Jõulud

Detsember ... Jõulukuu ... No ei tea. Kuidas saab keegi olla jõulumeeleolus kui päike iga päevaga aina teravamalt paistab ja temperatuur aina tõuseb. Suvi ja jõulud, jõulud ja suvi ... Ei suutnud mina sellega leppida. Jõulukaunistustes majad tundusid naeruväärsed ning laialt levinud mängusarved, mis autodele pähe topiti ning punane punn iluvõrel, mis siis kokku pidid sümboliseerima põhjapõtra ... Olid ikka halenaljakad. Tegelikult oli päris kurb mõelda kuidas kõik su lähedased jõulumeeleolus mõnusasti külmast lõdisevad ning lähenevat püha õhtusöömaaega ootavad. Lihtsam oli jõuludest üldse mitte mõelda ... Ja lumest ... Ja seapraest ... Ja ... Tahtsin öelda lähedastest, kuid nemad olid ikka mõtetes.

Kuna suvega siin jõule ei oodanud, siis saabus jõululaupäev ikka väga ootamatult. Ainus mis lähenevaid pühi reetis oli see, et jõululaupäev oli lühendatud tööpäev ning järgmised päevad olid üldse täitsa vabad. Eestis sai neid vabu päevi oodatud ning kui nad sattusid nädalavahetusele, nagu viimastel aastatel kombeks, siis sai seda kirutud juba aasta jagu ette ja teise aasta takkajärele. See aasta olid need mõnusasti keset nädalat, kuid pigem hoopiski ärritas see, sest need keerasid tuksi meil terve nädala jagu tööd. Pole tööd, pole raha ... Säh sulle jõulupühi!

Tahtsime või ei tahtnud, aga käes see aeg oli. Jõululaupäev, mis on meie mõistes aasta üks tähtsamaid ja oodatumaid päevi, mil perekonnad ja lähedased istuvad kaetud laua taga, söövad head ja joovad veel paremat. Siis siin on jõululaupäev selline pühadele eelnev päev. Tõeliselt tähtis on esimene jõulupüha, mille hommikul avatakse kingid ning süüakse päev läbi. Meie perenaine võttis kätte ja otsuatas korraldada meile kõigile nn kodututele suure söömaaja, et ka meie kodust kaugel olevad saaksime natuke jõulumeeleolu tunda.

Õue puude alla sättisime piisavalt pika laua, et kõik ligi 30 inimest mõnusasti ära mahuks. Laua katmise vaev jäi naisterahvaste hooleks. Rootsi poisid ei nõustunud jõule tähistama ilma oma kuulsate lihapallidetta ning võtsid kätte ning meisterdasid neid. Muus osas täitsid menüüd jõulusink ja -hani, ahjukartulid, porgandisalat, kartulisalat, mis veidi erinev kui meile harjumuspärane ning veel hunnikutes igasugu salateid. Magustoiduks mingid magusad road, millede nimetust ma ei mäleta ja ka koostist väga mitte, sest üllataval kombel pakuti magustoiduks ka sidrunikooki ... Täpselt samasugust nagu olin harjunud kodus sööma ... See lihtsalt on minu jaoks nii eriline kook ... Ja uskuge või mitte, aga ka lemmik õlle kõrvale ampsata. Kahju ainult, et seapraadi ja hapukapsast ning musta leiba ei saanud ... Aga ehk ongi parem jätta need tõelisteks jõuludeks, kui maad katab lumi ning sinu ümber sulle vaid kõige tähtsamad inimesed. Aga vahelduseks oli päris mõnus lühikeste pükste ja plätude väel külma õlut kuuma ilmaga juua ja kujutada ette, et on miskit jõulud või midagi.

Üks veider asi veel, mis silma jäi ... Nimelt kinkis peretütar, kel vanust 19 aastat, peremehele jõuludeks megasuure "joint'i", mis siis laua taga seltskonnas ära popsutati. Loomulikult on kanep ka siin riigis keelatud, kuid tihti vaadatakse sellele läbi sõrmede.

Viina eest hoolitsesid rootslased, kes uhkustundega oma Absoluti liitrised pudelid välja võtsid. Joojateks kahjuks või õnneks ainult 4 rootslast, 1 prantslast ja 1 eestlane. Nii see päev suurepärase söögi ja raskemate ning kergemate jookide saatel ööks muutuski.

Järgmisel hommikul ajas päike jällegi juba kell  pool kaheksa hommikul ülesse. Loomulikult oli isu põõnata kogu päev, kuid kui temperatuur telgis tõusis juba selleks ajaks üle taluvuse piiri ning tuli end jälle ülesse ajada. Astusin külmkapi juurde ning seda avades avastasin, et rootslastega olime viinajoomise kõrvale kogu meie jõululaualt kaasa varastatud söögikoorma nahka pannud. Pagan ... Vaja poodi minna. Mäletasin, et paar päeva varem olime poe ukselt vaadanud, et pühadel pood avatud lühematel kellaaegadel, kuid siiski avatud. Seega hakkasin end poodi sättima. Sellistel natuke raskematel hommikutel tabab mind alati mingi tervislikkuse laine, et peaks end liigutama, et see "vastik" alkohol kuidagi välja saada. Seega plaanisin poodi minna jala. Linna oli 10 kilomeetrit ja ilm vastikult palav, aga olen iseendaga piisavalt pikalt koos elanud, et tean, et vaidlema ei ole mõtet endaga hakata ning jalgadel tuleb lihtsalt kannatada ära kõik see, mis rumal pea välja mõtleb. Hakkasin astuma. Jõudsin kohale. Pood suletud. Kõik poed linnas suletud. Mineeee. Vaatasin uuesti poe ukselt silt oli sama ... Peaks nagu lahti olema. Kontrollisin kodulehelt ... Jah kinni. Krt ja põrgu, miks seda uksel ei olnud. Eestis pannakse juba kuu aega varem uksele kõik kirja. Nojah, aga pole ju Eestis :-) ... Aga vähemalt oli Hungry Jacks (Burger King) lahti ja rämpstoit pohmakaravina garanteeritud. Ja jälle 10 kilti jalgsi tagasi.

Tahaks veel sedagi mainida, et söömaaegade vahepeal tabas meid meeletult võimas vihmasadu, mis oligi kogu vihm, mida me selle 4 nädala jooksul seal Oranges nägime. Kõik see ülejäänud aeg oli ainult päikesepaiste.

Häid pühi tagantjärele :-)