Täna on laupäev ja kell on 21.00 kohaliku aja järgi. Selle asemel, et kohalikus lokaalis õlut libistada, viskasin end voodisse pikali ja püüan lolli järjekindlusega midagi siia kirja panna, kuigi nagu ei olegi midagi väga kirjutada. Ah lobiseme siis niisama.
Meie farmist on üksteise järel lahkunud korea poisid. Kellel on viisa otsa saanud, kellel 6 kuud tööaega, mis working holiday viisaga lubatud ühe tööandja juures töötada jne. Igatahes oleme nüüd meie seal kõige staažikamad salatikorjajad ... Mina, Maanus ja Jaimie. Jaimie on üks inglise poiss. Liverpooli fänn ja endine lihunik ... Ausalt ... Päris lihunik. Brookoli lõikamise ajal võib ta sulle terve loengu pidada, kuidas õiget peekonit seast välja lõigata. Aga nülgimist ta ei kannata, sellega tegeles tema sõbratar :-) Igatahes oleme kolmekesi hetkel farmis lemmiklapsed. Ehk mitte niivõrd seetõttu kui paganama head töölised me oleme, kuivõrd nirud on olnud uued päkkerid. Nimelt läbi mitmete vahetuste satrus meile korraga tööle üks itaallane ja tervelt kolm prantslast. Need, kel vähegi kogemusi nende rahvustega siin Austraalias, juba kindlasti naeravad. Ma jumaldan üldistamist ja julgen välja öelda, et nendest maadest ühtegi asist töötajat ei leia. Nende rahvaste, eriti prantslaste, usinusest räägitakse siin riigis legende ja seda üldse mitte heas mõttes. Nagu alati ... Alati on erandeid, kuid need vaid kinnitavad reeglit. Igatahes õhtuks olid neljast kaks lahti lastud ja kahele anti veel väike võimalus end uuel nädalal tõestada. Üks prantslane, kellele tõestamiseks võimalus anti oli kahe meetri pikkune hiiglane. Ei tea, kas ülemus pelgas ta suurt kasvu ... Päeval viskasime temaga igatahes nalja, et sellele hiiglasele küll öelda ei julgeks, et ta vallandatud on või peaks vähemalt paarimehelise turvatiimi kaasa võtma. Igatahes peaks uus nädal tööl sama segaselt ja naljakalt algama nagu eelmine lõppes, sest saabuvad uued inimesed jälle. Meie jaoks tähendab see aeglasemat töötempot ja pikemaid päevi ... Kindla tunnipalgaga pole mul vingumiseks põhjust :-)
Paar päeva tagasi saime omale lõpuks kaasüürilised siia Mt Tully Road'ile. Üks itaalia paar kolis sisse. Gianluca ja Dalia, 20-aastased üliõpilased, kes meist vaid kuu kauem Austraalias on olnud. Noored töötasid 3 kuud kuskill Cairns'i lähedal ja nüüd saabusid õunahooajaks siia kanti ... Nagu tuhanded teisedki. Kõik ootavad ilma paranemist, et õunahooaeg alguse saaks ja tuhanded töötud ja näljas päkkerid tööle saaks :-) Tegelikult oli neil juba koht ühes õunafarmis, kuid juba järgmisel päeval tulid nad sealt tulema. Küsisin, et mis siis viga ja sain vastuseks, et said päevas liiga vähe raha, ainult $60 mõlemad. No mida nad küll arvavad, et lähevad elus esimest korda õunu korjama ja peavad koha 200 päevas teenima. Kurat, me korjasime kirsse esimesel päeval ainult mingi 40 taala eest ja viiendal juba 100 taala eest. Sa ei saa olla sündinud õunakorjaja või mida iganes ... Nagu kuradi koolilõpetajad tööturul ... Kätte 2000 euri või muidu ei liiguta lillegi. Praegu otsivad õunafarmi asemel midagi muud.
Heh ... Tuli meelde kuidas seletasime neile, et internet on kallis ja ärgu tehku palju videokõnesid ja ärgu vahtigu juutuubi ja ärgu laadigu filme alla. Ja ühest kõrvast sisse, teisest välja. Täna hommikul võtsid nad pika nimekirja ette ja kõigile, kes nimekirjas olid, tegid nad läbi Skype'i videokõne. Õnneks sai see vähene internet otsa ja uut laadimist ei olnud me veel teinud ... Tropid :-)
Mine metsa mäherdune uni ... See pagana varajane töölkäimine on elurütmi ikka jumala segamini pööranud. Nädalas viis päeva ärkad 4.30 ... Siis lihtsalt kisub nädalavahetusel silma juba kella kümneks ... Ja õlu on sellistel hetkedel kui unerohi ... Head ööd ;-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar