Hea saagiaasta Oranges oli turule toonud meeletus koguses kirsse, mistõttu kirsihind turul oli langenud alla kriitilise piiri, mis tähendas seda, et farmid üksteise järel lõpetasid korjamise. See lihtsalt ei tasunud ära. Kahjude minimeerimiseks jäeti kirsid lihtsalt puus otsa mädanema. Kahju oli vaadata, kuidas istanduste kaupa maailma ilusaimaid kirsse lihtsalt jäidki lindudele. Meie jaoks tähendas see aga seda, et siin enam meile tööd ei jätkunud. Oleks tulnud kohe edasi liikuda, aga meie olime siin kaheks nädalaks lõksus, kuna auto Sydneys pidime saama alles 14. jaanuar ja ilma autota ei olnud mõtet hakata end kuskile sättima. Kuna meie spartalik elamine oli ka väga odav, siis otsustasime aja maha võtta ja veidi puhata ... Nagu me seda juba küllalt teinud ei oleks :-)
Nagu varem mainitud, siis elamisime telkides istanduse küüni kõrval. Kuuris oli meil külma veega dušš, vesiklosett, kraanikauss ja peeglikillud, mille abil habet ajada. Söögitegemiseks oli meil väliköök, mis varustatud kraanikausi, kaheraudse matkapliidi, külmkapi, mikrolaineahju, rösteri ja veekeedukannuga. Küüni seadsime suure söögilaua. Mõned kuud tagasi oleks ma selle peale naerma hakanud ja öelnud, et no way ... Aga inimene harjub kõigega ja olgem ausad, palju sul tegelikult eluks vaja on :-D
Igal hommikul tõusin koos päikesega. Mitte et ma päikesetõusust väga hoolinud oleksin, vaid päike küttis mu telgi koheselt nii kuumaks, et sa lihtsalt pidi ülesse ärkama ... Ja nii iga hommik, kuna siin lihtsalt paistis iga jumala päev päikene. Ja nii sa istud igal hommikul oma hommikusöögiga küünis suure söögilaua taga ja mõtled, et mille kuradiga ma täna oma päeva mööda saadan. Väga pikalt käed rüppes istuda ei suutnud ja üks hommik jalutasin perenaise juurde ja palusin luba natukene tema viinapuudega tegeleda ... Ja seda täiest tasuta ... Lihtsalt niisama ... Teadsin, et nad ei saa lubada mulle tasu. Ja nii ma neile sõrme andsingi. Järgmisel hommikul olin juba kell 8 valmis ning alustasime viinapuude lisavõrsete eemaldamisega ja liigsete okste lõikamisega. Palav päev möödus päris kiiresti, kuna pererahvas viis mind töö ajal kurssi viinapuude eluoluga. Lahe oli jälle midagi kasulikku teha, kuid kahjuks sai neil see töö ka selle päevaga otsa ... Lihtsalt kogu ring oli täis saanud. Kuid õhtul peremehega õlut juues käis ta välja, et võiksin aidata tal pool kilomeetrit aeda ehitada, kuna mõned päevad varem olid lehmad tarast läbi murdnud ja viinapuude kallal oma keelt teritamas käinud. Veel parem asja juures oli aga see, et selle eest lubas ta ka veidi maksta, sest tol hetkel olin rahadega ikka väga kehvas seisus. Isegi see paarsada taala kõlas väga magusasti.
Ilmateade lubas taraehitamise päevaks 38 kraadist ilma ning selle ilmaga tuli mul ligi 100 posti maasse lüüa. Aga kui sa oled juba kaks või kolm nädalat sellise ilmaga elanud, siis ei tundunudki see nii hull. Ja nii see läks ... Esimesel päeval tagusime poste, teisel panime traate ja kolmandal lisasin täiendavad kinnitid. Koos viinapuude vahel tehtud tööga olin neli päeva asjalikult kulutanud. Edasistel päevadel tegelesin puude kastmisega, kuna vihmast võis siin vaid und näha. Õhtuti istusin pererahva juures ja lobisesin niisama. Nii see igav kaks nädalat möödus.
Oranges peatumise ajal möllasid Austraalias põõsapõlengud (bushfires). Hoolimata ülikuivast ilmast polnud meil nendega muid kokkupuuteid kui vaid läbi uudiste saadete. Lähim põleng asus meist 80 km kaugusel. Ühel hommikul astus Maanus küüniuksest sisse ja ütles, et õu on suitsuhaisu täis. Läksime välja vaatama ja tundus, et eemal olem Canabolase mäe jalam oleks kui põlengusuitsu täis. Hakkasin juba mõtlema, et laen traktorikärule jälle veepaagi ja pumba peale, mida puude kastmisel kasutasin ning pean hakkama tuletõrjujat mängima, kuid siis teavitas Claire meid, et ärge muretsege, sest see on selle 80 km kaugusel asuva põlengukolde suits, mis soodsate tuulte tõttu meieni jõudnud oli. Suits hajus paari tunniga. See oli meie kõige lähim kokkupuude siinsete põlengutega. Nii et pole vaja muretseda.
Viimasel nädalal oli külalistemaja osa nii tühjaks jäänud, et perenaine palus meid majasse elama ilma igasuguse tasuta. Sa nuga ... Soe dušš ja voodi ... Millised mugavused. Esimesel õhtul majas enne öörahu ütles Maanus, et vasikult palav ja lämbe on majas magada ... Parema meelega oleks telgis ... Ja ma olin temaga täiesti nõus :-)
Päev enne äraminekut korraldas pererahvas meile õhtusöögi. Päris tore oli end tunda peaaegu pereliikmetena, keda laia ilma saadetakse. Igatahes tahaksin tänada Peter'it ja Claire'i sealviibitud aja jooksul osutatud külalislahkuse eest. Kui selliseid austraallasi on olemas rohkemgi, siis võin täie kindlusega väita, et Austraalia suurim väärtus on austraalia inimesed ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar