Central Perk Backpackers

Viimaste päevade magamatuse tõttu oli see uni, millest ärkasin, nii sügav, et olin ärgates unustanud kõik eelneva. Avasin silmad. Tõstsin pea ja vaatasin ringi. Kus kurat ma küll olen ?!? Väiksest aknast sisenev päevavalgus andis märku, et on hommik. Toa täitsid kolm kahekordset nari ning põrandal vedelesid seljakotid ja muu träni. Olin ühe nari teisel korrusel. Naabernari teisel korrusel magas üks tütarlaps ning selle alumisel korrusel tuvastasin Maanuse magamast. Faaak, me ju oleme kuskil krdi urkas keset suurt Sydneyt. Tõusin istukile ja piilusin üle serva enda nari esimesele korrusele ... Ka üks tütarlaps ... Hehee, lahe. Keerasin ümber, et ka viimane naritäis toakaaslasi üle vaadata. Juba jõudsin naeratades mõelda, et raudselt jälle tüdrukud, kuid sa saadanas, kaks vana pässi hoopiski. No mis kurat, kus on see jutt, et päkkerites vaid noored ja ilusad inimesed peatuvad :-) Igatahes leidsin padja alt telefoni ja vaatasin kella. Kell oli 8 am, mis siis tähendab, et olin end jälle vabal päeval üles ajanud nii vara. Halbadest harjumustest on ikka väga raske lahti saada. Kui juba üleval, siis võiks ju juba ringi vaadata. Pealegi lubati siin tasuta hommikusööki. Ajasin end sooja teki alt välja, ronisin oma platelt alla ja panin riidesse. Kõik magasid peale nende kahe vana pässi. No muidugi ärkavad vanad inimesed vara ... Aga miks siis mina nii vara üleval olen ... Emmm ...

Astusin toast välja kitsukesse koridori ning asusin seda dining roomi otsima, mille uks pidi meie toa uksest paari meetri kaugusel asuma. Astusin sisse. No see küll mingi söögisaal ei ole. Toa seinal oli jõhkralt suur telekas, kust jooksis mingi kohalik kanal. Telekas oli ümber piiratud kolmest räämas ja äraistutud diivanist, kus vedeles paar ulmeunist tegelast. Toa teise poole täitsid kaks suurt lauda, mille ümber toolid. Tundusid küll söögilaudade moodi olevat, kuid ise olin seda söögisaali kuidagi hoopis teistmoodi ette kujutanud. Veel oli toas üks väike arvutilaud, mille peal avalik arvuti. Selle taga oli alati keegi, ka seekord. Aga kus siis seda hommikusööki jagatakse? Peaks vist kööki vaatama, küllap on seal kaetud uhke rootsi laud, mis kaetud hea ja paremaga. Kui juba Malaisias sai enam-vähem hommikusöögi, siis kujuta, mis veel üks austraalia hommikusöögilaud endast kujutada võiks. Mmmm. Kiiresti kööki.

Köök asus kohe üle koridori nn söögitoa vastas. Aga millegipärast oli sellel tabalukk ees. Kratsisin hetkeks kukalt ning püüdsin mõttes sellele seletust leida. Ja tuligi meelde. Köögil olid kindlad lahtiolekuajad. Olin seda eile kuskilt seinalt lugenud. Leidsin kärmelt üles selle sama teatetahvli, mille kohaselt on köök avatud 8.30 - 13.30 ning 15.30 - 20.00. No eks ma kannatan ära selle 15 minutit. Imelik ainult, et selleks ajaks pole veel kedagi köögis. Kuidas nad selle rootsi laua küll õigeks ajaks kaetud saavad. Aga ehk on nad eile õhtul juba kõik valmis pannud ning vaja vaid kiirelt välja tõsta külmikutest või midagi, eks näis. Lähen viskan veel korraks pikali.

Ehmatasin end taas ülesse. Vaatasin ringi. Kõik toakaaslased olid läinud. Ainult Maanus magas. Kibekiiresti uuest voodist välja. Raputasin Maanust. Kutsusin teda sööma, kuid ülesse ma teda ei saanud. No mina lähen otsin süüa. Toast välja ja kööki. No ja mida ma nägin ... Oligi köök. Köögis oli kaks suurt külmikut, kaks pliiti, kaks kraanikaussi ja köögipinnad. Aga kus on minu hommikusöök, minu rootsilaud?!? Midagi sellist ei olnud. Hommikusöögi all oli mõeldud, et sa võid omale ise kohvi ja teed keeta ning selleks olid vajalikud vahendid olemas. Ikka räige pettumus oli. Tundsin kuidas mu kõht minuga pahandas, et ma olin jälle eelduse najal tegutsenud ning polnud seda situatsiooni enesele eelnevalt selgeks teinud. Sügav ohe ja sättisin end välja hommikusöögile.

Minu naasemise ajaks oli ka Maanus ärganud ja oma pettumustunde hommikusöögi arvelt kätte saanud. Hehee, kuidas küll teiste viltuvedamised võivad inimest rõõmustada ja panna unustama seda, et nad veel veidi aega tagasi ise samas olukorras olid. Igatahes sättisime end linna asju ajama ja ringi vaatama.

Mõne tunni pärast saabusime kerge ootusärevusega linna pealt, mõeldes, et millega siis seekord orki lendame. Ja pettuma ei pidanudki. Nimelt tuppa astudes nägime, et meie asemetel vadeleb kellegi teise kola. Vaatasime suhteliselt rumalate nägudega teineteisele otsa ning läksime administraatori käest aru pärima. Admistraator oli selline tüsedam pilusilm. Tundus, et tema ja ta perekond haldavad kogu seda majapidamist. Igatahes saime teada, et meid oli eile ekslikult valesse tuppa tõstetud ning me peaksime tegelikult suuremas toas olema. No muidugi peaksime. Ebanormaalne on ju kuuekesi sellises väikses toas olla. Veidi rõõmsamalt krabasime oma kraami kokku ja hakkasime tolle riisikoti järel kolmandale korrusele vantsima (Kui siin maal öeldakse kolmas korrus, siis tegelikult on see meie mõistes neljas korrus. Meie mõistes esimene korrus on neil ground floor ja meie teine on nende esimene).

Astusime siis nn suurde tuppa ja ... Ja oligi suurem tuba, vähemalt kaks korda suurem, aga voodikohti polnud seal enam kuus, vaid pagana kuusteist!!! No halleluuja. Võtsin oma broneeringupaberid välja ja tsekkisin üle. Jah, sellise silgupoti olingi broneerinud. Heh, las minna siis. Veel ei taibanud ma, et tegelikult ei olegi inimeste arv ruumis niiiiiii väga oluline, sest kõik inimesed meie toas olid vähemalt toas olles vaiksed ja rahulikud. Kehitasime õlgu, pakkisime asjad siin toas lahti ja tahtsime telefonid laadima panna, mis olid rohkest googlemapsi kasutamisest kurnatud. Aga kogu selle toa peale oli ainult neli pistikupesa !?! Ja igas ühes oli alati taga kellegi telefoni- või arvutilaadija. Naeruväärne. Tegin ühe tunniajase duši, samal ajal oma telefoni kraanikausikõrval laadides. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Kuna ikka mega väsimus oli reisist ja linna peal uitamisest, siis sai suhteliselt vara voodisse poetud. Alles siis taipasin, et olin elukoha valikul teinud ikka räige vea. Nimelt krigisesid kõik voodid iga väikese liigutuse peale. Igaühe voodi, kes külge keeras, kätt sirutas või veidigi sügavamalt hingas, krigises. Kujuta nüüd ette, et toas on kuusteist voodit. Vaikset momenti ei tekkinudki. Mõtlesin, et kui oled piisavalt väsinud, siis ei pane selliseid asju tähele, aga ei. Kogu see vooditekrigin, kellegi köhatused ja uksest sisse-välja liikumised, see oli ikka vägagi segav. Ja nüüd ütlen, et ka see polnud kõige hullem. Nimelt olid selle toa aknad otse linna kärarikkama tänava poole ning elamisväärse õhu saavutamiseks toas tuli aknaid lahti hoida. Peomöll tänaval kestab vähemalt kella 5-ni hommikul läbisegatud liiklusmüraga. Paras põrgu. Kannatasin nädalavahetuse ära, lootes, et nädala sees on kuidagi lahedam, kuid nagu kiuste sisustati need ööd teetöödega. Püüa siis end välja magada ning värskena kell 5.30 ärgata, et tööle minna. Ei, siia me kurat kauemaks jääda ei saa ja Maanus alustas uue elukoha otsinguid.

Unetutel öödel proovisin suhelda nn söögisaalis viibivate inimestega. Selleks ajaks olid nad alati jokkis ning midagi mõistliku nende suust ei kuulnud. Lällasid niisama. Selle kogemuse põhjal võiks ju üldistada, et normaalne inimene ikka päkkeris ei ela. Ülbed prantslased ja labased britid - päkkerite asukad. Sama kohmetud nagu mina olid ka mõned sakslased. Kuna ise elasin õnneks nii kõrgel, siis ei pidanud ma taluma igaõhtust läbu nagu söögisaali naabertubade elanikud. Loodan, et päkkerielu mul väga kaua elada ei tule.