Istusime Leemetiga peale õhtusööki maha ja jagasime laskmata karu nahka. Nimelt kujutasime juba ette, kuidas peale krevetipüügi hooaega Filipiinidele puhkama sõidame ja seal paar kuud veedame. Ühesõnaga unistasime, sest krevetilaeval me ju veel pole ning isegi kui oleks, siis tuleks seal ka kaks kuud ära olla. Kaks kuud. Seda on ikka päris palju. Aga püüaks esiteks sinna üldse saada. Nimelt pidime homme seda sama laeva tühjaks laadima. Ja enne seda pidime vestlema kapteniga, kes siis pidi oma viimase sõna ütlema. Seega olime ootel ja ootamine ajab närviliseks. Seega käis Leemet mulle terve õhtu peale, et võtaks viisakalt paar teravat mõtte teravdamiseks. Puiklesin vastu, kuniks tuli meelde, mida klassivend Lauri mulle mõned päevad tagasi läbi interneti ütles ... Kapteni juurde minnes tehke ikka rummilõhnad ligi ... Võtsime siis alkoholipoest ühe nn kapteni oma seltskonda. Ja kuigi ta oli vaikne mees, siis ometi andis ta meeldiva panuse meie viimaseks õhtuks enne merele minemist.
Sadamasse jõudsime teistest varem nagu olime Louse'ga kokku leppinud, et kapteniga rahulikult eraldi rääkida. Seda võimalust aga ei tulnud, kuna meie laevuke hilines ning pidime hakkama tööga peale, sest ka üks väike kalalaev ootas tühjakslaadimist. Pool tundi kalade käsitsi mahalaadimist ja valmis. Jäi veel pool tundi oodata, kuni meie krevetilaev sadamasse jõuab. Ja siis ta tuli. Helesinine krevetitraaler Xanadu I. Kuna laeva sadamasse jõudes on kõige olulisem kauba mahalaadimine, siis meiega seal keegi tegelema ei hakanud ning suunati krevetikaste vastu võtma ning alustele laduma. Paari tunniga olime oma seltskonna abil tööga valmis saanud, kuid selleks ajaks oli kapten sadamast jalga lasknud. Teadmata, mida me edasi peaksime tegema, lonkisime tagasi kontorisse, et Louse'lt nõu küsida. Juba ootas meid seal ees Daniel. Daniel on kapteni poeg ja tema parem käsi laeval. Alati rõõmsas tujus Daniel võttis meid naeratades vastu ning peale põgusat tutvumist saatis ta meid meie asjade järele. Olge nelja või viie paiku õhtul sadamas, sest siis on neil plaan välja sõita. See tähendas, et meil oli asjade sättimiseks aega ligemale neli tundi.
Meeled elevil jalutasime kodu poole. Mina, vana mäkdoonaldsi sõltlane, ei saanud kuidagi mööda sellest burgeriputkast ning nõudsin oma Quarter Pounder einet. Lemps kehitas vaid õlgu ja nõustus kaasa tulema. Nagunii seda enam paar kuud ei saa. Suud rasvaseks tehtud ja rämps koolaga alla loputatud, kiirustasime hostelisse. Riided viskasime kiiresti pesumasinasse, et seejärel eneseltki kalahais maha pesta. Pidin veel poest läbi minema, et omale nokamüts osta, sest eelmine müts, mis mul juba aastaid olnud oli, rebenes pesus ribadeks. Vaevu jõudsin uksest välja kui kapten helistas. Poisid, püüdke esimesel võimalusel sadamasse tulla oma asjadega. Kell oli pool kaks alles. Nii palju siis kokkuleppest, et väljasõit on alles nelja või viie ajal õhtul. Igatahes pudistasin kaptenile telefonitorusse, et meil läheb pesumasinaga veel paarkümmend minutit aega ja siis oleme seal. Ja siis läks kiireks. Jooksin oma nokatsi järele, samal ajal Denisiga Leemetile sõna saates, et marukiirelt on vaja asjad kokku visata ja sadama poole jalutada. Uue mütsiga tuppa jõudes, kallasin kõik asjad suurest seljakotist välja, et sinna kogu meie kaasavõetav kraam ära mahutada. Kõik, mis maha jäi, üritasin oma väikesesse seljakotti pigistada. Läbi ime mahtuski. Pigem siiski seetõttu, et kõik mis väiksesse seljakotti ei mahtunud, selle võtsin kaasa :-) Karmen sai ülesandeks see väike seljakott visata hosteli taha meie ära surnud auto pagasiruumi. Asjad pakitud - tuld.
Kuskil poole kolmeks jõudsime sadamasse. Xanadu I ootas meid sealsamas, kuhu me ta paari tunni eest olime jätnud. Seljakoti viskasin oma kajutisse ning seejärel juhatati meid kaptenisillale. Peale põgusat tutvumist kapteniga läksime tekile, et laevale pilka peale visata. Laeva madalaim tekk koosnes oli jagatud kaheks. Ahtri osas paiknes mootoriruum ja vööri osas paiknes külmkamber, kuhu kogu saak peale pakkimist tuli paigutada. Nimelt viis sinna alumisel tekil paiknevasse külmkambrisse vaid meeter korda meeter luuk. Meie saabumise hetkel me sinna ronima ei hakanud, kuna peale laadimist toimetati selle puhastamisega ning ei hakanud sinna vahele trügima. Jätkasime oma ringkäiguga teisel tekil, mis maakeeli oli siis nagu esimene ehk veepealne korrus. Seal paiknesid nn lehtrid, kuhu saak võrgust kallati ning sorteerimisliin, kus värskest saagist nopiti välja kalad, krabid ja muu võrku sattuv mittevajalik. See kõik võttis enda alla veidi rohkem kui poole kogu esimese teki pindalast. Ülejäänud osas olid siseruumid nagu köök-söögituba, vets-duširuum ning kolm kajutikest voodikohtadega. Leemet majutati kapteni poja Danieliga ühte kajutisse. Minu kajutikaaslaseks sai šoti juurtega austraallane Cris. Kolmas kajut kuulus laeva mehaanikule Ray'le. Jäi veel kolmas tekk, kus asus kaptenisild koos kapteni eluruumidega, mida ta jagas oma elukaaslase Vicky'ga, kelle ülesandeks oli söögitegemine, pesupesemine, koristamine jne. Selline see Xanadu oligi, ei mingeid baare, kohvikuid ja kasiinosid, ei päikesetekke ja soomlastest turiste :-)
Peale laevakese ülevaatamist püüdsime ka ise toimetustes kaasa lüüa. Aitasime varusid laevale laadida ja pakkusime abi ka külmkambri puhastamisel. Külmkambris tegutsesid kaks poissi, kelle asemel me siia paevale tulimegi. Üks neist oli kohalik Darwin'i jõmm ja teine 18-aastane saksa poiss. Kurtsid kogu aeg mõlemad kui raske see töö ikka laeval on, kuid ega see meid väga ei heidutanud, sest Daniel ütles, et nood on lihtsalt laisad :-) Peagi oli külmkamber puhas ja varud laeval. Ärevus minus kasvas, sest see tähendas kuni kolmenädalase meresõidu algust. Kuid ärasõit venis ja venis, sest parandati veel mingit detaili, vähemalt nii mulle selgitati. Vahepeal jõudis isegi Karmen kai peale tulla Leemetiga hüvasti jätma. Juba läks väljas pimedaks kui ühtäkki kamandati kõik laeva ja päästeti valla köied, mis meie laeva kai küljes hoidsid. Tundsin, kuidas ärevushoog ja kohmetustunne mu üle võimust võtsid. Olgem ausad, ega ma ju ei valetanud Louise'le kui end maarotiks tembeldasin ... ma ju olengi seda ... ja mereleminek ei tekitanud minus üldse mugavustunnet. Pelgen vett, olen seda lapsest saadik peljanud. Mäletan ühte lapsepõlvefotot albumist, kus ma rannas ema süles nutan. Küsisin emalt kord, et miks ma siin pildil nutan ja sain vastuseks, et ma olevat kartnud rannas vett. Ja nüüd siis lähen vabatahtlikult. Eemaldusime kaist ning jäi läbida veel lüüs enne sadamast lõpliku väljumist. Paarikümne minutiga sai tehtud seegi. Kuid veel ei võtnud me suunda avamerele, vaid suundusime sadama kõrval asuva tankimiskai äärde. Peale lühikest manööverdamist saime end paika sätitud ning alustati laeva tankimist. Muutusin pahuraks, kuna olime laevale kiirustanud ning nüüd oli meie saabumisest möödunud tunde ja tunde ning me polnud ikka kuskile jõudnud. Laeva tankimine võttis veel mõned tunnid ning juba hakkasime Leemetiga lootma, et enne tuleb mõõn peale ning peame ööseks veel Darwinisse jääma, mis annaks võimaluse mõne õlle joomiseks. Kahjuks või õnneks suudeti viimasel hetkel paagid täis saada ning teeleminek oli tõsiasi. Laev võttis pimeduse varjus suuna avamerele. Mina seisin kohmetult tekil ning jälgisin, kuidas Darwin'i tuled vaikselt ööpimedusesse hajuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar