Lake Grace ... Tehtud, mis edasi?

Kuigi uus aasta tööaegade suhtes muudatusi ei toonud, ikka hommikul kella viiest hommikul oli väljasõit ja päevad lõppesid õhtul peale kella kuute. Samas olid ilmad aina palavamaks läinud ning sellega raskemaks ka töö. Pikad riided kaitsesid küll põletava päikese eest, kuid samas haudus seal all kogu keha. Päeva poole joogipausid üha tihenesid ning vahest tuli lihtsalt poole töö pealt keegi saata jää järele, sest joogitünnis olev vesi oli juba talumatult soojaks läinud. Söögipausid algasid pudeli spordijoogi ärajoomisega ja lõppesid jäätise mugimisega. Oleks saanud ka ilma, kuid miks end tühja piinata kui saab lahedamalt ka. Lihtsalt kulukaks läksid need karastusjoogid ja jäätised. Päevas kulutasin pelgalt nendele juba 20 dollarit, kuid selle palga juures, mis see rabamine enesega kaasa tõi, ei pidanud ma seda paljuks maksta.

Juba vahetult peale jõule oli märgata, et viljaautod enam ladustamisplatsidele ei voorinud ning neid märkas vaid mõndadel üksikutel objektidel aeg-ajalt. Katmise asemel läks suurem osatähtsus nn alalisele klammerdamisele. See tähendas seda, et katete servad tuli seinte külge kinnitada õhukindlalt, et lõplikult meie poolt pakendatud vilja saaks gaasitada, mis hoiaks eemale närilised ja aitaks viljal säilida, kuni hind oleks sobilik, leitaks klient ja see pakendatud vili transporditaks laeva ja sealt edasi kliendile. Mõni viljakuhi oli veel pakendatud kahe aasta tagusest ajast, seega oli väga tähtis, et meie poolt oleks see kuhjade pakendamine teostatud kvaliteetselt. ühe kuhjaga läks veidi valesti. Unustasime nõrka kohta panna täiendava koormarihma üle kuhja ning tuulehoog rebis katte serva lahti. Probleemile lisas kaalu see, et antud kuhi oli jõutud juba gaasitada ning kogu mürkgaas lendas välja. Mõnus 20 000 dollarit kahju ülemusele.

Ladustamisplatsid said kahe nädala jooksul üksteise järel vaikselt lõpetatud. Viimasel nädalal liikusime taas kogu suure meeskonnana. Mina sain au osaliseks paigaldada viimane kinniti. Ja oligi kõik. Sõitsime oma meeskonnaga Katanning'i ning asusime koristama oma ühiselamut. Hoolimata oma julmast ajaloost, oli see kompleks juba nagu kodu, aga see on alati nii. Kui seljakott kuskile nädalaks paigale jääb, siis hakkad seda kohta juba koduks pidama. Pakkisime asjad ja asusime teele Lake Grace'i. Veel oli vaja puhastada sõidukid ja ladustada töövahendid. Lisaks ootas ees hooaja lõpetamine. Et mitte just pidulik, aga lubaduste kohaselt avatud letiga, mis tähendas, et arve pidi minema ülemusele. Ei kurda.

Järgmisel hommikul alanud autode pesemine algas töiselt, kuniks esimene auto oli pestud. Seejärel õnnestus itaallasel ette jääda survepesuri veejoale ning sellest sai alguse laiamõõtmeline veesõda. See ei lõppenud isegi siis kui absoluutselt kõik olid pealaest jalatallani märjad, vaid kestis, kuni kõik masinad olid puhtad. Suured mehed on tegelikult kõik hingelt väikesed poisid. Ja olgem ausad, kes olekski viitsinud 35 kraadises palavuses ilma korraliku veesõjata neid autosid pesta. Hea meel oli, et olin enda auto väga lähedale parkinud, sest ka see pesti kellegi poolt puhtaks.

