Perth, mu põgus peatuspaik

Hommik. Taas ärkan autos, kust oma kangeks magatud kere vaikselt välja püüan sikutada. Kuigi autos magamine pole kõige hullem, siis ometi lootsin, et see oli nüüd viimane kord. Ainult sada kilomeetrit oli jäänud sellest hiiglama pikast teekonnast läbida. Peale kerget hommikuvõimlemist istusin taas rooli ning ei läinudki enam kaua kui avastasin end juba Lääne-Austraalia osariigi pealinna Perth'i tänavatel. Niivõrd veider oli taas seigelda läbi elava liikluse. Sisimas olin juba niivõrd harjunud, et võisid liigelda sadu kilomeetreid, kohates vaid paari vastutulevat sõidukit. Otsa sai mu senise elu pikim roadtrip. Koos igasuguste sissepõikamistega oli läbitud kilometraaž ligi 4500 kilomeetrit. Enne Austraaliat ei oleks ma sellise vahemaa läbimisest kunagi ette kujutanud, nüüd aga juba mõtlesin, kuidas ma siit mööda lõunakallast suuna Sydney poole võtan ja läbin selle viimase kolmandiku, et silmus Austraalia ümber kokku tõmmata ja mõelda kodumaa peale. Enne tuli mul end aga Perth'is sisse seada.

Meenus minu mitte just kõige meeldivam kogemus Sydney hostelist, kus ühte tuppa oli pakitud ligi paarkymmend inimest ning köögi- ja sanitaartingimused jätsid kõvasti soovida. Seega otsustasin seekord veidigi eeltööd teha, et mitte enam sellises segasummasuvilas maanduda. Soovituste listi järgi otsustasin end sisse seada ilusa nimega hostelis Billabong. Kuna olin harjunud juba Darwin'i kõrghooaja hindadega, siis paarsada dollarit nädala eest mul enam põlvi nõrgaks ei teinud ja pealegi ei plaaninud ma siia kauemaks jäädagi. Aga hostel ise oli mõnus ja suhteliselt rahulik, kuna öörahust peeti siin lugu ja basseiniäärne melu lõpetati juba kell 11 õhtul ära. Eks see natuke ka häiriv oli neil hetkedel kui ise sellest melust osa võtsid. Aga mis seal ikka, vanainimene hindab rahu ja vaikust.

Kuna minu esimene aasta Austraalias oli peagi läbi saamas, siis muutus ka teise aasta viisa taotlusega seotud asjaajamised ülimalt aktuaalseks. Olin vahetult enne Katherine'ist lahkumist saanud teavituse immigratsiooniametist, et pean minema taaskord kopsuröntgenile tõestamaks, et olen endiselt tuberkuloosivaba ja Austraalias teretulnud. Naljakas, et kopsuröntgeni eest siin tuli maksta väiksemat hinda kui seda oli Tallinnas. See tehtud, sain juba järgmisel päeval teavituse, et olen peetud teise aasta viisa vääriliseks. Seega olen Austraalia valitsuse silmis legaalne immigrant kuni järgmise aasta oktoobri lõpuni. See, kas ma siin ka nii kaua olla plaanin on aga enam kui kahtlane. Siiski on hea teada, et võimalus veel aasta siin olla, on siiski olemas.

Rohkem mul aga kohustusi nagu ei olnudki. Jäi üle vaid oodata Ben'i telefonikõnet, et olen oodatud Lake Grace'i. Aga ooterežiimil vedelemine nagu kohe üldse ei sobinud, eriti kui sul pole raha ning see viimane pisukegi kiirelt arvelt kaduma kippus. Seega pidin midagi ette võtma, sest nagu elu siin on pidevalt õpetanud, pole miski kindel, enne kui see käes on. Hostelis kohtasin vahetult Austraaliasse saabunud Martinit, kes oli alustamas oma tööotsinguid. Liitusin temaga. Esmaselt võtsime plaaniks täita paari tööbüroo ankeeti netis ning peale seda plaanisime alustada tööbüroode külastamist. Tundsin sel hetkel taas seda nõmedat lootusetuse tunnet esile kerkimas kui meenutasin edutuid tööotsinguid Darwin'is. Kuid väga pikalt ma seda tunda ei saanudki, sest juba paar tundi peale ühe ankeedi täitmist aussijobs.com.au lehel saime Anissa'lt telefonikõne, et tal olemas töö nii Martin'ile kui ka mulle. Tundus kuidagi uskumatu, seega jäin esmalt veel äraootavale seisukohale. Võtsin veel Ben'iga ühendust, et mis seis on selle Lake Grace'i tööga. Kuna ma temalt konkreetset vastust töö algusajale ei saanud, siis otsustasin Anissa poolt pakutud töö vastu võtta. Nüüd tuli mul taas asjad pakkida ja alustada neljatunnist sõutu sellisesse väikelinna nagu oli seda Yerecoin. Töö oli ootamas heinamaal :-)

See neli-viis päeva, mis ma Perth'is veetsin, ei jätnud mulle just palju aega, et linnaga tutvuda ning ega ma väga kibelenud ka. Mõned tiirud linna peal ja nii see aeg mööduski. Selle aja jooksul ma sellist meeldejäävat pidepunkti siit linnast ei leidnud, nagu Sydney's oli seda Manly rannarajoon ja Darwin'is Mitchell'i tänav. Aga küll ma jõuan siia veel tagasi, sest veidi kahju oleks kui ma Perth'ile enda tõestamiseks aega ei jagaks.