Darwinisse jõudes aitasime Leemetil ja Karmenil kolida uude elukohta Ashton Lodge'i hostelisse. Kuna koht tundus ilus ja puhas, sai ka meil sinna nädalaks tuba võetud. Koht iseenesest teistest veidi kallim, kuid Austraalias tasub mitte kõige odavamat alati võtta. Tihti saad juba natukenegi peale makstes oluliselt parema asja. Peale asjade lahtipakkimist ja auto parkimist juhtus see, mis pahatihti ikka juhtub kui head sõbrad üle pika aja taaskohtuvad. Ostsime kasti õlut ja sättisime end basseini äärde. Lisaks liitusid meiega Denis, kes Leemeti ja Karmeniga pool aastat Tais oli elanud. Lobamokk Denis :-) Nii möödus märkamatult päris mitu õhtut. Ei kurda, kuna seoses munadepühadega oli pikk pikk nädalavahetus.
Vahetult peale pühasid sain Denisi poolt telefonikõne, et ajagu me jalad alla endile, et ta saadab meid nüüd Alice Springs'i tööle. Mis Alice Springs? Mees, millest sa räägid? Alice Springs asub keset Austraaliat, meie plaan oli ju pärlilaev. Kobige alla baari, ta siin kohtus ühe tuttavaga, kes otsib omale töökäsi. Las selgitab ise. Loomulikult ei kõhelnud hetkegi ja kiirustasime baari. Denis tutvustas meid Taanielile. Taaniel vuristas, kuidas neil vaja kokku 5-te meest liivapritsiga suuri kütusemahuteid seest puhastama, töökoht Alice Springs'is, töö 7 päeva nädalas, 10-12 tundi päeva, 23 dollarit tunnist miinus maksud, tööd kaheks kuni kolmeks kuuks ... Hea raha, hea raha ... Elamine tasuta ja söök põhimõtteliselt tasuta, st toiduained toidu valmistamiseks poest tasuta ... Kogu raha, mille teenid, jääb alles. Kõlas ju hästi. Igatahes võtsime päevakese mõtlemiseks ja lubasime järgmine päev vastuse anda.
Järgmise päeva varahommikul pidid Denis ja Sass minema Paspaley'sse vestlusele. Nimelt on Paspaley maailma suurim pärlitootja, kelle farmidesse hea elu ja suure raha peale siin väga palju soovijaid on. 2 nädalat merel ja 1 nädal vaba. Kogu teenitud raha jääb alles, kuna seal töötamise ajal ei kuluta sa sentigi, sest elad laeval ja söök, mis pidi olema superhea, on tasuta. Sinna tahtsime meiegi. Otsustasime, et teisipäeval lähevad Karmen ja Leemet nendega ja soovitavad neid ning kolmapäeval katsuks meiegi sealt nö nende tiiva alla saada. Kahjuks ei olnud teisipäeval Karmenil ja Leemetil enam õnne ning neile öeldi, et mõne nädala jooksul ei võeta kedagi ning edaspidiseltki eelistatakse neid, kes teise aasta viisaga ja juba esimesel aastal nende juures olnud, sest neidki hulgim. Eks näis kuidas neil läheb, kuid minu jaoks muutus pärlipüük aina utoopilisemaks. Igatahes kaalusin peas läbi plussid ja miinused ning loomulikult ei jätnud ma ka oma pidurist sõbrakese rahakoti võimalustega arvestama. Ütlesin jah Alice Springsile. On see ju keset Austraaliat suhteliselt lähedal Uluru kaljumürakale. Ei kujutanud väga ette, et muul ajal sinna väga sattuda võiksin. Seniks kuni selle objekti aeg kätte jõuab, lubati mulle tööd siinsetel objektidel. Reedel saan ehk suurema selguse majja. Elame näeme. Siin pole kunagi miski kindel enne kui see käes on.
Maanus seevastu ei pidanud sellest kohast lugu. Tema oli võlutud Denisi ja Sassi merejuttudest. Need poisid olid tööd teinud nii pärlilaevadel kui ka kalalaevadel. Ja põnevaid lugusid neil jätkus. Igatahes tuli kolmapäeval Denisilt kõne. On olemas kaks kohta kalalaevale. Kapten oli talle kui endisele töötajale helistanud ja küsinud, kas tal pole kedagi pakkuda. Neil on kombeks töötajaid värvata endiste töötajate kaudu. Nagu soovitusturundus. Ja seda Denis ka tegi. Lisaks Maanusele räägiti ära ka Räbini-poiss, kes alles Melbourne'ist siia poole teele oli sättimas. Õnnega pooleks pidi Indreku lend maanduma kell 13 ja lend kalalaevale väljuma kell 14. Täpselt paras aeg. Mõlema mehe nõusolek käes, saadeti laevafirmale nimed ja väljalend neljapäevaks oli broneeritud.
Täna ärkasime vara, et Maanuse asjad pakkida ja siis veel poest viimased vajalikud asjad hankida. Plaanisime suures kaubanduskeskuses käia autoga, kuid siis hakkas peale. Auto, mis meid toonud ühest maailmaotsast teise, lihtsalt ei käivitunud. Oh, pagan. Maanus sai oma ostud tehtud lähemates poodides ja lennujaama minekuks sai tellida takso, kuid nüüd jäi see autoprobleemi lahendamine mulle. Eks paistab, kuidas läheb. Pean selle järgmiseks nädalaks kindlasti korda saama, sest vaja endalgi tööle jõuda. Loodan, et probleem on lihtsalt akus :-(
Igatahes saatsin Maanuse taksole ja ... ei teagi millal kokku uuesti saame. Loodan, et laevaelu on lahe ja kalasaak hea.
Mina aga pidin hakkama omale uut elukohta otsima, sest üksi ma seal hostelis omale ööbimist lubada ei saanud. Jalutasin siis mõned kohad läbi ja nüüd peatun eelmisest kohast 50 meetrit eemal. Piisavalt lühike maa, et endiste hostelikaaslaste juures õhtusöögil käia. Piisab neil vaid kõva häälega hüüda, et söök on valmis.
Käisime teisipäeval ka kalasadamas. Uurisime ajutiste tööde kohta, nagu kala mahalaadimine laevadelt. Ja kolmapäevaks saimegi sõnumi, et oleme oodatud reedel oma esimesele otsale. Söögiraha olemas :-)
Kokkuvõttes võib öelda, et jube segane nädal ja selgust enda osas polegi veel lõpuks saanud. Läheb nii nagu läheb ja loodan, et pea jätkub minu reis Alice Springs'is.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar