski võimust. Nimelt sakslasest sõber Ben, kellega ma Darwin'is tutvusin, võttis vaevaks mind sünnipäeval õnnitleda ning pakkus välja, et Katherine'is üksi igavlemise asemel võiksin ma oma kodinad kokku pakkida ja tulla tema ja Ronja juurde Lake Grace'i igavlema. Nimelt suudaks ta mulle sinna tööd muretseda, mis kestaks Jaanuarini ning peale seda oleks jälle tore midagi uut ette võtta. Lubasin temaga pikemalt peale tööpäeva rääkida kui on aega sellele mõelda, kuid enam see mõte minust lahti ei lasknud. Kuigi Katherine on väike linn, siis võrreldes Lake Grace'iga Western Australia osariigis, on see siiski kui metropol. Ometigi tundus see siiski magusam mõte olevat kui siin veel mõned kuud konutada.

Mõtlesin sinnasõidule ... Üle 4000 kilomeetri ... Ma ei tea. Seda on ikka rõvedalt palju. Ja ei tea kas vana Ford seda maad enam talubki. Aina rohkem ligisev-logisev veermik pani mõtlema, et mu eelmine poolik lääneranniku vallutamine jäi tema luigelauluks ... kui just täiendavate lisainvesteeringutega talle uut eluvaimu sisse ei süsti. Aga parem sitt otsus kui otsustamatus. Tuleb minna. Kui mitte nüüd, siis ma seda enam tõenäoliselt ei tee ka, kopitangi siin pagana Northern Territory osariigis. Ja seda kallist Fordi ma ka siia higistama ei jäta. Koos siia räpasesse Katherine'i tulime, koos ka läheme. Aga sosistasin autole, et kui ta mu tee peale peaks jätma, siis võtan talt numbrimärgid küljest ja panen ta põlema. Meie mõlema pärast lootsin, et ma seda tegema ei pea.

Nüüd jäi vaid välja mõelda, millal ma minema pean ja mida öelda oma bossile, kellele ma olin suuresti töölesaamise eesmärgil jätnud mulje, et jään tema meeskonda pikemaks ajaks. Ega ma tegelikult ei valetanud, oligi plaan algselt jääda pikemaks, kuid kuna tema ei andnud mulle piisavalt töötunde, ehk siis palka, siis mina ei viitsinud ka oma südametunnistust vaevata. Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Venitasin selle ütlemisega, sest siiski jäi hinge kriipima midagi. Ta oli pigem kui sõber ja paarimees kui ülemus. Vaid kaks päeva enne minekut võtsin kätte ja andsin enda äraminekust teada ... Valetasin põhjuse, kuid põhjendatult. Tahtsin kogu palga ilusasti kätte saada enne kui lähen, sest ilma selleta ma lihtsalt poleks saanud kuskile minna. Tehtud! Töötab! Uhke ka veel!

Kolmapäev 23. oktoober sai stardipäevaks. Suund taas läände. Ma ei teadnud sel hetkel veel, mis mind seal ees ootab, aga lahe on vahest mõelda, et elu on seiklus ja ka käituda selle kohaselt.

Nitmiluk National Park

Töö Katherine's pakkus mulle palju vaba aega. Ehk muidu polekski mul midagi selle vastu olnud, kuid ma ei osanud sellega siin kuidagi midagi peale hakata. Tundsin puudust hostelielust, sest seal oli alati keegi, kes igavles samamoodi ja said alati kuidagi jutule. Siin aga elasin eraldi majas, kus majakaaslaseks vaid üks kohalik naisterahvas. Vanuse koha pealt võiks vististi isegi öelda, et tütarlaps, aga no keel ei paendu seda ütlema, sest väljanägemine on tal kui Nõukogude Liidu naiskonna vasaraheitjal ja olemuselt ei meenuta ka kuskilt otsast naisterahvast. Päevas korra näen teda söömas midagi, ülejäänud aja pugib ta mingeid toidulisandeid ja proteiinipulbrit ... Öäk! Ma isegi natuke kardan teda :-)

Olen aeg-ajalt ka kohalikus pubis jalgpalli vaatamas käinud ja mõnigi kord on sinna samal ajal mõni itaallane ära eksinud, kellegi siis koos mängu vaatame ja selle üle arutame. Kohalikud vaatavad seal samal ajal kohalikku jalgpalli, mis rohkem meenutab ragbit kui jalgpalli meie arusaama kohaselt. Meie televiisori poole saadetakse silmanurgast vaid põlglike pilke. 

