Preaguseks hetkeks olen juba pea nädala taas maismaal veetnud, kuid kohe mitte kuidagi ei suuda end kirjutamise lainele pöörata. Laeval olles arvasin, et lihtsalt ei suuda kõike kogetut kirja panna, kuna kõik oli minu jaoks uus ja huvitav. Mida rohkem ma aga kirjutamise alustamisega venitasin, seda igapäevasem see kõik tundus ning pea enam ei leidnudki selles enam midagi nii märkimisväärset, et viitsiks oma nutikat taskufoni välja võtta ja kirjutamisele pühenduda. Ühel igaval hommikul, lugedes oma viimast sissekannet blogisse, milles nii suure õhinaga mereletulekust kirjutasin, tuli mulle meelde, et see mille ma siin ette võtsin, on ju ikkagi mu elu üks omapärasemaid kogemusi isegi siis kui ma ise peadpidi selle igapäevasusse olin uppunud. Seega seadsin end mugavalt väliterrassile päikesepaistele peesitama, panin omale taustaks mängima David Gray võrratu albumi White Ladder ning võtsin vaevaks taas veidi oma läbielamistest kirjutada, enne kui mälestused neist lõplikult tuhmuvad.
Peale pikka päeva sadamas, olime lõpuks avamerel. Darwini lämmatavast palavusest oli saanud mahe soe suveöö. Seisin reelingu ääres ja vaatasin kuupaiste peegeldust peaaegu peegelsiledalt veepinnalt, mahedaid mõtteid saatmas diiselmootori madal urin. Mõni hetk on lihtsalt selline, et tahaks pista selle taskusse, et see kunagi taas taskust välja võtta ja nautida, kui pea argimuredest paks peaks olema.
Minu omaette oleluse katkestas Dan, kes käsutas meid ülemisele tekile. Oli aeg sirutada välja tiivad, mis võrke hoiavad. Inimesed, kes laevaterminitega kursis on, naeravad mind mu tobedate terminite pärast välja, kuid kuulen siin vaid asjade inglisekeelseid väljendeid ning kuidagi pean need ka teile arusaadavaks tegema. Nimel on tegemist horisontaalselt asetsevate ringikujulise ristlõikega terastaladega, mis kokkupandult on laevakerega paralleelselt, kuid laialisirutatult risti laevaga. Oh jumal. Kuidas seda arusaadavamalt seletada? Panen pildi postituse alla :-) Igatahes oli meie töö nüüd ronida mööda neid lõpuni välja ja aidata Dan'i ja Kris'i köite lahtitegemisel. Päris kõhe oli turnida ööpimeduses 4 meetri kõrgusel vee kohal mööda käsipuuga teraspalki, teades, et sinna alla kohe kuidagi kukkuda ei taha. Peale esimest käiku kadus aga õnneks hirm ja edaspidised turnimised tundusid kui lapsemäng. Sellega oli ka meie pikk päev seljataga. Ees ootas meeldiv õhtusöök laevapere seltsis ning esimene magus uni lõunamerel.
Kogu meie esimese reisi ajal saatis meid võrratult ilus ilm. Lõõskav päike, sinine taevas ja veel sinisem soe merevesi. See kooslus kohe meelitas vette. Aga jah, mahedast suplusest võisin vaid unistada, kuna laev oli kogu aeg liikvel. Tundsin hinges veidi kahetsust, et kogu Austraalia suve veetsin ookeanist eemal farmiaega teenides. Aga küll ma veel jõuan rannas ka peesitada, kui mitte enam siin Austraalias, siis kojusõites kuskil Aasias. Kuid veidi vara on veel mõelda selliseid mõtteid. Keskenduks pigem sellele, et olen nüüd ja praegu siin.
Laevale saabudes olime Leemetiga mõlemad valmis raskeks tööks ja magamata öödeks, kaasas sõprade soovitused raskeimatel hetkedel silmad piltlikult sulgeda ja lugeda rahanumbreid ja tehtud farmipäevi. Tööd aga jagus esimesteks päevadeks ikka üllatavalt vähe ja vaba aega selle võrra aina enam. Ausalt öeldes hakkas juba igav. Lisaks pani muretsema see, et meie töötasu sõltus otseselt püügist. Vara veel, lõplike järeldusi teha ja end meeskonna nimekirjast maha kriipsutada. Aegaajalt sisutasime oma tegevusetust kaardimängudega vorpides käepärastest vahenditest žetoonid. Õnneks olid kaardid olemas, ega pidanud neid ise meisterdama.
Sellel vaiksel ajal oli meie ainsaks tööülesandeks laeva tagaotsas aegajalt proovivõrku välja tõmmata ning võrku sattunud krevetid üle lugeda. Loenduse tulemuse põhjal otsustati, kas on mõtekas suured võrgud sisse lasta või koosneb sonariekraanilt kajastuv parv pelgalt vaid kaladest. Nimelt kehtis siin reegel, et iga minuti kohta pidi võrgus olema vähemalt üks krevett. Kõlab kuidagi nadilt, aga nii on. Neljandal päeval läks asi lõpuks töösse. Kapten hõikas läbi sisetelefoni, et võrgud sisse. Seejärel algas suur sagimine, mida meie Leemetiga nagu tolad pealt vaatasime. Nimelt polnud keegi vaevanud meid kurssi viima, mida me täpselt tegema peaksime. Kuigi olime korduvalt huvi ülesse näidanud. Igatahes kargasid Dan ja Kris võrke üle serva viskama ning mehaanik Ray ja kapteni-naine-kokk-koristaja Vicky lasid viimase osa köitega takkajärgi. Seejärel tormas Dan vintside juhtimispuldi juurde ja alustas võrkude põhjalaskmisega. Selle tegevuse käigus kaasati korraks ka meid. Mõlemale ulatati köis pihku ja kästi hoida. Vaatasin lolli näoga oma köit, teadmata mida see teeb. Järsku hakkas köis mind reelingu poole tõmbama. Punnisin jõuetult vastu ja viimasel hetkel viskasin köie käest. Ei saanudki aru, mida minult oodati, et põrutaks veepõhja koos võrkudega või mis. Ah kuradile. Pöörasin ringi, oodates kobinat minu tegevuse suhtes, kuid üllatavalt seda ei tulnud, sest tagantjärele sain teada, et seda ma pidingi tegema ... Ma mõtleein, et käest viskama, mitte sukelduma :-) Leemet oli oma köiele teisel küljel rohkem vastupanu osutanud ja pingutas nii kaua kuniks kätelt nahka hakkas kooruma. See kajastab piltlikult kogu seda suhtumist, mis laeval valitses. Ega keegi meid väga eraldi koolitada ei viitsinud ja asjad tuli õppida jooksvalt jälgides kuidas teised tegutsevad. Aga saime hakkama.
Tagasi esimese püügi juurde. Traalisime võrgud sees pool tundi ühes suunas, misjärel vintsiti võrgud pinnale ja pöörati laev taas ümber ja lasti võrgud põhja. Ja seda kuniks parv sonariekraanilt kadunud oli. Järgnes võrkude välja võtmine. Kõigepealt tuli konksuga kinni püüda see sama kuradi köis, mis meid alguses vette tahtis kiskuda. Seejärel kinnitati see köis vintsi köie taha ja vintsiti välja võrgud. Need tühjendati lehtritesse ja sealt edasi liikus kogu võrgu sisu pikkamööda liinile. Liinil tuli sorteerida krevetid kaladest, peale mida liikusid krevetid pakkimislauale, kust suunati need 15 kilostesse pappkarpidesse. Meie ülesanne oli täis saanud karp laua alt välja tõmmata kinni panna, korrektselt markeerida ja ladustada tekile kuniks kogu toodang oli sorteeritud ja pakendatud. See tegevus oli küllaltki komplitseeritud, sest laua taga askeldas mehaanik Ray, kes haises nagu mädanev raibe... No ikka ikka väga jubedalt. Vähemalt nii nad väidavad, sest mingi ime läbi olin mina laeval ainus, kes Ray-spray'd tajuda ei suutnud. Seetõttu jäid kastide vahetamine edaspidiselt minu ülesandeks. Leemet leidis enesele tegevust sorteerimisliinil.
Kui mõnikümmend karpi lõpptulemusena tekile virnadesse laotud oli, tuli need visata alla külmikusse. Viskasin endale dressika peale, plätud jalga, mütsi pähe ja kindad kätte ning ronisin redelit mööda külmkambrisse. Sa nuga ... Esimese asjana tundsin, et oleksin pidanud jalad ära kuivatama. Ma ei jõudnud veel redelilt põrandale astuda kui mu jalakarvad jäätunud olid. Nelikümmend miinuskraadi ... Jah, külmem kui kodune pakane ... Nii et võtke teadmiseks, et olen teist oluliselt rohkem külma pidanud kannatama. Sellel uskumatult jäises kambris olid veel eraldi külmikud, kuhu krevetikarbid asetada tuli, et nood kiiremini sügavkülmuks. Nende külmikute eest tuli uksed eest tõsta ja olekski saanud ladustamisega alustada. Peas vasardas vaid mõte, et kiiresti kiiresti ... Kuradi külm on. Nii kui esimese ukse eest tõstsin tundsin, kuidas jäine tuul mulle otse näkku puhus. Aaaah ... Ripsmed jäätusid momentaalselt, organism keeldus nii külma õhku sisse hingamast ... Kükükülm oli. Karjusin, et hakake ülevalt kaste ulatama. Paigal seistes tekkis tunne, et jäätun koheselt, nagu puruneks mu põlved ja käed. Püüdsin end liigutada nii kiiresti kui sain, sest lihtsalt ei suutnud paigal seista. Karjusin omaette, sest tundsin kuidas see mu kurku soojendas. Viimane kast sügaval külmikus sulgesin uksed ja tormasin redeli poole, et siit maailmalõpu jäisest hingusest pääseda. Olin juba peaaegu väljas kui Vicky redeli otsast vastu vaatas ja palus, et ma alt kambrist veel mõned saiad jääst ära tooksin ja äkki leiad paar peekonit ka. Mida!? Kujutasin juba ette, kuidas ma paari nädala pärast kopsupõletikku suren. Aga kõva mees ju külmaülikonda selga ju ei pane kui ta just tunniks siia külmkambrisse ei roni. Lõpuks pääsesin sealt välja sooja päikese kätte. Sõna otseses mõttes sulasin sekunditega üles. Mmmõnus ja soe siin :-) Jäi vaid puhastada tekk ning oodata järgmist korda, mis võis saabud kohe või alles paari päeva pärast.
Selliselt me elu siin laeval algaski. Loodan, et sain nüüd kirjutamisega jälle joonele ja leian paari päeva jooksul lisada veel mõni seik meie elust laeval, sest see oli alles algus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar