Nagu eelnevates sissekannetes kajastatud, olime olude sunnil võtnud ette oma farmipäevade täitmise plaani 2 nädalat varem kui algne plaan ette nägi. Eesmärk oli mitte liiga kaugele minna Sydneyst, et sinna aastavahetuseks naasta. Gumtree portaalist leidsime Orange linnas omale kirsikorjamise töö ning sealt alustada plaanisimegi.
Telefonikõne farmerile ja kokkulepe, et esmaspäeval 17. detsembri hommikul kell 7 alustame tööga. Ja siis alles alustasid kaks ajuhiiglast mõttetööga, et kuidas sinna üleüldse saada. Vanadus juba mõlemal kontides ja pagas no ikka veel suhteliselt suur, otsustasime, et võtame rendiauto, sest mugavusega harjununa ei kujutanud ette, et peaksime oma seljakotte tõsiselt seljas kandma hakkama. Uurisime internetist ja ka kohapeal läbikäies erinevaid autorendifirmasid. Kogenematute vandersellidena ei osanud otsida odavaid rendikaid, kus oleks olnud väsinud aga tõelised ja odavad wagonid nagu Ford Falcon või Holden Commodore või Mitsubishi nimeeimäleta. Ikka pöördusime maailmakuulsate rendifirmadesse nagu Budget, Europcar jne poole. Neid läbi käies saime tuttavaks kohaliku kindlussüsteemiga. Nimelt meile tehti selgeks, et Austraalias ei olegi kohustuslikku liikluskindlustust, vaid meie mõistes kaskokindlustus. Minu jaoks oli see nii veider, et ma arvan siiani, meil tõlkes midagi kaduma läks. Kindlustusteemalt jõudsime sinnani, et omavastutus iga õnnetuse puhul on rendifirmades ligi 2000 - 3000 dollarit. Küsisime üle, et kas meie oleme lollid või on nemad hulluks läinud, aga nii see oli. No ei olnud enam mingit isu autot rentida kui iga väiksema avarii korral muutud põhimõtteliselt maksejõuetuks siin. Aga oli veel variant, et kui võtad selle vastu kindlustuse, siis õnnetuse korral on omavastutus vaid 50 dollarit. Kõlab hästi ... Palju see maksab? Iga päev lisandub renditasule peaagu pool juurde. No mida ?!? Jääb ära. Jalutasime edasi ühte kohalikku suurde rendifirmasse. Seal oli päeva hind 30 taala ja omavastutus teistega võrreldes ainult 400 dollarit. Sel hetkel tundus mõistlik, eriti kui mõtlesime, et teenimas oleme mõlemad ligi 100 taala päevas, siis kumbagi taskust päevas 15 taala maksta ei kõlagi nii hullusti. Andke meile siis see auto. Ja hakkas peale. Vabandage, arvuti ütleb, et neid autosid ei ole enam saadaval. Tõenäoliselt on mingi süsteemi rike, sest tean, et tegelikult on. No aga andke siis. Ei saa arvuti ütleb, et ei ole. Aga te ju ütlesite, et on. Jah, aga arvuti ütleb, et ei ole. Aga andke siis kuidagi ilma arvuti vahenduseta. Ei, arvuti ütleb, et ei ole. ... Tundsin end kui kuskil Kafka absurdikas. Kehitasime õlgu ja hakkasime ära sättima, kuni teenindaja leti tagant hõikas, et me võiksime võtta natuke kallima, aga seeeest tuttuue auto. Palju? 37 dollarit päevas. Oeh. Olime ajahädas ja sunnitud selle võtma. Juba kujutasin ette kui loll võiks välja paista üks seljakotirändur, kes saabub kuskile pärapõrgu kirsse korjama tuttuue Corollaga. Minu arust kukkus see väga nõmedalt meil välja, aga no mis sa teed, ei oska paremini ... Veel. Pühapäeva hommikul saabusime auto järele. Auto anti kätte ja teekond võis alata.
Linnast välja sõites tundus naljakas, et üks maailmalinn on juba niivõrd selge, et juba teadsid kuhu suunda sõita, ilma et peaks paaniliselt GPS'i jälgima. Autodel on peegli juurde paigaldatud siin väike vidin, mis piiksub iga kord kui tasuliselt kiirteelt maha keerad. Neid piikse tundus kõlavat nii palju, et tekkis kerge ärevus, et enne kui linnast välja jõuame, oleme juba nädala eelarve ära kulutanud. Hiljem tuli välja, et olime kulutanud ligi 20 dollarit. Maanus manitses mind iga hetk kiirust jälgima, et jumala eest õnnetust ei juhtuks, et ei peaks omavastutust maksma või et ma jälle kiiruseületuste eest trahve ei saaks. Iseenesest väga tubli temast, arvestades, et paar nädalat tagasi olin just saanud ... 4 tükki kahe päevaga. Paganama kiiruskaamerad :-) Tegelikult ei olnud see üldse naljakas, kuna need trahvid põhimõtteliselt viskasid mu rahaliselt nii punasesse, et jah ...
Igatahes peale mõnetunnist autosõitu jõudsime Orange'sse. Peale väikest otsimist leidsime õige farmi ning mõtlesime sealt enne järgmisel päeval asetleidvat tööpäeva läbi hüpata ja koht üle vaadata ja alles peale seda minna omale majutust otsima, sest selles istanduses majutusvõimalust ei pakutud. Saime peremehega kokku, kes esimese asjana küsis, et kas me ei saaks esmaspäeva asemel teisipäeval alustada, kuna ilm on olnud halb ja nad alustavad teisipäeval. No mis seal ikka, kehitad aga õlgu ja pärid, et ega ei oska majutust soovitada. Ja siis hakkas peale ... Jah majutusega on siin linnas kehvad lood. Võite proovida sealt või sealt, aga raske on kohta leida, mis oleks meiesugustele taskukohane. Hakkasime siis mööda linna majutust taga ajama. Ja nii oli nagu Troy oli öelnud. Kõik kohad, nii vähe kui neid oli, olid täis. Saime paar soovitust linnast välja ... Mingi 30 km linnast välja ... Nagu põhimõtteliselt teise linna. Aga ega meil midagi üle ei jäänudki. Leidsime ühe treileripargi nii kaugele. Ilus ja viisakas koht, aga jube kirves. Jälle tundus, et midagi muud üle ei jää ja tuleb võtta ... Ja nii tegimegi. Tagantjärele, pea kuu hiljem kui ma seda siin kirja panen, tunnen kui lollid võivad ühed kogemusteta rändurid olla, aga las see jääb. Kirjutagem kõik need liigsed kulutused kogenematuse arvele.
Treileripargis rahulikukt maha istudes hakkasime arvutama seda pakutavat töötasu, mis oli $4 korvi kohta. Tundus, et maksimaalselt on võimalik saada seal Troy juures vaid $80 näo pealt. Ikka ulmevähe. Olime teinud sarnased arvutused ka Sydneys, kuid siis kujutasime kuidagi ette, et terve linn on hosteleid täis, kust kõik farmerid korjajaid taga ajavad ja neile paremaid pakkumisi teevad ... Tean, et ainult loll võib nii arvata, kuid suures tuhinas lihtsalt kaotab inimene loogilise analüüsivõime ja elab oma mingites kujutelmades. Igatahes tegin öösel magamise asemel natuke uurimust, et kuidas ja mismoodi siin kandis üldse tööd leida ja panin meile järgmiseks päevaks plaani paika.
Hommikukohvi ... Minu puhul siiski hommikutee kõrval püüdsin oma plaani selgitada ka Maanusele. Nimelt tuleb minna asutusse nimega Verto, mis vahendab farmerite poolt pakutavaid töid ning kui sealt midagi ei leia, siis mind see $80 ... Pigem siiski $60 ei rahulda ning me sõidame siit minema. Kuhu? Stanthorpe'i Queenslandis. Jah ma tean, et see asub 800 km Sydneyst põhja pool ja tähendab seda, loobun ühest oma unistusest olla aastavahetusel Sydneys ja vaadata seda ilutulestikku, mida iga aasta olen näinud uudistes ... Kuid paraku ei ole võimalik inimesel hüpata üle oma rahakoti. Või siiski. Nimelt olin eelmisel öösel peas kokku monteerinud plaani, mis oleks siiski lubanud mul naasta Sydneysse ... Nagu asja pärast ning asjaolude kokkulangemisel just aastavahetuseks ... Vahest mõtlen, et olen ikka geenius ... Lihtsalt elu ei saa sellest aru ning teeb kõik, et mu geniaalsed mõtted kunagi rakendust ei leia :-) See selleks, nüüd plaani juurde. Nimelt olin jõudnud järeldusele, et ilma autota siin riigis ringi rännata on mõttetult raske ja nõuab õnne. Olin ühelt Sydney WHV (Working Holiday Visa) eestlaselt saanud pakkumise rentida temalt odavalt auto ... Ainult $10 päevas, mis teeks $5 näo pealt päevas. Ehk siis ligi neli korda odavamalt kui meie praegune ajutine rendiauto. Põhjus, miks me seda kohe ei võtnud oli selles, et see juba oli välja renditud ning tagastatakse alles aasta lõpuks. Nimelt nägin oma vaimusilmas optimistlikult ette, et sõidame kalli rendiautoga aega kaotamata edasi Stanthorpe'i, leiame kiiresti töö, töötame kaks nädalat ja kihutame autot ära viima Sydneysse. Veedame päeva seal, joome õlut, vaatame ilutulestikku ja hommikul saame auto kätte ja tagasi Stanthorpe'i oma farmiaega edasi teenima. Lihtne ;-) See plaan rakenduks muidugi juhul kui me siin paremat tööd ei leia kui nn olemasolev. Maanuse sain nõusse, mis tähendas, et järgmine peatus Verto tööbüroo.
Vertos registreerisime end ära ning pärisime saadaolevate tööde kohta. Ja saimegi. $8 korvi kohta. Poole rohkem. Vähemalt alguses tundus see nii olevat. Alles paar nädalat hiljem sain aru, et nad kasutavad siin korvi ja kasti kohta ühte ja sama sõna - lug. Igatahes oli mõlema hind sama, ehk siis $1 ühe kilo eest. Seega alahindasime Troy poolt makstavat tasu ja müüsime oma hinged contractorile ehk siis farmeritele korjamisteenust pakkuvale ettevõttele.
Elukoha probleem jäi samaks. Valetan. Hullemaks läks. Nimelt kui meie peatuskoht oli linnast 30 km ühes suunas, siis farm asus linnast 30 km teises suunas. Seega tuli leida uus elukoht, sest iga päev 120 km maha sõita tundus isegi meiesugustele veidi palju. Kogu elu mahutatuna auto pagasiruumi, põrutasime otsima peatuskohta farmi lähedal. Ja ei midagi. Krdi aasia immigrantidest korilased olid hõivanud peaaegu kõik kohad ning nende pärast polnud meiesugustel euroopa immigrantidest korilastel enam kohta. Kadedustundega vaatasid neid seiklejaid, kes olid omale kaubikud ostnud ning said nendega hädapärast peatuda kus iganes. Loomulikult oleksime ka meie oma vinges Corollas magada, aga ... Aga no enne magan telgis. Jep. Telke meil vaja ongi ... Kuniks leiame paremad tingimused. Kihutasime tagasi Orange'sse, kus kohalik tarbekaupade odavpood K-Mart. Kulutasime $100 kokku kahe odavaima telgi, magamiskoti, lebomati peale ja kujutasime ette, et nüüd viskame telgid püsti kuhu iganes. Ja ometi ei visanud. No ei ole minus seda seljakotiku pohhuismi hinges, et eravaldus pole midagi muud kui vaid tühipaljas sildike ja pargin ennast kuhu tahan ... Ning väga võssa ka nagu minna ei julenud ... Ikkagi kummitasid mind jutud mingitest über-super mürgistest roomajatest ja ämblikutest. Ja kaks pead on ikka meie puhul liiga vähe ning selle ilmestuseks võtsime toa kohaliku kõrtsi uhke nimega hotellis - Royal Hotel. Ainus, kuninglik asi lisaks nimele oli hind. Ka nimetuse teine poole, ehk siis hotell, oli ... Jätame selle ... Oli lihtsalt kaks voodikohta ühes räpases toakeses kõrtsi taga. Hea, et üldse oli seal midagi, sest koht ise oli tõesti selline väike asulake keset pärapõrgut. Vähemalt õlle maitses seal kõrtsus sama hää kui igal pool mujalgi :-)
Äratus oli mul vist 4.00, et jõuda söönuks ning farmi tööpäeva alguseks veidi enne päikesetõusu. Olin Sydneys sama vara vahest ärganud, et tööle õigeks ajaks jõuda, kuid esimest korda olin nii vara väljas siin kandis. Väljas oli päris ootamatult jahe ... 15 kraadi. Õnneks olin endale pikad riided selga visanud ja seljakotti visanud lühemad, et taluda päevast 30 soojakraadi. Aga kirsikorjamine ise oli oodatult lihtne töö. Nopid aga kirsse ja viskad need rakmetega kõhul paiknevasse korvi. Oksi ei tohtinud murda, kirsid pidid olema kõik vartega, vartpidi ühendatud kirsid tuli siin farmis eraldada, kastides ei tohtinud olla lehti ning puu tuli alati täiest tühjaks korjata. Kuna korjajaid oli siia sattunud meeletult palju, siis farmeri poolt korjamiseks eraldatud puud olid lõunaks läbi ning poolikuks see päev jäigi. Nii palju siis meie valmisolekust kasutada korjamiseks terve päev, et saada mingigi normaalne rahasumma päevas. Nõme.
Vähemalt oli meil nüüd aega uut peatuskohta otsida. Samas olime juba eile kõik võimalikud kohad läbi käinud ja täiesti tulutult. Olime endale lubanud, et rohkem raha ei raiska sest seda lihtsalt pole raisata ning nn hotellituba ei võta ning maksku kasvõi elu, ööbime telgis. Sõitsime Orange'i külje alla paikneva Lake Canabolas'e järve äärde ujuma, lootuses ka pilk peale visata telkimisvõimalustele. Aga kõikjale olid paigaldatud telkimist keelavad sildid. Õnneks tuli mul meelde (kahju, et nii hilja) üks flaier, mille olin Verto tööbüroos kausta vahele pistnud - Orange Backpackers. Helistasin ning sain teada, et vabu kohti neil ei ole ning isegi mitte telkijatele. Kurtsin, et nad on me viimane võimalus, mis peale naisterahvas teisel pool telefonitoru ütles, no tulge siis pealegi, aga ta ei saa pakkuda meile mingeid mugavusi. Võime telkida majast mõnesaja meetri kaugusel küüni kõrval, kus on mingisugune väliköögi moodi asi, paari päeva pärast ehk saabuv külmik, külm dušš ja ... Ja ongi kõik. Mõtlesin endamisi, et how low can you go ... As needed ning vastasin, et oleme kümnekonna minuti pärast kohal. Ei teadnud veel, et nendes primaarsetes tingimustes veedame suhteliselt mõnusasti järgmised neli nädalat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar