Esimene neljandik ... Ah, kiruks veidi

Minu viisaaastast on kulunud juba veidi üle kolme kuu. Peakski tegema enda jaoks väikese kokkuvõtte sellest ajast. Austraaliasse saabudes polnud mul selget plaani, mida selle aastaga peale hakata. Peas keerlesid küll kõiksugu mõtted, mida ma siin teha tahaksin ja kuidas siin minna võiks ning kauaks ma siia üldse jään. Olin Eestis oma elu kuidagi selgeks mõelnud, kuid ühtäkki olin oma plaanitud rajalt eksinud ning ei suutnud leida enam seda teeotsa, kust jälle alustada. See viiski mu mõtted Austraaliasse ... Ja mitte ainult mõtted, vaid siin ma olengi. Ma pole oma elus palju reisinud. Olen sõitnud Soome vahet, käinud paarkorda Rootsi kruiisil, tööreisidel olnud Budapestis ja Siberis. Korra olen Rauno ja Roveniga isegi ette võtnud Hispaania reisi, mis lõppes juba Riias, kuna töölt helistati, et ole nüüd mõistlik ja tule tööle tagasi. Seda ma ka tegin. Veel korra proovisin Roveniga ette võtta seda Hispaania reisi. Seekord jõudsime veidi kaugemale kui seda oli Riia, kuid jäime nädalaks Hamburgi pidama ja ... Ausalt ma ei mäletagi, miks me enam edasi ei läinud. Tee tõi koju tagasi ... Vist tundus mõistlikum. Olen kogu oma elu püüdnud käituda mõistlikult, lihtsalt olen selline. Seda enam imestan ma, et ühel päeval ma lihtsalt võtsingi kätte ja ilma mingit plaani omamata suutsin end Austraaliasse toimetada. Siiani pean oma sisemise minaga tuliseid vestlusi, et oli see nüüd mõistlik lahendus või mitte. Kahetsust ei tunne, kuid väga võlunud see mind ka ei ole.

Kõik suur me elus koosneb pisiasjadest ja tihtipeale ongi pisiasjad määravad. Mul tuli sellega kohe meelde üks Family Guy episood, kus Peter sai võimaluse teha uudistesaates oma saateosa asjadest, mis tal hinge täis ajasid - What really grinds my gears. Vot oli alles tore osa. Kuna ilm on minu vabal päeval halb ja tuju sellest täna veidi tusane, siis võtan isegi vaevaks veidi end välja elada. Et mis mulle siin tegelikult närvidele käib :-)

Alustaksin üleüldse sellega, Austraalias seigelnud inimesed ei ole oma halbadest kogemustest väga rääkinud. Informatsioon, mille tuttavate kogemustest saanud olen, on üdini positiivne. Alles siis, kui vestled inimestega enda halbadest kogemustest, lähevad nende keelepaelad valla ja nad võivad sulle pea 2 ööpäeva järjest rääkida asjadest, mis neil siin halvasti on läinud. Ma ei arvanudki, et Austraalia on täis pudrumägesid ja piimajõgesid. Teadsin, et siin tuleb kõvasti tööd teha ja mul ei olegi selle vastu midagi. Tee tööd, siis tuleb ka armastus ... Armastus töö vastu :-) Loomulikult on Austraalia paljuski täpselt nii tore kui toredaks sa selle ise omale teed, kuid on asju, mille kohta oleks tahtnud enne rohkemat teada. Kardan, et pigem on paljud üllatused minu enda tegemata töö, mille oleks pidanud enne siia tulekut ära tegema, kuid sellega oleks kogu see reis kaotanud oma võlu teadmatuse osas :-)

Lugesin eelneva lõigu ka korra ise nüüd läbi ja püüdsin meenutada, kas ma olen kunagi segasemalt veel asju püüdnud seletada ... Vist olen, aga see lõppeb tavaliselt sõnadega, et emmm ... Ma ei mäleta, mida ma täpselt öelda tahtsin, aga las see jääb ... Las jääb ka seekord :-)

Oma tutvusringis olin Eestis üks viimaseid, kes läks üle nutitelefonile. Selle ajani olin veendunud, et telefon on helistamiseks ja vahest sõnumite saatmiseks. Aga kuna olin juba Austraalia reisi planeerimas ja oma igiliikurist akuta sülearvutiga ei raatsinud oma seljakotti koormata, siis läksin nutitelefoni teed. Ja üllatavalt kiiresti harjusin ära selle võimalustega. Vaid 10 eurose kuumaksega oli mul kogu maailm taskus. Pidasin ka arvet, et kasutasin Eestis telefoniga internetti kuu aja jooksul 2 GB ulatuses, millele lisandus veel teadmata kogus andmesidet läbi wifi spot'ide. Ja siis jõudsin ma siia. Valisin Vodafoni ettemaksuga paketi. Maksin $30, mille eest sain nn $450 eest telefonikõnesid, piiramatu koguse SMS'e Austraalia numbritele ning 500 MB andmesidet ... Ainult 500 MB !?! See kulus mul siin ühe nädalaga. Ja ma püüdsin olla kokkuhoidlik. Nüüd arvestage, et ma peaksin iga nädal uuesti täis laadima oma konto, siis pelgalt kulu internetile läbi telefoni oleks $120. Ebareaalne. Lisaks pole sellel ühendusel sellist kiirust, millega Eestis harjunud olin. Tollal paiknesin Sydneys. Peale kolimist Orange'i lähistele, kadus kiirus sootuks, mis muutis telefoni kaudu interneti kasutamise peaaegu võimatult aeglaseks. Seetõttu muutusid kiiresti ka minu kasutamisharjumused. Lihtsalt ei viitsinud enam jälgida telefoniekraani, millel ilutses sõna loading. See aga viis mu järgmise lolluseni, mis siin riigis terve mõistuse ja õhukese rahakotiga inimese hulluks võib ajada. Nimelt kehtib minu ettemaks siin vaid 28 päeva. Kui ma selle ajaga oma ettemaksukrediiti ära ei kasuta, siis see lihtsalt kaotab kehtivuse. No mida !?! Ja jälle lae uuesti oma $30 taala. Sama on ka tavainternetiga. Siin ostad sa omale teatud koguse andmesidet ... 3 GB või 6 GB või rohkem ... Ja kõik jälle mingi kehtivusajaga. Suuremate pakettie korral on see kehtivusaeg pikem, kuid see loll põhimõte jääb ikkagi paika. Ja eriti haige, et mingil momendil kui see andmevahetuse mahu piir kätte jõuab, siis lihtsalt saab internet otsa ... Uskumatu, ma tean ... Kujuta ette, et vaatad läbi interneti telekat või töötad või laed midagi ääretult tähtsat alla või ülesse ja lihtsalt pole enam internetti. Ja kes vähegi oma elus internetti kasutab, siis need mahud, mis siin pakutakse on ikka ääretult väikesed ... Ja haigelt kallid. Toon ühe näite ... Telstra 3 GB ettemaksuga internet maksab meil siin Stanthorpe's $50 !!! Tasase kasutamise korral kulub meil see kahe nädalaga ... Eile pidasin Angelaga Skype'is videokõne, mis kulutas 250 MB allalaadimist ja samapalju üleslaadimist ... Ehk siis 500 MB kokku. Vahest tundub mõistlikum võtta lihtsalt telefon ja helistada Eestisse ... Nii ma oma telefoni ettemaksukrediiti viimasel päeval kulutan, enne kui see kehtivuse kaotab. Vähemalt teab vanaema juba iga kuu lõpus mu kõnet oodata :-)

Kui vestelda sõprade ja tuttavatega, kes siin käinud või on käimas, siis kõik räägivad, palju nad teenisid/teenivad, aga väga palju ei räägita, palju ja millele nad kulutasid/kulutavad. Nii lihtne tundub olevat 600-700 dollarilise nädalapalgaga rikkaks saamine. Jah just, siin käib palgamaksmine enamasti iganädalaselt. See variant on üks asi, mis mulle siin jubedalt meeldib. Ausalt, nädalad on oluliselt ilusamad kui üks päev igas nädalas on palgapäev :-) Eestis ei maksta vist selle pärast iganädalaselt, sest muidu oleks see kättesaadav summa ikka jube väike :-D Aga las see jääb teistele arutamiseks. Tahtsin jõuda sinnani, et kahjuks on see Austraalia ka jube kallis riik. Hetkel teenin kuskil 600-650 dollarit nädalas. Sealt $110 kulub elamisele. Elamine kujutab endast väikest majakest, kus jagan Maanusega magamistuba. Tahaksin ma oma tuba, peaksin Maanuse osa välja ostma ja maksma $220 nädalas. Olen kogu oma teadliku elu omanud enda tuba ning kellegagi tuba jagada on minu jaoks ikka paras väljakutse privaatsuse osas. Muide, Maanus norskab ka :-) Aga läheme edasi. Auto eest maksame $70 ja kütuse eest teist sama palju nädalas, mis kahega jagatuna tuleb $70 per nägu. Õnneks on see ka jagatav kulu, kuid üksi seda tehes kukutaksin $140 autole nädalas. Seega üksi oma tuba ja autot omades kulutaksin nädalas $360. Oma palgast jääks sellisel juhul toiduks ja muuks vaid 240-290 dollarit. Sealt kulub toidule mul nädalas vähemalt 100 dollarit või rohkem. Lisaks üks kord nädalas väljas käimine kustutab kontolt veel vähemalt $50 ... Vähemalt 50, aga väga lihtne oleks kulutada ka 150. Jääme seekord 50 dollari juurde. Palju mul nüüd alles on ... $90-140. Sealt veel $50 muudeks kuludeks, mida planeerida ei saa alati ... Õli autole, õlu mulle ... Uus t-särk, pusa, püksid ... Aeg-ajalt on ikka vaja. Seega jääb alles lõpuks $40-90. Polegi nii lill. Pole see orjatöö elustandard selle järgi midagi nii kõva kui paljud välja lasevad paista. Elutaset alla poe lastes ja kulusid jagades jääb ka rohkem raha kätte. Hetkel Maanusega või kellega iganes tuba jagades hoian kokku poole eluasemekuludest. Kuskil ulmelises ühistoas korealastega elades saaksin üldse neljandikuga hakkama, aga kahjuks tuleb minu mugavuspiir enne vastu. Ka autokulud saan Maanusega pooleks. Seda annaks veel vähendada kui oleks kohe enda auto ostnud, mis võtaks ka pea poole vähem kütust, kuid selleks ei olnud algkapitali ning nii mittepaikse eluviisiga autot ise omada on lollus. Igatahes püüan ma oma kulusid hoida sellisel tasemel, et oleks kuu ajaga võimalik kokku hoida piisavalt palju raha, et sellega oleks võimalik järgmine kuu ära elada. Nii see vist teoreetiliselt siin peakski käima. Praktiliselt on siin aga vaja 2 kuud töötada ja rahaga mitte priisata ning siis on sul võimalik 1 kuu reisida. See reisimine tähendab tegelikult uue koha otsimist, sest nagu me kuulnud oleme ja ka ise juba Orange'i kandis läbi kogenud, siis neid seljakotirändureid on siin see aasta nii palju, et töökohtadega on päris kitsas.

