Tagasi idarannikule ... Great Ocean Road

Lõpuks saabusin Adelaide'i. Mind mitu päeva saatnud pilved ja kohatine vihm asendus sooja päikesepaistega. Esialgse plaani kohaselt mõtlesin, et oleks tore mõneks päevaks siia paikseks jääda ja linnaga tutvuda, kuid kui ma lõunasöögi ajal hakkasin mõtlema, mida ma Adelaide'ist näha sooviksin, siis ei tulnud ühtegi mõtet pähe. Ilusad rannad ... pole nagu kuulnud, et siin midagi sellist oleks. Monumentaalsed ehitised ... ka mitte. Linn, nagu linn ikka, mis siin ikka vahtida. Endalegi üllatuseks istusin peale söögipausi autosse, sõitsin tanklasse ning peale tankimist võtsin suuna mööda rannikuäärt Warrambooli'le, et mööda Great Ocean Road'i Melbourne'i jõuda.

Valitud rannikuäärne tee ei pakkunud minngit erilist silmailu. Kohati oli tunne, et sõidan kuskil Saaremaal. Mitte, et Saaremaa ilus poleks, aga olin vist mõttes juba Great Ocean Road'i kaljudel ning selline vormideta tasane rannikuäär lihtsalt ei köitnud. Mõnikümmend kilomeetrit enne Warrambooli planeerisin veel viimase teeäärse öö enne Melbourne'i, et kuulus ookeanitee kenas päevavalguses läbi sõita.

Veidi peale Warrambool'i näitas silt paremale - Great Ocean Road. Olin päris õhinas, sest olin näinud pilte, mis on tehtud mööda seda teed sõites ja ei suutnud oodata kui näen loodusliku monumentaalteost, millele inimeste poolt nimeks antud Kaksteist Apostlit. Kuid see polnud ainus, mis tee peale jäi. Põhimõtteliselt oli terve see rannikuäär kuni Princetown'ini justkui looduslike skulptuuride muuseum. Kus pea iga paari kilomeetri tagant võisid seisma jääda ja imetleda, millega loodusjõud olid hakkama saanud. 

Järgmine oli Kaksteist Apostlit. Tee pealt ei paistnud midagi, ainuke, mis lähenevast turistimagnetist aimu andisid olid järjest tihedamalt tiirlevad helikopterid, mis turiste sõidutasid, et neile kogu sellest vaimustavast silmailust paremat ülevaadet pakkuda.ning siis näitas silt vasakule, kus pidi asuma turismikeskus. Imestasin, sest meri jääb ju paremale, aga keerasin siiski sisse. Ja siis avanes mu silme ees suur parkimisala, mis oli puupüsti autosid ja busse täis ning nende taga paiknes helikopterite maandusmisplats, kus nood iga natukese aja tagant maandusid ja lendu tõusid. Meeletu inimmass, mis selle külastuskeskuse juures askeldas. Korraks tundus, et olen sattunud paabeli torni juurde, sest kuulda võis niivõrd palju erinevaid keeli. Külastushoone vahele jättes püüdsin leida teed mereäärsele pankrannikule, kus võis vaateplatvormil näha seda, milleks siia olin tulnud. Inimass oli meeletu. Ausalt öeldes tegi see mu närviliseks. Olin ette kujutanud, et see asub kõigest niivõrd eemal kõigest, et siin oleks mõnus rahu, et istud üksinda kaljuserval, tõmbad sõõmu värsket mereõhku ja naudid päikeseloojangut. Kahjuks ee aga nii ei olnud. Suur sagin ja sajad pildistavad inimesed. Olin veidi pettunud veel enne kui maantee alt asuvast tunnelist mereäärde jõudsin. Tahtsin kohe otsa ümber pöörata ja edasi liikuda, kuid kui ma juba siin olin, siis pidasin paslikuks ikkagi ka oma pilk peale visata. Vägev oli see. Kuigi sigin sagin seal vaateplatvormil oli meeletu, siis kaugusesse vaadates tundus see sagin su ümber nii tühine.

 

Pea olin taas roolis ja teekond viis edasi Melbourne'i suunas. Veel rohkem kui need kaunid kohad vaimustas mind aga edasine teekond või oleks täpsem öelda, et tee iseenesest. Vapustavat kurviline tee viis üles mäkke ja siis jälle alla. Tundsin nagu sõidaks Colin McRea rallisimulatsioonis kõige raskemat rada. Vapustavalt vinge elamus. Kahju, et mul ei olnud ainult sobiliku masinat selle täielikuks nautimiseks. Vana Ford oli seal kui laev, kuid maitse sain ma sellest ikkagi suhu. See unelmate tee viis kuni Apollo Baü linnakeseni. Kus ma hoo maha võtsin ja õhtusöögiks peatuma jäin. Imekaunis ookeaniäärne linnakene, mille taustal rohelised mäeveerud. Aga mõte sinna pidama jääda läks kiirelt peast kui kujutasin ette, et milline tee võib seal veel edasi minna ning ei suutnud enam oodata kuni taas roolia saan. Edasine teekond liikus kaljuserval kus ühele poole jäi ookeaniga piirnev kuristik ning teiselt poolt piiras sind kaljunukk. Kiirendus, pidurdus, vasakkurv, paremkurv ... tõeline lõbusõit, mida raamis vapustav vaade. 

Auto sai selle teel tõeliselt koormust ning tundus, et teda enam väga kauaks ei jätku, kuid kahjuks või õnneks sai otsa ka see tee. Väljas oli pimenemas, ning otsustasin veel enne Melbourne'i teha üks öine peatus. Ka Maanus pidi saabuma Melbourne'i järgmisel päeval ... hästi ajastatud sõit väikeste ebaõnnestumistega hakkaski läbi saama.

Tagasi idarannikule ... Tükk tühja maad

Imekaunis Esperance jäi selja taha. Oleksin tahtnud seal kauem olla, kuid millegipärast tundsin vajadust edasi liikuda. Järgnev teelõik 2000 kilomeetri ulatuses kuni Adelaide'ini tõotas oma olemuselt olla kõige igavam üldse. Kaardi järgi seal lihtsalt ei tundunud olevat ühtegi kohta, kuhu võiks peatuma jääda. Sirged, meeletult pikad sirged, millede hulgas ka Austraalia pikim sirge teelõik kogupikkusega 146,6 kilomeetrit. See maaala siin on nii paganama tühi, et isegi kui NASA siia kanti kogemata oma ühe kosmosejaama 1979. aastal maha prantsatas, siis ei teinud austraallased sellest suurt numbrit, vaid kirjutasid NASA'le pelgalt 300 dollarit trahvi prügi mahaloopimise eest. No ei olnud midagi oodata, kuid ... kuid ... kuid ometigi sai vist see teelõik minu jaoks otsustavaks.

Peale esimest sõidupäeva nägin silmanurgast vilkasmisi liiklusmärki "90 mile straight. Australia's longest straight road". Silmapilgutus ja ma oleksin selle täiesti maha maganud. Teadsin, et see siia kuskile jääb, kuid ometigi oleks oodanud mingit suurt ja uhket maamärki selle kohta. Aga ei, lihtne liiklusmärk. Kui te arvate, et lihtne on mööda noolsirget teed sõita, siis mõelge veel. ühtegi pidepunkti silmale ei olnud ning liikumis- ja ajataju kadusid täiesti. Tundus nagu oleks lihtsalt seisnud paigal kuskil väga veidras unenäos. Iga viie minuti tagant kella vaatamine kinnitas, et aeg siiski liigub. Enese kohta seda aga täiesti kindlalt lubada ei julenud. Tegelikult ei käi see jutt ainult selle konkreetse sirge kohta, vaid peaasjalikult kogu selle osa kohta minu teest. Sest see kui see nime poolest kuulus sirge lõppes, siis tuli õrnalt tajutav kurv ja algas järgmine, mis küll ei tarvitsenud olla nii pikk, kui 100 kilomeetrit sirget ei ole ka oluliselt lõbusam.

Suurest igavusest hakkasin roolil nuppe näppima ning vahetult peale seda rekordpikka sirget suutsin oma suureks üllatuseks auto püsikiirusehoidja tööle seadistada. Einoh, Aasta ja 15 000 kilomeetrit hiljem õpin saan lõpuks auto selgeks ning loomulikult oli see ajastus eriliselt irooniline. Vahest ikka imestan, kuidas ma üldse nii vanaks olen elanud, no ikka täitsa rumal. Ehk on ikka tõsi see, et jumal lolle ja joodikuid hoiab ... mulle on tunne, et ma ennast juba kordan sellega, aga ... kuna ma joodik ei ole, siis edasised järeldused võime ise teha.

Kuna mul kuskile polnud kiiret, siis planeerisin kogu selle teeotsa sõita kolm päeva. Lubasin endale, et puhkan korralikult ja peatun pea iga paari-kolme tunni tagant ja söön korralikult. Ikkagi inimene. Kui välja arvata tee äärde jäävate üksikute roadhouse'ide oli minu vaateväljas nii läbi esiklaasi kui ka tahavaatepeegli peegelduses vaid tühi horisont. Olin sõitnud juba kaks päeva korralikult puhates ning vajasin puhkust. Taas suuremat mugavust otsimata keerasin harjumuspäraselt teelt kõrvale parklasse keset suurt tühjust. Magasin, tõesti magasin rahulikult kuni kella seitsmeni hommikul ja peale hommikusööki alustasin taas sõitu. Pilves soodustas sõitu ning kogu keha toimis justkui automaatselt: autosse, käigukang drive'i peale ja suund taas teele.

Peale viitkümmend kilomeetrit sõitu hakkasid peas esimesed mõtted liikuma. Bensiininäiduk oli vajunud juba küllaltki alla. Kui veel umbes veidi üle saja kilomeetri sõita saab, siis hakkad kerge paanikaga juba tanklat ootama. Ja ma teadsin, et enne uinumist oli järgmisse tanklasse veel paarkümmend kilomeetrit sõita, kuid nüüd oli sõidetud juba viiskümmend kilomeetrit ja polnud tanklat. Sain juba pahaseks, et siin riigis ja sellisel tühjal teel peaks olema rangelt keelatud panna ülesse tankla silt kui tanklat pole. Hakkasin juba vaikselt ette kujutama, kuidas ma istun oma teepervele pargitud Ford'i katusel ja ootan. Ootan, kuni keegi lõpuks mööda sõidab ja mu autole tilga bensiini kingib, et siit pärapõrgust eluga pääseks. Igatahes olin juba paganama ärevuses. Nägin silti mis ütles, et järgmine tankla on 1ö0 kilomeetri pärast. Ei ole võimalik. jäängi teele. Hakkasin omaette kõva häälega naerma. Arvan, et see on mul kombeks kui ma olen situatsioonis, halvas situatsioonis ja ma ei saa sinna midagi parata. See on nagu mu kaitserefleks, et vältida enese traumeerimist. Ja see töötas. Hoolimata ääretult sitast seisust, oli mul maailma lõbusam tuju. Ei ole vaja muretseda asjade pärast, mis sinust ei sõltu. Aga ma eksisin.

Mulle hakkas tunduma, et hoolimata sellest üksluisest maastikust oli eile rohi minu paremal käel kümnediku tooni võrra rohelisem, kuid täna oli rohelisemaks pooleks hoopiski vasem pool. Et siis kas ma sõitsin vales suunas?!? Mälusopist hakkas meenuma, et enne ööbimist olin rohkem kui paar tundi tagasi ühest tanklast mööda sõitnud, mis siis teoreetiliselt võiks vabalt olla see tankla, milleni viimane teeviit osutas. Ja järsku olin ma selles täiesti veendunud. Ma olin lihtsalt sõitnud vales suunas. Kiirelt hakkas pea kalkuleerima, et kas allesjäänud kütusega on võimalik ots ümber pöörata ja jõuda tanklani, kuhu ma algselt olin kavatsenud minna. Kui olin saanud eneselt jaatava vastuse ning selle veelkord iseendaga kinnitanud, siis puhkesin südamest naerma. Ma ei tea, see saab vist küll olema lugu, mida oma lastele kunagi rääkida. Läbi naeru jõudsin veel kiruda iseennast, et magamaminekul olin auto paremini põõsavarju parkides ajanud oma algse suunaga vastassuunda, mistõttu ma hommikul suure hurraaga automaatselt vales suunas liikuma hakkasin. Lisaks kirusin ilma, mis oli nii ühtlaselt pilves, et see päikese asukohta ei reetnud. Hello dickhead! :-)

Kütusepaak taas täis, sain oma sõitu jätkata. Tegelikult olin isegi natuke pettunud, et ma seda sõitu ikka päris tuksi ei suutnud keerata. Ehk oleks takkajärgi veel muhedam olnud. Peale seda mõnetunnist sõitu tundsin end siiski suhteliselt väsinuna ning nagu olin enesele lubanud, siis peatusin puhkamiseks ning magasin veel paar tundi. Seekord jätkasin täiesti õiges suunas. Järgmise tanklani oli paarsada kilomeetrit, mille järel pidin suurema söömingu omale korraldama. Mõnusalt mugav oli ikka sõita püsikiirusega. Hoolimata pilves ilmast tundus valgus silmadele siiski vastikult ere. Ka päikeseprillid polnud enam abiks. Ma ei olnud väsinud, kuid silmad olid väsinud ning nende lahti hoidmine oli tõeline vaev. Proovisin, kuidas on kui üks silm sulgeda. Ma lihtsalt puhkan seda ja pärast puhkan teist silma ... no niimoodi kordamööda. Ehk oli sellest veidi abi, kuid siiski mitte piisavalt. Proovisin sulgeda korraks mõlemad silmad. Vot, nii oli palju parem. Peale silmade üheaegset sekundilist sulgemist tundsin end palju paremini. Hmmm ... tee oli ... üllatus üllatus ... sirge, teisi liiklejaid ei olnud vähemalt kümnete kilomeetrite ulatuses. Tundsin, et võin omale lubada vähekene pikemat nn puhkeasendit. Sulgesin silmad kolmeks sekundiks ... ja siis viieks ... ja siis käis pauk!

Veel enne kui jõudsin silmad avada, tundsin, kuidas mu keha sai võimsa adrenaliinidoosi. Juba ette seda kõike kahetsedes avasin silmad. Auto turvapadi oli lahti lennanud. Ootasin selle lööki näkku, kuid seda ei juhtunud. Sel hetkel ei mõistnud ma veel mis oli juhtunud. Auto kiirus ei olnud kadunud ning püsikiirusehoidja püüdis löögist tulenevat õrna kiiruselangust kompenseerida. Kuulsin rattakoobastest rasket kruusakrobinat ja tundsin tagumikuga, kuidas autopõhi vastu kraaviperve käis. Puud, ees lähenesid teeäärsed puud. Edasine käis kõik justkui aegluubis. Suustin mõelda tagajärgedele, mille võis kaasa tuua kokkupõrge nende puudega. Mul oli ikka veel sees täiskiirus ning õhkpadi oli juba avatud, mis tähendas, et kokkupõrge võis minu jaoks lõppeda ... ei seda ei saa juhtuda. Ma ei teadnud, mis lõi lahti turvapadja. Lootsin, et see oli känguruu, ma palusin, et see oleks olnud känguruu, mitte mõni inimene. Samas suutsin selles olukorras kalkuleerida kui väga ebatõenäoline on see, et ma siin kellegi alla võiksin ajanud olla. Siin ei ole ju inimesi. Või ma tõesti suutsin leida selle õnnetu. Olin ikka veel üllatunud kui palju ja pikalt on võimalik nii lühikese aja jooksul mõelda. Sundisin enda peast välja kõik mõtted ja inimesed, kes olid mu kainet mõistust võtmas. Järsult keerasin rooli vasakule, suunas kus oli tee, eemale puudest. Ma teadsin, et ohutum kokkupõrge on laupkokkupõrge, kuid ometi ei suutnud ma end tagasi hoidmast keerata rooli. See oli napp ... liiga napp. Auto liugles külg ees mööda kraaviperve paralleelselt puudega.. Järsku lendas auto kraavist ja maandus külg ees asfaldile tagasi. üllatavalt rahulikult ja kaalutlevalt mõeldes keerasin rattad libisemise suunale vastu. Iga sekund möödus kui minut. Kummide krigisedes hakkas auto asfaldil ette keerama teist külge. Taas püüdsin rooli keerata libisemisele vastu, kuid sellest ei olnud abi, sest olin samal ajal põhja tallanud piduripedaali. Alles sellest hetkest lakkas püsikiirusehoidja võitlemast ning kiirus tundus alanevat. Kiirus vähenes kiiresti, kuid oli veel ikka liialt suur, et tee peale jääda. Külg ees vajusin tagasi kraavi. Ja seal jäi auto lõpuks seisma. 

Minuga oli kõik korras. Auto oli rõvedat suitsu täis. Ma ei saanud aru, kust see tuleb, kas auto põleb? Haarasin keskkonsoolist rahakoti ja telefoni järele. Püüdsin meelde tuletada, et kus on mu pass. See on kõik, mis on eluks vajalik, ülejäänud võib minu pärast maha põleda. Muigasin, sest olin varasemalt lubanud auto ise põlema panna, kui see mind lõpuni ei peaks sõidutama. Surusin juba lössi vajunud turvapatja õhust tühjaks, et esiklaasist korralik ülevaade saada. Silmanurgast märkasin, et ühte küljepeeglit enal ei ole, kuid kõik muu tundus olevat enam-vähem. Siis taipasin, et see suits võis pärineda hoopiski turvapadjast ning muutusin oluliselt rahulikumaks. üllatuseks avastasin, et minu kõrvale oli üks auto seisma jäänud. Mäletasin seda. Olin neist just pool tundi tagasi mööda sõitnud. Ronisin autost välja ja kinnitasin, et minguga on kõik korras. Ka selle suitsu osas tundus mul õigus olevat. Ojah, oli see vast äratus. Inimesed peatunud autost astusid muigelsui ligi. "Jäid magama, jah?" See olevat siin nii pagana tavaline. Peatus teinegi auto ning üheskoos asuti mu auto juppe kokku korjama. Ei olnud palju korjata, kuid mõned iluliistud ja plastiktükid, mida ma kuskile sobitada ei osanud. Ka juhtmete küljes oleva peegli lükkasin külge tagasi. Kiirustasin tagasi selle kohani, kus toimunud pauk mu ülesse ehmatas. Ei olnud see inimene, ega känguruu. Minu tervise päästis kilomeetripost, mis sattus olema õigel ajal õiges kohas.

Puhastasin esivõre okstest ja muust prahist, mis sinna oli jäänud. Pealtvaatajate järelevalve all sõitsin auto kraavist välja. Küsisin ühe tädi käest sigareti ja see oli mu senise elu parim suits. Lasin inimestel minna ja siis alustasin longates oma reisi. Tundus, et auto oli viga saanud rohkem kui välja paistis. Rool kiskus ja vibratsioon, mis juba ennegi autot vaevas, oli muutunud oluliselt tugevamaks. Patsutasin autot õrnalt ja ütlesin, et ta on sigavinge masin, kui ta mu ikka veel edasi viib. Ja ta tegi seda.

See oli hetk, kus olin kindel, et ma pean minema koju. Kasvõi korraks ja ringiga, aga ma pean. Aga mul veel minna ... siiani oli Sydney veel kindel plaan.

Tagasi idarannikule ... Esperance

Paar päeva enne kui ma Lake Grace'ist liikuma hakkasin, üllatas mind Maanus, kes juba ei tea kui kaua oli Brisbane'is pesitsenud. Tema plaanis edasi liikuda Melbourne'i ning see linn jäi mulle ju Sydney'sse sõites täpselt tee peale. Selleks tuli teha vaid lühike 500-kilomeetrine kõrvalepõige, et saaks temal külas käia. Maanus andis enda hinnangulise saabumisaja, mis jättis mulle veidi vähem kui nädala, et läbida ligi 3500 kilomeetrit. Seniseid sõidukogemusi arvestades, siis rahulikult minnes saaks kolme päevaga sõidetud :-) Selle nalja peale luges Maanus mulle sõnad peale, et ma seda sõitmist seekord ikka oluliselt rahulikumalt võtaksin, et enam-vähem samal ajal Melbourne'i jõuaksime. No ma siis püüdsin :-)

Esimesel päeval seadsin omale plaaniks jõuda 370 kilomeetri kaugusel asuvasse Esperance'i linna. Jätsin Ben'i ja Ronja'ga kohalikus kohvikus hüvasti, kes lõpuni välja püüdsid mind veenda koos nendega tulema. Taas algas pikk teekond roolis. Oi kuidas ma ikkagi igatsesin seda: mõõta neid lõputuid kilomeetreid mööda tundmatuid teid. Lake Grace'is oli õhutemperatuur harjumuspäraselt 40 kraadi kandis ning ma ei suutnud ära oodata kui saabun lõunaranniku jahedusse. Jahe ainult suhtelises mõistes, sest 25 kraadi on ju täitsa mõnus ja soe. Ja nii see sõit algaski, katkine summuti jõuliselt lörisemas, käigukast iga 50 kilomeetri tagant jukerdamas ning mina roolis higistamas, kuna konditsioneeriga polnud ma ikkagi raatsinud tegeleda ... kooner sihuke.

Nelja tunni pärast oli minu asukohaks Esperance. Esimene peatus traditsiooniliselt mäkdoonaldsi restoran. Ma ei tea, mis oli juhtunud, kuid lõpuks pidin tunnistama, et see söök hakkas vastu - lõpuks ometi. Seadsin end ookeani kaldal asuvasse hostelisse öömajale ning pagasiruumist noppisin välja ühe kuuspaki, mis sinna mingist jalgpallivaatamise õhtust oli üllataval kombel alles jäänud. Hostelirahvas oli kogunenud telekasaali tenniselahingut vaatama. Käimas oli Australian Open ning kuigi polnud finaal, oli see mäng finaali nimetust väärt. Djokovic versus Wawrinka. Suures seltskonnas oli kõige asjalikum kommentaator üks eesti tüdruk. Ma olin üllatunud, sest tavaliselt, vabandage mind nüüd üldistamast, pole eesti naised just need kellega saaks spordi teemal väga vestelda. Peale mängu vajusin mõnusale unele, et järgmisel päeval tiir linnale peale teha, sest kuuldu põhajl pidi see olema üks väga kaunis kohake. Ja ma ei pidanud pettuma. Esmapilgul tundus see täiesti tavaline linnake, mitte just kõige kaunimal kaldal: promenaad oli remondis, üksik päevinäinud kai, mis viis kaldast paarsada meetrit merele, ei pakkunud ka kõige suuremat silmailu, taamal väike kaubasadam. Kuid kõik muutus kui sõitsin üle linna serval asuva künka. Praktiliselt peatasin auto iga mõnesaja meetri tagant, et jälle aeg maha võtta ja nautida seda ilusat rannikujoont. Ja kui vähe on siin inimesi. Mõtlesin kui palju on Austraalias kauineid paiku, kui vaid vahemaad ei oleks nende vahel ometigi nii suured. Tegelikult oli mul veidi kahju, et olin kogu selle sõidu taaskord ette võtnud üksinda, sest neid ilusaid paiku külastades lihtsalt tahaks seda ülevoolavat emotsiooni kellegagi jagada. Ei, facebook ei lähe arvesse :-)