Sama päeva õhtuks oli kohalik spordikeskuse baar meie heaks ja jaoks reserveeritud ning hooaja lõpetamine võis alata. Veider ainult, et mitte kõik ei tulnud kohale. Näiteks olid hollandi vennad ühele inglise poisile augu pähe rääkinud, et oleks õige võimalikult kiiresti Perth'i minna. Sa oled kaks kuud töötanud meestega ühe meeskonnana ja siis sa lihtsalt kaod, ilma et kellelegi sõnagi paotaksid. Mina võtsin seda väikese solvanguna, kuid ega see kõikide teiste pidu ju ei rikkunud. Nagu kõik sellised peod algavad tasa-tasa, kuniks täis kõht ja tasuta alkohol üleüldisele meeleolutõusule kaasa aitavad. Väga lahe oli see, et kõik pidid õhtu jooksul ükshaaval tegema minutilise kokkuvõtte hooajast, mis siis videona salvestati ning vahetult enne peo lõppu ette kanti. Eks me kõik püüdsime seal olla vaimukad ning kõik võeti publiku poolt suurepäraselt vastu. Tuli meelde ajateenistuse lõpp, kus iga jagu pidi esitama lühikava teemal elu meie pataljonis. Naljad, mida mõistavad ainult need, kes on selle tee sinuga koos läbi käinud ning mis seltskonnast väljastpool edasi rääkides oleksid kuulajale mõistmatud. Kogu seltskonna mõttes oli see minu elu parim töökoht.

Koos hooaja lõppemisega saabus minu jaoks ka see hetk kui pidin otsustama, mida ma ise siin Austraalias järgmiseks peale hakkan. Kohalikud austraallased pöördusid tagasi oma igapäevaelu juurde. Vennad hollandlased liikusid peale põgusat viibimist Perth'is Ameerikasse. Charlie sõitis kuuks ajaks inglismaale ja sealt edasi Ameerikasse vanemate juurde ning siis pidi liikuma ringiga Aasiast tagasi Austraaliasse. Iirlased ja nende shotlasest kamraad Aron pidid veetma kuu või paar Balil ja Tais ning siis naasma Südneü'sse või pagan seda teab täpselt kuhu, sest see oli nende jaoks veel liiga kaugel, et nii pikalt ette mõelda. Ka omaette sakslaste seltskond pidi peale lühikest roadtrippi Perth'i kaudu Aasiasse puhkama minema ja naasma Austraalia idarannikule. Josh, kes lahkus juba enne hooaja lõppu, sõitis sammuti Ameerikasse, et abielluda ja alustada seal uut elu. Ben ja Ronja plaanisid sõita Perth'i , osta omale suur maastur ja alustada seiklust tagasi Darwin'i suunas, külastades kõike mis teel sinna võiks ette tulla. See pidi neil aega võtma vähemalt paar kuud. võrdluseks, et mina sõitsin selle tee läbi 4-5 päevaga. Ja siis jäingi ainult mina veel mõtlema, et mida paganat ma siis ette võtan. Kaasa kutsuti mind igale poole, kuid millegipärast ei tahtnud ma end kellegagi siduda, tahtsin ise minna ja olla. Võtsin veel nädala mõelda. 

Selle nädala jooksul lahkusid pea kõik Lake Grace'ist. Jäid veel iirlased ning Ben ja Ronja. Ma ei olnud ikka veel suutnud välja mõelda, mida paganat ma peale hakkan. Peale seda maru hooaega oli tunne, et minu seiklushimu on täis. Mõtlesin väga sügavalt juba kojusõidu peale, kuid siis jäi kripeldama mu kallis väike vana Ford. Mis paganat ma temaga peale hakkan? Kuna müümiseks vajalikust teekõlbulikkuse kontrollist ei oleks ma temaga läbi saanud ning raha ma enam tema alla matta ei raatsinud, siis oleks pidanud ta lihtsalt lammutusse viima ja ... ei, ma pidin temaga Austraaliale ju tiiru peale tegema. Seega pelgalt jonni pärast seadsin end idaranniku suunas. Jätsin Ben'i ja Ronja'ga hüvasti ning asusin teele. Nad ei uskunud, et ma selle autoga kohale jõuan, sest sel vaesekesel oli siin vahepeal mitu uut tõrget tekkinud ja ka käigukast oli veel hullemaks läinud. Ka mina enam ei uskunud, kuid see mind tagasi ei hoidnud. Ja nii ma alustasin viimast kolmandiku, mis oli veel puudu täisringist ümber suure Austraalia.