Vaatasin, et olen siiani suhteliselt tubli olnud ja kokkuvõttes päris palju kirjutanud. Kuid olgem ausad, ei viitsi väga enam. Enam ei pea ma ju ka seda kõike mobiilis trükkima, nagu senini, vaid saan seda teha arvutis, mis peaks ju mu olukorra lihtsamaks tegema, aga tead sa, niipea kui ma end siia arvuti taha maha istutan, siis ... ei viitsi. Küll pole blogger samasugune kui harjumuspäraselt mobiilis oli, lisaks polegi nagu millestki kirjutada ka ja siis on liiga palav ja ebamugav ... kokku kõik üks suur häda ja viletsus. Isegi siis kui mul on vaba aega nii et tapab ja igavusest kergelt tervet mõistust olen kaotamas vahel, siis seda ma ikka teha ei viitsi, et paar sõna kirja panna. Ma vist olekski juba käega löönud, kui aeg-ajalt keegi jälle ütlema ei tuleks, et pole ammu uusi sissekandeid näha olnud. See jätab hinge päris sooja tunde, kui tead, et kuskil kaugel kodukamaral elab läbi selle postitusterea kaasa minu eluolule siin tagurpidimaal. Tänks sõbrad!
Ma ei suudaks iialgi kirja panna kõike, mida ma siin olen läbi elanud, mida tundnud ja kogenud. Nii palju on neid väikeseid asju, mis muudavad selle tee siin just selliseks, nagu see olnud on. Nii paljud lõbusad ja vähemlõbusad seigad on juba ununenud, kuid mõned neist on jäänud veel peakolusse ringlema. Pean need kirja panema kui need lõplikult ähmastuvad. Veider on see, kuidas aju meie mälestusi muudab. Kuna olen pidevalt oma kirjutistega tegelikust ajast maas, siis on minu sissekannetes kindlasti niivõrd palju ebakõlasid, et piinlik hakkab. Samas teid ju polnud seal, seega võin põhimõtteliselt kirjutada mida iganes ... te ju ometigi usute mind :-P ... kuid lõpuks samas seltskonnas näiteks Maanus'e, Leemet'i v6i Karmen'iga kokku saades võite nende poolt saada hoopistükkis teistsuguse mälupildi. Aga kuna ka nende mälupilt on aja jooksul omamoodi moondunud, siis polegi lõpuks vahet, kelle juttu te usute, minu oma on ikka õigem :-)
Oppaaa ... ma räägin vahelduseks parem ühe loo. Nimelt see tore Shveitsi tüdruk Stefanie, kellega ma Darwin'is kohtusin ning kellega koos pidime seiklema Austraalia läänerannikule Perth'i linna ning lõpuks ikkagi oma seikluse poole tee peal Broome'is katki jätsime ... mina jätsin, nemad läksid edasi, tema lasi vahetult enne Darwin'it Cairns'is oma käevarre siseküljele tätoveerida väljendi "Don't worry, be happy". Ma ei ole kunagi väga suur tätoveeringute austaja olnud, mida tõestab ka minu tindivaba ihu. Pigem ma lihtsalt vist pole leidnud midagi sellist, millega ma sooviks ennast märgistada kogu eluks ... mul on sünnimärke küll ja küll, neist piisab seniks. Aga pagan seda teab, Austraalias on tätoveeringud sedavõrd levinud, et ma usun, et ilma ühegi tätoveeringuta inimesed on vähemuses.
Aga uuesti tagasi mu shveitslannast sõbra ja tema tätoveeringu juurde. Kuigi see polnud ta esimene, siis oli just see kehakaunistus see, mille üle ta eriti uhke oli. Küsisin kord, et kuigi see on ilus lause, et ära muretse, ole õnnelik, siis mis ajendas teda just seda tegema. Ilmas on ju ometigi nii palju sügavamõttelisi ja omamoodi lahedaid asju, mida enesele peale kirjutada lasta. Mida see sulle tähendab? Ja siis ta tuli oma looga lagedale. Nimelt olevat tema jube suur Bob Marley austaja ... jajaa, ma tean ... suure Bob'i loominguga kursis olevad inimesed juba naeraksid mu jutu peale, et see nüüd pole küll päris õige teema, aga kuulakem mind lõpuni. Millegipärast on nii paljud noored naisterahvad siin omast arust meeletud Bob Marley'i ja tema loomingu andunud austajad. Nad kannavad rastafari liikumise värvides käepaelu, Bob'i pildiga särke, plätusid ... mida iganes. Nende tubades on suured plakatid, popsuvad kanepit rääkides maailmarahust ... omamoodi on see naiivsus naljakas, kuid ... ah las jääda, muidu ma ei jõuagi püändini.
Koondun oma jutuga jälle Stefanie'i juurde. Nimelt see väljend, lause, ütlus "Don't worry, be happy" ei ole kogunud tuntust kui Bob Marley'i loomingust pürit kullatükk, vaid pigem on see tuntud kui Bobby McFerrin'i samanimeline laul. Ma ei välista, et ka Bob Marley seda öelnud pole, kuid millegipärast ma kahtlen, et Stefanie neil kahel vahet tegi, hoolimata oma andunud fänni staatusest. Miks ma nii arvan. Nimelt oma lihtsalt kiusu ajamiseks googeldasin seda "Don't worry, be happy" väljendit ning sain YouTube'is teiseks vastuseks Bob Marley kui samanimelise loo esitaja, mida on kahe aasta jooksul vaadatud üle 16 miljoni korra ning selle all on meeletult kommentaare, mis on kirjutatud võtmes, kuidas inimene on meeletu Bob Marley'i austaja ning tema arvates on see surematu Bob'i parim looming. Olen kuulnud, et Bob Marley on Bobby McFerrini lugu kaverdanud, kuid ka siis oli loo nimeks "Worry, be happy" ... Oeh, kuidas ma nii lihtsa naljaka seiga nii paganama keeruliseks suutsin ajada ... Lihtsalt oli naljakas see, et tüdruk lasi endale käsivarrele tätoveerida midagi sellist, millest tal tegelikult õrna aimugi ei olnud. Minu jaoks kategoriseerus see juhtum samasse gruppi inimestega, kes on lasknud endale nn imeliselt sügava tähendusega hieroglüüfi tätoveerida, teadmata selle tegelikku tähendust ... tegelikult võib see tähendada lihtsalt sõna 'kanasupp', mille tätoveerija on supipakendilt leidnud.
Igatahes olin valmis oma teooriat Stefanie'le selgitama, aga kui ta mulle vahetult enne näitas oma rastafaari värvides käepaela, mille ta oli saanud kingituseks tüdrukult, kelle juures me Katherine's peatusime ning see väike asi tegi ta kuidagi nii rõõmsaks, siis polnud mul soovi olla see halva sõnumi tooja, kes kindlasti oleks maha lastud. Pealegi: "If it makes You happy, it can't be that bad".
Ma olin juba kirjutist ülesse riputamas kui lugesin tagatjärele veel mõned kommentaarid YouTube'ist selle nn Bob Marley'i "Don't Worry, be happy" loo alt ja leidsin mõne pärli, mille mõte kõlas laias laastus selliselt, et kui piisavalt palju inimesi usub, et asi on nii, siis lõpuks kedagi enam ei huvitagi, mis on tõde ... Selline elu ongi ... ;-)
