Vahenädal Perthis

Taas olin saabunud mõneks päevaks Perthi. Nii tore oli taas inimesi näha. Ka eesti poisid Yerecoin'ist olid suurde linna shoppama saabunud. Elama sattusid nad minuga samasse hostelisse. Natuke tobe situatsioon, kuna olid just ju neile kõigile rääkinud, et lähen Eestisse ja nüüd peatusime samas kohas. õnneks pidi minu valetatud väljalend olemaalles järgmise päeva õhtul ja teadsin, et poisid peavad hommikul end juba tagasi Yerecoin'i sättima. Et miks ma üldse põdesin selle tobeda asja pärast? Nimelt pidi palgapäev alles mõne päeva pärast olema ja selle valega oli mul alati võimalus sinna samasse ettevõttesse tagasi minna kui tööpuudus jälle kummitama tuleb. Aga läks õnneks ja suutsin liigset lobisemist ka meie õhtusel pubituuril vältida.

Juba eelmine kord kohtusin seal ühe prantsuse paariga, kes suutsid minu suhteliselt negatiivset nägemust prantslastest põhjalikult ümber kujundada. Aga eks erand vast kinnitab pigem reeglit :-) ühel õhtul käisid nad välja, et võiksime restorani einestama minna. Kuna minu palk nädalase töö eest heinapõllul polnud veel laekunud, siis kaldusin ütlema ei ning peale seda kui kuulsin, et tegemist on india ja pealegi veel taimetoidurestoraniga, siis andsin neile kindla ja konkreetse eitava vastuse. Aga sellest hoolimata ei jätnud nad jonni ja tarisid mu kaasa. Nimelt ei olevat see päris tavaline restoran, sest seal tuli toidu eest maksta sellist hinda, nagu ise paremaks arvasid. Olin segaduses, et kuidas selline asi töötab ja uudishimu minust lõpuks võitu saigi. Paarikümne minuti pärast istusime juba kesklinnas ning nautisime oma õhtusööki. Just nimelt nautisime, sest minu suureks üllatuseks oli toit äärmiselt maitsev. Seega palun rohkem mitte enam sõna võtta teemal, et ma midagi uut ei proovi, sest tegin kalendrisse risti ning iga kord kui keegi sellise jutuga mu poole peaks pöörduma, siis võtan kalendri välja ja näitan, et just sellel päeval ja kellaajal tegin ma selle enda kohta uskumatult suure sammu edasi kulinaaria maailmas. Pow … Straight to your face! Aga see selleks. Saabus tasumise aeg. Sättisime end minekule ja enne väljumist jalutasime administraatori laua juurest läbi, et arve tasuda. õigemini arvet kui sellist ei olnudki. Kuna restoraniomanikel usk raha söögi pakkumise eest küsida ei lubanud, siis jäi kõik kliendi südametunnistuse lahendada väikese annetuse teel. Lasin oma lauakaaslased endast ette. Kes maksis dollari, kes paar, kuni enne mind üks prantslastest maksis vaid mõnikümmend senti. Minul hakkas veidi piinlik olla vahetult peale teda ning esialgselt planeeritud kahe dollari asemel maksin neli ja ikka jäi miskit sees kripeldama. Oeh, nii saamatu olen neil hetkedel, kus tuleb süda lihtsalt kõvaks teha, aga küll ma veel õpin.

Plaan külastada kohalike randasid ei õnnestunud ka seekord. Lihtsalt ei viitsinud end neil palavatel päevadel hostelist välja vedada. Mahe oli istuda konditsioneeritud fujees ja püüda veidigi oma blogi täiendada. Siinkohal tahaks tervitused edasi anda Sandrale, kes ühel hommikul end minu kõrvale istuma sättis ja toreda vestlusega igavust aitas peletada. Nimelt oli tema teel oma farmipäevi tegema maasikafarmi. Lõbus on kohata inimesi, kes alles teel tsivilisatsioonist kuskile pärapõrgusse. Kahjutundega vaatasin kuidas ta pea endale hiiglasliku seljakoti turjale upitas ja teise veidi pisema tasakaaluks kõhupoole paigutas ja nendega hostelist välja bussijaama poole jalutama hakkas. Hiiglama vahva, et minu käsutuses auto on ja ma oma kotte tassima ei pea. Lubasin sel hetkel endale, et hoian ka edaspidiselt oma pagasi võimalikult kerge … ja siis turgatas, et lasin Sandral nende suurte kompsudega jala minna, selle asemel, et talle küüti pakkuda. Ei Austraalia matsi riku. Vabandust Sandra :-)

Ja taas oli käes hetk ka minul asjad ja asuda taas teele. Seekord siis 350 kilomeetri kaugusele Lake Grace'i linnakesse. Enne linnast lahkumist pidin ka lennujaamast läbi sõitma, et ka Ben'i sõbrale Julien'ile küüti pakkuda Lake Grace'i. Vaene hollandi poiss oli just lennukile saatmas oma tüdruksõpra ning seetõttu temast teel suurt jutupaunikut ei olnud. Põhimõtteliselt istus ta pisarad silmanurkades kogu tee. Imelik asi on see armastus … Ah ma parem sel teemal sõna ei võta, igaüks ise teab ja kahju on nendest, kes ei tea.