Peale
oma suurt sõitu Katherine'st Perth'i tundus see kahetunnine teekond
Yerecoin'i väikelinna maru lühike. Tegelikult ei omanud ma selget
pilti, mida mu töö endast üldse kujutab. Anissa jutust sain vaid
nii palju selgust, et minust saab traktorist heinatootmise
ettevõttes. Njah ... sisemist põlemist see minus ei tekitanud.
Sellist ametit saab vabalt kodumaalgi pidada ning pelgalt selle
kogemuse pärast Austraalias seigelda poleks ju ka mõtet. Samas
tasuta elamise ja 23 dollari eest tunnis võin ma ju end selle tööga
sinasõprust pidada. Pealegi pole ma, kas siis õnneks või
õnnetuseks, heinategemisega kodus kunagi kokku puutunud. Seega
tundsin end suhteliselt muretult läbides pea paarsada kilomeetrit
viljapõldudest ja heinamaadest ääristatud maanteed.
Ja
siis ma jõudsin kohale. Väga palju oleks selle asula kohta öelda linnake ... Isegi linnakesekene oleks liialdus. Suur viljahoidla ühel
pool raudteed ja paarkümmend majakest teisel pool teed, nendest üks
tundus olevat poe sarnane majakene ning õnneks ei puudunud ka kõrts.
Olin telefonitsi kokku leppinud oma tulevase ülemusega, et saame
kokku ostukeskuse ees. Emmmm ... tundus, et see poeke ongi
ostukeskus. Peatusin ja haarasin telefoni, et igaks petteks üle
küsida, kas ma olen ikka õiges Yerecoin'i linnas ning teavitada oma
kohalolekust ja siis hakkas peale ... Olin ostnud vale suurusega
sim-kaardi telefonile. Pagan. õnneks tuli meelde, et kuskil sügaval
seljakotis on mul veel üks igivana Nokia telefon, kellele selle
suurusega kaart sisse sobis. On ikka veider küll, kuidas mõned
asjad sinuga aastaid kaasas rändavad, ilma et sa neid kasutaksid ja
siis ühel hetkel on nad nii vajalikud. Nii mõnedki kuud aitas see
telefon ka Maanust kalalaeval, kuna enda oma suutis ta Stanthorpe'i
salatipõllul veest läbi leotada. Nüüd oli see väike klots minu
päästeingliks ning pea seisin vastakuti Tom'iga.
Tuli
välja, et olin parkinud täpselt oma uue elukoha ette. Eiei, mitte
pood polnud mu elukohaks, vaid järgmine majake sellest edasi. Ei
tundunud üldse paha. Astusime sisse ning Tom tuvustas mind mu uutele
majakaaslastele. Oma elamist jagasin ma ühe kohaliku noorpaari ja
paari meespoole isaga. Peale põgusat tutvumist ja kolisin ma oma elu
auto pagasiruumist oma tuppa. Hehee, mul oli jälle oma tuba suure
voodi, riidekapi ja konditsioneeriga, majas ilus puhas köök ja
dushiruum. Ja mainimata ei saa jätta pesumasinat, mis töötas,
ilma, et oleks sinu käest raha küsinud. Midagi rohkemat ma ei oleks
osanud oodatagi. Seadsin end magama, et juba järgmisel hommikul kell
6 tööpostil olla.
Hommikul
pakkus majakaaslasest perepoeg mulle küüti tööle, sest tuli
välja, et me kõik töötame ühes ja samas kohas. Ja siis seisin
kell 6 hommikul suure tootmishoone uksel käed taskus ja ootasin
ülemust, kes ütleks, mida ma siin täpselt tegema pean. Kohatu oli
seal tühja seista, kuid kuna oli laupäev ja Tom ise oli sellel
päeval vaba, siis pidin ootama John'i, kes pidavat mu siinse eluga
kurssi viima. Tunniajalise hilinemisega lõpuks pahur austraalia päss
John saabuski. Peale seda kui olin öelnud, kes ma olen ja mis
otstarbel ma siin olen ajasime sõbralikult törts juttu. Kui olin
aga öelnud talle, et Tom'i sõnul pidavat tema mu tegevust siin täna
kordineerima, siis ohkas ta sügavalt vist seitse korda järjest, kas
tõesti peab tema täna laupäevasel päeval töö juures tööd ka
tegema. Tülpinult tõstis ta kiire pilgu siis minust mööda ja
märkas eemal heinamaal askeldavat traktorit ning täiesti vaba
traktrorit minu selja taga. Järsku lõid ta laisad silmad särama
ning ta juhatas mu traktorini. Tegemist Manitou teleskooptõstukiga
või -laaduriga, kuid mulle meeldib öelda lihtsalt traktor. Kiirelt
juhatas ta mind trakatsi juurde ja päris, kas olen kunagi sellisega
sõitnud - ei. Korraks sügas ta kukalt ja siis istus kiirelt
masinasse. Siit käib käima ... see on käigukang ... siin pidur ja
gaas ... selle juhtkangiga tõstad ja langetad, kallutad ette ja
taha. Nüüd istu sisse ja sõida põllule. Sõitsin käega viibatud
suunas. Lihtsalt ja kiirelt sai laisk John mu oma kaelast ära ning
sokutas mu koolitusele juba põllul oma traktoriga askeldanud
austraallasest seltsimehe juurde.
