2 vaikset nädalat Oranges

Hea saagiaasta Oranges oli turule toonud meeletus koguses kirsse, mistõttu kirsihind turul oli langenud alla kriitilise piiri, mis tähendas seda, et farmid üksteise järel lõpetasid korjamise. See lihtsalt ei tasunud ära. Kahjude minimeerimiseks jäeti kirsid lihtsalt puus otsa mädanema. Kahju oli vaadata, kuidas istanduste kaupa maailma ilusaimaid kirsse lihtsalt jäidki lindudele. Meie jaoks tähendas see aga seda, et siin enam meile tööd ei jätkunud. Oleks tulnud kohe edasi liikuda, aga meie olime siin kaheks nädalaks lõksus, kuna auto Sydneys pidime saama alles 14. jaanuar ja ilma autota ei olnud mõtet hakata end kuskile sättima. Kuna meie spartalik elamine oli ka väga odav, siis otsustasime aja maha võtta ja veidi puhata ... Nagu me seda juba küllalt teinud ei oleks :-)

Nagu varem mainitud, siis elamisime telkides istanduse küüni kõrval. Kuuris oli meil külma veega dušš, vesiklosett, kraanikauss ja peeglikillud, mille abil habet ajada. Söögitegemiseks oli meil väliköök, mis varustatud kraanikausi, kaheraudse matkapliidi, külmkapi, mikrolaineahju, rösteri ja veekeedukannuga. Küüni seadsime suure söögilaua. Mõned kuud tagasi oleks ma selle peale naerma hakanud ja öelnud, et no way ... Aga inimene harjub kõigega ja olgem ausad, palju sul tegelikult eluks vaja on :-D

Igal hommikul tõusin koos päikesega. Mitte et ma päikesetõusust väga hoolinud oleksin, vaid päike küttis mu telgi koheselt nii kuumaks, et sa lihtsalt pidi ülesse ärkama ... Ja nii iga hommik, kuna siin lihtsalt paistis iga jumala päev päikene. Ja nii sa istud igal hommikul oma hommikusöögiga küünis suure söögilaua taga ja mõtled, et mille kuradiga ma täna oma päeva mööda saadan. Väga pikalt käed rüppes istuda ei suutnud ja üks hommik jalutasin perenaise juurde ja palusin luba natukene tema viinapuudega tegeleda ... Ja seda täiest tasuta ... Lihtsalt niisama ... Teadsin, et nad ei saa lubada mulle tasu. Ja nii ma neile sõrme andsingi. Järgmisel hommikul olin juba kell 8 valmis ning alustasime viinapuude lisavõrsete eemaldamisega ja liigsete okste lõikamisega. Palav päev möödus päris kiiresti, kuna pererahvas viis mind töö ajal kurssi viinapuude eluoluga. Lahe oli jälle midagi kasulikku teha, kuid kahjuks sai neil see töö ka selle päevaga otsa ... Lihtsalt kogu ring oli täis saanud. Kuid õhtul peremehega õlut juues käis ta välja, et võiksin aidata tal pool kilomeetrit aeda ehitada, kuna mõned päevad varem olid lehmad tarast läbi murdnud ja viinapuude kallal oma keelt teritamas käinud. Veel parem asja juures oli aga see, et selle eest lubas ta ka veidi maksta, sest tol hetkel olin rahadega ikka väga kehvas seisus. Isegi see paarsada taala kõlas väga magusasti.

Ilmateade lubas taraehitamise päevaks 38 kraadist ilma ning selle ilmaga tuli mul ligi 100 posti maasse lüüa. Aga kui sa oled juba kaks või kolm nädalat sellise ilmaga elanud, siis ei tundunudki see nii hull. Ja nii see läks ... Esimesel päeval tagusime poste, teisel panime traate ja kolmandal lisasin täiendavad kinnitid. Koos viinapuude vahel tehtud tööga olin neli päeva asjalikult kulutanud. Edasistel päevadel tegelesin puude kastmisega, kuna vihmast võis siin vaid und näha. Õhtuti istusin pererahva juures ja lobisesin niisama. Nii see igav kaks nädalat möödus.

Oranges peatumise ajal möllasid Austraalias põõsapõlengud (bushfires). Hoolimata ülikuivast ilmast polnud meil nendega muid kokkupuuteid kui vaid läbi uudiste saadete. Lähim põleng asus meist 80 km kaugusel. Ühel hommikul astus Maanus küüniuksest sisse ja ütles, et õu on suitsuhaisu täis. Läksime välja vaatama ja tundus, et eemal olem Canabolase mäe jalam oleks kui põlengusuitsu täis. Hakkasin juba mõtlema, et laen traktorikärule jälle veepaagi ja pumba peale, mida puude kastmisel kasutasin ning pean hakkama tuletõrjujat mängima, kuid siis teavitas Claire meid, et ärge muretsege, sest see on selle 80 km kaugusel asuva põlengukolde suits, mis soodsate tuulte tõttu meieni jõudnud oli. Suits hajus paari tunniga. See oli meie kõige lähim kokkupuude siinsete põlengutega. Nii et pole vaja muretseda.