Ka olen paar nädalavahetust sisutanud Darwin'is käiguga. See on alati maru. Tore näha taas vanu sõpru ja kohata uusi. Pagan, kuidas ma ikka seda linnakest taga igatsen. Ma võiksin seal veeta kogu oma vaba aja, kuid kahjuks läheks see meelelahutus maru kulukaks, mistõttu ma seda endale rohkem kui korra kuus lubada ei saagi.

Seega ei olnudki midagi rohkem teha kui metsa minna. Austraalias on meeletult palju igasuguseid rahvusparke, kuhu oleks võinud kolama minna, seda eriti siin Darwin'is, mille külje alla jäävad kuulsad Kakadu ja Litchfield rahvuspargid, kuid ometi ei olnud ma ühessegi neist veel jõudnud. Kui ma sakslastega siin Katherine's paar kuud tagasi peatusin, siis käis meil see mõte läbi, et läheme külastame Katherine'i külje all asuvat Nitmiluk'i rahvusparki ja tema kuulsat Katherine Gorge'i, kuid ainult jutuks see jäigi. Seda enam tuli mul nüüd siis end kätte võtta ja minna siis ise ... ei saanud ju nüüd sakslasi laiskuses süüdistada. Seega ühel pühapäevasel pärastlõunal hüppasin autosse ja võtsin selle sõidu ette. 30 kilomeetrit ja olin kohal. Parklast midagi erilist ei paistnud, kuid ei lasknud end sellest petta ja suundusin kõige lühemale matkarajale. Ehk annab see 2 kilomeetrit mulle sellest kohast mingi aimduse. Ja selle ta andis. Kuna mul olid jalas vaid plätud ja ei tilkagi vett kaasas, siis ei hakanud ma pikalt ringi vaatama, vaid seadsin tagasi kodu poole, et järgmisel korral võtta ette pikem jalutuskäik.

Pakkisin järgmiseks vabaks päevaks endale kaasa 3 liitrit vett ja söögi ning sõitsin taas tuttavat teed pidi Katherine Gorge'i poole. Tegelikult olin kodus natuke uurimustööd ka teinud, et milline rada valida. Valikus oli erineva pikkusega matkaradasid. Aga kogu see matkaradade süsteem oli nii lollisti ülesse ehitatud, et kõikide vaatamisväärsuste nägemiseks oleks pidanud peale igat rada jälle tulema algusesse tagasi ja siis oleks saanud teisele rajale. Jabur. Oleksin võinud ju ise mööda jõekallast seigelda, aga need paganama krokodillide sildid ja teele jäävad kuristikud hirmutasid mu ära, mistõttu valisin siis endale meelepärasema sihtpunktiga raja. Valikul aitas õnneks see, et kaunid kosed, mis olid teiste radade sihtpunktiks, olid kuival aastaajal veeta ja pelgalt mingi aborigeeni poolt kaljule tehtud pläkerdiste pärast ei hakanud ma ka neid valima. Jäi vaid kaks valikut. Ühe distants koos koduteega oli 25 km ja teise oma 35km ... seega polnud ka mingit küsimust, loomulikult lühem teekond :-)

Plaanisin küll, et ärkan väga vara, et kell kuus hommikul matkarajal olla, kuid olgem ausad ... põhimõtteliselt oli vaba päev ja ikka väga ei püüdnud ka. Lõpuks olin vist kella 11-ks valmis ... kott oli seljas ja päikesekreem ... krt, unustasin päikesekreemi maha. Peale lühikest arutelu iseendaga olin veendunud, et olen küllalt pruun juba ning päike ei tohiks enam väga liiga teha. Ja hakkasin astuma. Alustama pidin taas sellest kahekilomeetrisest ringist, sest ülejäänud rajad hargnesid selle keskpaigast. Nagu mainisin, oli see kaks kilomeetrit, õigemini selle esimesed 500 meetrit päris kaunis. See andis motivatsiooni ja rõõmsa tuju teele kaasa. Tatsasin aga vaikselt edasi. 

