Lake Grace ... Tehtud, mis edasi?

Kuigi uus aasta tööaegade suhtes muudatusi ei toonud, ikka hommikul kella viiest hommikul oli väljasõit ja päevad lõppesid õhtul peale kella kuute. Samas olid ilmad aina palavamaks läinud ning sellega raskemaks ka töö. Pikad riided kaitsesid küll põletava päikese eest, kuid samas haudus seal all kogu keha. Päeva poole joogipausid üha tihenesid ning vahest tuli lihtsalt poole töö pealt keegi saata jää järele, sest joogitünnis olev vesi oli juba talumatult soojaks läinud. Söögipausid algasid pudeli spordijoogi ärajoomisega ja lõppesid jäätise mugimisega. Oleks saanud ka ilma, kuid miks end tühja piinata kui saab lahedamalt ka. Lihtsalt kulukaks läksid need karastusjoogid ja jäätised. Päevas kulutasin pelgalt nendele juba 20 dollarit, kuid selle palga juures, mis see rabamine enesega kaasa tõi, ei pidanud ma seda paljuks maksta.

Juba vahetult peale jõule oli märgata, et viljaautod enam ladustamisplatsidele ei voorinud ning neid märkas vaid mõndadel üksikutel objektidel aeg-ajalt. Katmise asemel läks suurem osatähtsus nn alalisele klammerdamisele. See tähendas seda, et katete servad tuli seinte külge kinnitada õhukindlalt, et lõplikult meie poolt pakendatud vilja saaks gaasitada, mis hoiaks eemale närilised ja aitaks viljal säilida, kuni hind oleks sobilik, leitaks klient ja see pakendatud vili transporditaks laeva ja sealt edasi kliendile. Mõni viljakuhi oli veel pakendatud kahe aasta tagusest ajast, seega oli väga tähtis, et meie poolt oleks see kuhjade pakendamine teostatud kvaliteetselt. ühe kuhjaga läks veidi valesti. Unustasime nõrka kohta panna täiendava koormarihma üle kuhja ning tuulehoog rebis katte serva lahti. Probleemile lisas kaalu see, et antud kuhi oli jõutud juba gaasitada ning kogu mürkgaas lendas välja. Mõnus 20 000 dollarit kahju ülemusele.

Ladustamisplatsid said kahe nädala jooksul üksteise järel vaikselt lõpetatud. Viimasel nädalal liikusime taas kogu suure meeskonnana. Mina sain au osaliseks paigaldada viimane kinniti. Ja oligi kõik. Sõitsime oma meeskonnaga Katanning'i ning asusime koristama oma ühiselamut. Hoolimata oma julmast ajaloost, oli see kompleks juba nagu kodu, aga see on alati nii. Kui seljakott kuskile nädalaks paigale jääb, siis hakkad seda kohta juba koduks pidama. Pakkisime asjad ja asusime teele Lake Grace'i. Veel oli vaja puhastada sõidukid ja ladustada töövahendid. Lisaks ootas ees hooaja lõpetamine. Et mitte just pidulik, aga lubaduste kohaselt avatud letiga, mis tähendas, et arve pidi minema ülemusele. Ei kurda.

Järgmisel hommikul alanud autode pesemine algas töiselt, kuniks esimene auto oli pestud. Seejärel õnnestus itaallasel ette jääda survepesuri veejoale ning sellest sai alguse laiamõõtmeline veesõda. See ei lõppenud isegi siis kui absoluutselt kõik olid pealaest jalatallani märjad, vaid kestis, kuni kõik masinad olid puhtad. Suured mehed on tegelikult kõik hingelt väikesed poisid. Ja olgem ausad, kes olekski viitsinud 35 kraadises palavuses ilma korraliku veesõjata neid autosid pesta. Hea meel oli, et olin enda auto väga lähedale parkinud, sest ka see pesti kellegi poolt puhtaks.

Sama päeva õhtuks oli kohalik spordikeskuse baar meie heaks ja jaoks reserveeritud ning hooaja lõpetamine võis alata. Veider ainult, et mitte kõik ei tulnud kohale. Näiteks olid hollandi vennad ühele inglise poisile augu pähe rääkinud, et oleks õige võimalikult kiiresti Perth'i minna. Sa oled kaks kuud töötanud meestega ühe meeskonnana ja siis sa lihtsalt kaod, ilma et kellelegi sõnagi paotaksid. Mina võtsin seda väikese solvanguna, kuid ega see kõikide teiste pidu ju ei rikkunud. Nagu kõik sellised peod algavad tasa-tasa, kuniks täis kõht ja tasuta alkohol üleüldisele meeleolutõusule kaasa aitavad. Väga lahe oli see, et kõik pidid õhtu jooksul ükshaaval tegema minutilise kokkuvõtte hooajast, mis siis videona salvestati ning vahetult enne peo lõppu ette kanti. Eks me kõik püüdsime seal olla vaimukad ning kõik võeti publiku poolt suurepäraselt vastu. Tuli meelde ajateenistuse lõpp, kus iga jagu pidi esitama lühikava teemal elu meie pataljonis. Naljad, mida mõistavad ainult need, kes on selle tee sinuga koos läbi käinud ning mis seltskonnast väljastpool edasi rääkides oleksid kuulajale mõistmatud. Kogu seltskonna mõttes oli see minu elu parim töökoht.

Koos hooaja lõppemisega saabus minu jaoks ka see hetk kui pidin otsustama, mida ma ise siin Austraalias järgmiseks peale hakkan. Kohalikud austraallased pöördusid tagasi oma igapäevaelu juurde. Vennad hollandlased liikusid peale põgusat viibimist Perth'is Ameerikasse. Charlie sõitis kuuks ajaks inglismaale ja sealt edasi Ameerikasse vanemate juurde ning siis pidi liikuma ringiga Aasiast tagasi Austraaliasse. Iirlased ja nende shotlasest kamraad Aron pidid veetma kuu või paar Balil ja Tais ning siis naasma Südneü'sse või pagan seda teab täpselt kuhu, sest see oli nende jaoks veel liiga kaugel, et nii pikalt ette mõelda. Ka omaette sakslaste seltskond pidi peale lühikest roadtrippi Perth'i kaudu Aasiasse puhkama minema ja naasma Austraalia idarannikule. Josh, kes lahkus juba enne hooaja lõppu, sõitis sammuti Ameerikasse, et abielluda ja alustada seal uut elu. Ben ja Ronja plaanisid sõita Perth'i , osta omale suur maastur ja alustada seiklust tagasi Darwin'i suunas, külastades kõike mis teel sinna võiks ette tulla. See pidi neil aega võtma vähemalt paar kuud. võrdluseks, et mina sõitsin selle tee läbi 4-5 päevaga. Ja siis jäingi ainult mina veel mõtlema, et mida paganat ma siis ette võtan. Kaasa kutsuti mind igale poole, kuid millegipärast ei tahtnud ma end kellegagi siduda, tahtsin ise minna ja olla. Võtsin veel nädala mõelda. 

Selle nädala jooksul lahkusid pea kõik Lake Grace'ist. Jäid veel iirlased ning Ben ja Ronja. Ma ei olnud ikka veel suutnud välja mõelda, mida paganat ma peale hakkan. Peale seda maru hooaega oli tunne, et minu seiklushimu on täis. Mõtlesin väga sügavalt juba kojusõidu peale, kuid siis jäi kripeldama mu kallis väike vana Ford. Mis paganat ma temaga peale hakkan? Kuna müümiseks vajalikust teekõlbulikkuse kontrollist ei oleks ma temaga läbi saanud ning raha ma enam tema alla matta ei raatsinud, siis oleks pidanud ta lihtsalt lammutusse viima ja ... ei, ma pidin temaga Austraaliale ju tiiru peale tegema. Seega pelgalt jonni pärast seadsin end idaranniku suunas. Jätsin Ben'i ja Ronja'ga hüvasti ning asusin teele. Nad ei uskunud, et ma selle autoga kohale jõuan, sest sel vaesekesel oli siin vahepeal mitu uut tõrget tekkinud ja ka käigukast oli veel hullemaks läinud. Ka mina enam ei uskunud, kuid see mind tagasi ei hoidnud. Ja nii ma alustasin viimast kolmandiku, mis oli veel puudu täisringist ümber suure Austraalia.

Lake Grace ... Mõnusat Jõulu ja mitte just nii mõnusat aastavahetust

Peale pikka ootamist saabusid lõpuks jõulud. Mitte just jõulude pärast polnud selline ootusärevus, sest jõulutunnet lihtsalt polnud. Olin lihtsalt väsinud ... enam kui kuu olin töötanud praktiliselt iga päev keskeltläbi 13 tundi päevas, saades selle aja jooksul vaid kaks vaba päeva. Jõuludeks lubati meile tervelt kaks vaba päeva järjest - puhkus. See oli see, mida me kõik ootasime ning lõpuks oli see käes.

Igaüks tegi seal oma plaane, kuidas jõulud võimalikult mõnusasti veeta. ühel sakslaste seltskonnal oli plaan minna telikuma imekauni Esperance'i linna ümbrusesse. Prantslased võtsid ette midagi sarnast, kuid kuna nad väga inglise keelt ei rääkinud, siis keegi vist nende plaanidest lõplikku selgust ei saanudki. Hollandlastest vennad Julien ja Kevin laenutasid minult autot, et veeta Jõulud Perth'is. Käisid mulle ka kui uni peale, et ma nendega kaasa läheksin, kuid mul polnud selleks üldse tahtmist, sest olin nendega niigi kõik tööpäevad koos veetnud ning nende hullude seltskonnast mulle väheks ajaks piisas. Seadsin end hoopiski Lake Grace'i, et veeta pühad koos Ben'i ja Ronja'ga. Mingit moodi olid nemad mulle siin juba kui perekond. Minuga liitus veel inglise poiss Charlie. Plaane oli meil vaid nii palju, et esimese jõulupüha õhtul pidime kõik minema iirlaste juurde jõuluõhtusöögile. Nemad ju jõululaupäeva ei tunnista ning sel päeval minnakse lihtsalt välja baaridesse. Kui aga Ben mainis, et sakslaste jaoks on tähtsam ikka jõululaupäev, siis võtsin ka mina sõnasabast kinni ja viisin nad kurssi ka eestlaste eelistusega jõululaupäeva õhtusöögiga tähistada. Ja vaevu jõudsin lõpetada kui Ben juba tormas poodi, et varustada külmkapp kõige vajalikuga, mida õhtusöögi valmistamiseks vaja võiks minna ning saatsime hoopiski iirlastele kutse jõuluõhtusöögile.

Imetlesin heas mõttes Ben'i ülbust valmistada suureks õhtusöögiks midagi, mida ta kunagi teinud polnud. Google'i abil õppis ta kiirelt, kuidas küpsetada lammast ning asus tegutsema. Siiani oli mul meeles, kuidas me maailma ühe parima kala Darwin'is kokates kergelt öeldes untsu keerasime. Aga julge pealehakkamine on pool võitu ning peagi oli kaetud laud. Pidin taas tunnistama, et mu sõber on suurepärane kokk. Mõnus seltskond, mõnus õhtu ... hoolimata lume puudusest, pidin tunnistama, et väike jõulutunne puges sel õhtul isegi hinge. Peale pikka õhtusööki võtsime veel ette kohaliku baari külastamise, sest selline oli kohalik komme ning seda ju ometi tegemata ei saanud jätta. Magama minnes kujutasin endale ette, kuidas kallil Eestimaal inimesed veel vaaritavad ja alles seavad end õhtusöögilauda. Soovisin mõttes neile kõigile head Jõulu ja lubasin endale, et järgmistel pühadel olen kindlasti Eestis.

Hommikul nautisime kõik mahedat jõulupohmelust ning imekaunist ja sooja (loe: palavat) suvehommikut. Peale üliluksuslikku hommikusööki, mille me endile ise kokku keerasime, seadsime end linnakese basseini äärde peesitama ja õhtut ootama kui pidime iirlaste jõuluõhtusöögile minema. õhutemperatuur tõusis pealelõunaks üle 40 kraadi. Selleks ajaks olin pugenud oma tuppa konditsioneeri alla varju ja mõtlesin, kuidas ma sooviksin tegelikult panna selga jope, tõmmata pähe müts, kätte kindad ja astuda õue karge talveilma kätte, kus hingeõhk aurab ja varbad külmetavad ning madala talvepäike lumelt peegeldudes silmi sunnib kissitama. Veidi lohutas teadmine, et Eesti ilmgi sel ajal must ja porine oli ning lume asemel vihma kallas. Tegelikult naudin ka mina päikest ja sooja ilma, kuid kui jätta vahele Stanthorpe'is oldud kahekuuline periood, siis olen saanud seda enam kui 30 soojakraadi saanud nautida terve aasta jagu. Veidike vaheldust ei teeks ju paha. Aga see selleks. Tuli taas end valmis seada ja järgmine jõuluõhtusöök oli ootamas ees.

Kui meie pakkusime õhtusöögiks lammast, siis meie iirlastest sõbrad valmistasid traditsioonilist jõulusööki nende mõistes, milleks oli siis suur jõuluhani ning jõulusink. Kevin, kes oli seekord kokk sattus alguses segadusse, lugedes pakilt, et hani peab ahjus olema tunni, jättes tähelepanuta, et see käis ühe kilogrammi kohta. Hani kaalus aga neli kilo, mistõttu saabus praad lõpuks lauale mõistagi mõninga hilinemisega. 

Lõpp hea, kõik hea. Olin rõõmus, et algselt suhteliselt ebamäärased jõulud nii meeldivateks kujunesid. Pühad läbi ja taas tuli end vähem kui nädalaks tööle pühendada. Peale nii pikka pausi ei kujutanudki ette, et väga rohkem viitsiks. Aga aastavahetuse puhul oli ees ootamas veel üks vaba päev ning selleks planeerisime sama seltskonnaga uue aasta vastu võtta Perth'is.

Millalgi peale lõunat saime Lake Grace'ist liikuma. Ben lubas roolida Perth'i ning tagasiroolimine pidi olema minu ülesanne. Peale kolme-neljatunnilist autosõitu seadsime end sisse hostelisse ning peale tervitusjooke seadsime end linna. Peale mõne baari külastamist loobusime ilutulestiku vaatamisest selleks aastaks ja otsustasime uue aasta vastu võtta klubis. Ja siis läks minu jaoks kõik allamäge. Peale pikka järjekorras passimist said kõik sisse peale minu. Nimelt ei meeldinud turvatöötajatele minu valged jalanõud ning minu jaoks sissepääs klubisse jäi katki. Kuna olin viimane, siis olid kõik jõudnud juba piletiraha maksta ja siseneda. Nii ma siis seisin kuidagi väga totralt ja mõtlesin, et mida paganat ma nüüd siis peale hakkan. Kuidagi väga totralt kukkus see välja. Seadsin sammud kohe kõrvalasuvasse klubisse, kus kellelgi polnud sooja, ega külma minu jalanõudest. Astusin leti äärde ja tellisin joogi järel joogi kuniks aastavahetus kätte saabus. Tobedad letiäärsed vestlused võõraste inimestega, suur kogus alkoholi ja üksildus olid need, mis minu aastavahetuse märksõnadeks jäid. 

Mõtlesin, et mida teevad üksikud purjus inimesed võõras linnas ja otsustasin kasiinosse ennast sättida. Selles pooleteise miljoni elanikuga linnas on üks kasiino. Ka Darwin'is oli vaid üks. Lihtsalt elukorraldus on siin selline, et ei ole midagi igal nurgal kasiino. Selleks, et sinna kasiinosse jõuda, pidin võtma rongi ja mõned peatused sõitma. Ikka jube keeruliseks oli see kasiinosse minemine tehtud. Sain veel korra oma seltskonnaga kokku, kuid suutsin taas ära eksida ja nad kaotada. Teiste arust oligi mul kombeks kogu aeg ära eksida ning ega nad ses suhtes ka eksinud, seda ekslemise asja ma oskan. Lõpuks jõudsin isegi sinna suurde-suurde kasiinosse. Heh, ka eelmisel aastavahetusel Südneü's lõpetasime Maanus'ega kasiinos. Peale pikka otsimist leidsid ka Ben ja Ronja mu lõpuks kasiinost ülesse ning kerges miinuses seadsime end päikesetõusul hostelisse puhkama.

