Oodatult jõudis lõpuks kätte 14. jaanuari hommik. Ärkasime hommikul vara, et tegeleda taas oma elu kotti mahutamisega. Ausalt öeldes tõusis Maanus vara. Mina ei suutnud kuidagi silmi avada ja oma mugavast voodist välja ronida. Nagu ikka ... Magan viimase minutini, et siis jõuaks veel kaks ampsu võikut ampsata, asjad kiirelt seljakotti visata ja tuld.
Perenaine Claire lubas meid lahkesti linna bussijaama vistata ja seda tegigi. Saabus just õigel ajal loomakliinikust kutsikaga kelle me poolteist nädalat tagasi saksa poisse bussijaama viies õnnetult alla ajasime. Õnneks ei juhtunud midagi väga hullu ja koerapoeg, kes Maanuse telgile augu sisse näris, oli jälle jalgadel. Üldse oli see üks igavesti hull koer. Itaallastel näris telginöörid läbi, iirlastel järas telefoni ja kõigile lõi lihtsalt hambaid säärde. Lahe peni :-)
Igatahes jõudsime õigeaegselt bussijaama. Mahutasime asjad alla, jätsime hüvasti Claire'ga ja nii algas bussisõit juba tuttavasse rongijaama Lithgow's. Sealt edasi rongiga tuttav 3,5 tunnine teekond Sydney raudteejaama. Magaks, ainult magaks. Kogu reisi magasin maha. Sydneysse jõudes võtsime ühendust Adisega, kelle auto oma käsutusse pidime saama. Edasiste juhtnööride kohaselt kihutasime metrooga edasi lennujaama lähistele, kuhu lähedale Adis oma elamise oli sisse seadnud. Leppisime kokku, et saame rongipeatuses kokku. Kohale jõudes andsime endast teada. Adis lubas 15 minuti pärast kohal olla. Peale 45 minutit helistas, et on paari minuti pärast kohal ja paarkümmend minutit peale seda veereski vana valge sedaan Ford Falcon meie ette. Kiirelt sõitsime Adise juurde ja laadisime tema elu pagasiruumist välja ning enda elud paigutasime pagasiruumi. Nagu vanade autodega ikka, luges ka Adis meile ette auto iseloomu ja kombed. Õhin oli suht suur sees ja autoga olin juba varasemalt nädala sõitnud, siis väga ei viitsinud kuulata ja isu oli suur, et teele asuda. Ütlesin kõigele jajah. Üks asi, mis kõrvus kõlas, oli see, et tuled võivad sõidu ajal ära kaduda. Naersime selle üle kõik. Aga kuna viimasel paaril kuul polnud seda enam juhtunud, siis lasime selle kohe ka teisest kõrvast välja. Adis ise oli Stanthorpe's veetnud uskumatud 7 kuud. Kuulasime veel viimased õpetussõnad Stanthorpe'i kohta ja asusume teele. Telefoni GPS-i sisestasime Stanthorpe ja asusime teele. Jeeeeeee ... :-D
Mõnekümne minuti pärast olime paagi täis pannud ja linnast välja kihutanud. Edasi mööda kiirteed oma edasisele elule vastu. Kui hea oli see tunne ... Lihtsalt sõidad ... Sihiks silmapiir ... Ees teadmatus. Pagasiruumis kogu meie elu, taskus viimane raha ja hing täis ootusärevust ootas meid ees 800 kilomeetrit.
Päike oli loojunud ning kiirtee oli mattunud pimedusse, mida pidevalt lõhestasid tagant- ja vastutulevate autode esitulede valgusvihud. Ja äkki välkusid minu auto tuled kui ööklubi strobo kuniks 110 km/h kiirusel kadusid tuled hoopiski ... Pimedus ... Tallasin pidurit samal ajal peeglitest kiivalt jälgides, kas tagant keegi sisse ei kihuta. Aeglustades otsisin paaniliselt ohutulede lülitit, et end teistele autodele nähtavaks teha. Turvaliselt saime teeserva tõmmatud ja ohutuled tööle. Oeh ... Kerge ehmatus või mis? Kuidas edasi ... Magame siin autos kuniks valgeks läheb? Kurat kui naljakas see tagantjärele tundus :-) No ei saanud ju ikka sinna jääda. Katsetasime ainult lähitulesid ... Töötasid. Edasi otsustasime sõita ainult lähituledega ning kaugtuled otsustasime ära unustada. Tundus, et töötas. Kolm korda sülitasin üle vasaku õla ja hakkasime jälle liikuma.
Peale kahte sõidutundi otsustasime teha kohvipeatuse ja juhivahetuse. Pealegi käskis GPS meil pea maha keerata Pacific Highway'lt ning võtta suund rohkem sisemaa suunas. Kuna väljas oli nii ehk naa pime, siis otsustasime, et järgime GPS'i soovitusi ning jätame selle ookeaniäärse tee ajaks kui autot tagasi viime. Ja nii kui Maanus rooli sai hakkas sadama. Pime, vihm, lähituled ... Päris rõve oli :-) ja nii kahe tunni kaupa roolis olimegi. Minu sõidukordade ajal oli tee kuiv ja tasane ja alati kui Maanus rooki pidi minema, siis algas kas sadu või 180 kraadiste kurvidega mägirajad. Õnneks oli pime ja ei näinud kuristikke tee kõrval. Nendest kuulsime alles siis kui olime kohal :-) Vahepeal tundus, et olime juba viiskümmend kilomeetrit lihtsalt järjest ülesmäge läinud. Minu kõrvad olid pidavelt kinni-lahti nagu lennusõidu ajal. Kuna edasi tundus olevat tee vaid allamäge ja automaatkast ei võimalda pidureid säästa (või me lihtsalt ei osanud), siis otsustasime teha mootori ja pidurite jahutamise eesmärgil peatuse keset pilkast pimedust. Lisaks oli autol õli otsakorral, ei teadnudki, kas on mõistlik edasi sõita või ei. Aga kuna lähima asulani oli 80 kilomeetrit, siis oli selge, et siia ka jääda ei saa. Ma pole vist kunagi kunagi ühestki asustatud punktist nii kaugel olnud. Keset ööd autoga kuskil pärapõrgus tee ääres olla pole just väga lahe. Aga õnneks oli see meie vaba valik ja peagi liikusime edasi. Otsustasime sõita veel need 80 kilomeetrit ja varuda tanklast õli.
Edasi veeresime vaikselt ja rahulikukt kuni tanklani. Ja nagu ikka ei jõua ära kiruda, kuidas siin asjad 24/7 lahti pole :-) Seega tuli oodata hommikut. Parkisime auto vaiksema tänava äärde ja püüdsime kuidagi magada. Viskasin endale teki peale ja viskasin kerra juhiistmele. Üllatavalt hästi magasin ... ärkasin kella 7 paiku kui väljas oli juba valge. Veidi imelik oli ärgata keset küla autos, teised inimesed mööda sõitmas. Ah savi :-) Kiirelt tanklasse ja siis juba edasi Stanthorpe'i poole. Viimased 300 km. Proovisin sõita, aga jube uni oli silmas ... Maanus ütles, et ta sõidab ise ja nii viskasingi mina kõrvalistmele magama ja Maanus sõitis vapralt lõpuni. Nagu ikka möödub aeg magades marukiiresti ... Ja olimegi kohal. Väike linn farmide vahel ... Lootsime, et siin vähe töisemalt läheks kui Orange's, sest suurt muud siin vist väga teha pole.
Vaatasin veel korra kaarti, sest tundus, nagu oleksime sõitnud ühest Austraalia otsast teise ... Ikkagi Queensland, mitte enam New South Wales. Kaardilt vaadates tundus, nagu ei olekski liikunud ... Nii kuradi suur on Austraalia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar