Suutsin end esimesel hommikul suuri
vaevu ärkama sundida. Telefoni ekraanilt kaetud kellaaeg näitas
alles öötunde. Pole just argine ärgata pool viis hommikul.
Tegelikult ei kutsuks ma seda isegi mitte hommikuks vaid veel suisa
ööks. Raskust lisasid ka eilsel õhtul ärajoodud õlled. Avasin
toaukse, et jalutada mõnekümne meetri kaugusel õuel asuvasse
sanblokki. Oi kui halb mõte oli see ette võtta pelgalt särgi väel.
Vägagi harjumatult jahe ilm kargas kraesse marutuulega. Mis halba
unenäkku ma sattunud küll olen. Läbi raskuste suutsin end vahetult
kella viieks minekuvalmis seada. Uniste nägudega kogunes seal
karavanipargis kokku ligi kümmekond sama särki kanvat meest. Kiire
enesetutvustuse järel suundusime autokolonnina juba eelmisest
päevast tuttava vana bossi maja ette. Astusime Julien'iga teiste
järel kohmetult sisse ja seadsime end sarnaselt teistele suurde
elutuppa istuma. Kellele kohvi ja kellele teed? See oli nüüd küll
maru mõnus. Lõpuks kogunes sinna pea paarkümmend meest ja see
hommikune kohvipaus kestis ligi pool tundi. Uskumatu, aga see kuulus
tööaja sisse.
Peale seda ühist ärkamist seadsime
end töömasinatesse ja suure ühise meeskonnana valmistuti
teekonnaks Hüden'i vilja ladustamiskeskusesse. Ben säras rõõmust
kui sai teada, et me just sinna sõidame. Arusaamatult vaatasin talle
otsa, et mida paganat sa nii vara hommikul särad siin. Hüden mees,
Hüden asub pooleteist tunnise autosõidu kaugusel, mis
põhimõtteliselt tähendas seda, et kui sa autojuhtimisega tegelema
ei pidanud, siis võisid hambad laiali püha und põõnata, mis ka
sulle palgana kinni makstakse. Seejärel hakkas Ben järjest nimetama
kõikide linnakeste nimesid, kus meie teenindatavad ladustuskeskused
asusid ja tõi iga ühe juures välja kui palju sinna maad on ja kui
palju magada saab. Ei minul neist sel hetkel midagi meelde jäänud,
kuid kurta nagu ka millegi üle ei olnud … no ilm oli ikka veel
paganama jahe. Lisandunud uneajast rohkem tundsin seetõttu vast
rõõmu sellest, et olin vormisärgi alla veel ühe särgi ja vana
pusa sokutanud. Veel ligi tund tiirutasime väikese Lake Grace'i
vahel ringi ja korjasime erinevatelt platsidelt ja ladudest
vajaminevaid tööriistu ja masinaid kokku. Ben jälle säras, juba
viiskümmend dollarit teenitud. Naljakas kuidas ta osakab alati igal
hetkel raha lugeda. Muigasin ja suikusin veoki tagaistmel unele.
Kuid minu uni katkestati juba 45 minuti
pärast. Ja me ei olnud üldse mitte Hüden'is, vaid olime hoopis
teises suunas sõitnud. Sihtkohaks linnakene nimega Dumbleüung.
Käsukorras aeti meid masinatest välja. Ilm oli ikka veel külm ja
mina segaduses, sest polnud mul õrna aimugi, mida paganat ma nüüd
tegema pean. Sest tundus, et keegi ei võta vaevaks meid asjaga
kurssi viia. Kõik siblisid seal edasi-tagasi ja tundsin end vägagi
võõrkehana. Püüdsime Julien'iga vaid teistelt jalust ära saada.
Kuna Ben ja Julien liikusid ühe grupiga ühele poole suurt
viljakuhja, hoidsin end eilse tuttava Kevini lähedale. Püüdsin
tema õpetuste kohaselt matkida kõike seda, mida tema ees
tegi.Mingil hetkel avastasin, et olime suure viljakuhja otsas ja
seadsime kiirklamberid üle kuhja tõmmatud katte serva külge
kinnitada, et see siis üle katmata viljakuhja sirgeks tõmmata. Noo
ei tundunud teoorias nagu midagi väga rasket. Istusime siis kõik
ühtlaste vahemaade tagant kuhja otsas, katte sikutamiseks klamber
katte serva külge kinnitatud ja ootasime lähet. Ja siis juba keegi
karjus let's go ja kõik kui üks mees liikuma hakkasid. Esimene samm
katmata viljal … ehmatasin kui jalg põlvini sisse vajus,
koperdasin, järgmine samm sama … pagan kui raske on vilja sees
kõndida. Tundsin kuidas olen aeglasem kui kogu ülejäänud rivi.
Põhimõtteliselt tegelesid teised katte tõmbamisega, mina hoidsin
oma klambrist pigem moe pärast kinni ja püüdsin kogu jõudu kokku
võttes tempos püsida ja mitte kukkuda. Kukkumine tähendanuks seda,
et teised sinust lihtsalt katte üle tõmbavad ja siis vaata ise
kuidas sa end sealt välja kaevad. Mingi ime läbi mul õnnestus
lõpuni vastu pidada. Ebainimlikust pingutusest veremaitse suus.
Kuidas see küll nii raske saab olla, ma ei ole juu nii äpu.
Igatahes olid silmad-suu ning saapad ääreni viljateri täis.
Esimese asjana kuhja otsast alla saades võtsin saapad jalast ning
kallasin sealt kamaluga vilja välja. Millegipärast meenus selle
saabastetühjendamisega ajalootunnist suur Ukraina näljahäda, kus
sellise koguse eest, mis minu saabastest välja tuli, oleks kindlasti
mahalaskmisele saadetud. Aga see pole koht selle heietamiseks.
Igatahes oli järgmine kuhi juba oluliselt lihtsam. Olin vast
viljaskõndimise raskust alahinnanud ning esimene koperdamine lõi mu
lihtsalt rivist välja.
Peale paarikümne meetri pikkuse katte
sirutõmbamist kinnitati katte servad seinte külge, mille sees kogu
see viljakuhi oli, et tuul kogu seda jama lendu ei viiks. Viljakuhjad
ise olid mõnikümmend meetrit laiad ja kuni 350 meetrit pikad. Kuna
kuhi kasvas pikkupidi vastavalt sellele kuidas vilja saabus, siis
polnud kuidagi võimalik lihtsalt kätte võtta ja kogu kuhi korraga
katta. Põhimõtteliselt sai igal objektil tõmmata kolm-nelikümmend
meetrit katet ja siis tuli õmmelda uued kuni kahekümnemeerised
katted eelmise külge, et järgmine kord, kui kuhi juba selle võrra
edasi liikunud, need sirgu tõmmata. Selline meie töö
põhimõtteliselt oligi.
Lisaks kuulus meie ülesannete hulka ka
aegajalt nende seinte ehitamine, kuhu vili kuhjas sisse kallati.
Esimese päevateisel poolel me sellega tegelesimegi. Midagi keerulist
siin polnud. Seinte külgtoed ritta ja plekklehed nende külge
kruvida. Ainult et päevad venisid vahest maru pikaks. Esimestel
päevadel saabus tööpäeva lõpp alles kell üheksa õhtul kui
lõpuks koju tagasi jõudsime, et siis järgmisel päeval taas kell 5
hommikul tööpäeva alustada. See vist oligi kõige paganama pikem
töönädal oma 95 töötunniga. Tagantjärele mõeldes ikka päris
ulme, kuid polnud seal nii väga rasket midagi. Kui on raske, mõtle
rahast, see aitab siin alati. Puhkepäev anti keskmiselt iga kahe
nädala tagant, kuid ega siin midagi väga muud teha polnudki kui
tööd. Pigem oli see varajane ärkamine vaimselt rohkem kurnavam kui
töö ise füüsiliselt. Suure osa tööajast moodustas ka objektilt
objektile sõitmine, mis andis puhkust. Teenindasime oma meeskonnaga
suuremat ala kui meie väike kauge kodumaa.
Aga see oli alles hooaja algus ja vilja
ladustusplatsidele saabus suhteliselt aeglases tempos. Teadsin, et
detsembri keskel pidi saabuma hooaja tipp ning selleks ajaks saabub
juurde mehi ja kogu see suur seltskond pekstakse laiali viieks
meeskonnaks, millest kaks komandeeritakse teistesse linnadesse. Jäin
oma saatust ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar