Tegelikult oli juba teise reisi keskpaigaks selge, et rahaliselt sellest hooajast enam midagi välja ei tule. Püüdsin end motiveerida, et teen seda eelkõige kogemuse pärast ... Kõike eelnevalt kirjapandut arvestades polnudki see nii raske. Leemet arvas aga, et on oma kogemuse kätte saanud ning soovis edasi liikuda, kus oleks võimalik ka midagi teenida. Otsustamise tegi tema jaoks lihtsamaks ka see, et keegi meist oleks maha pidanud minema nii kui nii. Lihtsalt vähese töökoormuse tõttu otsustas kapten, et ei ole mõtet palgal pidada kole tekimadrust. Iseenesest oli see ju õige, sest juba algselt tundsime Leemetiga end natuke muiduleivasööjatena, kuna tundsime, et meil on oluliselt rohkem pakkuda kui meilt nõuti. Seega astus Leemet peale kuu aega merel veedetud aega laevalt maha. Kai peal ootas Karmen: kallistused Leemetile ja õllekast mulle. Alles siis sain aru kui raske võis tegelikult Leemetile olla see merel olemine. Nii lihtne on ju minna kui sadamakail sind keegi pisarsilmil ootama ei jää. Ja nii ma läksingi taas.
Minu suureks rõõmuks läks Leemetiga samal ajal laevalt ka Kris, seega ei pidanud ma enam teda taluma. Hallaluuja. Laeva omanik ei lubanud meil sadamast lahkuda vaid ühe tekimadrusega, mistõttu sain omale uue kaaslase, kelleks oli inglane naljaka nimega Serif. Olime Serifiga üheealised, mistõttu suhtlemine temaga oli ülimalt meeldiv vaheldus võrreldes teiste seljakotiränduritega, kes polnud üldjuhul oma vanematekodust veel välja kolinud. Meeskond taaskord komplekteeritud, saak maha laetud, laev tangitud ning taas merele.
Nüüd kus vanemmadrus Kris oli laevalt läinud, jäid kõik tema ülesanded mulle ning Serif'ist sai minu abiline. Vastupidiselt sellele, kuidas minu väljaõpetamine käis, võtsin mina selle tõsiselt ette. Piltlikult võtsin Serif'i käekõrvale ja tegin talle kõik puust ja punaselt ette. Enda uued ülesanded tuli aga ikkagi jooksvalt selgeks saada. Nimelt jäi minu ülesandeks nüüd võrkude vettelaskmine ja välja vintsimine ning võrkude paati tõmbamine. Lisaks pidin hakkama öösel roolivahis olema. Olgugi, et ainult ühest püügikohast teise liikudes, kuid siiski oli päris lahe tunne roolis olla. Ühel ööl sattus meie laeva kurss ristuma teise traaleri omaga. Juba alguses, kui kahe laeva vahel oli kümmekond meremiili tormist merd, et minu vahetuse lõpuks jookseme omavahel kokku. Mainisin seda ka vahetust vastu võttes ka kaptenile, kuid tema arvas, et pole muret. Kehitasin seepeale õlgu ja seadsin end kapteni toolile istuma. Poole tunni pärast hakkasin juba kergelt nihelema, sest vahe oli juba ainult neli meremiili. Ülesse ei hakanud ka ajama kedagi kogenumat. Kui kokku jookseme, siis küll ma viimasel hetkel ära keeran. Siis hakkasin mõtlema, et kas merel on ka mingi reegel, kumbalt poolt laevad teineteisest mööduma peavad. Kas keerata vasakule või paremale? Pagan, vahe on juba ainult 900 meetrit ... 700 ... 500 ... Siis kostis raadiost kutsung ... Pagan, millisest see nüüd tuli, lae all oli vähemalt neli erinevat raadiojaama. Kurat küll, nüüd on juba hilja minna kedagi ülesse ajama. 300 meetrit. Kuna vastutulev laev oli hoovuse tõttu kergelt parema parda suunas, siis otsustasin keerata vasakule. Õnneks enne kui ma rooli näppida jõudsin, tõmbas teine laev järsult vasakule. Oeh ... Tundus kuidagi napikas, kuigi olin kapten siin teiste laevadega püügi ajal kümnemeetrisi napikaid oli teinud. Igatahes naeratasin, nagu oleksin võitnud mängu, kus kaotab see, kes esimesena teelt ära keerab.
Lisaks öistele roolivahis olekutele muutsime püügitaktikat. Kui üldjuhul lasime võrgud vette kui märgati suuremat parve, siis Bonaparte'i lahes oli krevetti hõredamalt ning võrgud olid sees põhimõtteliselt kogu aeg. Tund aega sõitsime ühes suunas ning siis tuli võrgud põhjast pinnale vintsida, laev ümber pöörata ja võrgu uuesti sisse lasta ja jälle üks tunnine sirge läbi sõeluda. Kuna vintsimine oli minu töö, siis pidin neli ööpäeva peaaegu järjest üleval olema. Iga 45 minuti tagant kontrollvõrku sikutama, misjärel suurte võrkude vintsimine ning iga nelja tunni tagant võrkude väljavõtmine ja toodangu protsessimine, seejärel laeva puhastamine. Kui teised said võrkude väljavõtmise vahel kaks tundi magada, siis minul tuli seista vintsivahis. Magama lasti mind vaid kaheks tunniks keset päeva ja tunniks peale õhtusööki, kui vintsimine jäi vanale mehaanikule. Nendel päevadel oli ka saak täitsa korralik. Mina lihtsalt vajusin iga ööpäevaga aina enam viltu. Peale nelja ööpäeva sellises rütmis ei saanud enam lõpuks üldse aru, kas ma magan või olen ärkvel. Kõik toimingud käisid pelgalt lihasmälu järgi. Kahjuks või õnneks sai sealt aga krevett otsa ja pidime edasi liikuma. Öeldi, et järgmised kaksteist tundi on puhas sõit ja me võime puhata sellel ajal. Keerasin omale ühe kanepipläru, kuna üleväsimusest ei suutnud enam uinuda. Mesimagus uni ... :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar