Minu pere ja muud loomad

Juba ammu enne minu Austraalia retke olin teadlik siin elavatest omapärastest karvastest ja sulelistest. Igaühele peaks Austraalia ju kohe silme ette manama pildid känguruudest ja koaaladest. Lisaks neile elavad siin hulgakaupa ka vähemkarvased ja suisa ohtlikud tegelased nagu krokodillid, maod ja ämblikud. Minul on nende kõigiga, nii karvaste kui ka vähemkarvastega ikka üllatavalt vähe kokkupuuteid olnud. Arvasin, et iga nurgal jooksed kokku känguruudega ning igat sammu tehes, tuleb vaadata, et mõnele maole otsa ei komistaks. Aga õnneks ei saa öelda, et ma neist kedagi poleks näinud.

Elu esimesed känguruud nägin ära hoopiski Eestis mõned kuud enne reisi. Nimelt Saaremaal käies torkas tee ääres silma ühe talu loomapargi kuulutus, kus peal ilutsesid känguruud. Mõtlesin, et oleks lahe teha känguruudega paar pilti, postitada need oma facebook'i ajajoonele allkirjaga, et olen kohal, näeme aasta pärast. Aga need loomad seal olid peidus aia taga kõrge rohu sees. Lisaks olid need ka need kõige tillemad - wallabi. Mistõttu ei jäänud nad pildilt näha.

Siin oli minu esimene känguruu kogemus selline, et Orange's varahommikul rootslaste VAN'is tagaistmel poolunes tööle sõites lendasin Eric'u äkkpidurduse tõttu vastu esiistet. Poles arvanudki, et tollel rondil nii head pidurid on, aga tuli välja, et olid. Eluga pääses seetõttu ka känguruu. Püüdsin küll esklaasist kiigata, et ka känguruud näha, kuid läinud ta juba oligi. Pidin lihtsalt usaldama teisi, et see ta nüüd oli.

Oma silmaga nägime känguruud ära siis kui ratastega üritasime läbi põõsaste mööda metsaradasid sõites leida otseteed kirsiistandusse, kus sel hetkel töötasime. Ja neid oli terve kari. Ja enam mitte wallabid, vaid ikka erilised jurakad. Paaniliselt püüdsid nad meie eest põgeneda, kuid kuna ala oli aiaga piiratud ning tee viis mäest alla, siis polnud nendel sabas püsimine minusugisele kobaratturile eriline probleem. Nii veidrad tundusid need elukad. Hale oli vaadata, kuidas nad suure hoo pealt üritasid läbi traataia hüpata ning seda suutmata vastu maad prantsatasid. Ja nende käpad ... Siis esikäpad ... On ju nii tillukesed, et põhimõtteliselt käisid nad ikka näoli maha ... Ai. Lõpuks nad kuidagi läbi aia kõik said ja kadunud olidki. Tuli meelde Martini postitus minu fb ajajoonel, kus demonstreeriti, kuidas püüda känguruud. Seal jalutas papi kotiga lihtsalt känguruu juurde ja tõmbas talle rahulikult koti pähe. No ei ole ikka nii :-)

Ämblikutega on kokkupuuteid olnud juba märksa enam. Ka kõige ohtlikumad ämblikud pole üldjuhul eluohtlikud, kuid viga võivad teha paljud. Huvi korral võtke kätte ja uurige ise vikipeediast või veelgi parem ... Võtke vahelduseks kätte mõni paberkandjast teatmeteos ... Vedelevad need kõigil lihtsalt niisama kodus. Meelde on jäänud, et ohtlikumad on valgesabad ja punaseljad. Punaselgasid elab meil ka siin Stanthorp'is. Terve pesakond on end sisse seadnud meie maja taga kompostikasti kaane all. Lähemalt ma nendega tutvust teha pole soovinud.

Teisest puust on hoopis suured ämblikud - huntsman'id. Need erilised elukad võrku ei koo ja inimesele vist ka ohtlikud pole ... vist :-D Igatahes selgitas Claire Orange's mulle, et huntsman on nn hea ämblik, kes peab jahti teistele putukatele, nagu tüütud kärbsed ja teised ämblikud. Aga välimuselt näevad nad välja ikka päris hirmutavad. Eelkõige hirmutab nende tavatu suurus. Eestis elades ei ole sellistega harjunud. Alul karjud, pärast harjud. Igatahes avastasime teisel või kolmandal õhtul, et meie elutoa lae alla on kolinud marupriske huntsman. Naljakas, kuidas ta päev otsa lihtsalt ühe koha peal seisis ning ehmatav, kuidas ta öösel oma asukohta muutis. Hommik algas sellega, et katsusid selgeks teha huntsmani asukoha. Mitte et ma teda väga peljanud oleks, kuid selline kindlam tunne oli lihtsalt siis :-) Kuni ühel hommikul oli ta end parkinud minu voodi kohale lae alla. Hetkega tuli meelde linnalegend, kuidas inimene elu jooksul keskimselt kaheksa ämblikut öösiti magadas alla neelab. Kergelt iiveldama ajas mõte, kuidas see elukas öösel üle huulte mööda keelt kurgu poole sibab. Kuigi pole kunagi olnud paaniline ämblikute kartja, siis mõtlesin, et kaine peaga ma vist seda iiveldamaajavat ämblikuneelamise mõtet peast välja ei saa. Õnneks oli laupäev ja plaaniline pubitiir enne magamaminekut ees. Järgmisel hommikul oli ta kolinud tagasi vannituppa, kus veetis mõne nädala. Kuni ühel päeval duši alla minnes oleksin talle peaaegu peale astunud. Olin juba vee jooksma pannud ning see vaeseke siples kõigi oma kaheksa jalaga märgadel põrandaplaatidel nagu lehm libedal jääl. Aitasin ta sealt lõpuks välja. Ta oli ikka juba nii vanaks jäänud ... Vähemalt tundus ta iga päevaga hallim. Ei märganud ta enam inimeste jalge alt plehku panna, mistõttu pidasime targemaks ta pesumasinaruumi pensionile saata ... Pealegi kolisid meile uued naabrid ... Itaalia poiss ja tüdruk ... Need ei oska ju ämblikutega ümber käia. Orange's said ka itaallased kahele huntsmanile saatuslikuks. Igatahes loodan, et taat venitab vähemalt nii kaua ära, kuniks meiegi siin oleme ... Kaks ja pool nädalat veel jäänud.

Madudest ei oleks mul teile üldse midagi rääkida kui vaid poleks esmaspäeval ühega kokku jooksnud. Vanad majakaaslased Jane ja Tanel rääkisid kogu aeg lugusid madudest, lendavatest rebastest jne. Kuigi ka nende elukoht on Stanthorpe'i kant, siis ometi tundus nende lugusid kuulates, et elame täiesti erinevates maailmanurkades. Meil lihtsalt pole selliseid loomi. Vähemalt ei ühtki farmilugu varasemate olijate poolt. Seega olid roomajad minu peast küll ununenud. Igatahes toimus rutiinne salatilõikus ning kummardusin parasjagu salatipeale lähemale, et ühe käega salatipeast haarata ja teisega noaga juurel maha lõigata. Viimasel hetkel tõmbasin käed tagasi ja kargasin püsti. Silmanurgast nägin brown-snake'i saba vilksatamas minu kapsa all. Et siis maailma üks mürgisemaid madusid. Rodney, meie otsene ülemus, andis teada, et oleks olnud ilma soojem, siis poleks ma ilma salvamiseta saanud. Ohhoo, sellest jahedast ilmast ka mingi kasu :-) Tegelikult jättis kuidagi täiesti külmaks kogu see kohtumine. Vaevu suutsin omale õhtul meelde tuletada seda. Olin veel liiga unine, kuna olin eelneva öö unetult vähernud. Aga mis see ikka juhtunud oleks ... Mina oleksin karjunud, et madu salvas ... Kiirelt oleks kihutanud haigla poole, mis 15 minuti kaugusel ... Piisavalt kaugel, et kannatada ära mürgi poolt antav 20 minutit ... Ja pealegi sutsu ju ei saanud. Pea kõigil on siin rääkida oma peaaegu lugusid, kuid päris salvamisi juhtub ikka väga harva. Ärge muretsege ;-)

Kui mu teele edaspidigi jääb ebatavalisemaid loomi kui koeri ... Siis annan teada. Ma olen kuulnud, et teil seal Eestis hakkab kevad kätte jõudma. On ka juba nagu aeg :-) ... Head naistepäeva!