Katanning ... It's graining!

Detsembri alguseks oli selge. Mind määrati meeskonda, mille uueks asupaigaks saab linnake nimega Katanning. See linn asus Lake Grace'ist ligi 150 kilomeetri kaugusel ning oli viimasest ka kolm-neli korda suurem. Kuigi seal polnud ei mäkdoonaldsit, ega ka Hungry Jacks'i, oli meid seal siiski õnnistatud ühe kiirsöögikohaga - Chicken Treat. Tegelikult polnudki sel väga vahet, sest meie elutempo oli nagunii vaid tööle ja koju.

Kuna töö oli meil kõk see aeg sama, siis räägin teile parem oma nn uuest kodust. Ja koduks sai meile vana õpilaskodu, mis kohalike poolt oli nimeks saanud kui vägistamishostel. Selle koha ajalugu on vägagi õõvastav. Seetõttu ei täitnud see suur majutuskompleks enam ammu seda eesmärki mille tõttu ta loodud oli, seistes enamuse ajast tühjana, kuniks mingi ettevõte seal aegajalt oma tööjõudu majutas. Nagu öeldud oli see õpilaskodu, kuhu algselt olid majutatud naabruses asuva põhikooli õpilased, kes kaugemalt olid tulnud. Selle paiga komandandiks oli üks austraallasest kohalik mees, kes seal lapsi kuritarvitas ... mis paganama poliitiliselt korrektne sõna, ta vägistas seal neid lapsi. Laste kaebused olid kui hüüdja hääled kõrbes, mida keegi kuulma ei teinud. Mingi hetk esitati mehele siiski süüdistus ja ta arreteeriti. Asemele pandi selle sama mehe vend, kes juhtus olema täpselt samasugune haige pedofiil. Läks veel aega, enne kui see asi välja tuli. Selle aja jooksul vägistati üle seitsmekümne lapse. Ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada, kuidas see õudus nii kaua ja laiaulatuslikult kesta sai. Ainuüksi sellele mõeldes läheb süda pahaks ja käed tõmbuvad jõuetult rusikasse. Tänaseks on need värdjatest vennad vanglamüüride vahel, kuid nii lihtne karistus riivab sügavalt igatahes minu õiglustunnet. Kurb ja kõhe oli see meie kodu, kuid see polnud veel kõik. Lisaks toimus siin veel üks väga kurb vahejuhtum kui üks tüdruk koolikiusamise sildi all heideti õuel asuvasse kanalisatsioonikaevu, kus ta hukkus. Vahest tundub, et mida arenenum on ühiskond, seda haigemaks ta muutub. Ega Rooma impeerium asjata ei langenud.

Nii mõnigi langes selle hoone mineviku varjude hirmu ohvriks ja hakkas ette kujutama seda, mida pole olemas. Küll nägi keegi köögis kummitusliku tüdruku viirastusi, küll tundis keegi kuidas ta kest ööd nähtamatute käte poolt üles aeti jne. Minu jättis see külmaks, sest usun, et see kõik vaid meie eneste pettekujutelm. Seetõttu polnud ma ka vastu kui kaks töökaaslast minu magamistuba nende endi magamistoa vastu vahetada soovisid. Kolisin üksi hoone teise tiiba, kus sain omale hiiglasliku kuueinimese toa. Kolle ja kummitusi ei näinud, pigem lihtsalt masendas teadmine selle hoone minevikust.

üleüldse oli meeskonna vahetamine algselt kerge pettumus, kuna olin harjunud töötama Lewis'e meeskonnas, kuhu kuulus ka Ben. Lewis oli tore kohalik vana, kes oli alati muhe ja sõbralik. Ka Ben oli algselt tema meeskonnas. Kuid nüüd määrati mind siis Gundy meeskonda. Vabandan väga väljenduse pärast, kuid Gundy oli kõige ehtsam türapea. Ausalt öeldes on see tema kohta isegi liiga pehme väljend. Ma ei ole teist nii õelat ja elus kibestunud inimest veel kohanud ja loodan, et ei kohta ka enam. Terve meie esimese nädala Katanning'us kulutas ta suure osa oma energiast minu ja ühe iiri poisi sõimamisele. Ma arvan, et psühholoogiliselt oligi see üks-kaks nädalat minu jaoks kõige raskemad. Ma pole lihtsalt harjunud kellegi silmis olema viimane kõnts. Aga raha oli selleks liiga hea, et lihtsalt sellele kõigele käega lüüa. Minust hullemini kohtles ta veel toda iiri poissi - Cormac. Teised meie tiimist olid tema silmis täitsa korralikus kirjas. Seega oli Charlie, Josh'i ja Julien'i elu oluliselt lihtsam alustuseks kui meie oma. Aga see on Austraalia ja siin lihtsalt käivad asjad teistmoodi. Nimelt jäid meil peale esimest vaba päeva mõned õlled külmikusse, milledele otsutasime Cormac'uga peale tööpäeva otsa peale teha. Sattusime õues istudes kokku Gundy'ga, kes end igaõhtuselt oli raske joobega oli õnnistanud. Kuidagi saime selle härra pahuraga jutule ning peale seda istusime pea iga õhtu väljas õhtusel õllel. Peale seda muutus täielikult tema suhtumine meisse. Siin lihtsalt ei hinnata töölist vaid selle järgi, kuidas ta töötab, vaid väga suur osa nende arvamusest sinu kohta kujundab ka see, kui sotsiaalne sa oled. Nii saime meie tema lemmiklasteks ja teised sattusid omakorda põlu alla, sest ega ta seda pulbistevat sisemist negatiivsust siis endas ei suutnud hoida.

Ega ka Cormac ise polnud kõige kergem kuju. Ma polnud näinud veel nii andekat verbaalset kaklejat kui oli tema. Põhimõtteliselt võisime terve päeva veeta üksteise pihta geniaalseid solvanguid loopides. Vähemalt ei hakanud igav. Alles õhtuti, kui oli avatud õllepudel istusime laua taga ja rääkisime kui normaalsed inimesed. Vähemalt ei hakanud temaga kunagi igav.

ühel hommikul suutis kari papagoisid mu päeva teha. Taas teel olles objektile, olid kõik peale pahura Gundy, kes roolis, end suht unele sokutanud kui käis kõmakas, mis kõik ülesse ehmatas. Gundy saatis pahuralt välja tuhat vandesõna, et pagana papagoid, lõhuvad autot. Nimelt on nad suhteliselt halvad lendajad. Eriti saamatult püüavad nad end läheneva auto eest hoida. tõusevad lendu küll õigeaegselt ja keeravad teelt kõrvale, kuid niipea kui auto on neist mööda saamas, siis keeravad auto ette. Seegi kord oli üks pirakas kakaduu end esitule pihta sihtinud, kuid napilt oli tuli terveks jäänud. Kõikide loodussõprade õnnetuseks aga linnud ise nendest kokkupõrgetest eluga ei pääse. Jõudsime selle väikese õnnetuse üle paar nalja visata kui ees oli järgmine kakaduude parv ja siis otsustas üks neist otse esiklaasi lennata. Pauk oli vägev, klaas oli lilleks, kuid õnneks läbi klaasi too ei lennanud. Kuna istusin esiistmel, siis minu võttis see küll päris jahedaks, ülejäänud naersid veel minu nägu antud momendil. Terve see päev tundus, et papagoid sihivadki meie masina esiklaasi. õnneks aga rohkem kokkupuuteid ei esinenud. Siiski tõstsin iga kord käed näo kaitseks kui taas läbi parve kihutasime, sest järgmine neist oleks kindlasti klaasist läbi lennanud.

Päevad möödusid ja jõulud lähenesid. Kuna jõulutunnet hinges polnud, siis ootasid kõik pigem lihtsalt kahte järjestikust vaba päeva. Meile oli see kui terve vaba nädal, sest üldjuhul õnnistati meid ühe vaba päevaga vaid iga kahe nädala tagant. Seni tuli aga veel tööga kuuma anda, sest hooaeg oli tipus ja viljaveokitest oli kõikidel ladustamisplatsidel järjekord.