Viimasel nädalal oli külalistemaja osa nii tühjaks jäänud, et perenaine palus meid majasse elama ilma igasuguse tasuta. Sa nuga ... Soe dušš ja voodi ... Millised mugavused. Esimesel õhtul majas enne öörahu ütles Maanus, et vasikult palav ja lämbe on majas magada ... Parema meelega oleks telgis ... Ja ma olin temaga täiesti nõus :-)

Päev enne äraminekut korraldas pererahvas meile õhtusöögi. Päris tore oli end tunda peaaegu pereliikmetena, keda laia ilma saadetakse. Igatahes tahaksin tänada Peter'it ja Claire'i sealviibitud aja jooksul osutatud külalislahkuse eest. Kui selliseid austraallasi on olemas rohkemgi, siis võin täie kindlusega väita, et Austraalia suurim väärtus on austraalia inimesed ise.

Aastavahetus

Usun, et olen kõikidele lõpmatuseni vatranud, kuidas üks mu unistus on olla aastavahetusel Sydneys, et näha seda imelist ikutulestikku, mida meile telekast iga aasta viimasel õhtul televiisorist seitsmestes uudistes näidatakse. Ja see oli minu kindel plaan kohe kui Austraalia mõttesse tuli.

Paraku oli jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg suhteliselt töövaene ning rahapuudusel olin omadega lõksus Oranges ning unistus aastavahetuse Sydneyst tundus aina udusem. Eriti lollilt olin veel 2 päeva enne aastavahetust öelnud ühele tööandjale, kelle juures olime jõudnud vaid ühe päeva töötada. Nimelt pakkus ta, et maksab meile välja selle päeva töötasu, et ehk on aastavahetuseks sedagi vaja ... Ja mida mina tegin ... Lihtsalt ütlesin, et pole vaja, saame hakkama. Krt kui pahane ma olin enda peale ... See poleks katnud küll unistuste aastavahetust, kuid säästurežiimil Sydney külastuse oleks see ju ometi taganud.

Kokkuvõtvalt olime oma plaani juba korstnasse kirjutamas, kui  mõtlesin endamisi, et kui ei lähe nüüd, siis ... Mida siin mõelda. Olen Sydneyst kõigest paarisaja kilomeetri kaugusel ... Lähemal kui kunagi varem. Kui mitte kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. Niisiis aastavahetuseks rõduga tuba viietärnihotellis Sydney kesklinnas vaatega sadamasillale ja ooperimajale, hommikuks spa-pakett ja pealelõunaks golf ... hehee ... Nii see oleks võinud olla, aga paraku tähendab säästurežiim midagi muud :-)

31. detsembril alustasime oma itallastest naabritega autosõitu Orange'st Lithgow'sse, mis asus poolel teel. Pooleteise tunniga olime päral. Sealt edasi rongile, mis peatus iga posti juures ... Venisime pea 3 ja pool tundi. Lõpuks paistis juba tuttava linna siluett.

Hakkasime otsima siis kohta, kus oleks parim vaade sadamale ja sadamasillale. Esmalt seadsime sammud lihtsalt sadamasse. Kuigi olime kohal ikka juba tunde enne sooja suvepäikese loojangut, oli kogu sadamapiirkond juba rahvast tulvil. Kuna ma pole suurem asi küünarnukitunde nautija, hakkasime otsima midagi paremat. Teine "hea" mõte oli minna ooperimaja juurde ... Ok, ei lootnudki seal ilma suure rahvamassita olla, aga sealne vaade sillale on lihtsalt uskumatult ilus. Kogu alale oli aga aed ümber ehitatud ning sinna pääsesid ainult piletitega isikud. Ma ei oleks selle peale tulnudki, et avaliku ilutulestiku vaatamiseks pead pileti lunastama, aga ju oli see lihtsalt nii kuradi hea koht, et leidus küllalt inimesi, kes olid nõus selle eest maksma, sest ruuporitest kostus pidevalt meeldetuletus, et piletid on välja müüdud. Ja sama lugu kordus ooperimaja naabruses olevas botaanikaaias. Inimesed sättisid end lihtsalt keset tänavat juba istuma kohtades, kus pilvelõhkujate vahelt avanes väike vaatenurk sillale. Ah, läksime pubisse häid mõtteid koguma. Peale seda sättisime koos eelmainitud itaallastega end Darling Harboursse.