Jõhkra pettumuse on siin valmistanud ilm. Nimelt kui jõudsime Sydneysse, siis olin valmistunud suureks suveks, kuid siin oli alles kevade. Kuidagi olin kinnistanud omale arvamuse, et nende suvi siin on oluliselt pikem ja hakkab seetõttu varem. Aga terve november oli kui meie mai. Nagu hakkaks looma, aga nagu ei hakanud ka. Korralik suvi algas alles kuu aja pärast ... Ja siis pidime hakkama juba Sydneyst lahkuma. Orange's oli ilm selline nagu isu ootasime ... Mõnusalt liiga palav. Stanthorpe'is oli esimene nädal sarnane Orange'i ilmale ... Palav. Aga õhk tundus siin värskem ja mõtlesin, et paremat ilma ei saagi olla. Kujutasin juba ette kuidas siin kandis võiks lausa kuid veeta. Ja siis hakkas peale. Iga päev oli jahedam, tuulisem, vihmasem kui eelmine. Peale nelja nädalat olin juba päris kurb. Nagu vihmane september Eestis, aga pole sõpru ja peret ... Ja pasteedileiba. Kui ka tööpäeva osa saab ilma vihmata, siis peale tööd ja nädalavahetusel on sadu garanteeritud. Töö juures ümisen juba teist nädalat fraasi Kid Rock'i laulust: "Haven't seen the sunshine in three damn days". Paarkümmend soojakraadi, külm tuul, pidev vihmasadu ... Seda s*tta on meil kodus ka kõriauguni. Igatahes pool ajast on senini olnud alla igasugust arvestust. Minu päevitus hakkab ka ära kaduma ... Ja tundub, et sajab jälle 3 päeva jutti. Pesin täna pesu. Tean, et mõttetu on neid pesumasinast väljagi võtta, sest nagunii ei kuiva ära. Parem ootan ilusamat ilma ja lasen uuesti masinast läbi.

Kui juba pesumasinateni asi läks, siis teate, mis mulle eriti närvidele käib? Nimelt need masinad, mis siin pesumajades on. Pesurežiim on pool tundi pikk. Pole vahet, kas pesed sooja või külma veega. Selle ajaga puhtaks sa nagunii midagi ei saa. Valged sokid on kõik hallid ... No ikka tumehallid ... Õnneks värvilisemate asjade puhul ei saa väga aru ... Lihtsalt plekke tuleb vältida, muidu need jäävadki. Kuradi vee raiskamine oma poole tunniste tsüklitega. Kodus oli mu pesumasina lühim pesutsükkel poolteist tundi, mõni eriti öko kaks ja pool. Siin Stanthorpe'is on meil kodus sama nökats, nagu pesumajas. Orange's oli korralik euroopa masin. Ja sokid olid valged :-) Kui teil on häid ideid välja pakkuda, kuidas ilma suurema vaevata pesu puhtaks saada neis tingimustes, siis andke mulle ka teada. Aga arvestage, et kaks korda pesumasinat käiata ei tohi ... Perenaine ütles, liiga palju raiskab vett ... Mis vett ... See jäi mulle arusaamatuks, sest me kasutamegi ju kogutud vihmavett ja sellest siin kandis küll puudust pole :-D

Poleks arvanud, aga ausalt öeldes on mul koduigatsus. Sõjaväest sai ka peale kolmandat kuud koju :-)

Lähen teen nüüd kamin-ahju alla tule :-) Kui päike välja tuleb, siis kirjutan ja joonistan midagi ilusamat :-)