Imekaunis
Esperance jäi selja taha. Oleksin tahtnud seal kauem olla, kuid
millegipärast tundsin vajadust edasi liikuda. Järgnev teelõik 2000
kilomeetri ulatuses kuni Adelaide'ini tõotas oma olemuselt olla
kõige igavam üldse. Kaardi järgi seal lihtsalt ei tundunud olevat
ühtegi kohta, kuhu võiks peatuma jääda. Sirged, meeletult pikad
sirged, millede hulgas ka Austraalia pikim sirge teelõik
kogupikkusega 146,6 kilomeetrit. See maaala siin on nii paganama
tühi, et isegi kui NASA siia kanti kogemata oma ühe kosmosejaama
1979. aastal maha prantsatas, siis ei teinud austraallased sellest
suurt numbrit, vaid kirjutasid NASA'le pelgalt 300 dollarit trahvi
prügi mahaloopimise eest. No ei olnud midagi oodata, kuid ... kuid
... kuid ometigi sai vist see teelõik minu jaoks otsustavaks.
Peale
esimest sõidupäeva nägin silmanurgast vilkasmisi liiklusmärki "90
mile straight. Australia's longest straight road". Silmapilgutus
ja ma oleksin selle täiesti maha maganud. Teadsin, et see siia
kuskile jääb, kuid ometigi oleks oodanud mingit suurt ja uhket
maamärki selle kohta. Aga ei, lihtne liiklusmärk. Kui te arvate, et
lihtne on mööda noolsirget teed sõita, siis mõelge veel. ühtegi
pidepunkti silmale ei olnud ning liikumis- ja ajataju kadusid
täiesti. Tundus nagu oleks lihtsalt seisnud paigal kuskil väga
veidras unenäos. Iga viie minuti tagant kella vaatamine kinnitas, et
aeg siiski liigub. Enese kohta seda aga täiesti kindlalt lubada ei
julenud. Tegelikult ei käi see jutt ainult selle konkreetse sirge
kohta, vaid peaasjalikult kogu selle osa kohta minu teest. Sest see
kui see nime poolest kuulus sirge lõppes, siis tuli õrnalt tajutav
kurv ja algas järgmine, mis küll ei tarvitsenud olla nii pikk, kui
100 kilomeetrit sirget ei ole ka oluliselt lõbusam.
Suurest
igavusest hakkasin roolil nuppe näppima ning vahetult peale seda
rekordpikka sirget suutsin oma suureks üllatuseks auto
püsikiirusehoidja tööle seadistada. Einoh, Aasta ja 15 000
kilomeetrit hiljem õpin saan lõpuks auto selgeks ning loomulikult
oli see ajastus eriliselt irooniline. Vahest ikka imestan, kuidas ma
üldse nii vanaks olen elanud, no ikka täitsa rumal. Ehk on ikka
tõsi see, et jumal lolle ja joodikuid hoiab ... mulle on tunne, et
ma ennast juba kordan sellega, aga ... kuna ma joodik ei ole, siis
edasised järeldused võime ise teha.
Kuna
mul kuskile polnud kiiret, siis planeerisin kogu selle teeotsa sõita
kolm päeva. Lubasin endale, et puhkan korralikult ja peatun pea iga
paari-kolme tunni tagant ja söön korralikult. Ikkagi inimene. Kui
välja arvata tee äärde jäävate üksikute roadhouse'ide oli minu
vaateväljas nii läbi esiklaasi kui ka tahavaatepeegli peegelduses
vaid tühi horisont. Olin sõitnud juba kaks päeva korralikult
puhates ning vajasin puhkust. Taas suuremat mugavust otsimata
keerasin harjumuspäraselt teelt kõrvale parklasse keset suurt
tühjust. Magasin, tõesti magasin rahulikult kuni kella seitsmeni
hommikul ja peale hommikusööki alustasin taas sõitu. Pilves
soodustas sõitu ning kogu keha toimis justkui automaatselt: autosse,
käigukang drive'i peale ja suund taas teele.
Peale
viitkümmend kilomeetrit sõitu hakkasid peas esimesed mõtted
liikuma. Bensiininäiduk oli vajunud juba küllaltki alla. Kui veel
umbes veidi üle saja kilomeetri sõita saab, siis hakkad kerge
paanikaga juba tanklat ootama. Ja ma teadsin, et enne uinumist oli
järgmisse tanklasse veel paarkümmend kilomeetrit sõita, kuid nüüd
oli sõidetud juba viiskümmend kilomeetrit ja polnud tanklat. Sain
juba pahaseks, et siin riigis ja sellisel tühjal teel peaks olema
rangelt keelatud panna ülesse tankla silt kui tanklat pole. Hakkasin
juba vaikselt ette kujutama, kuidas ma istun oma teepervele pargitud
Ford'i katusel ja ootan. Ootan, kuni keegi lõpuks mööda sõidab ja
mu autole tilga bensiini kingib, et siit pärapõrgust eluga pääseks.
Igatahes olin juba paganama ärevuses. Nägin silti mis ütles, et
järgmine tankla on 1ö0 kilomeetri pärast. Ei ole võimalik. jäängi
teele. Hakkasin omaette kõva häälega naerma. Arvan, et see on mul
kombeks kui ma olen situatsioonis, halvas situatsioonis ja ma ei saa
sinna midagi parata. See on nagu mu kaitserefleks, et vältida enese
traumeerimist. Ja see töötas. Hoolimata ääretult sitast seisust,
oli mul maailma lõbusam tuju. Ei ole vaja muretseda asjade pärast,
mis sinust ei sõltu. Aga ma eksisin.
Mulle
hakkas tunduma, et hoolimata sellest üksluisest maastikust oli eile
rohi minu paremal käel kümnediku tooni võrra rohelisem, kuid täna
oli rohelisemaks pooleks hoopiski vasem pool. Et siis kas ma sõitsin
vales suunas?!? Mälusopist hakkas meenuma, et enne ööbimist olin
rohkem kui paar tundi tagasi ühest tanklast mööda sõitnud, mis
siis teoreetiliselt võiks vabalt olla see tankla, milleni viimane
teeviit osutas. Ja järsku olin ma selles täiesti veendunud. Ma olin
lihtsalt sõitnud vales suunas. Kiirelt hakkas pea kalkuleerima, et
kas allesjäänud kütusega on võimalik ots ümber pöörata ja
jõuda tanklani, kuhu ma algselt olin kavatsenud minna. Kui olin
saanud eneselt jaatava vastuse ning selle veelkord iseendaga
kinnitanud, siis puhkesin südamest naerma. Ma ei tea, see saab vist
küll olema lugu, mida oma lastele kunagi rääkida. Läbi naeru
jõudsin veel kiruda iseennast, et magamaminekul olin auto paremini
põõsavarju parkides ajanud oma algse suunaga vastassuunda, mistõttu
ma hommikul suure hurraaga automaatselt vales suunas liikuma
hakkasin. Lisaks kirusin ilma, mis oli nii ühtlaselt pilves, et see
päikese asukohta ei reetnud. Hello dickhead! :-)
Kütusepaak
taas täis, sain oma sõitu jätkata. Tegelikult olin isegi natuke
pettunud, et ma seda sõitu ikka päris tuksi ei suutnud keerata. Ehk
oleks takkajärgi veel muhedam olnud. Peale seda mõnetunnist sõitu
tundsin end siiski suhteliselt väsinuna ning nagu olin enesele
lubanud, siis peatusin puhkamiseks ning magasin veel paar tundi.
Seekord jätkasin täiesti õiges suunas. Järgmise tanklani oli
paarsada kilomeetrit, mille järel pidin suurema söömingu omale
korraldama. Mõnusalt mugav oli ikka sõita püsikiirusega. Hoolimata
pilves ilmast tundus valgus silmadele siiski vastikult ere. Ka
päikeseprillid polnud enam abiks. Ma ei olnud väsinud, kuid silmad
olid väsinud ning nende lahti hoidmine oli tõeline vaev. Proovisin,
kuidas on kui üks silm sulgeda. Ma lihtsalt puhkan seda ja pärast
puhkan teist silma ... no niimoodi kordamööda. Ehk oli sellest
veidi abi, kuid siiski mitte piisavalt. Proovisin sulgeda korraks
mõlemad silmad. Vot, nii oli palju parem. Peale silmade üheaegset
sekundilist sulgemist tundsin end palju paremini. Hmmm ... tee oli
... üllatus üllatus ... sirge, teisi liiklejaid ei olnud vähemalt
kümnete kilomeetrite ulatuses. Tundsin, et võin omale lubada
vähekene pikemat nn puhkeasendit. Sulgesin silmad kolmeks sekundiks
... ja siis viieks ... ja siis käis pauk!
Veel
enne kui jõudsin silmad avada, tundsin, kuidas mu keha sai võimsa
adrenaliinidoosi. Juba ette seda kõike kahetsedes avasin silmad.
Auto turvapadi oli lahti lennanud. Ootasin selle lööki näkku, kuid
seda ei juhtunud. Sel hetkel ei mõistnud ma veel mis oli juhtunud.
Auto kiirus ei olnud kadunud ning püsikiirusehoidja püüdis löögist
tulenevat õrna kiiruselangust kompenseerida. Kuulsin rattakoobastest
rasket kruusakrobinat ja tundsin tagumikuga, kuidas autopõhi vastu
kraaviperve käis. Puud, ees lähenesid teeäärsed puud. Edasine
käis kõik justkui aegluubis. Suustin mõelda tagajärgedele, mille
võis kaasa tuua kokkupõrge nende puudega. Mul oli ikka veel sees
täiskiirus ning õhkpadi oli juba avatud, mis tähendas, et
kokkupõrge võis minu jaoks lõppeda ... ei seda ei saa juhtuda. Ma
ei teadnud, mis lõi lahti turvapadja. Lootsin, et see oli känguruu,
ma palusin, et see oleks olnud känguruu, mitte mõni inimene. Samas
suutsin selles olukorras kalkuleerida kui väga ebatõenäoline on
see, et ma siin kellegi alla võiksin ajanud olla. Siin ei ole ju
inimesi. Või ma tõesti suutsin leida selle õnnetu. Olin ikka veel
üllatunud kui palju ja pikalt on võimalik nii lühikese aja jooksul
mõelda. Sundisin enda peast välja kõik mõtted ja inimesed, kes
olid mu kainet mõistust võtmas. Järsult keerasin rooli vasakule,
suunas kus oli tee, eemale puudest. Ma teadsin, et ohutum kokkupõrge
on laupkokkupõrge, kuid ometi ei suutnud ma end tagasi hoidmast
keerata rooli. See oli napp ... liiga napp. Auto liugles külg ees
mööda kraaviperve paralleelselt puudega.. Järsku lendas auto
kraavist ja maandus külg ees asfaldile tagasi. üllatavalt
rahulikult ja kaalutlevalt mõeldes keerasin rattad libisemise
suunale vastu. Iga sekund möödus kui minut. Kummide krigisedes
hakkas auto asfaldil ette keerama teist külge. Taas püüdsin rooli
keerata libisemisele vastu, kuid sellest ei olnud abi, sest olin
samal ajal põhja tallanud piduripedaali. Alles sellest hetkest
lakkas püsikiirusehoidja võitlemast ning kiirus tundus alanevat.
Kiirus vähenes kiiresti, kuid oli veel ikka liialt suur, et tee
peale jääda. Külg ees vajusin tagasi kraavi. Ja seal jäi auto
lõpuks seisma.
Minuga
oli kõik korras. Auto oli rõvedat suitsu täis. Ma ei saanud aru,
kust see tuleb, kas auto põleb? Haarasin keskkonsoolist rahakoti ja
telefoni järele. Püüdsin meelde tuletada, et kus on mu pass. See
on kõik, mis on eluks vajalik, ülejäänud võib minu pärast maha
põleda. Muigasin, sest olin varasemalt lubanud auto ise põlema
panna, kui see mind lõpuni ei peaks sõidutama. Surusin juba lössi
vajunud turvapatja õhust tühjaks, et esiklaasist korralik ülevaade
saada. Silmanurgast märkasin, et ühte küljepeeglit enal ei ole,
kuid kõik muu tundus olevat enam-vähem. Siis taipasin, et see suits
võis pärineda hoopiski turvapadjast ning muutusin oluliselt
rahulikumaks. üllatuseks avastasin, et minu kõrvale oli üks auto
seisma jäänud. Mäletasin seda. Olin neist just pool tundi tagasi
mööda sõitnud. Ronisin autost välja ja kinnitasin, et minguga on
kõik korras. Ka selle suitsu osas tundus mul õigus olevat. Ojah,
oli see vast äratus. Inimesed peatunud autost astusid muigelsui
ligi. "Jäid magama, jah?" See olevat siin nii pagana
tavaline. Peatus teinegi auto ning üheskoos asuti mu auto juppe
kokku korjama. Ei olnud palju korjata, kuid mõned iluliistud ja
plastiktükid, mida ma kuskile sobitada ei osanud. Ka juhtmete küljes
oleva peegli lükkasin külge tagasi. Kiirustasin tagasi selle
kohani, kus toimunud pauk mu ülesse ehmatas. Ei olnud see inimene,
ega känguruu. Minu tervise päästis kilomeetripost, mis sattus
olema õigel ajal õiges kohas.
Puhastasin
esivõre okstest ja muust prahist, mis sinna oli jäänud.
Pealtvaatajate järelevalve all sõitsin auto kraavist välja.
Küsisin ühe tädi käest sigareti ja see oli mu senise elu parim
suits. Lasin inimestel minna ja siis alustasin longates oma reisi.
Tundus, et auto oli viga saanud rohkem kui välja paistis. Rool
kiskus ja vibratsioon, mis juba ennegi autot vaevas, oli muutunud
oluliselt tugevamaks. Patsutasin autot õrnalt ja ütlesin, et ta on
sigavinge masin, kui ta mu ikka veel edasi viib. Ja ta tegi seda.
See
oli hetk, kus olin kindel, et ma pean minema koju. Kasvõi korraks ja
ringiga, aga ma pean. Aga mul veel minna ... siiani oli Sydney veel
kindel plaan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar