neljapäev, 25. aprill 2013

Darwin ... Ämber ämbri otsa

Nagu eelmise postituse lõpetasin, lootsin tööd saada Alice Springs'is. Aga elu ei väsi kuidagi mind siin õpetamast, et miski pole kindel enne kui see sul tõesti käes on. Aga kõigest õiges järjekorras. Tean, et mu ema alati kirub, et alustan oma jutuvestmist maailma loomisest ning kohe kuidagi ei jõua ära oodata püänti, kuid veidi kannatust.

Nimelt algas päev jälle päikesetõusuga. Vihmasajud, mis meid Darwinisse saabudes vastu võtsid, olid lakanud ning iga algav päev oli eelmisest kuumem ja lämbem. Niiskustase on siin tapvalt kõrge ja päike terav nagu habemenuga. Lühidalt: oli ilus reedene varahommik. Kella seitsme paiku säätisime end Leemetiga sadama poole, et osa võtta eelmises postituses mainitud kalalaeva tühjakslaadimise talgutest. Kerge ärevus oli ka hinges, kuna peale seda pidin minema kokkusaamisele selle Alice Springs'i objekti bossiga, et oma nägu üle näidata ja juba järgmisest nädalast nende juures tööd alustada. Alul küll muidugi siin linnas ning alles peale paari nädalat oleks tulnud ette võtta reis Austraalia keskpunkti. Igal juhul tõotas tulla igati hea päev.

Kalalaadimine oli lihtne töö. Laevakraanaga upitati kastid kümnekaupa kaile, kust meie kastid vastavalt sisule erinevatele alustele ümber tõstsime. Kolmkümmend kuus tonni kala sealt lõpuks kätte saime ning neli rekkat lõpuks idaranniku poole teele saatsime. Lõpetasime sadamas mahalaadimise kella kella ühe ajal ning viskasime veel pool tundi peale seda kontoris igasugustele paberitele allkirju, mis seoses selle laadimistööga täita tuli. Veel enne kui ma kontoriuksest jala välja jõudsin pista, palus tädi seal kontoris mul korra peatuda. Ta ei olevat tahtnud prantslaste juuresolekul rääkida, aga tal on pakkuda 2 kohta krevetilaevale ning kas me oleksime huvitatud. Loomulikult oli huvi, aga seda mitte enda pärast, kuna mina olin end omast arust juba Alice Springs'i kaubelnud. Seega läksin välja Leemetit kutsuma, et talle see hea uudis edasi anda. Enne seda tegin aga ühe väga rumala vea. Ütlesin Louise'le, nimelt see oli ta nimi, et ma ise pole üldsegi meremees ja idee, minna tormide, haide ja surmavate millimallikate aladele, pole minu jaoks. Mis viga lollust suust välja ajada kui endal juba nn soe koht olemas. Seega tegin üsna kindlalt talle selgeks, et otsigu keegi teine. Leemet andis aga kohe oma nõusoleku. Sama tegi ka üks Kanada poiss, kes oli kontori uksest just sisse astunud. Seega oli minu südametunnistus täitsa puhas, kuna too kanadalane oli täitnud tühimiku, mille olin mittenõustumisega õhku jätnud. Ütlesin veel sõbralikult naeratades head aega ning suutmata suud kinni hoida, pidin lisama, et olen maarott. No enam selgemini ei saa ju ei öelda.

Edasi seadsin kiirelt sammud bussipeatuse poole. Ees ootas kohtumine linna teises otsas selle ehitusfirma bossiga. Olin paar päeva varem kokku leppinud, et kuna töötan täna sadamas, siis kella üheks kohtumisele ei jõua. Tule siis kui töö läbi, mis sest, et hiljaks jääd. Sellise lausega oli minusse nende poolt sisendatud kindlus, et mind seal oodatakse. Ostsin oma kolmetaalase pileti ja istusin bussi. Pool tundi veel sõita ja taskud tööd täis. Õnnis ootusärevus kestis kuni telefonikõneni, mis ma poole kolme ajal sain. Nimelt oli jäänud veel veerend tundi ja oleksin kohal olnud. Telefonis öeldi mulle, et kuna ma kella kaheks kohale ei jõudnud, siis bossi arust pole neile sellist meest üleüldsegi vaja. Misasja?!? Ma ju leppisin teiega kokku, et tulen peale tööd sadamas ja te ju olite sellega nõus?!? Ei huvitanud neid see ... Jah, nii lihtsalt see käiski. Nördinult astusin bussist välja ja seadsin sammud linna poole tagasi. Täielik pettumus. Lisaks sellele, et Maanus ja Indrek olid saanud kalalaevale, läheb nüüd siis ka Leemet laevale ja Denis ja Sass töötavad Paspaley's (pärlikompanii) ning Karmenilgi töö olemas. Vastik masendus valdas mind. Omaette torisedes olin kõrvetava päikese käes jalutanud linna suunas juba tund aega. Vastu tuigerdas veidi vintis aborigeen, kes minu poole pöördus ning dollarit kerjas. Taskus vedeles üks kahetaalane münt, mille ma talle andsin. Papi tänas ja lubas mulle veidi õnne selle eest. Ah võta oma raha ja tõmba kus kurat, õnn ju muidugi tuleb kohe kui sina seda ütled. Veel veidi jalutades tundsin, et saapad on mu kannad ära söönud ning iga samm edasi oli lausa piin. Keerasin end bussipeatuse poole ja plaanisin edasi liikuda bussiga, kuid taskupõhjas oli alles vaid dollarine münt ning bussipilet maksis täpselt 3 dollarit. Kurat ja põrgu!!! Miks sa loll sellele abole oma raha andsid?!? Kirusin end maapõhja, sest juba poolteist tundi jalutamist pikkades riietes oli mu tõeliselt ära kurnanud. Jalad lõid tuld ja vedelikupuudus andis tunda. Rumal pea on ihule nuhtluseks. Kehitasin õlgu, ohkasin ja jalutasin edasi. Milline suurepärane päev.

Kuna raha siin lausa sulab, siis tuli hakata tegutsema tööotsingutega. Pühapäeval õnnistati meid krevetilaevaga, mida käisime tühjaks laadimas. Nelja tunni eest kaheksa tunni palk. Nüüd siis nädala söögiraha ja eluaseme eest teenitud nende mahalaadimistega. Elame veel :-) Esmaspäeval aga hakkasime veidi tõsisemalt ringi vaatama. Meie päkkeris peatus üks rõve vanamehenäss. No ikka tõsiselt rõve. Jätan detailsema kirjelduse ära, aga kunagi õlle kõrval võin rääkida teilegi. Seniks leppige sellega. Hoolimata sellest, et selliste inimestega ma oma elus väga kokku puutuda ei taha, saime mehelt teada, et tema tööandjaks on suur ettevõte, mis pakub kõiksugu toetusteenuseid teistele ettevõtetele, nagu toitlustus, koristus, turvateenused jne. "iii-ess-ess ... iii-ess-ess ... iii-ess-ess". Aina kordas ta seda. Pudrumäed ja piimajõed. Tema jutt pani meid kõiki mõtlema töökoha vahetusele ... Ma mõtlen ikka, et pani teisi mõtlema. Mina, väike töötu rott, mul polnud siin midagi mõelda. Lähme siis esmaspäeva hommikul sinna ja küsime tööd. Kuna too päss meid rohkem sellel teemal aidata ei tahtnud, öeldes vaid linnaosa, kus see ettevõte pidi asuma, siis guugeldades leidsime päris kiiresti vastava aadressi. ISS. Eestiski ja pakub sarnaseid teenuseid. Järelikult läheme esmaspäeva hommikul sinna. Ja läksimegi. Mina, Karmen ja Leemet. Käisime kohal ja vastu võttis meid üks naisterahvas, kes ütles, et tema tegeleb turvaosakonnaga ning see naisterahvas, kes majapidajad ehk siis rahvakeeli koristajaid otsib, on koosolekul. Võttis meilt kontaktid ja lubas need edasi anda. Vantsisime peale seda nõutult koju tagasi. Ei jõudnud oodata, millal tädi meile helistab ja helistasime õhtul ise. Leppisime kolmapäeva hommikuks kohtumise ja jäime põnevusega ootama. Kella poole kaheksaks hommikul olime ISS'i kontoris. Kordamööda käisime kabinetis vestlusel ning näod olid peale seda kõigil pikad ees. Ei mingit tasuta elamist, kõrget palka ja muid hüvesid, millest too rõve vanamees oli rääkinud ... Lisaks ei sobinud me isegi neile koristajateks, kuna selleks oleks meil kõigil pidanud olema oma transport. See oli olemas ainult minul ... Ja seegi seisis hosteli taga ja keeldus käivitumast. Tegelikult olin natuke rõõmus ka, sest kuigi äraelamiseks on iga kopikas arvel, siis koristaja kogemust ma siia taga ajama ei tulnud. Eriti veel, kui selle eest ka eriliselt magusat tasu ei pakuta. Nukraks tegi vaid see, et ega mul poleks palju valikuid olnud. Süüa nagu tahaks ka ju. Igatahes kesklinna poole tagasi liikudes käis Karmenil klõps peast läbi, et ehk olime me vales ettevõttes üldse. See iii-ess-ess on ju ESS, mitte ISS. Kiire kontroll guugeldades ja nii oligi. Tundsin end erilisena ... Eriliselt lollina noh. Olin ju mina olnud see, kes hakkas kohe jaurama ISS-st. Põhimõtteliselt lasime selle pärast raisku mitu tööpäeva, mille oleks saanud oluliselt arukamalt kulutada kui reisida troopikakuumuses linna teise otsa ja tagasi. Pühendasime edasise tähelepanu ESS'le. ESS nimelt pakub siis eelmainitud tugiteenuseid teistele ettevõtetele. Nende hulgas ka kaevandustele ja kaevandused tähendavad siin riigis raha. Leemet andis oma kanditatuuri läbi neti sisse juba samal õhtul, mina aga plaanisin oma CV-d korrigeerida veel enne esitamist. Aga kuna niisama basseini ääres lösutada päev otsa on ikkagi oluliselt lahedam kui tegeleda millegi asisemaga, siis lükkus see paar päeva edasi. Samas ei saa ma ka öelda, et ma midagi ei teinud. Kuna Alice Springs'i tööotsast jäin ilma, aiis pöördusin taas tagasi sadamasse, kus töökoha ise tagasi lükkasin. Ah kui vastik oli sinna saba jalge vahel minna ja udutada, kuidas ma ikka sõprade kogemuste põhjal võin öelda, et saan selle tööga suurepäraselt hakkama. Louise oli ka kuidagi pahuras tujus see päev. Tema sõnul olevat neil juba järjekord sellele kohale ning mina olen seal listis kuues mees. Mis seal ikka, tänasin viisakalt võimaluse eest ning ütlesin, et olen alati valmis vähemalt kalu ja krevette laevadelt maha laadima. Päev hiljem võtsin end kokku ja korrigeerisin oma lõpuks oma CV ning jalutasin koju, et siis oma taotlus ESS'i saata. Poolel teel koju helistas Leemet mulle, et kobigu ma kiiresti koju, sest tal on mulle uudiseid. Koju, õigemini hostelisse jõudes ootas Leemet mind juba vastuvõtulaua juures ning teavitas, et Louise oli helistanud ning me läheme krevetilaevale reedel. Meie? Mitte ainult sina, aga nagu sina ja mina? Ja nii oligi. Nii palju siis Louse'i lobast, et olen järjekorras kuues mees. Ausalt öeldes olin päris elevil, aga püüdsin end hoida tagasi, sest Alice Springs'i tööotsast ilma jäämine oli veel liiga värskelt meeles. Mitte miski pole siin enne käes, kuni see sul lõpuks käes on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar