Lõpuks
saabusin Adelaide'i. Mind mitu päeva saatnud pilved ja kohatine vihm
asendus sooja päikesepaistega. Esialgse plaani kohaselt mõtlesin,
et oleks tore mõneks päevaks siia paikseks jääda ja linnaga
tutvuda, kuid kui ma lõunasöögi ajal hakkasin mõtlema, mida ma
Adelaide'ist näha sooviksin, siis ei tulnud ühtegi mõtet pähe.
Ilusad rannad ... pole nagu kuulnud, et siin midagi sellist oleks.
Monumentaalsed ehitised ... ka mitte. Linn, nagu linn ikka, mis siin
ikka vahtida. Endalegi üllatuseks istusin peale söögipausi
autosse, sõitsin tanklasse ning peale tankimist võtsin suuna mööda
rannikuäärt Warrambooli'le, et mööda Great Ocean Road'i
Melbourne'i jõuda.
Valitud
rannikuäärne tee ei pakkunud minngit erilist silmailu. Kohati oli
tunne, et sõidan kuskil Saaremaal. Mitte, et Saaremaa ilus poleks,
aga olin vist mõttes juba Great Ocean Road'i kaljudel ning selline
vormideta tasane rannikuäär lihtsalt ei köitnud. Mõnikümmend
kilomeetrit enne Warrambooli planeerisin veel viimase teeäärse öö
enne Melbourne'i, et kuulus ookeanitee kenas päevavalguses läbi
sõita.
Veidi
peale Warrambool'i näitas silt paremale - Great Ocean Road. Olin
päris õhinas, sest olin näinud pilte, mis on tehtud mööda seda
teed sõites ja ei suutnud oodata kui näen loodusliku
monumentaalteost, millele inimeste poolt nimeks antud Kaksteist
Apostlit. Kuid see polnud ainus, mis tee peale jäi. Põhimõtteliselt
oli terve see rannikuäär kuni Princetown'ini justkui looduslike
skulptuuride muuseum. Kus pea iga paari kilomeetri tagant võisid
seisma jääda ja imetleda, millega loodusjõud olid hakkama saanud.
Järgmine
oli Kaksteist Apostlit. Tee pealt ei paistnud midagi, ainuke, mis
lähenevast turistimagnetist aimu andisid olid järjest tihedamalt
tiirlevad helikopterid, mis turiste sõidutasid, et neile kogu
sellest vaimustavast silmailust paremat ülevaadet pakkuda.ning siis
näitas silt vasakule, kus pidi asuma turismikeskus. Imestasin, sest
meri jääb ju paremale, aga keerasin siiski sisse. Ja siis avanes mu
silme ees suur parkimisala, mis oli puupüsti autosid ja busse täis
ning nende taga paiknes helikopterite maandusmisplats, kus nood iga
natukese aja tagant maandusid ja lendu tõusid. Meeletu inimmass, mis
selle külastuskeskuse juures askeldas. Korraks tundus, et olen
sattunud paabeli torni juurde, sest kuulda võis niivõrd palju
erinevaid keeli. Külastushoone vahele jättes püüdsin leida teed
mereäärsele pankrannikule, kus võis vaateplatvormil näha seda,
milleks siia olin tulnud. Inimass oli meeletu. Ausalt öeldes tegi
see mu närviliseks. Olin ette kujutanud, et see asub kõigest
niivõrd eemal kõigest, et siin oleks mõnus rahu, et istud üksinda
kaljuserval, tõmbad sõõmu värsket mereõhku ja naudid
päikeseloojangut. Kahjuks ee aga nii ei olnud. Suur sagin ja sajad
pildistavad inimesed. Olin veidi pettunud veel enne kui maantee alt
asuvast tunnelist mereäärde jõudsin. Tahtsin kohe otsa ümber
pöörata ja edasi liikuda, kuid kui ma juba siin olin, siis pidasin
paslikuks ikkagi ka oma pilk peale visata. Vägev oli see. Kuigi
sigin sagin seal vaateplatvormil oli meeletu, siis kaugusesse
vaadates tundus see sagin su ümber nii tühine.
Pea
olin taas roolis ja teekond viis edasi Melbourne'i suunas. Veel
rohkem kui need kaunid kohad vaimustas mind aga edasine teekond või
oleks täpsem öelda, et tee iseenesest. Vapustavat kurviline tee
viis üles mäkke ja siis jälle alla. Tundsin nagu sõidaks Colin
McRea rallisimulatsioonis kõige raskemat rada. Vapustavalt vinge
elamus. Kahju, et mul ei olnud ainult sobiliku masinat selle
täielikuks nautimiseks. Vana Ford oli seal kui laev, kuid maitse
sain ma sellest ikkagi suhu. See unelmate tee viis kuni Apollo Baü
linnakeseni. Kus ma hoo maha võtsin ja õhtusöögiks peatuma jäin.
Imekaunis ookeaniäärne linnakene, mille taustal rohelised
mäeveerud. Aga mõte sinna pidama jääda läks kiirelt peast kui
kujutasin ette, et milline tee võib seal veel edasi minna ning ei
suutnud enam oodata kuni taas roolia saan. Edasine teekond liikus
kaljuserval kus ühele poole jäi ookeaniga piirnev kuristik ning
teiselt poolt piiras sind kaljunukk. Kiirendus, pidurdus, vasakkurv,
paremkurv ... tõeline lõbusõit, mida raamis vapustav vaade.
Auto
sai selle teel tõeliselt koormust ning tundus, et teda enam väga
kauaks ei jätku, kuid kahjuks või õnneks sai otsa ka see tee.
Väljas oli pimenemas, ning otsustasin veel enne Melbourne'i teha üks
öine peatus. Ka Maanus pidi saabuma Melbourne'i järgmisel päeval
... hästi ajastatud sõit väikeste ebaõnnestumistega hakkaski läbi
saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar