Veel viimased 850 kilomeetrit jäi Western Australia osariigi
pealinna Perth'ini. Kuigi ma olin sellest pikast autosõidust
tüdinenud, siis ometigi soovisin, et see maa oleks veel pikem. Ma ei
oskagi põhjust välja tuua. Peale Sydney't polegi nagu ühtegi
suurde linna sattunud ning sinna täiesti üksi jõuda ... pelgasin
vast. Üksi suures linnas, taskus vaid 600 dollarit, mis suurt
kindlustunnet ei sisaldanud, kuna töö Lake Grace'is pidi algama
teadmata ajal ... ehk järgmisel nädalal või ülejärgmisel. See
pidev rahadega punasesse jooksmine on ikka väga närvesööv. Aga
selline on minu valik ... kui tahad raha koguda, siis püsi paigal ja
tee tööd. Aga mina siin paigal püsida pole suutnud ning
tõenäoliselt ei suudagi. Arvan, et oleksin tagantjärele enda peale
äärmiselt pahane kui ma oleksingi pea kogu oma aja veetnud/töötanud
peamiselt ühes kohas. Vaid kolmandik teekonnast on jäänud, et
saaksin öelda, et olen sellele saarekesele tiiru peale teinud.
Loomulikult on siin miljon asja, mida ma pole jõudnud teha ja näha
ning suurem osa sellest kõigest jääbki tegemata-nägemata,
lihtsalt liialt suur on see maa. Shark Bay's kohtusin ühe vana
austraalia ränduriga, kes on juba kaheksa aastat on olnud teel
avastamaks Austraaliat ... Ja tema sõnul polegi võimalik kõike
näha. Aga suure pildi olen vast ette saanud.
Perth'i sõites jäi tee peale veel üks nn must see koht. Nimelt Pinnacles'i kõrb. Sinna ma järgnevalt suuna võtsingi. Mööda maalilisi lõunaeestilike künkaid mööda üles-alla suundus tee. Sõitsin ajaga võidu, kuna päike oli pea loojumas ning minu soov oli jõuda sinna enne kui ümbrus taas hämarusse mattub. Kohale jõudes oli informatsioonipunkt juba suletud, kuid ala ise oli avatud. Mööda jalgrada liikudes avanes lõpuks omapärane vaatepilt. Kollased tasased liivaväljad olid tihedalt täis pikitud maa seest välja kasvavaid kivistisi. Tekkis tunne, nagu oleksin saabunud teisele planeedile, niivõrd ebatavaline oli see vaatepilt.
Nende kivististe tekkeloost ma täpselt aru ei saanudki, kuigi proovisin end Vikipeedia abil harida. Liigselt keeruline oli see inglisekeelne tekst mu jaoks ning ka Google'i tõlkeprogramm muutis selle ainult segasemaks. Igatahes olevat nende toormaterjaliks merikarpidest tekkinud lubjarikas liiv, mis tuulte abil sisemaale puhutud. Kuidas aga sellest liivast need kivistised moodustusid, selles pole ka teadlased ühisel seisukohal. On kolm peamist teooriat, aga nagu ma ütlesin, oli see tekst mulle hoomamatu, mistõttu peate end ise harima. Minu poolt peate leppima vaid paari pildiga.
Peale päikeseloojangut seadsin taas suuna Perth'i poole. Esimeses teeristis suutsid nii GPS kui ka kaart mu segadusse ajada, näidates, et otse Perth'i suundub sealt vaid väike kruusatee ning targem oleks mul aga tagasi liikuda mõnikümmend kilomeetrit, et siis sealt kaudu suurele teele jõuda. Tegelikkuses olid aga usinad austraallased jõudnud juba ehitada uhiuue tee. Ja tahaks neile selle eest öelda aitäh, kuna see ilus pikk ja sirge tee oli ääristatud valgete liivaluidete ja madala rohelise taimestikuga, mis koos õhtuhämaruses pilviselt halli taevaga moodustasid vaimustava värvidekombinatsiooni. Kõik see, mis viimased mõnisada kilomeetrit mulle pakkusid, oli midagi hoopis muud kui trööstitu Northern Territory osariigis valitsev vaatepilt. Loodan, et mul avaneb veelkord võimalus kogu see läänekallas läbi sõita tasa ja targu, snorgeldades, kala püüdes, langevarjuga hüpates, lumelauaga valgetel liivaluidetel sõites, head eesti õlut juues ja seda kõike loomulikult oma sõpradega jagades. Selleks vahendite saamiseks tuleks nüüd kas kõvasti töötada või loota lotovõidule lolli juhuse läbi … valin viimase :-)
Jätsin viimased 100 kilomeetrit veel viimaseks päevaks ja keerasin teeäärsesse parklasse, et veel viimane öö enne Perth'i autos veeta. Tundub, et hoolimata kõigest jõuangi lõpuks Perth'i … Ptüi-ptüi-ptüi.
Perth'i sõites jäi tee peale veel üks nn must see koht. Nimelt Pinnacles'i kõrb. Sinna ma järgnevalt suuna võtsingi. Mööda maalilisi lõunaeestilike künkaid mööda üles-alla suundus tee. Sõitsin ajaga võidu, kuna päike oli pea loojumas ning minu soov oli jõuda sinna enne kui ümbrus taas hämarusse mattub. Kohale jõudes oli informatsioonipunkt juba suletud, kuid ala ise oli avatud. Mööda jalgrada liikudes avanes lõpuks omapärane vaatepilt. Kollased tasased liivaväljad olid tihedalt täis pikitud maa seest välja kasvavaid kivistisi. Tekkis tunne, nagu oleksin saabunud teisele planeedile, niivõrd ebatavaline oli see vaatepilt.
Nende kivististe tekkeloost ma täpselt aru ei saanudki, kuigi proovisin end Vikipeedia abil harida. Liigselt keeruline oli see inglisekeelne tekst mu jaoks ning ka Google'i tõlkeprogramm muutis selle ainult segasemaks. Igatahes olevat nende toormaterjaliks merikarpidest tekkinud lubjarikas liiv, mis tuulte abil sisemaale puhutud. Kuidas aga sellest liivast need kivistised moodustusid, selles pole ka teadlased ühisel seisukohal. On kolm peamist teooriat, aga nagu ma ütlesin, oli see tekst mulle hoomamatu, mistõttu peate end ise harima. Minu poolt peate leppima vaid paari pildiga.
Peale päikeseloojangut seadsin taas suuna Perth'i poole. Esimeses teeristis suutsid nii GPS kui ka kaart mu segadusse ajada, näidates, et otse Perth'i suundub sealt vaid väike kruusatee ning targem oleks mul aga tagasi liikuda mõnikümmend kilomeetrit, et siis sealt kaudu suurele teele jõuda. Tegelikkuses olid aga usinad austraallased jõudnud juba ehitada uhiuue tee. Ja tahaks neile selle eest öelda aitäh, kuna see ilus pikk ja sirge tee oli ääristatud valgete liivaluidete ja madala rohelise taimestikuga, mis koos õhtuhämaruses pilviselt halli taevaga moodustasid vaimustava värvidekombinatsiooni. Kõik see, mis viimased mõnisada kilomeetrit mulle pakkusid, oli midagi hoopis muud kui trööstitu Northern Territory osariigis valitsev vaatepilt. Loodan, et mul avaneb veelkord võimalus kogu see läänekallas läbi sõita tasa ja targu, snorgeldades, kala püüdes, langevarjuga hüpates, lumelauaga valgetel liivaluidetel sõites, head eesti õlut juues ja seda kõike loomulikult oma sõpradega jagades. Selleks vahendite saamiseks tuleks nüüd kas kõvasti töötada või loota lotovõidule lolli juhuse läbi … valin viimase :-)
Jätsin viimased 100 kilomeetrit veel viimaseks päevaks ja keerasin teeäärsesse parklasse, et veel viimane öö enne Perth'i autos veeta. Tundub, et hoolimata kõigest jõuangi lõpuks Perth'i … Ptüi-ptüi-ptüi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar