Usun, et olen kõikidele lõpmatuseni vatranud, kuidas üks mu unistus on olla aastavahetusel Sydneys, et näha seda imelist ikutulestikku, mida meile telekast iga aasta viimasel õhtul televiisorist seitsmestes uudistes näidatakse. Ja see oli minu kindel plaan kohe kui Austraalia mõttesse tuli.
Paraku oli jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg suhteliselt töövaene ning rahapuudusel olin omadega lõksus Oranges ning unistus aastavahetuse Sydneyst tundus aina udusem. Eriti lollilt olin veel 2 päeva enne aastavahetust öelnud ühele tööandjale, kelle juures olime jõudnud vaid ühe päeva töötada. Nimelt pakkus ta, et maksab meile välja selle päeva töötasu, et ehk on aastavahetuseks sedagi vaja ... Ja mida mina tegin ... Lihtsalt ütlesin, et pole vaja, saame hakkama. Krt kui pahane ma olin enda peale ... See poleks katnud küll unistuste aastavahetust, kuid säästurežiimil Sydney külastuse oleks see ju ometi taganud.
Kokkuvõtvalt olime oma plaani juba korstnasse kirjutamas, kui mõtlesin endamisi, et kui ei lähe nüüd, siis ... Mida siin mõelda. Olen Sydneyst kõigest paarisaja kilomeetri kaugusel ... Lähemal kui kunagi varem. Kui mitte kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. Niisiis aastavahetuseks rõduga tuba viietärnihotellis Sydney kesklinnas vaatega sadamasillale ja ooperimajale, hommikuks spa-pakett ja pealelõunaks golf ... hehee ... Nii see oleks võinud olla, aga paraku tähendab säästurežiim midagi muud :-)
31. detsembril alustasime oma itallastest naabritega autosõitu Orange'st Lithgow'sse, mis asus poolel teel. Pooleteise tunniga olime päral. Sealt edasi rongile, mis peatus iga posti juures ... Venisime pea 3 ja pool tundi. Lõpuks paistis juba tuttava linna siluett.
Hakkasime otsima siis kohta, kus oleks parim vaade sadamale ja sadamasillale. Esmalt seadsime sammud lihtsalt sadamasse. Kuigi olime kohal ikka juba tunde enne sooja suvepäikese loojangut, oli kogu sadamapiirkond juba rahvast tulvil. Kuna ma pole suurem asi küünarnukitunde nautija, hakkasime otsima midagi paremat. Teine "hea" mõte oli minna ooperimaja juurde ... Ok, ei lootnudki seal ilma suure rahvamassita olla, aga sealne vaade sillale on lihtsalt uskumatult ilus. Kogu alale oli aga aed ümber ehitatud ning sinna pääsesid ainult piletitega isikud. Ma ei oleks selle peale tulnudki, et avaliku ilutulestiku vaatamiseks pead pileti lunastama, aga ju oli see lihtsalt nii kuradi hea koht, et leidus küllalt inimesi, kes olid nõus selle eest maksma, sest ruuporitest kostus pidevalt meeldetuletus, et piletid on välja müüdud. Ja sama lugu kordus ooperimaja naabruses olevas botaanikaaias. Inimesed sättisid end lihtsalt keset tänavat juba istuma kohtades, kus pilvelõhkujate vahelt avanes väike vaatenurk sillale. Ah, läksime pubisse häid mõtteid koguma. Peale seda sättisime koos eelmainitud itaallastega end Darling Harboursse.
Jalutades sinnapoole heitsin pilgu taevasse, kus üks lennuk püüdlikult üritas midagi taevasse kritseldada ... Algselt tundus nagu naisterahva nimi ... Aga siiski mitte. Siis tundus nagu kasutaks ta kirillitsat ... Aga ka vist mitte ... Tuul oli tugev ning toss hajus liiga kiiresti ... Siiski suutsin tema pingutustest mingigi arusaadava sõna välja lugeda ja sellest pildi teha - hope. Lootusrikas lennukitoss. Ilus sõna vana aasta lõpetamiseks ja uue vastuvõtmiseks. Tegelikult kirjutas ta seda sõna edasi, kuid mulle meeldis seda näha nii :-)
Igatahes jõudsime Darling Harbourisse. See on üks ilus sadamake keset linna ning mille veepiir on ümbritsetud meelelahutus- ja toitlustusasutustest. Ka IMAX kino asub seal. Ma küll ei tea täpselt mis see on, aga pidi olema ulme suure ekraaniga kino. Guugeldage! Lisaks asub seal meremuuseum, mis Tallinna meremuuseumi ilusate kuplite kõrval tundus ikka tavalise plekist angaarina, mille katusejoon üritas armetult mingil viisil matkida ooperimaja küljeltvaadates. Kui Sydeysse sattuma peaksite, siis kindlasti käige läbi ka Darling Harbourist.
Järjekordse pubiringi ajal hakkas väljast mürtsuma ja paukuma. Klaasid näpus tormas rahvas pubist välja, et osa saada Darling Harbouri ilutulestikust. Kuuldu põhjal on seal iga nädalavahetus ilutulestik ... Lihtsalt niisama nädalavahetuse puhuks ... Lahe. Järsku käis üle linna jube kõmakas sadama poolt ... Ja siis veel ja veel. Ka ülelinnaline ilutulestik oli alanud. Vaatasime seltskonnas üksteisele otsa, et kaua me seda õlut seal pubis jõime ning mis see kell siis õigupoolest olema peaks. Õnneks oli kell siiski veel alles üheksa õhtul. Kuid et ka lapsevanemad ja väikesed lapsed ilutulestikku nautida saaksid on siin linnas ja nagu ma aru sain, siis üle austraalia, et esimene ring tehakse kell 21.00 ... Ja uskuge mind, see oli vägev ... Ja sellesse polnud kaastatud isegi silla osa. Mõtlesime, et milline see õige siis veel olema saab.
Kuulsin kuidas üks kohalik hädaldas, milline maksumaksja raha raiskamine see aastavahetuse ilutulestik on ning kui palju miljoneid ikka taevasse lennutatakse. Suutsin hoida suu kinni ja mitte kommenteerida kõva häälega, nagu mul ikka aegajalt kombeks on. Kuidas inimesed ei suuda näha seda varjatud tulu, mida see kulu endaga kaasa toob. Kui juba minusugune end aastavahetuseks siia ajas, siis kujutage ette kui palju on neid turiste ja rändureid, kes aastavahetuseks end Sydneysse sättisid ja siia oma raha maha jätsid ... Sealhulgas ka minu pisike kopikas Sydney heaks ja arenguks :-)
Kuna õige asjani oli veel aega ja kõhud tühjad, siis sättisime end väiksesse itaalia söögikohta maha. Ja siis tulid sama söögikoha uksest sisse rootsi poisid, kes meiega koos Oranges elasid. Sydney tundus järsku kuidagi selline väike külake, kus kõikide tuttavatega kokku võid joosta. Seda enam, et lisaks olime jooksnud eelnevalt kokku ka kahe prantslasega ja kahe eestlasega sammuti Orangest. Rootslased liitusid meie seltskonnaga ning peale aasta viimast õhtusööki sättisime Darling Harbouris kohta, kus näeksime ka Harbour Bridge'i ilutulestikku.
Ja siis ta algas. Võimas vaatemäng. Üle linna oli 4 või 5 kohta kus ilutulestikku lasti sünkroonselt, et ükskõik millises linnaosas sa ka ei viibinud, siis ilma sa sellest ei jäänud. Ainult sillaosale oli meil niru vaatepilt. Aga see väga ei morjendanud. Kujutluspildina tulid ette ka kodused ilutulestikud, kus asulad on tavaliselt kaootiliselt kaetud igamehe ilutulestikest, siis siin oli täiesti vastupidiselt, ainult linna ilutulestik. Aga selle eest oli see vägev. Ja kui vaikisid mürtsud ja taevatuled asendusid tossupilvega, järgnes ülelinnaline aplaus ja rõõmuhõisked. Algas aasta 2013.
Veel üks õllering ning pidime hakkama mõtlema linnast lahkumisele, kuid kuna rongini olid veel mõned head tunnid aega, siis pidime midagi seniks välja mõtlema. Rootslased plaanisid kohe liikuma hakata oma telkimiskoha suunas, itaallased tahtsid minna klubisse, meie plaanisime minna kasiinosse. Kasiino idee andsid meile rootslased, kelle sõnul sai liikmeks astudes 50 taala raha niisama mahamängimiseks kasiino poolt. Lisaks oli Marcus välja tulnud 125 taalaga ... Läheks siis prooviks oma õnne, mida meile, nüüd siis juba eelmisel aastal, väga ei jagunud. Astusime sisse ... Bling bling sära lõi pimedaks. Meeletult suur saal, mis oli täis rõõmsamaid ja kurvemaid inimesi. Selle liikmeksastumisega oli nii, et sul pidi soovitajaks olema üks vana liige, kes siis sai nö sinu liikmeks toomise eest ka omale 50 dollarit. Leidsime ühe albaania tsurka, kes oli meie üle väga õnnelik, sest sai ta ju meie pealt 100 taala. Kaks kahekümneviiest ketast pihus ronisin black jack'i laua taha. Kaks silmapilgutust ja läinud see raha oligi. Krt ja põrgu ... Mis siis nüüd !?! Noruspäi tõusin laua tagant. Peas kumas ütlus, et kellel ei vea õnnemängus, sellel veab armastuses ... Tead mine põrgu sa mees, kes sa selle välja mõtlesid. Leidisn Maanuse pokkerilaua kõrvalt. Ta ei olnud oma žetoone veel kasutanud ning arvas, et viskab need lihtsalt niisama ära. Ei ei ei ... Lubasin nad ise tema eest mängu visata. Sõltlaslikult rabasin need ta käest ja sammusin tagasi oma laua taha. Mainin, et tegemist oli mängurahaga, mis pöördus pärisrahaks alles peale üht panustamist ja võitmist. Ja jälle kaks silmapilku ja rabasingi juba laualt 50 taala eest žetoone, mille sai päris rahaks vahetada. Tean, et selle eest maja ja autot ei osta, aga asi oli põhimõttes ... Nii mahe on välja tulla sellest urkast kasvõi väikese võiduga, kus inimesed üldjuhul oma meeleheidet vaod toidavad. Pooleks lööduna oli 25 dollarit kui maast leitud ... Olin ära teeninud ühe jäätise, pudel vett ja rongipileti Orangesse :-)
Kolme ajal saime kokku itaallastega, kes tulid klubist. Ja nüüd võite arvat, palju pousid ukse peal piletiraha maksid ... $100 per nägu lisaks veel joogid... Nii et kui järgmine kord mõtlete, et kuhu minna, kas klubisse või kasiinosse, siis mina olen oma valiku juba teinud - kasiino ... Hahaa ... Ärge muretsege, see oli nali ;-)
Edasi kiirkõnd rongile, kolm ja pool tundi magamust rongis, kaks tundi ootamist, kuniks autojuht end täiesti kaineks magab ning siis oma telklinnakusse tagasi ...
Uuel aastal uue hooga,
Korduvad kõik vanad vead,
Kes on olnud väiksed põrsad,
Nendest saavad suured sead.
Üks unistus on täidetud ... Miljon veel jäänud ... Kõik on kättevõtmise asi :-D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar