Tagasi idarannikule ... Esperance

Paar päeva enne kui ma Lake Grace'ist liikuma hakkasin, üllatas mind Maanus, kes juba ei tea kui kaua oli Brisbane'is pesitsenud. Tema plaanis edasi liikuda Melbourne'i ning see linn jäi mulle ju Sydney'sse sõites täpselt tee peale. Selleks tuli teha vaid lühike 500-kilomeetrine kõrvalepõige, et saaks temal külas käia. Maanus andis enda hinnangulise saabumisaja, mis jättis mulle veidi vähem kui nädala, et läbida ligi 3500 kilomeetrit. Seniseid sõidukogemusi arvestades, siis rahulikult minnes saaks kolme päevaga sõidetud :-) Selle nalja peale luges Maanus mulle sõnad peale, et ma seda sõitmist seekord ikka oluliselt rahulikumalt võtaksin, et enam-vähem samal ajal Melbourne'i jõuaksime. No ma siis püüdsin :-)

Esimesel päeval seadsin omale plaaniks jõuda 370 kilomeetri kaugusel asuvasse Esperance'i linna. Jätsin Ben'i ja Ronja'ga kohalikus kohvikus hüvasti, kes lõpuni välja püüdsid mind veenda koos nendega tulema. Taas algas pikk teekond roolis. Oi kuidas ma ikkagi igatsesin seda: mõõta neid lõputuid kilomeetreid mööda tundmatuid teid. Lake Grace'is oli õhutemperatuur harjumuspäraselt 40 kraadi kandis ning ma ei suutnud ära oodata kui saabun lõunaranniku jahedusse. Jahe ainult suhtelises mõistes, sest 25 kraadi on ju täitsa mõnus ja soe. Ja nii see sõit algaski, katkine summuti jõuliselt lörisemas, käigukast iga 50 kilomeetri tagant jukerdamas ning mina roolis higistamas, kuna konditsioneeriga polnud ma ikkagi raatsinud tegeleda ... kooner sihuke.

Nelja tunni pärast oli minu asukohaks Esperance. Esimene peatus traditsiooniliselt mäkdoonaldsi restoran. Ma ei tea, mis oli juhtunud, kuid lõpuks pidin tunnistama, et see söök hakkas vastu - lõpuks ometi. Seadsin end ookeani kaldal asuvasse hostelisse öömajale ning pagasiruumist noppisin välja ühe kuuspaki, mis sinna mingist jalgpallivaatamise õhtust oli üllataval kombel alles jäänud. Hostelirahvas oli kogunenud telekasaali tenniselahingut vaatama. Käimas oli Australian Open ning kuigi polnud finaal, oli see mäng finaali nimetust väärt. Djokovic versus Wawrinka. Suures seltskonnas oli kõige asjalikum kommentaator üks eesti tüdruk. Ma olin üllatunud, sest tavaliselt, vabandage mind nüüd üldistamast, pole eesti naised just need kellega saaks spordi teemal väga vestelda. Peale mängu vajusin mõnusale unele, et järgmisel päeval tiir linnale peale teha, sest kuuldu põhajl pidi see olema üks väga kaunis kohake. Ja ma ei pidanud pettuma. Esmapilgul tundus see täiesti tavaline linnake, mitte just kõige kaunimal kaldal: promenaad oli remondis, üksik päevinäinud kai, mis viis kaldast paarsada meetrit merele, ei pakkunud ka kõige suuremat silmailu, taamal väike kaubasadam. Kuid kõik muutus kui sõitsin üle linna serval asuva künka. Praktiliselt peatasin auto iga mõnesaja meetri tagant, et jälle aeg maha võtta ja nautida seda ilusat rannikujoont. Ja kui vähe on siin inimesi. Mõtlesin kui palju on Austraalias kauineid paiku, kui vaid vahemaad ei oleks nende vahel ometigi nii suured. Tegelikult oli mul veidi kahju, et olin kogu selle sõidu taaskord ette võtnud üksinda, sest neid ilusaid paiku külastades lihtsalt tahaks seda ülevoolavat emotsiooni kellegagi jagada. Ei, facebook ei lähe arvesse :-)