Peale tundi kõndimist oli päikene jõudnud oma haripunkti ja mind ümbritsev kivine, päikese poolt kuumaks köetud maa pani mind tundma end kui oleksin ma kuumale kerisele sattunud. Peale esimest kilomeetrit polnud rohkem ka nagu midagi vaadata ja nautida, mistõttu muutus kaunis matk peagi lihtsalt mõttetuks tammumiseks. Pahurdasin endamisi, et kui lõpppunktis ka midagi erilist pole, siis on see viimane kord. Ja need pagana kärbsed, kes ümber pea tiirlesid, ajasid mu vaikselt hulluks. Võtsin särgi ära ja vehkisin peale igat kümmet sammu ümber pea, et neid elukaid eemale peletada. Muigasin kui tobe võiks see kõrvaltvaatajale paista ... kõnnib hull mööda metsa ja joriseb imelikus keeles ja vehib iga natukese aja tagant. Aga ei mingeid kõrvaltvaatajaid. Tee peal polnud ainsatki hingelist. Ainult mina uhkes üksinduses ja mõni känguruu ... Neid paganama kärbseid ma ei arvesta, sest neil sigudikel pole hinge, seepärast nad nii hullusti minu hinge kallal olidki.

Peale kümnendat kilomeetrit oli silt, mille kohaselt oleksin pidanud kahe ja poole kilomeetri pärast vast kohal olema. Lisaks olid sinna kirjutatud, et viimane rajalõik on väga raske ning üle kaljude ja küngaste ronides tuleb ettevaatlik olla lahtiste kividega ja selle läbimiseks on vajalik üle keskmise treenitus. Muhelesin endale nalja teha, et mis ma ma nüüd siis tegema pean, nagu ei mäletagi millal viimati trenni sai tehtud, keeran otsa ringi ja lähen tagasi väi ... Tol hetkel tundus see isegi naljakas ... praegu tundus küll jube mage. Aga komberdasin edasi. Kõht oli tühi ja üle poole veest oli ka juba otsas. Kaua veel. See viimane kaks ja pool kilomeetrit olidki kuramuse rasked. Kogu aeg tuli kuskil kiviste kyngaste otsa turnida ja siis j2lle alla tagasi. Palav. Oi kuidas oleks tahtnud selle paganama päikese korraks välja lülitada. Kuid siis ümbrus muutus järjest künklikumaks ja mul oli tunne, et olen kohale jõudmas. Ei pidanud oma sisetundes pettuma, sest peagi avanes mulle imeline vaade kaljude vahel asuvale jõesängile. Eestis sa sellist asja ei näe. Maru äge. 

Kaljuservapidi alla ma kohe turnuma ei hakanud, vaid võtsin nõuks enne natuke kõhtu kinnitada, mis väga heledaks oli muutunud. Vaatasin oma toidukarpi ja see tundus kuidagi maru väike. Taas ei pidanud ma oma sisetundes pettuma, sest kõht jäigi tühjaks ja ka teine suur veepudel oli poole peal. Ainult veerand mu veevarust oligi alles. Nujah ... paistab, et läheb raskeks. Väga ei muretsenud, sest teepeal oli kahes kohas veemahutid, kust sai vajadusel joogipudeleid täita, kuid minu vesi oli mõnus ja külm ning see solk, mis sealt sai oli kuum. Tuli meelde üks filmilõik, kus öeldi, et tõelise janu korral oled võimeline auto radiaatori veest ka unistama. Järelikult polnud ma veel janus, sest mõte sellest kuumast veest nendes mahutites ajas mul lihtsalt südame pahaks.

Peale pausi seadsin end mööda kaljuserva alla. Mine metsa kuidas ma jumaldan selliseid turnimisi. Lõpuks jõudsin alla jõesängi. Nii ilus oli see kõik seal. Ma pole kunagi sellises maastikus viibinud ja lihtsalt jalutasin kael õieli ringi. Tegin mõned pildid ja nautisin üksiolemist.

Õnneks sattusin ma kella vaatama. Arvestades siiatulekuks kulunud aega, oli mul viimane aeg hakata end tagasiteele sättima, et jõuda enne pimedat autoni. Aga nii vastik tundus see tagasimineku mõte ... liiga palav. Ja jalad olid ka pagana kivide otsas turnimist täitsa läbi omadega. Oleks rohkem vett kaasas ja süüa, siis oleksin vist sinna samma liivasele kohale magama visanud ja hommikut oodanud. Poleks arvanudki, et see lühike maa mu nii hingetuks võtab. Aga mis seal ikka. Ronisin aga mööda järsakut üles kaljuservale tagasi ning võtsin ohates suuna tagasi.

Taas tuli läbida esmalt see raja raskem osa, mis tundus seekord üllatuslikult kerge ja lühike. Midagi oli ikka sellest söögist ikka kasu ka. Selle raske osaga sai otsa ka minu vesi. Teadsin, et esimene vee mahuti peaks tulema poole tunni kuni tunni aja jooksul, mistõttu ma väga ei muretsenud. Ma isegi lootsin, et saan ilma veeta lõpuni, sest mõte kuumast joogiveest ajas mu veel ikka öökima. Poole tunni pärast ma enam niimoodi ei mõelnud. Pagan kuidas see päike ikka kütab. Kõndimine muutus jube tüütuks ja igavaks. Püüdsin kõvasti ja valesti lauldes oma meelt lahutada ning jõudsin peagi veemahutini. Keerasin kraani lahti ja vesi oli ikka rõvedalt soe. Ega ma ju nii väga ei tahagi juua. Võtsin laulu jälle jorisedes ülesse ja sammusid uhkelt edasi. Poole tunni pärast pidi olema järgmine joogikoht, ehk on seal vesi parem. Aga no ei olnud. Sama rõvedalt soe. Aga teadsin, et tuleb juua. Pingutasin siis ... ja ei. Ma vist suren enne ära kui auto jahutusveest märgasid unenägusid hakkan nägema. Kaks lonksu suutsin juua ja siis lihtsalt hakkasin kiiremini kõndima. Tuli meelde, et parkla lähedal on üks kiosk, mis peaks praeguseks küll kinni olema, kuid seal on ka üks kokakoola joogiautomaat ja mul autos täpselt kaks dollarilist münti. Jepikajee. 

Samm lüks lüpus ikka väga raskeks. Enam keset päeva sellist asja ette ei võta. Tuleb ikka vist ikka arvestada nende hoiatussiltidega, mis soovitasid matkata ainult kas varajasel hommikutunnil või õhtul. Olgu, hommikuga panin mööda, aga nüüd on ju õhtu juba käes, võiks juba nagu kergem hakata. Tegelikult vist oligi, aga lihtsalt minu päikeses põlenud nahk andis jubedalt kuuma. Viimane kilomeeter peaaegu läbi. Peas vasardas vaid mõte sellest joogiautomaadist, kust ma saan kohe marukülma jooki. Jüudsin autoni ja krabasin sealt kiiruga kaks mündist ja kiirustasin automaadi juurde. Ja kõik minu unistused purunesid kildudeks. Joogi hind seal automaadis oli 3 dollarit. Isegi vihastada ei jaksanud. Lonkisin murtult autoni. Tagaistmel vedeles poolik kokapudel. Mõtlesin, et see sõbrake peaks nüüd küll soe olema, kuna päev otsa kuumas autos olnud. Proovisin ... ja ei sülitanudki välja ... jube rõve oli, aga läks alla. Veel üks asi oli teha. Saja meetri kaugusel oli ujumiskoht. Jalutasin siis paadisillani, lükkasin tossud jalast ja hüppasin riietega vette ... ma ei mäletagi, millal ma end viimati nii hästi tundsin kui sel hetkel. Jumalik.

Mõnusa rahulolutundega istusin autosse ja sõitsin õhtuhämaruses taas kodu poole.