Jalutades sinnapoole heitsin pilgu taevasse, kus üks lennuk püüdlikult üritas midagi taevasse kritseldada ... Algselt tundus nagu naisterahva nimi ... Aga siiski mitte. Siis tundus nagu kasutaks ta kirillitsat ... Aga ka vist mitte ... Tuul oli tugev ning toss hajus liiga kiiresti ... Siiski suutsin tema pingutustest mingigi arusaadava sõna välja lugeda ja sellest pildi teha - hope. Lootusrikas lennukitoss. Ilus sõna vana aasta lõpetamiseks ja uue vastuvõtmiseks. Tegelikult kirjutas ta seda sõna edasi, kuid mulle meeldis seda näha nii :-)

Igatahes jõudsime Darling Harbourisse. See on üks ilus sadamake keset linna ning mille veepiir on ümbritsetud meelelahutus- ja toitlustusasutustest. Ka IMAX kino asub seal. Ma küll ei tea täpselt mis see on, aga pidi olema ulme suure ekraaniga kino. Guugeldage! Lisaks asub seal meremuuseum, mis Tallinna meremuuseumi ilusate kuplite kõrval tundus ikka tavalise plekist angaarina, mille katusejoon üritas armetult mingil viisil matkida ooperimaja küljeltvaadates. Kui Sydeysse sattuma peaksite, siis kindlasti käige läbi ka Darling Harbourist.

Järjekordse pubiringi ajal hakkas väljast mürtsuma ja paukuma. Klaasid näpus tormas rahvas pubist välja, et osa saada Darling Harbouri ilutulestikust. Kuuldu põhjal on seal iga nädalavahetus ilutulestik ... Lihtsalt niisama nädalavahetuse puhuks ... Lahe. Järsku käis üle linna jube kõmakas sadama poolt ... Ja siis veel ja veel. Ka ülelinnaline ilutulestik oli alanud. Vaatasime seltskonnas üksteisele otsa, et kaua me seda õlut seal pubis jõime ning mis see kell siis õigupoolest olema peaks. Õnneks oli kell siiski veel alles üheksa õhtul. Kuid et ka lapsevanemad ja väikesed lapsed ilutulestikku nautida saaksid on siin linnas ja nagu ma aru sain, siis üle austraalia, et esimene ring tehakse kell 21.00 ... Ja uskuge mind, see oli vägev ... Ja sellesse polnud kaastatud isegi silla osa. Mõtlesime, et milline see õige siis veel olema saab.

Kuulsin kuidas üks kohalik hädaldas, milline maksumaksja raha raiskamine see aastavahetuse ilutulestik on ning kui palju miljoneid ikka taevasse lennutatakse. Suutsin hoida suu kinni ja mitte kommenteerida kõva häälega, nagu mul ikka aegajalt kombeks on. Kuidas inimesed ei suuda näha seda varjatud tulu, mida see kulu endaga kaasa toob. Kui juba minusugune end aastavahetuseks siia ajas, siis kujutage ette kui palju on neid turiste ja rändureid, kes aastavahetuseks end Sydneysse sättisid ja siia oma raha maha jätsid ... Sealhulgas ka minu pisike kopikas Sydney heaks ja arenguks :-)

Kuna õige asjani oli veel aega ja kõhud tühjad, siis sättisime end väiksesse itaalia söögikohta maha. Ja siis tulid sama söögikoha uksest sisse rootsi poisid, kes meiega koos Oranges elasid. Sydney tundus järsku kuidagi selline väike külake, kus kõikide tuttavatega kokku võid joosta. Seda enam, et lisaks olime jooksnud eelnevalt kokku ka kahe prantslasega ja kahe eestlasega sammuti Orangest. Rootslased liitusid meie seltskonnaga ning peale aasta viimast õhtusööki sättisime Darling Harbouris kohta, kus näeksime ka Harbour Bridge'i ilutulestikku.

Ja siis ta algas. Võimas vaatemäng. Üle linna oli 4 või 5 kohta kus ilutulestikku lasti sünkroonselt, et ükskõik millises linnaosas sa ka ei viibinud, siis ilma sa sellest ei jäänud. Ainult sillaosale oli meil niru vaatepilt. Aga see väga ei morjendanud. Kujutluspildina tulid ette ka kodused ilutulestikud, kus asulad on tavaliselt kaootiliselt kaetud igamehe ilutulestikest, siis siin oli täiesti vastupidiselt, ainult linna ilutulestik. Aga selle eest oli see vägev. Ja kui vaikisid mürtsud ja taevatuled asendusid tossupilvega, järgnes ülelinnaline aplaus ja rõõmuhõisked. Algas aasta 2013.

Veel üks õllering ning pidime hakkama mõtlema linnast lahkumisele, kuid kuna rongini olid veel mõned head tunnid aega, siis pidime midagi seniks välja mõtlema. Rootslased plaanisid kohe liikuma hakata oma telkimiskoha suunas, itaallased tahtsid minna klubisse, meie plaanisime minna kasiinosse. Kasiino idee andsid meile rootslased, kelle sõnul sai liikmeks astudes 50 taala raha niisama mahamängimiseks kasiino poolt. Lisaks oli Marcus välja tulnud 125 taalaga ... Läheks siis prooviks oma õnne, mida meile, nüüd siis juba eelmisel aastal, väga ei jagunud. Astusime sisse ... Bling bling sära lõi pimedaks. Meeletult suur saal, mis oli täis rõõmsamaid ja kurvemaid inimesi. Selle liikmeksastumisega oli nii, et sul pidi soovitajaks olema üks vana liige, kes siis sai nö sinu liikmeks toomise eest ka omale 50 dollarit. Leidsime ühe albaania tsurka, kes oli meie üle väga õnnelik, sest sai ta ju meie pealt 100 taala. Kaks kahekümneviiest ketast pihus ronisin black jack'i laua taha. Kaks silmapilgutust ja läinud see raha oligi. Krt ja põrgu ... Mis siis nüüd !?! Noruspäi tõusin laua tagant. Peas kumas ütlus, et kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses ... Tead mine põrgu sa mees, kes sa selle välja mõtlesid. Leidisn Maanuse pokkerilaua kõrvalt. Ta ei olnud oma žetoone veel kasutanud ning arvas, et viskab need lihtsalt niisama ära. Ei ei ei ... Lubasin nad ise tema eest mängu visata. Sõltlaslikult rabasin need ta käest ja sammusin tagasi oma laua taha. Mainin, et tegemist oli mängurahaga, mis pöördus pärisrahaks alles peale üht panustamist ja võitmist. Ja jälle kaks silmapilku ja rabasingi juba laualt 50 taala eest žetoone, mille sai päris rahaks vahetada. Tean, et selle eest maja ja autot ei osta, aga asi oli põhimõttes ... Nii mahe on välja tulla sellest urkast kasvõi väikese võiduga, kus inimesed üldjuhul oma meeleheidet vaod toidavad. Pooleks lööduna oli 25 dollarit kui maast leitud ... Olin ära teeninud ühe jäätise, pudel vett ja rongipileti Orangesse :-)

Kolme ajal saime kokku itaallastega, kes tulid klubist. Ja nüüd võite arvat, palju pousid ukse peal piletiraha maksid ... $100 per nägu lisaks veel joogid... Nii et kui järgmine kord mõtlete, et kuhu minna, kas klubisse või kasiinosse, siis mina olen oma valiku juba teinud - kasiino ... Hahaa ... Ärge muretsege, see oli nali ;-)

Edasi kiirkõnd rongile, kolm ja pool tundi magamust rongis, kaks tundi ootamist, kuniks autojuht end täiesti kaineks magab ning siis oma telklinnakusse tagasi ...

Uuel aastal uue hooga,
Korduvad kõik vanad vead,
Kes on olnud väiksed põrsad,
Nendest saavad suured sead.

Üks unistus on täidetud ... Miljon veel jäänud ... Kõik on kättevõtmise asi :-D

Jõulud

Detsember ... Jõulukuu ... No ei tea. Kuidas saab keegi olla jõulumeeleolus kui päike iga päevaga aina teravamalt paistab ja temperatuur aina tõuseb. Suvi ja jõulud, jõulud ja suvi ... Ei suutnud mina sellega leppida. Jõulukaunistustes majad tundusid naeruväärsed ning laialt levinud mängusarved, mis autodele pähe topiti ning punane punn iluvõrel, mis siis kokku pidid sümboliseerima põhjapõtra ... Olid ikka halenaljakad. Tegelikult oli päris kurb mõelda kuidas kõik su lähedased jõulumeeleolus mõnusasti külmast lõdisevad ning lähenevat püha õhtusöömaaega ootavad. Lihtsam oli jõuludest üldse mitte mõelda ... Ja lumest ... Ja seapraest ... Ja ... Tahtsin öelda lähedastest, kuid nemad olid ikka mõtetes.

Kuna suvega siin jõule ei oodanud, siis saabus jõululaupäev ikka väga ootamatult. Ainus mis lähenevaid pühi reetis oli see, et jõululaupäev oli lühendatud tööpäev ning järgmised päevad olid üldse täitsa vabad. Eestis sai neid vabu päevi oodatud ning kui nad sattusid nädalavahetusele, nagu viimastel aastatel kombeks, siis sai seda kirutud juba aasta jagu ette ja teise aasta takkajärele. See aasta olid need mõnusasti keset nädalat, kuid pigem hoopiski ärritas see, sest need keerasid tuksi meil terve nädala jagu tööd. Pole tööd, pole raha ... Säh sulle jõulupühi!

Tahtsime või ei tahtnud, aga käes see aeg oli. Jõululaupäev, mis on meie mõistes aasta üks tähtsamaid ja oodatumaid päevi, mil perekonnad ja lähedased istuvad kaetud laua taga, söövad head ja joovad veel paremat. Siis siin on jõululaupäev selline pühadele eelnev päev. Tõeliselt tähtis on esimene jõulupüha, mille hommikul avatakse kingid ning süüakse päev läbi. Meie perenaine võttis kätte ja otsuatas korraldada meile kõigile nn kodututele suure söömaaja, et ka meie kodust kaugel olevad saaksime natuke jõulumeeleolu tunda.

Õue puude alla sättisime piisavalt pika laua, et kõik ligi 30 inimest mõnusasti ära mahuks. Laua katmise vaev jäi naisterahvaste hooleks. Rootsi poisid ei nõustunud jõule tähistama ilma oma kuulsate lihapallidetta ning võtsid kätte ning meisterdasid neid. Muus osas täitsid menüüd jõulusink ja -hani, ahjukartulid, porgandisalat, kartulisalat, mis veidi erinev kui meile harjumuspärane ning veel hunnikutes igasugu salateid. Magustoiduks mingid magusad road, millede nimetust ma ei mäleta ja ka koostist väga mitte, sest üllataval kombel pakuti magustoiduks ka sidrunikooki ... Täpselt samasugust nagu olin harjunud kodus sööma ... See lihtsalt on minu jaoks nii eriline kook ... Ja uskuge või mitte, aga ka lemmik õlle kõrvale ampsata. Kahju ainult, et seapraadi ja hapukapsast ning musta leiba ei saanud ... Aga ehk ongi parem jätta need tõelisteks jõuludeks, kui maad katab lumi ning sinu ümber sulle vaid kõige tähtsamad inimesed. Aga vahelduseks oli päris mõnus lühikeste pükste ja plätude väel külma õlut kuuma ilmaga juua ja kujutada ette, et on miskit jõulud või midagi.

Üks veider asi veel, mis silma jäi ... Nimelt kinkis peretütar, kel vanust 19 aastat, peremehele jõuludeks megasuure "joint'i", mis siis laua taga seltskonnas ära popsutati. Loomulikult on kanep ka siin riigis keelatud, kuid tihti vaadatakse sellele läbi sõrmede.

Viina eest hoolitsesid rootslased, kes uhkustundega oma Absoluti liitrised pudelid välja võtsid. Joojateks kahjuks või õnneks ainult 4 rootslast, 1 prantslast ja 1 eestlane. Nii see päev suurepärase söögi ja raskemate ning kergemate jookide saatel ööks muutuski.

Järgmisel hommikul ajas päike jällegi juba kell  pool kaheksa hommikul ülesse. Loomulikult oli isu põõnata kogu päev, kuid kui temperatuur telgis tõusis juba selleks ajaks üle taluvuse piiri ning tuli end jälle ülesse ajada. Astusin külmkapi juurde ning seda avades avastasin, et rootslastega olime viinajoomise kõrvale kogu meie jõululaualt kaasa varastatud söögikoorma nahka pannud. Pagan ... Vaja poodi minna. Mäletasin, et paar päeva varem olime poe ukselt vaadanud, et pühadel pood avatud lühematel kellaaegadel, kuid siiski avatud. Seega hakkasin end poodi sättima. Sellistel natuke raskematel hommikutel tabab mind alati mingi tervislikkuse laine, et peaks end liigutama, et see "vastik" alkohol kuidagi välja saada. Seega plaanisin poodi minna jala. Linna oli 10 kilomeetrit ja ilm vastikult palav, aga olen iseendaga piisavalt pikalt koos elanud, et tean, et vaidlema ei ole mõtet endaga hakata ning jalgadel tuleb lihtsalt kannatada ära kõik see, mis rumal pea välja mõtleb. Hakkasin astuma. Jõudsin kohale. Pood suletud. Kõik poed linnas suletud. Mineeee. Vaatasin uuesti poe ukselt silt oli sama ... Peaks nagu lahti olema. Kontrollisin kodulehelt ... Jah kinni. Krt ja põrgu, miks seda uksel ei olnud. Eestis pannakse juba kuu aega varem uksele kõik kirja. Nojah, aga pole ju Eestis :-) ... Aga vähemalt oli Hungry Jacks (Burger King) lahti ja rämpstoit pohmakaravina garanteeritud. Ja jälle 10 kilti jalgsi tagasi.

Tahaks veel sedagi mainida, et söömaaegade vahepeal tabas meid meeletult võimas vihmasadu, mis oligi kogu vihm, mida me selle 4 nädala jooksul seal Oranges nägime. Kõik see ülejäänud aeg oli ainult päikesepaiste.

Häid pühi tagantjärele :-)

Farmitööde ajastu algus ehk hüvasti tsivilisatsioon

Nagu eelnevates sissekannetes kajastatud, olime olude sunnil võtnud ette oma farmipäevade täitmise plaani 2 nädalat varem kui algne plaan ette nägi. Eesmärk oli mitte liiga kaugele minna Sydneyst, et sinna aastavahetuseks naasta. Gumtree portaalist leidsime Orange linnas omale kirsikorjamise töö ning sealt alustada plaanisimegi.

Telefonikõne farmerile ja kokkulepe, et esmaspäeval 17. detsembri hommikul kell 7 alustame tööga. Ja siis alles alustasid kaks ajuhiiglast mõttetööga, et kuidas sinna üleüldse saada. Vanadus juba mõlemal kontides ja pagas no ikka veel suhteliselt suur, otsustasime, et võtame rendiauto, sest mugavusega harjununa ei kujutanud ette, et peaksime oma seljakotte tõsiselt seljas kandma hakkama. Uurisime internetist ja ka kohapeal läbikäies erinevaid autorendifirmasid. Kogenematute vandersellidena ei osanud otsida odavaid rendikaid, kus oleks olnud väsinud aga tõelised ja odavad wagonid nagu Ford Falcon või Holden Commodore või Mitsubishi nimeeimäleta. Ikka pöördusime maailmakuulsate rendifirmadesse nagu Budget, Europcar jne poole. Neid läbi käies saime tuttavaks kohaliku kindlussüsteemiga. Nimelt meile tehti selgeks, et Austraalias ei olegi kohustuslikku liikluskindlustust, vaid meie mõistes kaskokindlustus. Minu jaoks oli see nii veider, et ma arvan siiani, meil tõlkes midagi kaduma läks. Kindlustusteemalt jõudsime sinnani, et omavastutus iga õnnetuse puhul on rendifirmades ligi 2000 - 3000 dollarit. Küsisime üle, et kas meie oleme lollid või on nemad hulluks läinud, aga nii see oli. No ei olnud enam mingit isu autot rentida kui iga väiksema avarii korral muutud põhimõtteliselt maksejõuetuks siin. Aga oli veel variant, et kui võtad selle vastu kindlustuse, siis õnnetuse korral on omavastutus vaid 50 dollarit. Kõlab hästi ... Palju see maksab? Iga päev lisandub renditasule peaagu pool juurde. No mida ?!? Jääb ära. Jalutasime edasi ühte kohalikku suurde rendifirmasse. Seal oli päeva hind 30 taala ja omavastutus teistega võrreldes ainult 400 dollarit. Sel hetkel tundus mõistlik, eriti kui mõtlesime, et teenimas oleme mõlemad ligi 100 taala päevas, siis kumbagi taskust päevas 15 taala maksta ei kõlagi nii hullusti. Andke meile siis see auto. Ja hakkas peale. Vabandage, arvuti ütleb, et neid autosid ei ole enam saadaval. Tõenäoliselt on mingi süsteemi rike, sest tean, et tegelikult on. No aga andke siis. Ei saa arvuti ütleb, et ei ole. Aga te ju ütlesite, et on. Jah, aga arvuti ütleb, et ei ole. Aga andke siis kuidagi ilma arvuti vahenduseta. Ei, arvuti ütleb, et ei ole. ... Tundsin end kui kuskil Kafka absurdikas. Kehitasime õlgu ja hakkasime ära sättima, kuni teenindaja leti tagant hõikas, et me võiksime võtta natuke kallima, aga seeeest tuttuue auto. Palju? 37 dollarit päevas. Oeh. Olime ajahädas ja sunnitud selle võtma. Juba kujutasin ette kui loll võiks välja paista üks seljakotirändur, kes saabub kuskile pärapõrgu kirsse korjama tuttuue Corollaga. Minu arust kukkus see väga nõmedalt meil välja, aga no mis sa teed, ei oska paremini ... Veel. Pühapäeva hommikul saabusime auto järele. Auto anti kätte ja teekond võis alata.

Linnast välja sõites tundus naljakas, et üks maailmalinn on juba niivõrd selge, et  juba teadsid kuhu suunda sõita, ilma et peaks paaniliselt GPS'i jälgima. Autodel on peegli juurde paigaldatud siin väike vidin, mis piiksub iga kord kui tasuliselt kiirteelt maha keerad. Neid piikse tundus kõlavat nii palju, et tekkis kerge ärevus, et enne kui linnast välja jõuame, oleme juba nädala eelarve ära kulutanud. Hiljem tuli välja, et olime kulutanud ligi 20 dollarit. Maanus manitses mind iga hetk kiirust jälgima, et jumala eest õnnetust ei juhtuks, et ei peaks omavastutust maksma või et ma jälle kiiruseületuste eest trahve ei saaks. Iseenesest väga tubli temast, arvestades, et paar nädalat tagasi olin just saanud ... 4 tükki kahe päevaga. Paganama kiiruskaamerad :-) Tegelikult ei olnud see üldse naljakas, kuna need trahvid põhimõtteliselt viskasid mu rahaliselt nii punasesse, et jah ...

Igatahes peale mõnetunnist autosõitu jõudsime Orange'sse. Peale väikest otsimist leidsime õige farmi ning mõtlesime sealt enne järgmisel päeval asetleidvat tööpäeva läbi hüpata ja koht üle vaadata ja alles peale seda minna omale majutust otsima, sest selles istanduses majutusvõimalust ei pakutud. Saime peremehega kokku, kes esimese asjana küsis, et kas me ei saaks esmaspäeva asemel teisipäeval alustada, kuna ilm on olnud halb ja nad alustavad teisipäeval. No mis seal ikka, kehitad aga õlgu ja pärid, et ega ei oska majutust soovitada. Ja siis hakkas peale ... Jah majutusega on siin linnas kehvad lood. Võite proovida sealt või sealt, aga raske on kohta leida, mis oleks meiesugustele taskukohane. Hakkasime siis mööda linna majutust taga ajama. Ja nii oli nagu Troy oli öelnud. Kõik kohad, nii vähe kui neid oli, olid täis. Saime paar soovitust linnast välja ... Mingi 30 km linnast välja ... Nagu põhimõtteliselt teise linna. Aga ega meil midagi üle ei jäänudki. Leidsime ühe treileripargi nii kaugele. Ilus ja viisakas koht, aga jube kirves. Jälle tundus, et midagi muud üle ei jää ja tuleb võtta ... Ja nii tegimegi. Tagantjärele, pea kuu hiljem kui ma seda siin kirja panen, tunnen kui lollid võivad ühed kogemusteta rändurid olla, aga las see jääb. Kirjutagem kõik need liigsed kulutused kogenematuse arvele.

Treileripargis rahulikukt maha istudes hakkasime arvutama seda pakutavat töötasu, mis oli $4 korvi kohta. Tundus, et maksimaalselt on võimalik saada seal Troy juures vaid $80 näo pealt. Ikka ulmevähe. Olime teinud sarnased arvutused ka Sydneys, kuid siis kujutasime kuidagi ette, et terve linn on hosteleid täis, kust kõik farmerid korjajaid taga ajavad ja neile paremaid pakkumisi teevad ... Tean, et ainult loll võib nii arvata, kuid suures tuhinas lihtsalt kaotab inimene loogilise analüüsivõime ja elab oma mingites kujutelmades. Igatahes tegin öösel magamise asemel natuke uurimust, et kuidas ja mismoodi siin kandis üldse tööd leida ja panin meile järgmiseks päevaks plaani paika.

Hommikukohvi ... Minu puhul siiski hommikutee kõrval püüdsin oma plaani selgitada ka Maanusele. Nimelt tuleb minna asutusse nimega Verto, mis vahendab farmerite poolt pakutavaid töid ning kui sealt midagi ei leia, siis mind see $80 ... Pigem siiski $60 ei rahulda ning me sõidame siit minema. Kuhu? Stanthorpe'i Queenslandis. Jah ma tean, et see asub 800 km Sydneyst põhja pool ja tähendab seda, loobun ühest oma unistusest olla aastavahetusel Sydneys ja vaadata seda ilutulestikku, mida iga aasta olen näinud uudistes ... Kuid paraku ei ole võimalik inimesel hüpata üle oma rahakoti. Või siiski. Nimelt olin eelmisel öösel peas kokku monteerinud plaani, mis oleks siiski lubanud mul naasta Sydneysse ... Nagu asja pärast ning asjaolude kokkulangemisel just aastavahetuseks ... Vahest mõtlen, et olen ikka geenius ... Lihtsalt elu ei saa sellest aru ning teeb kõik, et mu geniaalsed mõtted kunagi rakendust ei leia :-) See selleks, nüüd plaani juurde. Nimelt olin jõudnud järeldusele, et ilma autota siin riigis ringi rännata on mõttetult raske ja nõuab õnne. Olin ühelt Sydney WHV (Working Holiday Visa) eestlaselt saanud pakkumise rentida temalt odavalt auto ... Ainult $10 päevas, mis teeks $5 näo pealt päevas. Ehk siis ligi neli korda odavamalt kui meie praegune ajutine rendiauto. Põhjus, miks me seda kohe ei võtnud oli selles, et see juba oli välja renditud ning tagastatakse alles aasta lõpuks. Nimelt nägin oma vaimusilmas optimistlikult ette, et sõidame kalli rendiautoga aega kaotamata edasi Stanthorpe'i, leiame kiiresti töö, töötame kaks nädalat ja kihutame autot ära viima Sydneysse. Veedame päeva seal, joome õlut, vaatame ilutulestikku ja hommikul saame auto kätte ja tagasi Stanthorpe'i oma farmiaega edasi teenima. Lihtne ;-) See plaan rakenduks muidugi juhul kui me siin paremat tööd ei leia kui nn olemasolev. Maanuse sain nõusse, mis tähendas, et järgmine peatus Verto tööbüroo.

Vertos registreerisime end ära ning pärisime saadaolevate tööde kohta. Ja saimegi. $8 korvi kohta. Poole rohkem. Vähemalt alguses tundus see nii olevat. Alles paar nädalat hiljem sain aru, et nad kasutavad siin korvi ja kasti kohta ühte ja sama sõna - lug. Igatahes oli mõlema hind sama, ehk siis $1 ühe kilo eest. Seega alahindasime Troy poolt makstavat tasu ja müüsime oma hinged contractorile ehk siis farmeritele korjamisteenust pakkuvale ettevõttele.

Elukoha probleem jäi samaks. Valetan. Hullemaks läks. Nimelt kui meie peatuskoht oli linnast 30 km ühes suunas, siis farm asus linnast 30 km teises suunas. Seega tuli leida uus elukoht, sest iga päev 120 km maha sõita tundus isegi meiesugustele veidi palju. Kogu elu mahutatuna auto pagasiruumi, põrutasime otsima peatuskohta farmi lähedal. Ja ei midagi. Krdi aasia immigrantidest korilased olid hõivanud peaaegu kõik kohad ning nende pärast polnud meiesugustel euroopa immigrantidest korilastel enam kohta. Kadedustundega vaatasid neid seiklejaid, kes olid omale kaubikud ostnud ning said nendega hädapärast peatuda kus iganes. Loomulikult oleksime ka meie oma vinges Corollas magada, aga ... Aga no enne magan telgis. Jep. Telke meil vaja ongi ... Kuniks leiame paremad tingimused. Kihutasime tagasi Orange'sse, kus kohalik tarbekaupade odavpood K-Mart. Kulutasime $100 kokku kahe odavaima telgi, magamiskoti, lebomati peale ja kujutasime ette, et nüüd viskame telgid püsti kuhu iganes. Ja ometi ei visanud. No ei ole minus seda seljakotiku pohhuismi hinges, et eravaldus pole midagi muud kui vaid tühipaljas sildike ja pargin ennast kuhu tahan ... Ning väga võssa ka nagu minna ei julenud ... Ikkagi kummitasid mind jutud mingitest über-super mürgistest roomajatest ja ämblikutest. Ja kaks pead on ikka meie puhul liiga vähe ning selle ilmestuseks võtsime toa kohaliku kõrtsi uhke nimega hotellis - Royal Hotel. Ainus, kuninglik asi lisaks nimele oli hind. Ka nimetuse teine poole, ehk siis hotell, oli ... Jätame selle ... Oli lihtsalt kaks voodikohta ühes räpases toakeses kõrtsi taga. Hea, et üldse oli seal midagi, sest koht ise oli tõesti selline väike asulake keset pärapõrgut. Vähemalt õlle maitses seal kõrtsus sama hää kui igal pool mujalgi :-)

Äratus oli mul vist 4.00, et jõuda söönuks ning farmi tööpäeva alguseks veidi enne päikesetõusu. Olin Sydneys sama vara vahest ärganud, et tööle õigeks ajaks jõuda, kuid esimest korda olin nii vara väljas siin kandis. Väljas oli päris ootamatult jahe ... 15 kraadi. Õnneks olin endale pikad riided selga visanud ja seljakotti visanud lühemad, et taluda päevast 30 soojakraadi. Aga kirsikorjamine ise oli oodatult lihtne töö. Nopid aga kirsse ja viskad need rakmetega kõhul paiknevasse korvi. Oksi ei tohtinud murda, kirsid pidid olema kõik vartega, vartpidi ühendatud kirsid tuli siin farmis eraldada, kastides ei tohtinud olla lehti ning puu tuli alati täiest tühjaks korjata. Kuna korjajaid oli siia sattunud meeletult palju, siis farmeri poolt korjamiseks eraldatud puud olid lõunaks läbi ning poolikuks see päev jäigi. Nii palju siis meie valmisolekust kasutada korjamiseks terve päev, et saada mingigi normaalne rahasumma päevas. Nõme.

Vähemalt oli meil nüüd aega uut peatuskohta otsida. Samas olime juba eile kõik võimalikud kohad läbi käinud ja täiesti tulutult. Olime endale lubanud, et rohkem raha ei raiska sest seda lihtsalt pole raisata ning nn hotellituba ei võta ning maksku kasvõi elu, ööbime telgis. Sõitsime Orange'i külje alla paikneva Lake Canabolas'e järve äärde ujuma, lootuses ka pilk peale visata telkimisvõimalustele. Aga kõikjale olid paigaldatud telkimist keelavad sildid. Õnneks tuli mul meelde (kahju, et nii hilja) üks flaier, mille olin Verto tööbüroos kausta vahele pistnud - Orange Backpackers. Helistasin ning sain teada, et vabu kohti neil ei ole ning isegi mitte telkijatele. Kurtsin, et nad on me viimane võimalus, mis peale naisterahvas teisel pool telefonitoru ütles, no tulge siis pealegi, aga ta ei saa pakkuda meile  mingeid mugavusi. Võime telkida majast mõnesaja meetri kaugusel küüni kõrval, kus on mingisugune väliköögi moodi asi, paari päeva pärast ehk saabuv külmik, külm dušš ja ... Ja ongi kõik. Mõtlesin endamisi, et how low can you go ... As needed ning vastasin, et oleme kümnekonna minuti pärast kohal. Ei teadnud veel, et nendes primaarsetes tingimustes veedame suhteliselt mõnusasti järgmised neli nädalat.