Järgmisel päeval nautisime tsivilisatsiooni, poodlemine, rämpstoit ja taaskordne kasiinokülastus aitas mööda saata selle raske päeva. õhtul kell 9 saime lõpuks linnast vastumeelselt tulema. Ees ootas taas sõit Lake Grace'i. Olin vapper ja roolisin meid tervelt kohale. Veel oli aega, et neljaks tunniks silm kinni panna ja siis algas kõik uuel aastal taas, nagu lõppes vana: päike, kuumus, töö, töö ja veelkord töö. Kallis hooaeg, loodan, et lõpped pea.

Katanning ... It's graining!

Detsembri alguseks oli selge. Mind määrati meeskonda, mille uueks asupaigaks saab linnake nimega Katanning. See linn asus Lake Grace'ist ligi 150 kilomeetri kaugusel ning oli viimasest ka kolm-neli korda suurem. Kuigi seal polnud ei mäkdoonaldsit, ega ka Hungry Jacks'i, oli meid seal siiski õnnistatud ühe kiirsöögikohaga - Chicken Treat. Tegelikult polnudki sel väga vahet, sest meie elutempo oli nagunii vaid tööle ja koju.

Kuna töö oli meil kõk see aeg sama, siis räägin teile parem oma nn uuest kodust. Ja koduks sai meile vana õpilaskodu, mis kohalike poolt oli nimeks saanud kui vägistamishostel. Selle koha ajalugu on vägagi õõvastav. Seetõttu ei täitnud see suur majutuskompleks enam ammu seda eesmärki mille tõttu ta loodud oli, seistes enamuse ajast tühjana, kuniks mingi ettevõte seal aegajalt oma tööjõudu majutas. Nagu öeldud oli see õpilaskodu, kuhu algselt olid majutatud naabruses asuva põhikooli õpilased, kes kaugemalt olid tulnud. Selle paiga komandandiks oli üks austraallasest kohalik mees, kes seal lapsi kuritarvitas ... mis paganama poliitiliselt korrektne sõna, ta vägistas seal neid lapsi. Laste kaebused olid kui hüüdja hääled kõrbes, mida keegi kuulma ei teinud. Mingi hetk esitati mehele siiski süüdistus ja ta arreteeriti. Asemele pandi selle sama mehe vend, kes juhtus olema täpselt samasugune haige pedofiil. Läks veel aega, enne kui see asi välja tuli. Selle aja jooksul vägistati üle seitsmekümne lapse. Ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada, kuidas see õudus nii kaua ja laiaulatuslikult kesta sai. Ainuüksi sellele mõeldes läheb süda pahaks ja käed tõmbuvad jõuetult rusikasse. Tänaseks on need värdjatest vennad vanglamüüride vahel, kuid nii lihtne karistus riivab sügavalt igatahes minu õiglustunnet. Kurb ja kõhe oli see meie kodu, kuid see polnud veel kõik. Lisaks toimus siin veel üks väga kurb vahejuhtum kui üks tüdruk koolikiusamise sildi all heideti õuel asuvasse kanalisatsioonikaevu, kus ta hukkus. Vahest tundub, et mida arenenum on ühiskond, seda haigemaks ta muutub. Ega Rooma impeerium asjata ei langenud.

Nii mõnigi langes selle hoone mineviku varjude hirmu ohvriks ja hakkas ette kujutama seda, mida pole olemas. Küll nägi keegi köögis kummitusliku tüdruku viirastusi, küll tundis keegi kuidas ta kest ööd nähtamatute käte poolt üles aeti jne. Minu jättis see külmaks, sest usun, et see kõik vaid meie eneste pettekujutelm. Seetõttu polnud ma ka vastu kui kaks töökaaslast minu magamistuba nende endi magamistoa vastu vahetada soovisid. Kolisin üksi hoone teise tiiba, kus sain omale hiiglasliku kuueinimese toa. Kolle ja kummitusi ei näinud, pigem lihtsalt masendas teadmine selle hoone minevikust.

üleüldse oli meeskonna vahetamine algselt kerge pettumus, kuna olin harjunud töötama Lewis'e meeskonnas, kuhu kuulus ka Ben. Lewis oli tore kohalik vana, kes oli alati muhe ja sõbralik. Ka Ben oli algselt tema meeskonnas. Kuid nüüd määrati mind siis Gundy meeskonda. Vabandan väga väljenduse pärast, kuid Gundy oli kõige ehtsam türapea. Ausalt öeldes on see tema kohta isegi liiga pehme väljend. Ma ei ole teist nii õelat ja elus kibestunud inimest veel kohanud ja loodan, et ei kohta ka enam. Terve meie esimese nädala Katanning'us kulutas ta suure osa oma energiast minu ja ühe iiri poisi sõimamisele. Ma arvan, et psühholoogiliselt oligi see üks-kaks nädalat minu jaoks kõige raskemad. Ma pole lihtsalt harjunud kellegi silmis olema viimane kõnts. Aga raha oli selleks liiga hea, et lihtsalt sellele kõigele käega lüüa. Minust hullemini kohtles ta veel toda iiri poissi - Cormac. Teised meie tiimist olid tema silmis täitsa korralikus kirjas. Seega oli Charlie, Josh'i ja Julien'i elu oluliselt lihtsam alustuseks kui meie oma. Aga see on Austraalia ja siin lihtsalt käivad asjad teistmoodi. Nimelt jäid meil peale esimest vaba päeva mõned õlled külmikusse, milledele otsutasime Cormac'uga peale tööpäeva otsa peale teha. Sattusime õues istudes kokku Gundy'ga, kes end igaõhtuselt oli raske joobega oli õnnistanud. Kuidagi saime selle härra pahuraga jutule ning peale seda istusime pea iga õhtu väljas õhtusel õllel. Peale seda muutus täielikult tema suhtumine meisse. Siin lihtsalt ei hinnata töölist vaid selle järgi, kuidas ta töötab, vaid väga suur osa nende arvamusest sinu kohta kujundab ka see, kui sotsiaalne sa oled. Nii saime meie tema lemmiklasteks ja teised sattusid omakorda põlu alla, sest ega ta seda pulbistevat sisemist negatiivsust siis endas ei suutnud hoida.

Ega ka Cormac ise polnud kõige kergem kuju. Ma polnud näinud veel nii andekat verbaalset kaklejat kui oli tema. Põhimõtteliselt võisime terve päeva veeta üksteise pihta geniaalseid solvanguid loopides. Vähemalt ei hakanud igav. Alles õhtuti, kui oli avatud õllepudel istusime laua taga ja rääkisime kui normaalsed inimesed. Vähemalt ei hakanud temaga kunagi igav.

ühel hommikul suutis kari papagoisid mu päeva teha. Taas teel olles objektile, olid kõik peale pahura Gundy, kes roolis, end suht unele sokutanud kui käis kõmakas, mis kõik ülesse ehmatas. Gundy saatis pahuralt välja tuhat vandesõna, et pagana papagoid, lõhuvad autot. Nimelt on nad suhteliselt halvad lendajad. Eriti saamatult püüavad nad end läheneva auto eest hoida. tõusevad lendu küll õigeaegselt ja keeravad teelt kõrvale, kuid niipea kui auto on neist mööda saamas, siis keeravad auto ette. Seegi kord oli üks pirakas kakaduu end esitule pihta sihtinud, kuid napilt oli tuli terveks jäänud. Kõikide loodussõprade õnnetuseks aga linnud ise nendest kokkupõrgetest eluga ei pääse. Jõudsime selle väikese õnnetuse üle paar nalja visata kui ees oli järgmine kakaduude parv ja siis otsustas üks neist otse esiklaasi lennata. Pauk oli vägev, klaas oli lilleks, kuid õnneks läbi klaasi too ei lennanud. Kuna istusin esiistmel, siis minu võttis see küll päris jahedaks, ülejäänud naersid veel minu nägu antud momendil. Terve see päev tundus, et papagoid sihivadki meie masina esiklaasi. õnneks aga rohkem kokkupuuteid ei esinenud. Siiski tõstsin iga kord käed näo kaitseks kui taas läbi parve kihutasime, sest järgmine neist oleks kindlasti klaasist läbi lennanud.

Päevad möödusid ja jõulud lähenesid. Kuna jõulutunnet hinges polnud, siis ootasid kõik pigem lihtsalt kahte järjestikust vaba päeva. Meile oli see kui terve vaba nädal, sest üldjuhul õnnistati meid ühe vaba päevaga vaid iga kahe nädala tagant. Seni tuli aga veel tööga kuuma anda, sest hooaeg oli tipus ja viljaveokitest oli kõikidel ladustamisplatsidel järjekord.