Järgmised
päevad möödusid heinamaal traktoriga heinapalle taga ajades, kokku
tassides ja rekkale laadides. Pikkad päevad algasid hommikul kella
kuuest ja lõppesid õhtul kell kuus. Töö
kõige raskem osa hoopiski heinapõllul laadimiseks kokku tassitud
heinapallidele siltide külgesidumine ja seda nimelt seetõttu, et
selle aja jooksul kui sa seal väljas askeldasid, ümbritsesid sind
korraga mustmiljon kärbest, kes kõik arvasid, et jube tore oleks
lennata sulle silma ja kõrva ja suhu ja ninna, nagu muud eesmärki
nende elus polekski olemas. Oi kuidas ma tahaksin mõista seda, miks
nad just nii käituvad. Täiesti võimatu oli väljas olla. Kadedalt
vaatasin kuidas rekkajuhi pea võrguga kaetud oli. See on esimene
asi, mille ma ostan kui võimalus tekib. Seni pidin aga kannatama ja
kätega vehkima. ühe hilisema kuulujutu kohaselt oli selline mure
varasemalt ka Ameerikas, kuid seal olla peotäis kärbseid laboris
mingi haigusega nakatatud ja
siis loodusesse lastud. Sellega olevat seal põllumajanduspiirkondades
kadunud igasugune kärbeste probleem. Pole
kärbest, pole probleemi.
Kes teab, kas sel mingigi tõepõhi all olla võiks, kuid ei imestaks
kui see tõsi oleks.
Tubli
uhiuue töötajana püüdsin kohe esimesel päeval silma paista ja
töötasin teistest tunni-paar kauem. Minu majakaaslane, kes mu tööle
tõi oli sellega rahul, kuna tema sai siis aega parajaks teha tehase
kõrval asuvas majas, kuhu olid majutatud mõned töötajad, kellede
hulgas, üllatus-üllatus, ka kaks Eesti poissi: Joonas
ja Kristjan.
Aga
neil
pikemalt peatumata tahtsin
kirjutada, et sel ajal kui mina põllul hilisemalt töötades
plusspunkte üritasin teenida, oli mu majakaaslasest autojuht end
maani täis suutnud juua. Peale tööd viskasin traktori nurka ja
istusin autosse. Väsinud ja näljasena ei pannud mina kohe tähele,
et too nõnda keerulises olukorras oli.
Jõudsin vaevu turvavöö kinnitada, kui see tuhatnelja kodupoole
kihutas. Järgmised ö kilomeetrit olid minu elu pikimad ö
kilomeetrit. Põhimõtteliselt
hoidsin vist kogu tee hinge kinni, sest jalg gaasipedaalilt ei
tõusnud vast kordagi ja kogu sõit käis täisgaasiga ühest
teeservast teise. Jõudsin mõttes ka kõik võimalikud jumalad läbi
paluda igaks juhuks, et eluga pääseda. Nüüd ei teagi millisele ma
neist tänu võlgu olen, sest elusalt ja tervelt ma sealt lõpuks
koju sain.
Kõikidel järgnevatel päevadel olin iseenda autojuht.
Mõnusalt
pikad tööpäevad tegid tuju heaks, sest juba hakkasid peas ringlema
mõtted, et kui palju ma siin teenin. Jõudsin vaid mõned päevad
siin töötada ja hakkasin vaikselt sisse sulanduma, kui sain Ben'ilt
sõnumi, et pane end valmis ja ole järgmise nädala kolmapäeval
Lake Grace'is, sest siis hakkab minu töö seal. Nüüd ma siis
istusin kerges segaduses, et kumbast otsast hammustada. Rahaliselt
olid mõlemad head, mis oli minu põhiline ja olude sunnil pea ainuke
valikukriteerium. Siiski mõte näha taas vanu tuttavaid Ben'i ja
Ronja't ning lävida suurema seltskonnaga kui seda pakkus Yerecoin,
sai määravaks ning hakkasin end ette valmistama, kuidas öelda oma
ülemusele Tom'ile seda, et juba nädal peale saabumist tahaksin ma
lahkuda. Soovisin
ka ju selle nädala tööga teenitud palga ilusasti kätte saada ja
veel mõned päevad tahaks ju siin tööd teha.
Abiks sai seegi kord vale, et pean järsku Eestisse tagasi sõitma.
Kolmapäeva
õhtul rääkisin Tom'iga, et pean laupäeva hommikul Perth'i
kihutama, et lennukile jõuda. Kõik tundus, et läks hästi. Tom oli
rahulik ja mina sain võimaluse reedeni töötada ja majast lubasin
lahkuda laupäeva hommikul. Seega oli minu karjäär traktorijuhina
täpselt nädal aega pikk. Südametunnistus ka enam ei piinanud, set
sain Tom'ilt teada, et järgmine nädal oleks põllud nagunii tehtud
saanud ning mahe põllul rallitamine oleks asendunud pakkimistehases
heinapakkide seadmetele ettetõstmisega.
Oma
majakaaslastele ma oma minekust teada ei andunud ning miks
pidanukski, sest ega me selle nädala ajaga väga suurteks sõpradeks
ei saanudki, sest peale seda esimese päeva kojusõitu hoidsin ma
kerget distantsi. Seega pakkisin reede õhtul vargsi oma asjad ja
hiilisin laupäeva hommikul minema. Taas Perth'i poole sõites tundus
see Yerecoin kui lihtsalt üks veider unenägu. Tundsin kuidagi suurt
heameelt, et ma sealt tulema sain, järelikult
tegin õigesti. Lisaks
olin esimest korda olukorras, kus mind ootas töö
juba ees. Enne seda tuli mul aga paar päeva
taas Perth'is peatuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar