Manly

Täpselt 4 nädalat on möödas päevast kui kolisime välja oma esimesest peatuspaigast, Central Perk Backpacker'ist. Hommikul pakkisin oma asjad kokku ja tarisin kõik ehitusobiektile, kus ma sel päeval töötasin. Nagu kodutu, mis põhimõtteliselt ju oligi tõsi. Õhtul ütlesin Maanusele veel, et tema ülesanne on meile uus kodu otsida.

Lõuna paiku sai selgeks, et Maanus on läbi käinud pea kõik kesklinna päkkerid ning polnud sobivat leidnud. Töökaaslastega juba naljatasin, et ööbin täna objekil, aga ülemus, nagu kohalik ozz ikka, ei saanud naljast aru ja ütles tõsimeeli, et me saame objekti täna tehtud ja ma ei saa ööseks siia jääda. Krt, nagu see olekski normaalne :-D Igatahes jalutasin ühe saksa tüübiga peale tööd bussipeatusesse. Tavaliselt sõidame koos linna poole, kuid täna ütlesin, et mine sa ees minema, ma pean alles helistama ja uurima, kuhu suunda ma üldse minema pean hakkama. Võtsin kõne Maanusele ja uurisin, kus me uus kodu siis on. "Manly!"

Istusin bussi ja pea astusin lõpppeatuses maha. Nonii, kohal. Googlemaps välja, aadress sisse ja hakkasin oma uue kodu poole liikuma. 64 Pittwater Road ... Manly Bungalow. GPS abil jälgi ajades ei pannud peaaegu tähelegi, et kõndisin mööda Maanusest, kes oli juhuslikult täpselt samal ajal jõudnud siia kanti. Igatahes tatsasime seljakotid seljas vaikselt edasi. Veel paarsada meetrit minna. Üritasime ümbrust samal ajal jälgida. Majad on siin madalad. Enamus kahekorruselised. Nende vahel üks äbarik, mis kandis meie poolt otsitavat aadressi ja nime - Manly Bungalow. Astusime sisse ja vastu võtsid meid kaks üliviisakat ja sõbralikku naisterahvast. Viisakalt saime kätte oma toakese, kus üks suur kaheinimese voodi ja üks kahekordne nari, suur kummut, väike televiisor ja eraldi köök. Kõik see nägi veidi väsinud välja, kuid siiski mingi privaatsus lõpuks. Veel ei teadnud me, et oma laiskusest tingituna veedame siin oma 5 nädalat. Piisavalt kaua, et seda kohta juba koduks kutsuda :-)

Pakkisime asjad lahti ja tegime oma esimese tiiru rannas. See oli esimene kord meil päevavalguses ookeani näha. Võimas lainete mühin ja suhteliselt jahe ilm saatsid meie esimest päeva. Aga kõik see jättis mulje, et vähegi soojema ilmaga on saab siin olema mõnus. Juba sai ette kujutatud, kuidas tõmbad kalipso selga ja haarad surfilaua kaenlasse ning asud võitlusesse lainetega.

Manly asub poolsaarel, mistõttu linnast mugavaim ja kiireim tee sinna on praamiga. Juba järgmisel päeval töölt koju sõites ma seda võimalust ka kasutasin. Praamid väljuvad kesklinnast vahetult maailmakuulsa ooperimaja kõrvalt ning sõites teeb ta tiiru ümber ooperimaja, pakkudes suurepärast vaadet sellele. Nüüd olen ära näinud kaks kuulsat hoonet: Petronase Twin-Tower'i ja Sydney ooperimaja. Praamisõit ise kestab ligi 30 minutit. Selline mõnus loksumine. Peale seda jälle kindel maa jalge all.

Edaspidistel päevadel vähenes tööpäevade arv, kuid seda enam suurenes rannailmade arv. Päike oli iga päevaga aina erksam ja vesi soojenes ühes sellega. Esimene päev rannas lõppes päikesepõletusega. Ainult poole tunniga sai minu eestimaiselt valge nahk punaseks ning mõne päeva pärast algasid nahavahetuse päevad.

Peale esimest palgapäeva sai teostatud see, mille pärast me siin Manlys üldse olime. Laupäeva hommikul panime mõlemad 70 dollarit hakkama ja võtsime esimesed surfitunnid Manly surfikoolist. Tund algas registreerimisega ja raha väljaköhimisega nagu ikka siin Austraalias. Peale seda anti sulle kalipso ning kästi selle sisse pugeda. Kalipsoga näed parematel päevadel välja kui supermees oma kostüümis ning halvematel kui baleriin, kes kehastab musta luike. Seejärel anti kätte surfilaud. Tahtsin häält tõsta juba, et miks mulle selline emalaev antakse, kuid nägin, et ka teistele jagati samasuured lauad ning Maanus kõrvalt selgitas, et laua suurus ei ole mitte kasvu ja ego poolt paika pandud, vaid määratakse vastavalt oskustega. Mida väiksem laud, seda raskem on temaga tasakaalu leida. Leppisin olukorraga, samas juba silmade ees kujutlemas pilti, kus väikse lauaga megaägedalt trikitan lainetel. Ja siis tuli pool tundi kuiva trenni ja teooriat rannaliival. No misasja, see ei saa ju olla nii raske, laske juba vette, las avaldub minu varjatud talent, oi kuidas ma neile algajatele näitaks, kuidas asi käib. Pea tuligi käsk laud kaenlasse võtta ja vette tormata. Juhhuuu! ... See sõjahüüd vaibus pea, kui olin püüdmas oma elu esimest lainet. Olin liigselt laua ninale roninud ning kui saabuv laine mu laua tagumist osa tõstis, siis esimene vajus põhja. Oleksin nagu pesumasinasse sattunud. Vees kukerpallitades kadus teadmine, kus on veepid ja kus on merepõhi. Suu ja silmad vastikult soolast merevett täis, sain jalad lõpuks põhja ja peanupu veest välja. Köhides vaatasin ümbrust, et ega keegi surfikuninga äpardust pealt ei näinud. Punastasin. Aga õnneks olid teisedki oma asjadega hädas ning mina olin viimane, kelle jälgimiseks neil aega oli. Uuele katsele. Ja teine katsetus polnud enam lihtsalt üritus, vaid saingi end lauale püsti. Juhhuu! Veel ei teadnud ma, et see oli suht koba ja järgmistel kordadel eelneb enne iga õnnestumist ligi 5 pesumasinatäit. Aga sellegipoolest oli see seda väärt. Järgnevate nädalate jooksul sai mitmeid kordi iseseisvalt katsetamas käidud. Kui aga rahakott lubas. Ega ta väga ei lubanud ka :-( Sest kalipso ja laua laenutus kaheks tunniks koos maksis 35 taala.

Ka söögikohad, mida siin on igal nurgal, said tänu õhukesele rahakotile meie vähese tähelepanu osaks. Vaid mõned korrad raatsisime kulutada raha õlledele kohalikus hiiglaslikus pubis, mis igal nädalavahetusel tõmbas endasse sadu inimesi. Stanes selle nimeks. Pubi koosnes vist 7 erinevast saalist. Mahe koht. Väikese älle hind seal ligi $5. Ja neid väikseid ju ikka mahub.

Ka kinosse sattusime korra. See oli vist reedene päev, sest olin tööst kuuma päikese all nii väsinud, et põhimõtteliselt jäin kiiresti magama kinosaalis ning palju rohkemat ma sellest filmist ma ei tea. Hästi kulutatud $20.

Selliste soojade ilmadega ja külma ollega, nagu meid siin õnnistati, kadus igasugune huvi midagi teha ja otsida, et oma elu paremaks sättida. Laiskus puges kontidesse ja tegid täpselt nii vähe kui võimalik. Seetõttu tühjenesid pangaarved üpris kiiresti. Kuni ühel päeval saime kuskilt Orange linnast vastuse, et oleme oodatud kirsse korjama. Asjad kokku ja tuld. Lootuses, et aastavahetuseks leiame võimaluse tagasi tulla. Eks näis.

Seven miles from Sydney and a thousand miles from care - Manly. Ehk seitse miili Sydneyst ja tuhandeid muredest. Ja nii ongi.