Nagu varasemalt mainitud, siis soojas merevees suplemist me endale lubada ei saanud, kuna laev oli pidevas liikumises. See aga ei takistanud meil tuttavaks saamast kogu veealuse faunaga, sest võrkudesse sattusid kõik, kes nendes vetes elasid. Olles harjunud Läänemere vetes pesitsevate kaladega, siis kõik, mida me siin nägime, oli selle kõrval müstika.
Kõige aluseks olid loomulikult krevetid. Eestis olen kaupluse külmikutes kohanud krevette, kuid praeguseks hetkeks ajab nende väiksus mind vaid naerma. Punase kullaselt toonitatud kümne kuni kahekümne sentimeetri pikkused iludused oli meie tavaline saak. Lisaks neile oli ükskuid tumepunase ja valgetriibulisi hiiglasi, leaders, nagu oli nende nimetus. Suurimad neist kaalusid kuni 250 grammi ja pikkust minu küünarvarre jagu. Üks hiiglane oleks olnud kogu minu õhtusöök ... eeldusel, et paar kartulit oleks ka kõrvale saanud :-) Maitsta ma neid ei saanudki, kuna laevapere neid väga maitse pärast ei hinnanud. Las lollid jaapani rikkurid söövad seda sitta ... Nii nad alati ikka ütlesid. Kui nii siis nii ... Minu pärast saatke või kõik Jaapanisse, sest veendunud oma maitseeelistustes, ei pidanud ma mereelukatest mingit lugu. Te ju tunnete mind ... Kui ma arvan, et mulle midagi ei maitse, siis ega ma ju ei proovi ka, et oma arvamust kinnitada või ümber lükata. Vaevu jõudsin oma arvamust kõva häälega Vickyle avaldada kui ta juba plaanis õhtusöögiks krevette. Ja nii ma olingi sunnitud avama end meretoidu maailmale. Õlis praetud krevetid, maitsestatud magusa tšillikastmega. Metsa kõik, mis ma varem öelnud olen. Need sulasid mu suus. Tundsin korraga süümepiinu inimeste ees, kelle söökidele olen andnud hinnangu, võtmata vaevaks seda enne maitsagi. Püüan edaspidi käituda Dan'i õpetussõnade järgi, proovides igat asja vähemalt kaks korda, et olla kindel, kas see mulle maitseb või ei.
Sorteerimisliinil töötades käis pidev võitlus krabidega. Ma võiksin tunde naerdes nende siblimist vaadata. See vaatepilt on lihtsalt nii pagana naljakas. Vehivad oma sõrgadega just nagu ärplevad mereröövlid oma rusikatega. Ole siis mees ja katsu nende vahelt krevette noppida, sest olgem ausad haiget need vennikesed teha mõistavad ning näppu nende sõrgade vahele toppida ei tasu. Paar korda olen näppupidi nende saagiks langenud ja lahti sa neid oma näpu küljest ei saa ... Vihaga kihutad siis neile rusikaga silmevahele ja vannud tulist kurja. Ja seda juba tillukeste krabide puhul. Suuremad on aga võimelised näpu kuni kondini lõikama. Vaene inglise poiss, kes hiljem Leemeti asemel meeskonnaga liitus, sai ikka valusalt rappida kui talle ettehoiatamata ühe piraka sülle viskasin. Sain tema poolt aga ka kohe tagasi. Nimelt viskas ta ühe suure ümmarguse ja okkalise kala mulle jala peale nii et mul jalas sada auku korraga sees. Aga jäime sõpradeks edasi :-) Tagasi krabide juurde. Nimelt ühel päeval küsisin, et kas neid süüakse ka, mispeale Kris noppis mõned suuremad liinilt välja ja viskas mageveega täidetud ämbrisse. Mõne aja pärast noppis ta elust lahkunud isendid välja ja otse pliidile mereveega täidetud potti. Viis minutit ja valmis nad olidki. Kuna olin endale lubanud, et maitsen siin kõike, siis võtsin ühe olendi käte vahele ja üritasin kõva kooriku alt pehmet liha välja noppida. Nii hõrk ja maitsev. Ära hellitatakse siin nende hõrgutistega :-)
Krevetid ja krabid oli need toredad asjad, mis meil sorteerimisliinilt läbi jooksid. Lisaks neile leidus siin ka hulgaliselt ohtlike elukaid. Kõige tüüpilisemad olid otsetõlkes kasskalad (catfish). Need vuntsidega elukate seljauimed olid ogalised ning torkamine nendega tõi kaasa valud kaenlaalustes lümfisõlmedes. Leemetil õnnestus kohe esimesel nädalal ka see trikk läbi elada. Kuid pigem oli selle seiga juures tähelepanuväärsem see, et meile öeldi, et valud lümfisõlmedes on alles algus ning see kõik võib lõpuks lõppeda halvatusega. Mis te arvate, mis nägu Leemetil ees oli terve järgmine nädal kuniks valud kaenlaalustest lümfisõlmedest kadusid. Hiljem Dan seletas, et seda asja tegelikult ei juhtu ning kasskala midagi rohkemat, kui valud kaenla all, kaasa ei too. Natuke haige nali kohalike poolt :-)
Lisaks kasskaladele liikus sealt läbi toreda nimega ilus roosa ja mustakirju ogaline kala, keda kutsuti happy moment ehk siis maakeeli õnnelik hetk. Oma küsimusele selle huvitava nime kohta, sain järgneva seletuse: see õnnelik hetk on see moment kui sa arvad, et sa ei saanud tema ogadelt torgata, kuid peale ränkade valude algust saad aru, et seda õnne sulle ei jagunud. Nimelt pidid valud olema nii talumatud, et inimene tuleb kinni siduda, sest vastasel korral võib ta püüda eneselt elu võtta, et vabaneda piinast. Ja valuvaigististest pole sellisel puhul mingit abi, süsti või morfiini. Hirmutav, kuid sugugi mitte meeldivam polnud ka järgmine kala, kelle ohtlikust mulle tutvustati. Punase- ja hõbedatriibuline kalake, kelle nime ma enam ei mäleta, võis haavandi tekitamisega viia jala või käe amputeerimiseni. Ühe sadamakülastuse ajal käis meil laeval naisterahvas, kes mõned aastad tagasi just selle kala tõttu jala oli kaotanud.
Ja see pole ikka veel kõik. Järgmistega läks minul kõige napimalt ... Ja nii pea kümme korda. Nimelt pole neil "vaesekestel" muud ründerelva kui pika ja peenikese saba küljes paiknevad pikad ogad. Liiga lähedalt saba juurest krevetti noppides võib ta sulle sabaga äsada. Minul läks kümneid kordi napilt käest mööda kuid rai jäi ogapidi mu kindasse kinni. Alati kui see juhtus, vaatasid kõik laua ümber ehmatunult minu poole ja küsisid, kas ma sain pihta. Mina esimest korda vastasin üsna hoolimatult, et ei tea, hetkel häppi moment ... Peale seda seletati, et kui rai peaks sind tabama, siis tuleb sellest kohe teavitada ja laev keeratakse kiiresti maa poole, et mind haiglasse toimetada. Mis minuga täpselt juhtunud oleks, selle jätsingi järele uurimata ... Lihtsalt ei tahtnud.
Jätkan loetelu :-) Merimadu (seasnake), kõige mürgisem madu maailmas, vist. Kuid need olid ühed ohutumad selles ohtlikus nimistus, kuna veest väljas on nad aeglased ja lõugade ehitus on selline, et sa pead talle näpu või varba suhu panema, et ta oleks võimeline sind salvama. Ometigi suhtuti neissegi ettevaatlikusega. Kord võrke puhastades leidsin surnud isendi. Viskasin selle salaja Serif'i (inglise poiss) selja taha kui ta kõrval teist võrku puhastas ja karjusin: "Madu! Sinu selja taga!". Mine metsa, kuidas see suur poiss võrgu külge hüppas ja mööda seda ülesse püüdis ronida. Meie Dan'iga saime terve õhtu veel naerda. Õnneks oli Serif'il hea huumorisoon, mistõttu on mul veel kõik hambad ilusasti suus :-)
Meie võrgud on ehitatid selliselt, et nende lõpuosas on trellitatud metallraamid ja kõik mis sealt läbi ei mahu, juhitakse võrgust välja. Kuigi seda kutsutakse kilpkonnatõkkeks, siis hoiab see eemal ka muud suuremad soovimatud veeloomad, nagu haid ja delfiinid. Ometigi takerdub sinna mõni suurem hai, kes lõpuks tekil maandub. Kord oli selleks maailmasuur saaghai. Olgu, liialdan suurusega, aga minust oli ta poolteist korda pikem ja sellele pikkusele lisandus veel saag-nina. Vana haisukott ehk mehaanik Ray uskus, et kalake on surnud ning hakkas teda sabast sikutama reelingu poole. Veidi vabamale tekiosale saades viibutas too saaghai tigedalt läbi õhu. Mina jõudsin ülesse hüpata, aga Ray jäi natuke hiljaks. Õnneks oli ta piisavalt kaugel, et hai saag vaid riivas ta kanda. Ometigi sellest piisas, et tekk oleks verega kaetud. Mina suures ärevuses küsisin, et kas kõik on korras. Ray vaatas mulle otsa, nagu oleksin just esitanud kõige lollima küsimuse maailmas. Küll merevesi ära parandab ja suskas jala vette. Endine eriüksuslane ikkagi ... Vähemalt ta ise räägib nii :-)
Nii palju siis ohtlikemast elukatest. Loomulikult olid veel tavalised haid ja neid oli igas mõõdus. Õnneks suuremad jäid vette. Ja seda enam oli põhjust endal mitte vette kukkuda.
Omad kokkupuuted saime ka kilpkonnadega. Kuna suurtel võrkudel olid olemas need metallraamid, siis ainus võimalus oli neid püüda proovivõrguga. Kolmel korral see ka õnnestus. Esimene, kes meie kätte sattus oli päris "pisike" ... Kilbi läbimõõdult vast ainult pool meetrit. Dan ei lasknud teda aga tekile tõmmata ja kuidagi moodi ta sealt võrgust otse vette välja sai. Nädala möödudes aga jäi võrku juba oluliselt suurem tegelane, kelle kilbi läbimõõt oli meetri jagu ja kaalu ligemale 60 kilogrammi. Kuna seda enam niisama võrgust kätte ei saanud, siis pidime ta võrguga tekile sikutama ja käsitsi lahti päästma. Oli teine päris ähmi täis ja punnis vastu. Kilbi serv oli vaesekesel katki ning veritses. Ma ei teadnudki, et see võimalik on. Leemet hõikas, et ma telefoni tooksin ja pilti teeksin, aga nagu ikka oli aku tühi ... Lollakas nutitelefon. Kuna laeval väga telefoni levipuuduse tõttu vaja ei läinud, siis ma lihtsalt unustasin seda laadida. Kris tegi oma telefoniga paar pilti Leemetist ja tema uuest sõbrast, enne kui nad ta üle parda punnitasid. Kuna Kris oli üks eriline jobu, kellega me loodame elus enam mitte kohtuda, siis tõenäoliselt jäävad ka need pildid igavesti varjule. Kolmas kohtumine sai vaid Leemetile ja Dan'ile osaks kui nad öösel võrgu- ja roolivahis olid. Leemti jutu järgi oli see veel suurem ja kaalus ligemale 100 kilogrammi. Loodan, et see vaid kalamehe jutt polnud ... Pikalt juba merel ka olnud ja lollid kombed on kerged külge hakkama meile kõigile.
Mina aga sattusin vaimustusse hoopiski palju toredamatest loomadest - delfiinid. Esimestel päevadel ma neid väga ei mäletagi või nägid neid küllaltki kaugelt. Ühel öösel proovivõrku välja tõmmates tulid nad kohe laeva tagaosa juurde, kus ma askeldasin. Nad olid nii lähedal, et lihtsalt kummardu üle reelingu ja puuduta neid. Mul on nii kahju, et ma ei suutnud parimatest hetkedest ühtegi pilti või videot teha. Alati olid sel hetkel käed märjad või aku tühi või kiirekiire nii paganama kiire. Seetõttu peate leppima vaid minu jutustustega. Reisi teisel poolel sattus delfiine meie teele üha enam ja enam. Iga kord kui võrke välja tõmbasin, siis saatis mind kõrval delfiiniparv juba oodates, millal me võrku sattunud kalad vette laseme. Korra oli Serif'i kord võrke tõmmata ning tekkis väike viivitus ning mina jäin delfiinidega tõtt vaatama. Nad ujusid laevaga kaasa, sulpsasid aegajalt veest välja ise samal ajal kädistades. Järsku tekkis mul selline Free Willy tunne. Tõstsin käed üles, mille peale üks delfiin parvest tegi kõrge hüppe veest välja. Ma olin jumala vaimustunud sellest, kuid samas jäin mõtlema, et see oli puhas juhus. Kordasin oma tegevust, mille peale see sama delfiin tegi taas kõrge õhulennu. Ikka ei suutnud uskuda. Tegin veel korra ja tema tegi sama. Müstika. Serif jäi ka kõrvalt seda vaatama ning võrgutõmbamise unustasime sootuks. Järsku käratas kapten ülevalt tekilt, et lõpetage see paganama turistivärk ära ja hakkake ennast liigutama. Minu päev oli tehtud, nii väike asi paneb naeratama kogu päevaks ... Ja praegugi kui sellele mõtlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar