Teekond Darwinisse ...

Oh sa vana kurat kuidas ma end hommikul ülesse ehmatasin. Aknast tuleva valguse põhjal võis oletada, et kell võis näidata juba 9. Olime plaaninud liikuma hakata kuskil kella 10 ajal hommikul. Maanust toas ei paistnud. Olin veidi pahane, et ta oli varem ärganud ja ei olnud mind ülesse ajanud. Hüppasin voodist püsti ja sain kohe ka aru, miks ta mind ülesse polnud ajanud. Pähe lõi selline valu, et vajusin kiiresti voodisse tagasi. See oli see paganama Jägermeister, mis eile Jane ja Taneli juures sai joodud. Täna saab maru päev olema. Kujutasin juba ette kui ulmeline võiks pohmakaga sõita kuumas autos, mille konditsioneer ei tööta. Lõin käega, mida ma siin ikka ette kujutan, nagunii saan kohe teada. Ajasin end ettevaatlikult püsti ja asusin asju pakkima. Kuigi Maanus oli juba hulka varem minust üleval, siis ometi läks tal nii kaua aega, et jõudsin oma aegluubis tehtud toimetused tehtud enne teda. Saime lõpuks kell 12 alles minema. Oeh ... Teadsin, et kui tänase päeva üle elan, siis ülejäänud reis on köki-möki ;-)

Planeeritud oli nii, et esimesel päeval sõidame nii palju kui sõidame, aga teise päeva lõpuks peab 1700 kilomeetrit olema sõidetud. Selle poole maa peal asus üks suurem linn nimega Mount Isa. Siin lootsime varuda kõik vajaliku, et edasine nn asustamata osa üle elada. Reisi esimeses pooles jäid tee peale väiksemad linnad pea iga saja kilomeetri tagant. Lihtne ... Andsime tuld. Sõber Kristo Sidepataljoni päevilt saatis läbi interneti meid teele positiivsete sõnadega: "Nael rehvi ja näguripäevi kehvi" :-)

Vana Fordiga sõitsime maanteel,
Külast külla, linnast linna viis me tee.
Ja kui teele jäi McDonald's hea,
Siis söögipaus sai kohe tehtud seal.

Kuna stardiaeg oli suhteliselt hiline, siis peale kuuesajandat kilomeetrit kiskus väljas pimedaks ja teeääred said täis pikitud känguruusid. Väga pirakad nad ei tundunudki, kuid pelgalt mõte, et kokkupõrge nende elukatega võiks lõhkuda tule või radika ning meie sõit seepeale sõidetud võiks olla, pani jala gaasipedaalilt kergitama. Ohuks ei olnud mitte ainult teeservades passivad elusuuruses känkud, vaid ka laibasuurused känguruud keset teed. Ja neid õnnetuid vedeles teedel sadu. Ja Maanusel õnnestuski lõpuks ühte neist mitte tähele panna. Suure kolakaga lendas auto minupoolse rattaga üle loomakorjuse. Pagan küll, vaata ette! Sisimas aga teadsin, et neist kõrvalepõikamine on ikka väga keeruline ja ilmvõimatu kui vastusõitev auto sind oma tuledega pimestab. Peale seda töristasime rahulikult 80-90 kilomeetrise tunnikiirusega. Mõtlesime, et venitame veel järgmise asulani ning siis teeme peatuse ning püüame ööbida seal. Kahjuks oli järgmine asula enam kui 100 kilomeetri kaugusel ... Seega rohkem kui tund veel oli veel sõita. Kuna sõidukiiruses olime järgi andnud, siis mingi hetk jõudis meile sappa rekkapaarike. Rekkad siinsetel teedel on ikka pirakad. Roadtrain ehk maanteerong, nagu neid siin kutsutakse võis enda järel vedada kuni nelja järelkäru. Seega selline endast pimedal ja suhteliselt kitsal maanteel mööda lasta oli ka omaette ettevõtmine. Aga mööda nad mahtusid, ilma et meie oleksime kraavis lõpetanud.

Kella kümneks õhtul jõudsime sinna lähima asulani ning asusime otsima tanklat ja sobivat kohta ööbimiseks. Tankla leidsime pea. Kuna olime varem suurelt teelt linnakesse sisse keeranud ja lähenesime tanklale linnakese poolt, siis ei pannud pimedas tähele, et see asub selle sama suure maantee ääres, mida mööda isegi tegelikult liikumas olime. Tol momendil tundus see nii mõnusasti linna serval olevat, et tõstsime mõlemad oma telgid pagasiruumist välja ja sättisime end sinna samasse tankla kõrvale telkima. Ja siis kihutas tanklast mööda maanteerong. Assa kuradi kurat. Avastasime alles siis, et maantee jookseb siin samas kõrval. Tundus enam kui kindel, et und siin niisama lihtsalt ei saa, kuid väsimuse tõttu ei viitsinud paremat kohta otsima hakata. Tagantjärele ikka päris veider mõelda, et kui imelik tunduks see Eestis, kui näiteks Jõhvi-Tartu maanteel sätiks Iisaku tankla kõrvale end telkidega ööseks ... Ah, eks oli ta sama imelik ka siin, kuid mis sest ... Elu on selline :-)

Hommikul ärkasin enne koitu ... Pigem mitte ei ärganud, vaid tulin lihtsalt sellel ajal telgist välja, sest sõba silmale siin suurt ei saanud. Liiga palju müristas neid veokeid siin mööda. Lisaks jäi mõni veel tanklasse aegajalt pidama mootorit välja lülitamata. Pakkisime telgid esimese päikesega kokku, paigutasime kütuse tankuri abil bensuka kütusemahutist auto paaki ning asusime teele. Tõusev päike kujundas ümbruse ilusamaks kui see tegelikult oli ning jahe 25-kraadine õhk värskendas vaimu. Just ... 25 kraadi tundus jahe ... Parem kui päevane 40 kraadi. Kuigi pohmelus oli jäänud eelmisse päeva ja temperatuuritingimused sõitmiseks olid sel hetkel päris head, tundsin pidevalt, kuidas silm tahab kinni vajuda. Pingutasin, ja õnneks õnnestunult pingutasin oma vahetuse lõpuni. Sõitsime veidi enam kui paaritunniste vahetustega. Maanus viitsis alati veidi rohkem sõita. Ma ei tea kuidas ... Ehk ta lihtsalt ei tahtnud öelda, et on väsinud, aga võib-olla ei olnud ka. Vähemalt kraavi ta ei sõitnud.

Aga temperatuur tõusis iga minutiga, mis päike oli mööda taevakaart kõrgemale liikunud. Ja pea paari tunniga oli ilm rõvedalt palav. Autoaknad olid peaaegu suletud asendis. Lihtsalt vastik hakkas kui see õuest tulev kuum õhk sulle peale puhus. Arutlesime, et võtaks järgmise päeva vabaks sõitmisest ja püüaks ikkagi selle konditsioneeri lasta korda teha ... Ja ostaks ikkagi aux'i juhtme, et saaks telefonist läbi automaki muusikat lasta, sest kaua sa ikka suudad ainult seda aknast sisse vuhiseva tuule kohinat kuulata. Raadolevi siin ju ei ole. Ainult linnakestest läbi sõites sai korraks raadio- ja mobiililevisse. Aga kümmekond kilomeetrit linnast väljas sai kuulata vaid koreakeelseid uudiseid AM sagedustelt ja sedagi vaid ülimalt kehva helikvaliteediga. Päevi hiljem Karmenile sellest rääkides, küsis ta, et kas oleks sel vahet olnud kui korea uudised oleksid olnud hea kvaliteediga. Alul ütlesin, et mitte, aga nüüd tunnen kahetsust, sest tundsin nagu oleks minult võetud võimalus selle reisi ajal korea keel selgeks saada ... höhöö ... mage nali. Igatahes oli päevaplaan sõita 1000 kilomeetrit ja jõuda Mount Isa linna. Ja sinna me jõudsime, vahetult enne päikeseloojangut.

Ah, et miks ma ei räägi sõidust ja sellest, mida me tee peal nägime? Mitte midagi ei näinud :-) Pikad sirged läbi tühjade väljade. Ja kui tee ääres oligi mingi viit mõnele vaatamisväärsusele, siis oli sellel viidal ka kaugus ning mitte kunagi polnud see väiksem kui paarsada kilomeetrit ... Nii ma põikangi kuskile sisse :-) Viimases suuremas asulas enne Mount Isa linna, tegime söögipeatuse ja kirusime, et miks siin McDonald'si restot pole. Mitte mäki sööki ei igatsenud, vaid hinda. Kõikides ülejäänutes kohtades siin tuleb maksta pea poole kallimat hinda. Olime kokku juba 1000 kilomeetrit liikunud ilma, et oleksime näinud mäkki. Nii palju siis meie lootusest, et igas linnas siin Aussis on mäkk. Peale söögi- ja tanklapeatust sättisime suuna jälle A2 maanteele ja liikusime linnast välja ... Ja seal ta seisis ... Suur silt tee ääres ... Next McDonald's in Mount Isa 450 km, worth to wait ... Jajah :-)

Väsinutena ja näljastena jõudsime lõpuks Mount Isa linna. Peale kiiret mäkipeatust asusime ööbimiskohta otsima. Pagan, ei saa aru, miks me peame alati viimase piirini sõitma ja siis võõras linnas hilja ning pimedas hakkama alles ööbimist otsima. Vahetasime torisedes omavahel üksikuid lauseid, kuid õnneks leidsime enesele ühe karavanipargi. Alguses oli meil kokku lepitud, et ööbime motellis konditsioneeriga toas, sest eelmine, rõvedalt palavates telkides, keset rekkamüra veedetud unetu öö ja päev otsa kuumas autos passitud päev oli mõlemad ikka läbi küpsetanud. Aga nagu Aussis ikka, pead sa esmalt rahakotile mõtlema. Nõustusin Maanuse ettepanekuga, rentida telgikohad karavanipargis. Tegelikult oli see mõte mulle küllaltki vastumeelne, aga kuna minu rahakott oli Maanusega nõus, siis ei jäänud minul siin suurt sõnaõigust. Karavanipargi omanik oli muhe vana nimega Steve, kes oma naisega seda parki pidas. Kuulas meie reisijutu ära ja pakkus meile, et kas me ei tahaks talle telkimiskoha maksmise eest hoopiski paar tundi tööd teha, tal vaja lehti riisuda. Riisuksime tunni lehti ja sellega tasuksime kahe päeva telkimisraha. Nõus. Parkisime auto ja panime taas ülesse telgid. Porisesin omaette ... Palav oli. Kell oli üheksa õhtul ja ikka oli väljas 30 kraadi sooja. Vastik. Vahetult enne magamaminekut käisin jaheda duši alt läbi ja tänu sellele suutsin ka uinuda.

Hommikul sättisime end remonditöökotta, kus lootsime auto konditsioneeriga sotid selgeks saada. Ja saimegi ... Nimelt pole neil aega meie autoga tegeleda, kuna lähenevate pühade tõttu tahavad kõik oma autosid parandada ja ajad on täis. Läksime siis teise kohta ja saime ka seal sotid selgeks. Testimine$250 ja siis vaatame palju parandamine võib minna ... Aitäh, ei soovi, selle raha eest võin ilma konditsioneerita veel kaks päeva kannatada. Läksime tagasi karavaniparki, et oma riisumistööga tasuda ööbimiskoht. Töö kiire ja korralik. Lisaks tegime veel tunni lisaks, mille eest saime mõlemad lisaks 25 taala ja külma joogi. Steve'i jutust sain tegelikult aru, et kui me väga tahaks, siis ta suudaks meile siin linnas ka tööd sebida, aga kuna meil kindel plaan edasi liikuda, siis põiklesin kõrvale ja sinna see jäigi. Samas tuleb kõrva taha panna, et tööd võid saada väga üllatavatest kohtadest. Kindlasti ei tee keegi seda lihtsalt puhtast heasüdamlikkusest, kuid alati tasub inimestega rääkida ja kindlasti majutusasutuste omanikega. Nemad aitavad sind või vähemalt püüavad seda teha, sest siis jääd sa ju nende juurde kauemaks. Nagu Stanthorpe'iski.

Kuna konditsioneeri parandamisest midagi välja ei tulnud, siis kulutasime paarkümmend dollarit külmakastile ja paar dollarit järgmisel hommikul ka jää peale ... Väärt ost :-) Maanuse nõudmisel kulutasime aega ka rehvrõhkude kontrollimisele. Ma ei viitsinud sellega üldsegi tegeleda, peas vaid mõte karavanipargi basseinist. Aga tegime seda siiski ja selle käigus kontrollisime üle ka tagavararehvi. See oli korras, nagu ma arvasingi. Alles hiljem pidin tõdema, et see oli hea, et Maanus sellega mulle peale käis, sest mis oleks saanud siis kui see poleks olnud korras ... Aga sellest veidi hiljem.

Igatahes jõudsin omadega kauaoodatud basseinikesse. Sa juudas kui hea see oli. Kuumast ja lämbest õhust libiseda jahutavasse vette ... maru mõnus. Saime basseiniäärest tuttavaks hollandlastest rändajatega, poiss ja tüdruk. Nimed olid miskid Miki ja Daisy. Minu jaoks Micky Mouse ja Duck Daisy. Ma olen väheste ränduritega saanud nii hea kontakti. Arvan, et asi oli selles, et selle kahe pika sõidupäeva jooksul väga palju inimesi polnud näinud ja selle aja jooksul oli mul lihtsalt tekkinud mölapidamatus, mille sain nüüd vabalt välja elada. Nemad olid just liikumas meile vastupidises suunas ja olid just tulnud sealt asustamata teelõigult. Nende jutu järgi polnud seal mingit kõrbe ja 1000 km pikkust tanklavaba ala, millest meie itaallastest majakaaslased olid kirjeldanud. Tavaline karjamaa, nagu igal pool. Ja ka tanklad olid olemas. Lollid itaallased. Teie pärast ajasin paljud oma lähedased selle reisiga ärevusse. Nüüd on siis ametlik, et mulle ei meeldi lisaks prantslastele ka itaallased. Viimased siiski veel üksikute eranditega.

Peale seda mõnusat puhkepäeva asusime uuesti teele. Plaanisime sõita vähemalt Stuart Highway'ni. See on see suur maantee, mis saab alguse Darwinist ning lõikab Austraalia keskelt põhjast lõunasse pooleks. Meie maantee A2 ja Stuart Highway ristumiskohta kutsutakse Threeway'ks. Sinnani oli ligi 700 kilomeetrit. Lootsime seal päeva lõpetada ja öömaja saada. Sõit läks aga nii pagana kiiresti ja Threeway juures puudus eriline asustus, mistõttu võtsime kaardilt järgmise suure koha - Katherine. Sinnani oli omakorda veel 700 kilomeetrit. Nii palju siis sellest, et enam ei jäta kuskile asulasse jõudmist nii hilise peale, et peame hakkama pimedas öömaja otsima. Me mitte ainult ei jõudnud pimedas kohale, vaid tuli jälle viimased paarsada kilomeetrit sõita pimedas. Ja mitte ainult pimedas, vaid ka paduvihmas. Ja et see mitte liiga vähe hull ei oleks, läks vahetult enne vihma ka rehv puruks. Loppadi loppadi jäime seisma ja hakkasime rehvi vahetama. Ohutuled peale ja tuli tööle hakata. Maanus arutles, et võiks juba sinna autosse ööseks jääda, kuid mina keeldusin. Mina ei julenud autot teeserva jätta ja mis veel hullem, sinna sisse ise magama jääda. Olin liialt näinud veokite pidurdusjälgi suunaga tee pealt tee pervele. Ei. Mina vahetan selle paganama ratta ja me läheme edasi. Ratast vahetades tuli meelde, et Adis (meie auto endine omanik) oli rääkinud nõrgast akust. Kuna liiklus oli siin väga hõre, siis käskisin Maanusel ohutuled välja lülitada ja panna need tööle vaid läheneva sõiduki korral. Olen elus kahel korral tühjaks saanud akuga lolli olukorda jäänud. Kord Indrek Karja'ga Tallinasse sõites peatas politsei mu kiiruseületamise tõttu keset talve kinni. Olin nende autosse istudes tuled põlema jätnud ja peale trahvikviitungi kättesaamist ja politsei lahkumist, ei saanud enam autot käima. Lisaks oli tookord pidur kinni kiilunud, mistõttu ei saanud ka autot käima lükata. Eriliselt õnnelik olukord. Istusime siis kargel talvepäeval Kuusalu lähistel ja ootasime poolteist tundi autoabi. Härrad politseinikud jätsid mu kiiruse pärast trahvimata, kuid trahvi sain vahtralehe eest, kuna niisama mind nad ka minema lasta ei tahtnud. Aga see raha, mis politseinike pealt kokku hoidsin, selle pidin kulutama autoabile. Jäime ellu ja tagantjärele on seda naljakas meenutada. Teine kord blokeerisin talvise tööpäeva õhtul Liivalaia ja Pärnu mnt ristmiku Tallinnas. Kui mul kütus lõppes ja ohutuled aku tühjaks sõid. Tegelikult polnud kumbalgi korral otseselt süüdi aku. Esimesel korral pidurid, mis ei lubanud rakendada minu ja kaasreisija jõudu auto taaskäivitamisel lükkamistehnikaga ning teisel korral loll pea, mis unustas kütusenäidikut vaadata. Viimasel korral pigem mitte loll pea, vaid usk, et äkki ikka näidik valetab ja ehk siiski jõuan koduni ... No ei jõudnud ... Nii palju siis usu jõust :-) Peale rehvivahetust hoidsin hinge kinni, et kas auto käivitub või oleme omadega väga täbaras situatsioonis. Starter venitas, mis ta venitas, aga tööle me vana Fordi saime. Elame veel. Taastasime sõidukiiruse ja ohkasime kergendatult. Ja siis algas sadu. Korralik vihmasadu. Teate ... Minul seal roolis oli ikka päris kõhe ... Ei tea, mida see Maanus veel mõtles. Nähtavus oli null, sõitsin ainult näidikute järgi. Känguruude peale ma enam ei mõelnud. Lootsin, et ehk on ka kõige suurema suitsiidikalduvusega isendid neist selle suure vihmaga koju ära läinud ja ei passi enam suure tee ääres ootamaks, millal saaksid minu auto alla hüpata. Iga kord kui vastu sõitis rekka, siis ainus mida ma nägin oli see, et ma ei näinud mitte midagi. Lootsin, et rekka hoiab enda pool teed ja et ma ei kaldu teelt välja, kuna ta seda tee. Sest olin seda näinud küll juba, et nad aegajalt liiga vastasuunda kaldusid. Sellisel hetkel oli juba päevavalguses nendega ühe tee peale raske ära mahtuda. Aga kõik läks hästi, jõudsime Katherine'i :-) Võtsime motellis toa, peale mida jalutasin ühte baari ja kulistasin alla raskelt teenitud õlle. Küll see maitses hästi.

Katherine'is öömaja otsides nägime, et me ei ole enam Queenslandi farmipiirkonnas. Tänavatel magasid kümnete kaupa aborigeenid. Need, kes olid jalul, tuikusid raskes alkojoobes ringi. Päris rõve hakkas. Baarist motelli poole jalutades proovisin ühega vestelda, õigemini tuli tema minuga rääkima. Mees oli minu kasvu, paljajalu, habetunud, haises alkoholi ja higi järele. Vanust oli tal 41, kuid väljanägemise järgi oleks öelnud, et ta on üle seitsmekümne. Purssis kohati täiesti arusaamatut inglise keelt segamini oma kohaliku keelega. Ta ei teadnud linnasid nagu Sydney, Melbourne ja Brisbane. Kui ma mainisin linna nimega Toowoomba, siis ütles, et tal elab sõber seal. Aga arvan, et ta ei saanud ka sellest aru. Tulid meelde Rodney, minu endise ülemuse õpetussõnad, et ei tohi jääda nendega üksinda kuskile pimedas juttu ajama, sest väga ootamatult tekivad sinna ümber teised ja siis võib see jutuajamine väga segaselt ja kurvalt lõppeda. Ei tea, palju selles Rodney jutus tõde on, sest see mees peab Sydney't ka maailma kõige ohtlikumaks linnaks, kuid ei jäänud ka ootama, et Rodney kartused tõeks võiksid saada. Sättisin end kiirelt motelli tagasi. Kell ju ka hiline ja hommikul tuli ette võtta viimane lõik meie teekonnast Darwinisse.

Hommikul olin eriliselt kehvas tujus ja ei olnud seda kade välja näitama. Kõht oli jube tühi. Viimasest söögikorrast oli ka möödas juba pea paarkümmend tundi. Maanuse jaoks on see täiesti arusaamatu, kuidas saab lihtsalt olla halb tuju ja seda siis välja elada. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas siis ei saa, sama ju ka hea tujuga :-) Aga peale hommikusööki läks tuju paremaks ja liikusime edasi. Maanus oli roolis ... Ja mina kasutasin selle julmalt ära ja magasin kogu tee ;-) Seepärast tunduski see lõpuots minu jaoks eriti lühike ning olimegi peatselt Darwinis. Ja nagu kombeks lõpetasime teekonna mäkis. Vahetult enne söömist helistas Leemet. Jou Rannik, kus te olete. Saime täpsemad juhised kuhu liikuma peame ja seal ta oligi ... Kitarr ja tuhat muud asja näpus ... Leemet. Krt kui hea meel oli teda näha.

Tere tulemast Darwinisse ... Siit algab jälle uus osa meie reisist Aussis.