Kui esimese kahe nädala jooksul õnnistati meid imelise ilmaga, siis teise reisi ajal kerkisid laines üksteise järel merest ning meeldivast kruiisist sai lõputu loksumine. Merehaigus, mida algselt pelgasime, kuid siiski tollal tulemata jättis, puges taas kontidesse ... õigemini kogunes see kõik makku. Rõve iiveldus saatis kogu päeva ja siis järgmise ja veel. Ainus hetk kui end inimlikult tundsin, oli siis kui pugesin pikali voodisse. Kuid ka seal polnud kerge. Külili olles veeresid ühest voodiservast teise. Oma koikust mahaveeremise kartuses ehitasin patjadest müüri. Isegi kui käed-jalad laiali sirutasin, siis pea libises ikka mööda patja. Kui otse lainesse sõitsime, siis peale kolmadast lainest läbisõidul tekkinud resonantsi lendas tõusis pea padjalt õhku ja maandus uuesti padjale kui laev laine põhja maandus. Lisaks peksis lainetega üks ankur vastu laevakülge, mis tegi uinumise eriliselt raskeks.
Siiski oli voodis olek oluliselt meeldivam ja ohutum kui laeval ringi liikudes. Mäletan kui esimesel tormisel hommikul voodist välja pugesin, siis ei saanud unise peaga üldse aru, mis toimub. Kõmaki peaga vastu kajutiust. Sain selle suure vaevaga avatud ja kaldusin hooga uksest välja. Minu hoo peatas köögilaud. Raskustega liikusin seinast seina välisukseni ja pääsesin tekile. Päike paistis samamoodi, ilm oli sama soe, ainult minu maailm ei tahtnud enam paigal püsida. Istusin ümberpööratud pudelikastile võtsin kahe käega peast ja tundsin kuidas iiveldus aina süveneb. Leemet vaatas mulle kahjurõõmsa naeratusega otsa ja ütles, et tema on juba mõned korrad wc-potti kallistamas käinud. Küsisin, et kas see aitab. Ei, kui siis ainult korraks. Otsustasin, et mina potti ei kallista, sest see vähene söök, mis sisse läheks, seda ma enam välja lasta ei raatsi. Oli raske, aga sain hakkama. Üldse mõjus see loksumine Leemetile hullemalt, kuid seda vaid seetõttu, et mina usaldasin ravimitööstuse toodangut ja võtsin sisse tableti merehaiguse vastu. Öäk ... milline õudne maitse sellel oli ja see tuli enne allaneelamist puruks närida. Mis kuradi moodi mõtlevad need ravimeid väljatöötavad teadlased. Niigi tunnen kuidas mu magu iga hetk oma sisu mööda söögitoru väljutada tahab ja siis ma pean suutma veel seda öökimaajava maitsega tabletti suus närima?! Tuli meelde kohe üks teine iiveldusevastane ravim, mis tuleb vees lahustada ja siis see klaasitäis alla neelata. Smecta oli vist selle nimi. Lisaks rõvedale maitsele haises too veel jubedalt. Selle jama kõrval oli see tablett isegi täitsa maitsev, kuid siiski mis teil viga on, nagu peavalu ravimine haamriga oimetuks peksmise teel
Eriti vastik oli sellise ilmaga tööd teha. Sorteerimisliinil tuli kätega end kinni hoida ning üle teki käiv lainetus kastis su üle ... õnneks küll sooja veega. Võrke puhastades tuli olla libedal pinnal lehtrites, kuhu krevetid enne sorteerimist kallatakse. Seal liuglemine ja kukkumine oli mul vähemalt tavaks ... Hea, et üle serva ei libisenud. Kord olin mina seal üleval lehtris ja palusin Leemetil, kes oli all tekil mulle üks köieots ulatada. Leemet vaatas mulle otsa, tõstis sõrme ja käskis oodata hetke. Järgmisel hetkel kummardus ta juba üle reelingu, et oma hommikusöök kaladele jagada. Oleks ehk isegi see moment naernud, aga ega mul endal kergem ei olnud. Suutsin aga enesele antud lubadusest kinni pidada ja söögi sees hoida. Laevapere sõnul oli tavaline, et tormi ajal tööhoos algajamad ikka aegajalt reelingu ääres kalu toitmas käivad. Ise arvan, et me pidasime end päris hästi üleval. Pealegi harjusime peale nädalat loksutamist sellega vaikselt ära, kuigi mitte päris lõplikult. Kuigi inglane Serif, kes hiljem Leemeti ja Krisi asemel tuli, ei kurtnud iivelduse üle kunagi.
Kui iiveldushood end järjest vähem ja vähem tunda andsid. Hakkas järjest enam ja enam närvide peale see, et pidevalt pidid tasakaalu hoidma. Lihtne püsti seismine ja istuminegi olid rasked, rääkimata ringiliikumisest. Näiteks ühel õhtul komberdasin kajutist tekile ja püüdsin istuda tagurpidi keeratud pudelikastile, mida me siin pingikestena kasutasime. Lainetuse suhtes vale ajastuse tõttu veeresin koos kastiga uperkuuti kuni tühjade karpide virn mu hoo peatas. Leemetil oli muidugi nalja kui palju. Ka söömise ajal pidid hoolas olema, et söök ja jook suhu jõuaksid. Ma ei kujuta ette kuidas Vicky toiduvalmistamisega hakkama sai nendel päevadel, aga toit oli laual. Ka külmkambris pakke visates karjusin omaette kapteni peale, et see oma paganama laevukest paigal hoiaks, niigi oli seal libe. Teadsin, et ta midagi ilma vastu teha ei saa, aga külmkamber oli selline minu koht, kus ma sain rahus käia ennast välja elamas, sest keegi sind siit ventilaatorite müra seest ülesse nagunii ei kuulnud. Kord seal all olles keeras laine laeva nii kreeni, et ma põhimõtteliselt lendasin kast käes ühest seinast teise toidukastidesse. Ja see hunnik oli oluliselt valusam kui tühjade karpide hunnik tekil. Aga valu vastu ei aita miski paremini kui mõnisada kurja kõva sõna ... ausõna, prooviga ise :-)
Omaette ooper oli tualetis käimine. Ükskõik, mida sa sinna potti planeerisid, siis pidid seda tegema kiiresti ja valima õige ajastuse. Sest too sama otse lainesse sõitmise effekt, mis su pea padjalt õhku viskas, tegi seda sama poti sisuga. Ei oskagi öelda, kumb oli ohtlikum, kas häda number üks või häda number kaks. Kui esimese puhul oleks ohupiirkonnaks nägu, siis teise puhul oleks poti sisu olnud oluliselt kaalukam. Meeldiv poleks olnud neist kumbki. Aga olin kiire ja pääsesin puhta nahaga.
Ühel õhtul arutasime seltskonnaga, mis on siin laeval kõige ohtlikum tegevus ning jõudsime järeldusele, et siin laeval pole midagi ohtlikumat kui tormi ajal peale pesu aluspükse jalga tõmmata. Niigi oli raske püsti seista hoides kätega seintest. Nüüd siis tuli seintest lahti lasta kummarduda ja palvetada, et laine sel momendil vastu laeva ei lööks ning sina seetõttu peadpidi wc-poti ja seina vahele kaela kägarasse ei kukuks. Hea, et eluga pääsesin :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar