Pea neli tundi sõitu selja taga saabusime Julien'iga lõpuks Lake Grace'i. Ben oli varasemalt saatnud aadressi, kuhu minema peame. Peale mõningaid raskusi õige koha leidmisega, koputasime ühe eramaja ukselt, kus vanem proua meid vastu võttis. Esmalt tundus, et oleme ikkagi vales kohas, kuid rõõmsalt naeratav proua Rachel palus meil lahkesti edasi astuda ja kinnitas, et me pole majaga eksinud ja nad juba ootasid meid. Edasi juhatati meid taha tuppa, kus asus hr Pelham'i kabinett. Pom, sellise nimega kõik seda vanahärrat kutsusid, vormistas meie tööks vajaliku paberimajanduse ja jagas kätte nn vormiriided, kuid konkreetselt tööst ei sõnagi. Ikka veel valitses teadmatus, et mida ma siis täpselt siia tegema tulin. Peale minu asjakohast pärimist sain vastuseks, et homme hommikul alustate kell 5 ja siis näidatakse mida tegema peate.
Enne veel kui aga meid sealt vabaks lasti, suunati meid CBH'i kohalikku kontorisse, kus tuli läbi teha alko- ja narkotest. Kui alkoholitestiga oleme me vast kõik kokku puutunud aktsioonides "Kõik puhuvad", siis narkotest oli minu jaoks uus. Pihku suruti väike plastiktops ja paluti see kriipsuni täita. Peale kiiret vetsukülastust ulatasin CBH'i tädile topsitäis pissi ja jäin vastust ootama. Ma ei tea täpselt, milliste narkootiliste ainete kasutamist selle testi abil tuvastada on võimalik, kuid peamiselt kasutatakse seda kanepi tarvitamise tuvastamiseks. Minul muretsemiseks põhjust polnud, kuid hilisemalt kuulsin, et nii mõnigi on peale testi koheselt ära saadetud. Lisaks teostatakse neid teste ka pisteliselt töötamise ajal ning vahelejäämisel ootab ees kiire vallandamine. Seetõttu regulaarsel kanepisuitsetajal CBH objektidele asja ei ole.
Olles oma testid edukalt läbinud, suunati meid edasi Lake Grace' i karavaniparki, kus oma edasise elu pidime elama. Nädalataks 110 dollarit võimaldas mul rentida väikese toa tillukese külmiku ja telekaga. Lisaks oli olemas lörisev konditsioneer. Siinset kevadiselt muutlikku ilma arvestades oli see mul aga enamusest kütterežiimil. Üldiselt oli aga see karavanipark aga üks närusemaid, mida ma siin ringi reisides näinud olen. Seda enam üllatas mind, et vana tädike, kes seda kohta pidas, minult veel 200 dollarit tahatisraha küsis. Ptüi ... Terve mu toa sisustuski polnud 50 dollaritki väärt. Kuna mul ka lihtsalt polnud seda raha talle anda, siis leppisime kokku, et räägime sel teemal nädala pärast peale palgapäeva uuesti.
Vaevalt jõudsime oma asjad lahti pakkida kui karavaniparki saabus Ben ja tema kaks kaastöölistest kamraadi Kevin ja Charlie. Tore oli taaskord Ben'i näha. Minu küsimuse peale, et millises toas või karavanis nad peatuvad, sain vastuseks, et nad nädal tagasi rentisid omale maja paarisaja dollari eest nädalas, kuna nad selle vanatädiga seal karavanipargis tülli läksid ja olgem ausad maja rentimime tuli odavam ja mugavam. Njah, küll ma siin karavanipargis hakkama saan. Peale külaskäiku sõprade majas suundusime edasi kohalikku pubisse, kus ka Ronja oma õhtusel vahetusel köögis tööl oli. Uute ja vanade tuttavate seltsis läks hommikune varajane ärkamiskohustus peale paari õlut juba meelest ja õhtu lõppes südaööl koos pubi sulgemisega. Ei saa kerge olema see esimene päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar