Pühapäevasel
hommikul sõitsin läbi suhteliselt tühja Melbourne'i, mistõttu ei
pidanud oma katkisest summutist tuleva lörina pärast väga
piinlikust tundma. Leppisin Maanusega kokkusaamise ühe väikese
hosteli ees ning jõudsime sinna peaaegu üheaegselt. Viimati nägime
teineteist Darwin'is. Nüüd, peaaegu pool aastat hiljem kohtusime
taas. Peale tervitusõllet otsisime omale öömaja, mis seoses suve
ja Australian Open'i finaaliga kujunes veidi keerulisemaks kui
algselt arvatud, kuid tehtud see sai. Pea seadsime end linna
tennisefinaali vaatama kuskilt suurelt ekraanilt. Kuna finaali
pileteid omale lubada ei raatsinud, siis sättisime end kohe
tenniseareeni kõrvale, et melust võimalikult palju osa saada. Mäng
ise kahjuks kujunes ühekülgseks ja erilist pinget ei pakkunud, kuid
see polnudki tähtis. Mõned õlled vana sõbraga soojal suveõhtul
oli see, mis selle õhtu mõnusaks tegid.
Vahetult
peale hommikusööki planeerisime uue majutuse otsimist, kuna see
eelmine oli suhteliselt kallis. Lisaks soovis Maanus midagi
pikemaajalist, et seda oma pea Melbourne'i saabuva tüdruksõbra
Aimee'ga jagada. Minul polnud sellest suurt asja, sest plaan oli pea
ikkagi Südneü suunas edasi liikuda. Paar päeva aga võiks siin
ikka peatuda ... ikkagi Melbourne. Kuna jõudsin check out'iks varem
valmis, siis seadsin end arvutiga söögisaali laua taha ja hakkasin
vaatama lennukipileteid Filipiinidele, kuhu Karmeni ja Leemetiga
minna soovisin. Vaatasin pileteid esialgu edasi-tagasi Südneü'st,
siis otse Melbourne'ist, et enam ei peaks autoga sõitma, sest olin
pikast sõidust juba tüdinenud. Seejärel vaatasin enselegi
ootamatult pileteid Filipiinidelt koju Eestisse ning järsku oli
välja otsitud pilet siit otse Tallinnasse. Veel enne kui sellele
rohekm mõelda suutsin, olid piletid ostetud ...
Melbourne-Bangkok-Istanbul-Tallinn ... väljumisega mõne tunni
pärast. Ma ei oskagi päris täpselt põhjendada, miks ma seda
tegin. See lihtsalt tundus nii õige.
Auto,
mu kalli vana Ford'i jätsin Maanuse hoolde, kes lubas selle hellalt
romulasse, väljateenitud puhkusele toimetada. Tormasimegi siis auto
juurde, mis oli eilsest ikka väga kaugele pargitud. Auto kõrval
tänaval sorteerisin oma asju, mis seljakotti, mis prügikasti.
Seljakott jäi kuidagi väga tühjaks, mistõttu mahtus sinna isegi
Katherine'ist ostetud Wilsoni rannapall. Kuidagi nii kerge tunne oli.
Ei, mitte palli pärast, vaid see kojusõit tekitas supertunde. See
tuli kuidagi nii spontaanselt. Ja ma ei hinganud oma plaanist
kellelegi. Lihtsalt võtsin kätte ja tegin teoks.
Pea
olin lennujaamas ja seisin sabas, et end lennule registreerida.
Passimine sabas venis pikale. Sattusin ühe hollandi
spordiajakirjanikuga jutule. Kirusime veidi eilset tennisefinaali
ning Nadal'i halba mängu. No julgelt pooleks tunniks oli lõbusat
juttu, kuni meie ees olnud vanem härra pöördus ümber ja kukkus
kõva häälega karjuma, et me ei tea Rafael Nadal'ist tuhkagi ning
peaksime hoopiski vait olema sel teemal. Tuli välja, et härra oli
hispaania spordiajakirjanik ning Nadal'i teretuttav, mistõttu talle
meie veidike halvustavaid kommentaare veidi südamesse kippus võtma.
