kolmapäev, 12. detsember 2012

Manly

Täpselt 4 nädalat on möödas päevast kui kolisime välja oma esimesest peatuspaigast, Central Perk Backpacker'ist. Hommikul pakkisin oma asjad kokku ja tarisin kõik ehitusobiektile, kus ma sel päeval töötasin. Nagu kodutu, mis põhimõtteliselt ju oligi tõsi. Õhtul ütlesin Maanusele veel, et tema ülesanne on meile uus kodu otsida.

Lõuna paiku sai selgeks, et Maanus on läbi käinud pea kõik kesklinna päkkerid ning polnud sobivat leidnud. Töökaaslastega juba naljatasin, et ööbin täna objekil, aga ülemus, nagu kohalik ozz ikka, ei saanud naljast aru ja ütles tõsimeeli, et me saame objekti täna tehtud ja ma ei saa ööseks siia jääda. Krt, nagu see olekski normaalne :-D Igatahes jalutasin ühe saksa tüübiga peale tööd bussipeatusesse. Tavaliselt sõidame koos linna poole, kuid täna ütlesin, et mine sa ees minema, ma pean alles helistama ja uurima, kuhu suunda ma üldse minema pean hakkama. Võtsin kõne Maanusele ja uurisin, kus me uus kodu siis on. "Manly!"

Istusin bussi ja pea astusin lõpppeatuses maha. Nonii, kohal. Googlemaps välja, aadress sisse ja hakkasin oma uue kodu poole liikuma. 64 Pittwater Road ... Manly Bungalow. GPS abil jälgi ajades ei pannud peaaegu tähelegi, et kõndisin mööda Maanusest, kes oli juhuslikult täpselt samal ajal jõudnud siia kanti. Igatahes tatsasime seljakotid seljas vaikselt edasi. Veel paarsada meetrit minna. Üritasime ümbrust samal ajal jälgida. Majad on siin madalad. Enamus kahekorruselised. Nende vahel üks äbarik, mis kandis meie poolt otsitavat aadressi ja nime - Manly Bungalow. Astusime sisse ja vastu võtsid meid kaks üliviisakat ja sõbralikku naisterahvast. Viisakalt saime kätte oma toakese, kus üks suur kaheinimese voodi ja üks kahekordne nari, suur kummut, väike televiisor ja eraldi köök. Kõik see nägi veidi väsinud välja, kuid siiski mingi privaatsus lõpuks. Veel ei teadnud me, et oma laiskusest tingituna veedame siin oma 5 nädalat. Piisavalt kaua, et seda kohta juba koduks kutsuda :-)

Pakkisime asjad lahti ja tegime oma esimese tiiru rannas. See oli esimene kord meil päevavalguses ookeani näha. Võimas lainete mühin ja suhteliselt jahe ilm saatsid meie esimest päeva. Aga kõik see jättis mulje, et vähegi soojema ilmaga on saab siin olema mõnus. Juba sai ette kujutatud, kuidas tõmbad kalipso selga ja haarad surfilaua kaenlasse ning asud võitlusesse lainetega.

Manly asub poolsaarel, mistõttu linnast mugavaim ja kiireim tee sinna on praamiga. Juba järgmisel päeval töölt koju sõites ma seda võimalust ka kasutasin. Praamid väljuvad kesklinnast vahetult maailmakuulsa ooperimaja kõrvalt ning sõites teeb ta tiiru ümber ooperimaja, pakkudes suurepärast vaadet sellele. Nüüd olen ära näinud kaks kuulsat hoonet: Petronase Twin-Tower'i ja Sydney ooperimaja. Praamisõit ise kestab ligi 30 minutit. Selline mõnus loksumine. Peale seda jälle kindel maa jalge all.

Edaspidistel päevadel vähenes tööpäevade arv, kuid seda enam suurenes rannailmade arv. Päike oli iga päevaga aina erksam ja vesi soojenes ühes sellega. Esimene päev rannas lõppes päikesepõletusega. Ainult poole tunniga sai minu eestimaiselt valge nahk punaseks ning mõne päeva pärast algasid nahavahetuse päevad.

Peale esimest palgapäeva sai teostatud see, mille pärast me siin Manlys üldse olime. Laupäeva hommikul panime mõlemad 70 dollarit hakkama ja võtsime esimesed surfitunnid Manly surfikoolist. Tund algas registreerimisega ja raha väljaköhimisega nagu ikka siin Austraalias. Peale seda anti sulle kalipso ning kästi selle sisse pugeda. Kalipsoga näed parematel päevadel välja kui supermees oma kostüümis ning halvematel kui baleriin, kes kehastab musta luike. Seejärel anti kätte surfilaud. Tahtsin häält tõsta juba, et miks mulle selline emalaev antakse, kuid nägin, et ka teistele jagati samasuured lauad ning Maanus kõrvalt selgitas, et laua suurus ei ole mitte kasvu ja ego poolt paika pandud, vaid määratakse vastavalt oskustega. Mida väiksem laud, seda raskem on temaga tasakaalu leida. Leppisin olukorraga, samas juba silmade ees kujutlemas pilti, kus väikse lauaga megaägedalt trikitan lainetel. Ja siis tuli pool tundi kuiva trenni ja teooriat rannaliival. No misasja, see ei saa ju olla nii raske, laske juba vette, las avaldub minu varjatud talent, oi kuidas ma neile algajatele näitaks, kuidas asi käib. Pea tuligi käsk laud kaenlasse võtta ja vette tormata. Juhhuuu! ... See sõjahüüd vaibus pea, kui olin püüdmas oma elu esimest lainet. Olin liigselt laua ninale roninud ning kui saabuv laine mu laua tagumist osa tõstis, siis esimene vajus põhja. Oleksin nagu pesumasinasse sattunud. Vees kukerpallitades kadus teadmine, kus on veepid ja kus on merepõhi. Suu ja silmad vastikult soolast merevett täis, sain jalad lõpuks põhja ja peanupu veest välja. Köhides vaatasin ümbrust, et ega keegi surfikuninga äpardust pealt ei näinud. Punastasin. Aga õnneks olid teisedki oma asjadega hädas ning mina olin viimane, kelle jälgimiseks neil aega oli. Uuele katsele. Ja teine katsetus polnud enam lihtsalt üritus, vaid saingi end lauale püsti. Juhhuu! Veel ei teadnud ma, et see oli suht koba ja järgmistel kordadel eelneb enne iga õnnestumist ligi 5 pesumasinatäit. Aga sellegipoolest oli see seda väärt. Järgnevate nädalate jooksul sai mitmeid kordi iseseisvalt katsetamas käidud. Kui aga rahakott lubas. Ega ta väga ei lubanud ka :-( Sest kalipso ja laua laenutus kaheks tunniks koos maksis 35 taala.

Ka söögikohad, mida siin on igal nurgal, said tänu õhukesele rahakotile meie vähese tähelepanu osaks. Vaid mõned korrad raatsisime kulutada raha õlledele kohalikus hiiglaslikus pubis, mis igal nädalavahetusel tõmbas endasse sadu inimesi. Stanes selle nimeks. Pubi koosnes vist 7 erinevast saalist. Mahe koht. Väikese älle hind seal ligi $5. Ja neid väikseid ju ikka mahub.

Ka kinosse sattusime korra. See oli vist reedene päev, sest olin tööst kuuma päikese all nii väsinud, et põhimõtteliselt jäin kiiresti magama kinosaalis ning palju rohkemat ma sellest filmist ma ei tea. Hästi kulutatud $20.

Selliste soojade ilmadega ja külma ollega, nagu meid siin õnnistati, kadus igasugune huvi midagi teha ja otsida, et oma elu paremaks sättida. Laiskus puges kontidesse ja tegid täpselt nii vähe kui võimalik. Seetõttu tühjenesid pangaarved üpris kiiresti. Kuni ühel päeval saime kuskilt Orange linnast vastuse, et oleme oodatud kirsse korjama. Asjad kokku ja tuld. Lootuses, et aastavahetuseks leiame võimaluse tagasi tulla. Eks näis.

Seven miles from Sydney and a thousand miles from care - Manly. Ehk seitse miili Sydneyst ja tuhandeid muredest. Ja nii ongi.

teisipäev, 4. detsember 2012

"Home and Away" aka Palm Beach

Ei ole vist ühtegi eestlast, kes poleks näinud kasvõi üht osa seriaalist "Kodus ja võõrsil". Mäletan, et mu kunagine kooliõde oli selline tulihingeline fänn, et kui ta ei juhtunud õigel ajal kodus olema, siis tuli ta emal nägemata jäänud osa lindistada, et jumala pärast ükski osa vahele ei jääks. Olen isegi mingitel perioodidel sellel ajal televiisori ees olnud ning seda jälginud. Kui keegi minu käest sealt tegelasi küsiks, siis oskaks öelda ainult Alf. Vana, kes on vist seal seriaalis algusest peale olnud. Igatahes mõtlesin, et oleks jube tore saada selle mehega koos pildi peale ning see feissbuuki üles laadida. Seepärast ühel pühapäeval suuna Palm Beachi poole seadsingi.

Algselt oli mul mingi aimdus, et seda filmitakse üldse kuskil ida-ranniku keskosas, näiteks Brisbane'i ümbruses. Mõtlesin, et küll ma sinna ikka ükskord satun. Taavi aga hakkas minu nn sisemise kompassi peale naerma ja ütles, et see seriaal võetakse üles siin samas Sydney külje all. Kaugel? 30 km umbes. Selge, käin ära.

Kaks linnaliinibussi ja peaksingi kohal olema. Lihtne. Peale pooleteisttunnist sõitu jõudsingi kohale. Leidsin kõik õige ranna ja puha, aga see oli ka kõik. Rohkem midagi tuttavat selles kohas ei olnud. Ei kohvikut, treileriparki, Alfi kalapoodigi polnud, Alfist rääkimata. Rannaääres oli küll üks surfiklubi, kuid see paistis väljast nõnna nigel, et see küll see seriaali oma olla ei saanud. No ma ei tea ... Ju filmitakse siin ainult rannastseenid ja ülejäänu kõik kuskil mujal mööda Sydneyt ja selle ümbrust laiali. Ja ei saanudki pilti, mille järele läksin. Lisaks tuli välja, et elu ei olegi nagu filmis ning see kõik, mida telekas näitab on väljamõeldis. Mis järgmiseks ... Tahate öelda, et ka Ämblikmees on väljamõeldis !?!

Koht ise aga oli kena. Pikk kitsas poolsaar, mille ühel poolel on imekaunis liivarand, siis tuleb paarsada meetrit maad ning teisele poole jääb vaiksem lahesopp, kus hulbib sadu jahte. Ilus küll :-)

esmaspäev, 3. detsember 2012

Central Perk Backpackers

Viimaste päevade magamatuse tõttu oli see uni, millest ärkasin, nii sügav, et olin ärgates unustanud kõik eelneva. Avasin silmad. Tõstsin pea ja vaatasin ringi. Kus kurat ma küll olen ?!? Väiksest aknast sisenev päevavalgus andis märku, et on hommik. Toa täitsid kolm kahekordset nari ning põrandal vedelesid seljakotid ja muu träni. Olin ühe nari teisel korrusel. Naabernari teisel korrusel magas üks tütarlaps ning selle alumisel korrusel tuvastasin Maanuse magamast. Faaak, me ju oleme kuskil krdi urkas keset suurt Sydneyt. Tõusin istukile ja piilusin üle serva enda nari esimesele korrusele ... Ka üks tütarlaps ... Hehee, lahe. Keerasin ümber, et ka viimane naritäis toakaaslasi üle vaadata. Juba jõudsin naeratades mõelda, et raudselt jälle tüdrukud, kuid sa saadanas, kaks vana pässi hoopiski. No mis kurat, kus on see jutt, et päkkerites vaid noored ja ilusad inimesed peatuvad :-) Igatahes leidsin padja alt telefoni ja vaatasin kella. Kell oli 8 am, mis siis tähendab, et olin end jälle vabal päeval üles ajanud nii vara. Halbadest harjumustest on ikka väga raske lahti saada. Kui juba üleval, siis võiks ju juba ringi vaadata. Pealegi lubati siin tasuta hommikusööki. Ajasin end sooja teki alt välja, ronisin oma platelt alla ja panin riidesse. Kõik magasid peale nende kahe vana pässi. No muidugi ärkavad vanad inimesed vara ... Aga miks siis mina nii vara üleval olen ... Emmm ...

Astusin toast välja kitsukesse koridori ning asusin seda dining roomi otsima, mille uks pidi meie toa uksest paari meetri kaugusel asuma. Astusin sisse. No see küll mingi söögisaal ei ole. Toa seinal oli jõhkralt suur telekas, kust jooksis mingi kohalik kanal. Telekas oli ümber piiratud kolmest räämas ja äraistutud diivanist, kus vedeles paar ulmeunist tegelast. Toa teise poole täitsid kaks suurt lauda, mille ümber toolid. Tundusid küll söögilaudade moodi olevat, kuid ise olin seda söögisaali kuidagi hoopis teistmoodi ette kujutanud. Veel oli toas üks väike arvutilaud, mille peal avalik arvuti. Selle taga oli alati keegi, ka seekord. Aga kus siis seda hommikusööki jagatakse? Peaks vist kööki vaatama, küllap on seal kaetud uhke rootsi laud, mis kaetud hea ja paremaga. Kui juba Malaisias sai enam-vähem hommikusöögi, siis kujuta, mis veel üks austraalia hommikusöögilaud endast kujutada võiks. Mmmm. Kiiresti kööki.

Köök asus kohe üle koridori nn söögitoa vastas. Aga millegipärast oli sellel tabalukk ees. Kratsisin hetkeks kukalt ning püüdsin mõttes sellele seletust leida. Ja tuligi meelde. Köögil olid kindlad lahtiolekuajad. Olin seda eile kuskilt seinalt lugenud. Leidsin kärmelt üles selle sama teatetahvli, mille kohaselt on köök avatud 8.30 - 13.30 ning 15.30 - 20.00. No eks ma kannatan ära selle 15 minutit. Imelik ainult, et selleks ajaks pole veel kedagi köögis. Kuidas nad selle rootsi laua küll õigeks ajaks kaetud saavad. Aga ehk on nad eile õhtul juba kõik valmis pannud ning vaja vaid kiirelt välja tõsta külmikutest või midagi, eks näis. Lähen viskan veel korraks pikali.

Ehmatasin end taas ülesse. Vaatasin ringi. Kõik toakaaslased olid läinud. Ainult Maanus magas. Kibekiiresti uuest voodist välja. Raputasin Maanust. Kutsusin teda sööma, kuid ülesse ma teda ei saanud. No mina lähen otsin süüa. Toast välja ja kööki. No ja mida ma nägin ... Oligi köök. Köögis oli kaks suurt külmikut, kaks pliiti, kaks kraanikaussi ja köögipinnad. Aga kus on minu hommikusöök, minu rootsilaud?!? Midagi sellist ei olnud. Hommikusöögi all oli mõeldud, et sa võid omale ise kohvi ja teed keeta ning selleks olid vajalikud vahendid olemas. Ikka räige pettumus oli. Tundsin kuidas mu kõht minuga pahandas, et ma olin jälle eelduse najal tegutsenud ning polnud seda situatsiooni enesele eelnevalt selgeks teinud. Sügav ohe ja sättisin end välja hommikusöögile.

Minu naasemise ajaks oli ka Maanus ärganud ja oma pettumustunde hommikusöögi arvelt kätte saanud. Hehee, kuidas küll teiste viltuvedamised võivad inimest rõõmustada ja panna unustama seda, et nad veel veidi aega tagasi ise samas olukorras olid. Igatahes sättisime end linna asju ajama ja ringi vaatama.

Mõne tunni pärast saabusime kerge ootusärevusega linna pealt, mõeldes, et millega siis seekord orki lendame. Ja pettuma ei pidanudki. Nimelt tuppa astudes nägime, et meie asemetel vadeleb kellegi teise kola. Vaatasime suhteliselt rumalate nägudega teineteisele otsa ning läksime administraatori käest aru pärima. Admistraator oli selline tüsedam pilusilm. Tundus, et tema ja ta perekond haldavad kogu seda majapidamist. Igatahes saime teada, et meid oli eile ekslikult valesse tuppa tõstetud ning me peaksime tegelikult suuremas toas olema. No muidugi peaksime. Ebanormaalne on ju kuuekesi sellises väikses toas olla. Veidi rõõmsamalt krabasime oma kraami kokku ja hakkasime tolle riisikoti järel kolmandale korrusele vantsima (Kui siin maal öeldakse kolmas korrus, siis tegelikult on see meie mõistes neljas korrus. Meie mõistes esimene korrus on neil ground floor ja meie teine on nende esimene).

Astusime siis nn suurde tuppa ja ... Ja oligi suurem tuba, vähemalt kaks korda suurem, aga voodikohti polnud seal enam kuus, vaid pagana kuusteist!!! No halleluuja. Võtsin oma broneeringupaberid välja ja tsekkisin üle. Jah, sellise silgupoti olingi broneerinud. Heh, las minna siis. Veel ei taibanud ma, et tegelikult ei olegi inimeste arv ruumis niiiiiii väga oluline, sest kõik inimesed meie toas olid vähemalt toas olles vaiksed ja rahulikud. Kehitasime õlgu, pakkisime asjad siin toas lahti ja tahtsime telefonid laadima panna, mis olid rohkest googlemapsi kasutamisest kurnatud. Aga kogu selle toa peale oli ainult neli pistikupesa !?! Ja igas ühes oli alati taga kellegi telefoni- või arvutilaadija. Naeruväärne. Tegin ühe tunniajase duši, samal ajal oma telefoni kraanikausikõrval laadides. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Kuna ikka mega väsimus oli reisist ja linna peal uitamisest, siis sai suhteliselt vara voodisse poetud. Alles siis taipasin, et olin elukoha valikul teinud ikka räige vea. Nimelt krigisesid kõik voodid iga väikese liigutuse peale. Igaühe voodi, kes külge keeras, kätt sirutas või veidigi sügavamalt hingas, krigises. Kujuta nüüd ette, et toas on kuusteist voodit. Vaikset momenti ei tekkinudki. Mõtlesin, et kui oled piisavalt väsinud, siis ei pane selliseid asju tähele, aga ei. Kogu see vooditekrigin, kellegi köhatused ja uksest sisse-välja liikumised, see oli ikka vägagi segav. Ja nüüd ütlen, et ka see polnud kõige hullem. Nimelt olid selle toa aknad otse linna kärarikkama tänava poole ning elamisväärse õhu saavutamiseks toas tuli aknaid lahti hoida. Peomöll tänaval kestab vähemalt kella 5-ni hommikul läbisegatud liiklusmüraga. Paras põrgu. Kannatasin nädalavahetuse ära, lootes, et nädala sees on kuidagi lahedam, kuid nagu kiuste sisustati need ööd teetöödega. Püüa siis end välja magada ning värskena kell 5.30 ärgata, et tööle minna. Ei, siia me kurat kauemaks jääda ei saa ja Maanus alustas uue elukoha otsinguid.

Unetutel öödel proovisin suhelda nn söögisaalis viibivate inimestega. Selleks ajaks olid nad alati jokkis ning midagi mõistliku nende suust ei kuulnud. Lällasid niisama. Selle kogemuse põhjal võiks ju üldistada, et normaalne inimene ikka päkkeris ei ela. Ülbed prantslased ja labased britid - päkkerite asukad. Sama kohmetud nagu mina olid ka mõned sakslased. Kuna ise elasin õnneks nii kõrgel, siis ei pidanud ma taluma igaõhtust läbu nagu söögisaali naabertubade elanikud. Loodan, et päkkerielu mul väga kaua elada ei tule.