Lake Grace ... Mõnusat Jõulu ja mitte just nii mõnusat aastavahetust

Peale pikka ootamist saabusid lõpuks jõulud. Mitte just jõulude pärast polnud selline ootusärevus, sest jõulutunnet lihtsalt polnud. Olin lihtsalt väsinud ... enam kui kuu olin töötanud praktiliselt iga päev keskeltläbi 13 tundi päevas, saades selle aja jooksul vaid kaks vaba päeva. Jõuludeks lubati meile tervelt kaks vaba päeva järjest - puhkus. See oli see, mida me kõik ootasime ning lõpuks oli see käes.

Igaüks tegi seal oma plaane, kuidas jõulud võimalikult mõnusasti veeta. ühel sakslaste seltskonnal oli plaan minna telikuma imekauni Esperance'i linna ümbrusesse. Prantslased võtsid ette midagi sarnast, kuid kuna nad väga inglise keelt ei rääkinud, siis keegi vist nende plaanidest lõplikku selgust ei saanudki. Hollandlastest vennad Julien ja Kevin laenutasid minult autot, et veeta Jõulud Perth'is. Käisid mulle ka kui uni peale, et ma nendega kaasa läheksin, kuid mul polnud selleks üldse tahtmist, sest olin nendega niigi kõik tööpäevad koos veetnud ning nende hullude seltskonnast mulle väheks ajaks piisas. Seadsin end hoopiski Lake Grace'i, et veeta pühad koos Ben'i ja Ronja'ga. Mingit moodi olid nemad mulle siin juba kui perekond. Minuga liitus veel inglise poiss Charlie. Plaane oli meil vaid nii palju, et esimese jõulupüha õhtul pidime kõik minema iirlaste juurde jõuluõhtusöögile. Nemad ju jõululaupäeva ei tunnista ning sel päeval minnakse lihtsalt välja baaridesse. Kui aga Ben mainis, et sakslaste jaoks on tähtsam ikka jõululaupäev, siis võtsin ka mina sõnasabast kinni ja viisin nad kurssi ka eestlaste eelistusega jõululaupäeva õhtusöögiga tähistada. Ja vaevu jõudsin lõpetada kui Ben juba tormas poodi, et varustada külmkapp kõige vajalikuga, mida õhtusöögi valmistamiseks vaja võiks minna ning saatsime hoopiski iirlastele kutse jõuluõhtusöögile.

Imetlesin heas mõttes Ben'i ülbust valmistada suureks õhtusöögiks midagi, mida ta kunagi teinud polnud. Google'i abil õppis ta kiirelt, kuidas küpsetada lammast ning asus tegutsema. Siiani oli mul meeles, kuidas me maailma ühe parima kala Darwin'is kokates kergelt öeldes untsu keerasime. Aga julge pealehakkamine on pool võitu ning peagi oli kaetud laud. Pidin taas tunnistama, et mu sõber on suurepärane kokk. Mõnus seltskond, mõnus õhtu ... hoolimata lume puudusest, pidin tunnistama, et väike jõulutunne puges sel õhtul isegi hinge. Peale pikka õhtusööki võtsime veel ette kohaliku baari külastamise, sest selline oli kohalik komme ning seda ju ometi tegemata ei saanud jätta. Magama minnes kujutasin endale ette, kuidas kallil Eestimaal inimesed veel vaaritavad ja alles seavad end õhtusöögilauda. Soovisin mõttes neile kõigile head Jõulu ja lubasin endale, et järgmistel pühadel olen kindlasti Eestis.

Hommikul nautisime kõik mahedat jõulupohmelust ning imekaunist ja sooja (loe: palavat) suvehommikut. Peale üliluksuslikku hommikusööki, mille me endile ise kokku keerasime, seadsime end linnakese basseini äärde peesitama ja õhtut ootama kui pidime iirlaste jõuluõhtusöögile minema. õhutemperatuur tõusis pealelõunaks üle 40 kraadi. Selleks ajaks olin pugenud oma tuppa konditsioneeri alla varju ja mõtlesin, kuidas ma sooviksin tegelikult panna selga jope, tõmmata pähe müts, kätte kindad ja astuda õue karge talveilma kätte, kus hingeõhk aurab ja varbad külmetavad ning madala talvepäike lumelt peegeldudes silmi sunnib kissitama. Veidi lohutas teadmine, et Eesti ilmgi sel ajal must ja porine oli ning lume asemel vihma kallas. Tegelikult naudin ka mina päikest ja sooja ilma, kuid kui jätta vahele Stanthorpe'is oldud kahekuuline periood, siis olen saanud seda enam kui 30 soojakraadi saanud nautida terve aasta jagu. Veidike vaheldust ei teeks ju paha. Aga see selleks. Tuli taas end valmis seada ja järgmine jõuluõhtusöök oli ootamas ees.

Kui meie pakkusime õhtusöögiks lammast, siis meie iirlastest sõbrad valmistasid traditsioonilist jõulusööki nende mõistes, milleks oli siis suur jõuluhani ning jõulusink. Kevin, kes oli seekord kokk sattus alguses segadusse, lugedes pakilt, et hani peab ahjus olema tunni, jättes tähelepanuta, et see käis ühe kilogrammi kohta. Hani kaalus aga neli kilo, mistõttu saabus praad lõpuks lauale mõistagi mõninga hilinemisega. 

Lõpp hea, kõik hea. Olin rõõmus, et algselt suhteliselt ebamäärased jõulud nii meeldivateks kujunesid. Pühad läbi ja taas tuli end vähem kui nädalaks tööle pühendada. Peale nii pikka pausi ei kujutanudki ette, et väga rohkem viitsiks. Aga aastavahetuse puhul oli ees ootamas veel üks vaba päev ning selleks planeerisime sama seltskonnaga uue aasta vastu võtta Perth'is.

Millalgi peale lõunat saime Lake Grace'ist liikuma. Ben lubas roolida Perth'i ning tagasiroolimine pidi olema minu ülesanne. Peale kolme-neljatunnilist autosõitu seadsime end sisse hostelisse ning peale tervitusjooke seadsime end linna. Peale mõne baari külastamist loobusime ilutulestiku vaatamisest selleks aastaks ja otsustasime uue aasta vastu võtta klubis. Ja siis läks minu jaoks kõik allamäge. Peale pikka järjekorras passimist said kõik sisse peale minu. Nimelt ei meeldinud turvatöötajatele minu valged jalanõud ning minu jaoks sissepääs klubisse jäi katki. Kuna olin viimane, siis olid kõik jõudnud juba piletiraha maksta ja siseneda. Nii ma siis seisin kuidagi väga totralt ja mõtlesin, et mida paganat ma nüüd siis peale hakkan. Kuidagi väga totralt kukkus see välja. Seadsin sammud kohe kõrvalasuvasse klubisse, kus kellelgi polnud sooja, ega külma minu jalanõudest. Astusin leti äärde ja tellisin joogi järel joogi kuniks aastavahetus kätte saabus. Tobedad letiäärsed vestlused võõraste inimestega, suur kogus alkoholi ja üksildus olid need, mis minu aastavahetuse märksõnadeks jäid. 

Mõtlesin, et mida teevad üksikud purjus inimesed võõras linnas ja otsustasin kasiinosse ennast sättida. Selles pooleteise miljoni elanikuga linnas on üks kasiino. Ka Darwin'is oli vaid üks. Lihtsalt elukorraldus on siin selline, et ei ole midagi igal nurgal kasiino. Selleks, et sinna kasiinosse jõuda, pidin võtma rongi ja mõned peatused sõitma. Ikka jube keeruliseks oli see kasiinosse minemine tehtud. Sain veel korra oma seltskonnaga kokku, kuid suutsin taas ära eksida ja nad kaotada. Teiste arust oligi mul kombeks kogu aeg ära eksida ning ega nad ses suhtes ka eksinud, seda ekslemise asja ma oskan. Lõpuks jõudsin isegi sinna suurde-suurde kasiinosse. Heh, ka eelmisel aastavahetusel Südneü's lõpetasime Maanus'ega kasiinos. Peale pikka otsimist leidsid ka Ben ja Ronja mu lõpuks kasiinost ülesse ning kerges miinuses seadsime end päikesetõusul hostelisse puhkama.

Järgmisel päeval nautisime tsivilisatsiooni, poodlemine, rämpstoit ja taaskordne kasiinokülastus aitas mööda saata selle raske päeva. õhtul kell 9 saime lõpuks linnast vastumeelselt tulema. Ees ootas taas sõit Lake Grace'i. Olin vapper ja roolisin meid tervelt kohale. Veel oli aega, et neljaks tunniks silm kinni panna ja siis algas kõik uuel aastal taas, nagu lõppes vana: päike, kuumus, töö, töö ja veelkord töö. Kallis hooaeg, loodan, et lõpped pea.