Hollandlasega teineteisele muiates otsa vaadates viisime jututeema
sujuvalt üle hispaania jalgpallile, millest siis meie hispaanlasest
kaaslase tujutõstmiseks püüdsime ülivõrdes rääkida. Härra
leebus ja ülejäänud tund aega seal järjekorras läks juba ilma
intsitentideta.
Põhimõtteliselt
võttis see järjekord ära kogu ooteaja ning põhimõtteliselt pidin
jooksusammul lennukile tormama. Rattad maast lahti võttis lennuk
suuna Bangkok'i suunas. Ajaliselt korraliku tööpäevaga võrreldav
lennureis möödus filme vaadates, süües ja õlut juues. Peab
tunnistama, et õlut toodi siin Thai Airlines'i lennul oluliselt
tihedamalt kui saabudes Malaüsian Airlines'iga tulles. Kurta polnud
midagi ning peale pikka õhusõitu maandusime Bangkok'is. Kuigi
enamikele Austraaliat väisanud eestlastele on Bangkok ja Tai
iseenesest selline vähemalt paarinädalane puhkepeatus enne
Euroopasse edasilendamist, siis mina mingeid süümekaid otse
edasilendamisest ei tundnud. Aasia köök ja inimesed mulle ei
meeldi, siis polnud ju põhjust kurvastamiseks. Ei, ma ei ole
rassist, lihtsalt mulle ei istu nii palju inimesi ühes kohas koos.
Lennukist
väljudes tuli astuda bussi, millega meid lennurajalt siis terminali
transporditi. Bussi astudes avastasin, et mul ei ole enam telefoni.
Kiirelt mälus sobrades püüdsin meelde tuletada, et kuhu ma selle
jätta võisin. Mälupilte sirvides jõudis mu teadvusesse, et olin
selle oma istme taskusse jätnud. Ma pole elus ühtegi telefoni
kaotanud ning nüüd hakkas tunduma, et see võib olla esimene.
Püüdsin veel läbi rahvamassi trügida bussist välja, et veel
lennukile tagasi joosta, kuid ukseni jõudes sulgusid need mu nina
ees ning buss alustas liikumist terminali. Ei aidanud mu hüüded
ettepoole bussijuhile ka, sest tema töökoht oli rahvast eraldatud
seinaga. Lõin sellele rapsimisele käega ning otsustasin oma
telefoni taga ajama hakata terminali teenindajate kaudu. Bussist maha
astudes krabasin esimesel ettejuhtuval lennujaamateenindajal hõlmast
ning püüdsin selgitada oma lugu. Suunati infopunkti, mille töötajad
mulle abiks pidid olema sel teemal. Kurtsin neile oma loo ära ja ...
peale pea tunniajalist ootamist sain vastuseks, et mu telefoni ei
leitud lennukist. No muidugi ei leia te mu telefoni, kui mõni
puhastusteenindaja sellega midagi paremat teha otsustab kui omanikule
tagastada. Väiksed varganäod. Täitsin vastava blanketi, kuid mulle
tehti selgeks, et tõenäosus see kätte saada võiks ju võrduda
nulliga. Seda kõike saatis nende poolt viisakas naeratus. Natuke
marru ajas see. Mul on mure ja sul on kogu aeg selline loll irve
näos, nagu ei saaks sa üldse aru mu jutust. Ah, lõin käega ja
jalutasin järgmisele lennule. Tol hetkel ei tundunudki see kadunud
telefon väga suureks probleemiks olevat. Kunagi on ikka esimene
kord.
Järgmine
lend viis mu Bangkok'ist Istanbul'i. Ka Türkish Airlines'i pardal
õllega ei koonerdatud. Põhimõtteliselt sõin-jõin-magasin.
Maandudes aga hakkasin vaikselt ka ilma peale mõtlema, sest see
polnud enam Austraalia ega ka Tai ... Põhimõtteliselt maandusin
keset talve juba Euroopa nurgas. Jälle tuli esmalt enne terminali
saabumist astuda bussi. Seekord pean tunnistama oli juba veidi jahe
olla. Viis soojakraadi pole just väga meeldiv kui oled suviselt
lühikestes rõivastes. õnneks olin käsipagasisse ka ühe pikkade
varrukatega pusa pannud, mille nüüd sain selga visata. Palju soojem
ei hakanud, kuid enam ei paistnud ma teiste, jopedes ja mantlites,
reisijate vahel nii tobeda suvitajana välja. Mõnusad mitumitumitu
tundi passimist ... no muutusin juba kannatamatuks. Nii lähedal, aga
ometigi nii paganama kaugel veel. Juba oli lennujaamas kuulda eesti
keelt. See tegi tuju kuidagi eriti rõõmsaks.
Kojulennu
värava juures istudes olin taas kui valge vares. Kõik olid ennast
pakkinud paksudesse talvejopedesse, lisavarustusena veel mütsid ja
kindad. Siis lõi mulle pähe, et kuna mul ei ole telefoni, siis ei
saa ma ka ju kedagi lennujaama vastu kutsuda, keegi ju ei teagi, et
ma üldse tulemas olen. Lennujaama wifisse ju ka ei saaks arvutiga,
sest sellel polnud töökorras akut ning toitejuhe oli ka austraalia
otsaga. No kuidagi ikka saab. Ei saa ju olla, et omas kodus nüüd
kuidagi hakkama ei saa. Lükkasin tänased mured homse varna ja
astusin lennukisse, mille sihtpunkt oli Tallinn, Estonia ... magus :)
Ja
siis me maandusimegi. Vana hea Tallinna lennujaam. Lennukiga otse
ukse ette, ei mingit bussisõitu lennukist terminali. Nii tuleb
kohelda oma külalisi. Kuid koridoris, mis ühendas lennuki
terminaliga, oli siiski sama paganama külm kui õues. õnneks oli
aga ees ootamas soe terminal. Veel enne lennukist väljumist jõudsin
kontrollida välistemperatuuri, mis oli -13 kraadi. No ma ju tahtsin
talve ja lund. Lund oli küll aknast piiludes minimaalselt, kuid
see-eest külmakraade oli rohkem kui soovitud. Oma seljakotti lindilt
oodates hakkasin siis ringi vaatama, et mis oleksid võimalused saada
kellegagi kontakti. Nägin nurgas ühte aparaati, mille kaudu oli
võimalik internetti minna. Sõber Lauri ütles mulle hiljem, et seda
kutsutakse arvutiks. No minu pettis see suur oraanzh kast küll ära.
Aga ometigi oli see minu võimalus. Astusin ligi ja sellel ilutses
silt, mis kinnitas, et masin pole töökorras. Proovisin igaks juhuks
ise üle ja pidin tunnistama sildi ülemust. Pahurdasin poolvaljult,
et mis paganama IT-riik see selline on, kus ei saa lennujaamas
hädapäraselt internettigi. Torisedes haarasin oma seljakoti ja
jalutasin transiittsoonist nüüd siis ametlikult kodumaa pinnale.
Kuna ma olin viimane, kes oma koti käte sai, siis väljudes ootas
mind peaaegu täiesti tühi lennujaam. Veidi nukker. Oleks ju võinud
kellelegi öelda varem ... oleks päris tore olnud näha rõõmsat
vastuvõtukomiteed enda ees, kuid tagantjärele tarkus on
täppisteadus. Tuleb leppida sellega, mis ise endale kokku oled
keeranud.
Nüüd
siis pidin hakkama erinevaid võimalusi kaaluma. Kuhu sa ikka lähed
keset tööpäeva. õe juurde? Tõenäosus, et ta kodus on, oli
nigel. Tuli loobuda. Võtta takso ja sõita bussijaama ning sealt
edasi Tartusse vanematekoju ... oi see saab üks külm reis olema.
Siis hakkas mulle silma sarnane oraanzh plekkkast, mida me siis
arvutiks ikkagi kutsume ning seekord oli see täiesti töökorras.
Facebook, login, vestluste list ... no online list oli ikka maru
lühike, kuid see, kes mind aidata sai, oli olemas. Nüüd oli mul
aega, et oma armsast seljakotist, mille ma Austraalias lennukile
saatsin ja siin lõpuks kätte sain, mahti välja otsida teksad.
Põlvedelt auklikuks kulunud, kuid siiski veidi parem variant kui
lühikesed püksid. Seejärel sammusin puhvetisse, et võtta kuum
tass teed ja oodata.
ühel
hetkel ma lihtsalt pöörasin ringi ja seal ta seisis. Sel hetkel ma
tundsin, et ma olen tagasi kodus ning ma ei soovi olla kuskil mujal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar